Raamatute lugemine on kogu kooliasjade kõrvalt nii unarusse jäänud, nii et nüüd pean kõvasti raamatuid lugema hakkama, et oma aasta eesmärgiga ka kuskile jõuda. Sest no tegelikult virn mis ootab lugemist on päris suur.
Aga vahepeal jääb lugemine pooleli ka siis, kui raamat oma sisu poolest kohe üldse ei edene ja viimaseks selliseks oli Veronica Rossi ''Into the Still Blue'', mis on ''Under the Never Sky'' raamatute viimane osa. Mäletan kui suure õhinaga ma neid raamatuid lugema hakkasin. Esimene osa oli kaasahaarav ja asusin kohe teise raamatu kallale, mis oli ka veel enam-vähem. Aga vot kolmas ei tahtnud kuidagi edasi minna. Aga kõigepealt lühike ülevaade kahest esimesest raamatust, üritan, siis mitte liiga palju spoilereid jagada.
Maailm on lõpu äärel - elektritormid(ma ei teagi täpselt kuidas neid eesti keeles nimetada, aga kirjelduse järgi nimetaks neid sedasi) muutuvad üha hullemaks. Inimesed on nii-öelda kahe maailma vahel ära jaotatud, ühed, kes on eluolustiku muutused väljas üle elanud ja moodustavad omavahel hõime ja teised, kes elavad tehnoloogilises maailmas kaitstud seinte vahel, kus suurem osa nende elust käib silmal kantava vidina läbi. Näiteks kogu meelelahutus on sarnaneb kujutlusele. Ehk nad pole kordagi elu väljaspool seinu näinud. Peamine põhjus on lihtsalt see, et nad ei jääks seal ellu., kuna nende organism on liialt nõrk. Seega, kui keegi on jääb juhtkonnale kuidagi takistuseks, siis lihtsalt jäetakse nad kuskile välja surema.
Sama juhtus ka tüdrukuga nimega Aria, kellele lubati, et ta viiakse oma ema vaatama, kuid kuhu ta ei jõudnudki. Kuid Aria kohanes välise eluga üsna kergelt, sest nagu teises raamatus välja tuli, siis ta isa oli ka väljast pärit. Vahepeal kohtub ta posisiga nimega Peregrine ehk Perry, kes on ühe hõimu pealiku vend ja kuna hõimud ei salli eraldatud inimesi, siis nende suhted just kõige soojemad ei ole ja Aria tahab väljas siiski ellu jääda, seega nad rändavad pisut koos ja harjuvad ka üksteise seltskonnaga rohkem. Kuid nagu arvata võib, siis lõpuks nad armuvad ja siis toimub kahe raamatu jooksul nii mitmeidki sekeldusi, kuna kõik hõimud ei saa ka omavahel just kõige paremini läbi. Ning hõimus elavatel inimestel on mingi meel suurendatud. Näiteks osad näevad pimedas hästi, mõned tunnevad lõhnasid paremini kui teised või kuulevad paremini.
See oli nüüd lühiülevaade kahest esimesest raamatust. Kuid kolmandas raamatus on nende eesmärgiks leida üles osa maailmast, kus elu on nagu vanasti. Päikeseline ja elamiskõlblik, sest varsti ei elaks neist enam keegi torme üle. Muidugi tutvustust lugedes tundus kõik täiesti huvitav nagu alati. Aga viimases raamatus hakkab mind Aria karakter üha enam häirima. Ta ei ole mulle eriti algusest saadik meeldinud, kuid vahepeal ei viitsinud ma seda viimast raamatut puhtalt tema karakteri pärast lugeda. Sest mind häiris,kui enesekeskne ta olla võib. Näiteks kui nad sattusid vangi, kus nende elud olid ohus, siis tema ei suutnud muust mõelda, kui et ta saaks Peregrine juurde ja temaga koos olla. Ja kui nad kokku said ja neil aega nappis, et plaane arutada kuidas pääseda, siis loomulikult otsustasid need kaks üksteist voodis hoobis kaisutada. Ütleme nii, et viimasest raamatust ma tegelikult ootasin, et Aria saab rohkem oma isa kohta teada ja temaga aega veeta ja teda tundma õppida. Kuid seda oli raamatust võrdlemisi vähe.
Minu arust oleks see sari võinud täiesti vabalt kahe raamatuga piirduda. Tegelikult on veel olemas lisaraamat Perry parima sõbra ja õe, Roari ja Livi kohata, kuid ma ei raatsi seda tellida, kartes, et pean jälle pettuma. Kuigi Roar oli mu üks kõige suuremaid lemmikuid raamatus.
