Igakevadised kohustslikud kirsiõite pildid peavad ju ka ikka olema. Ja roosidega on selline tore lugu, et need sain ühel ilusal laupäevaõhtul, kui sõbrannaga Tallinna vanalinnas kodu poole jalutama hakkasime. Mõlemale surus üks härrasmees kimbud kätte - igati armas tegu :)

Nendest vihikuserva kritseldustest võite ehk natuke aimu saada, kui põnev mul praktikal kohapeal ikka vahepeal oli. Kui praktikal kätt juba jälle natuke harjutatud sai, siis otsisin välja ka ühe pooliku joonistuse, mis ootab lõpetamist.

Aga teie olge ikka armsad edasi ja natuke jätkuvaid jaanipühi! :)

Nonii lõpuks on käes mu kauaoodatu ainuke vaba nädalavahetusja tundub, et samal ajal otsusta ka selle suve torm end kohale vedada, nii et õue väga nina pista ei taha. Kuigi hiljem küll tuleb ikka minna, kuna ootamatult sain teada, et täditütar hakkab täna kooli lõpetama. Alles ta oli ju nii pisike? Ja hommikul aknast välja vaadates mõtlesin küll, et issand vaesed lõpetajad. Piisab vaid korra õue astumisest, kui soengud ja meigid on ilmselt kõik rikutud ja ega vihmavarjust ka ilmselt väga kasu ei ole, arvestades, et puud õues just väga püsti hetkel ei ole. 

Kui lõpetamistest nüüd rääkida, sees jõuba mitu päeva facebook kubiseb lõpupiltidest ja näed, kuidas kõiks tuttavad esitavad oma lõputöid, siis tuleb nii kurb tunne peale, sest ma tahan ka, aga mul on ju aasta veel. Ja no üldse ei viitsi. Tegelikult on ju praktiliselt pool aastat veel ja siis tuleb silmitsi seista lõputööga ehk tegelikult pole ju palju jäänud. Aga nii tahaks ka, et kõik juba läbi oleks - et saaks korralikult täiskohaga tööl käia, saaks omale juba oma korraliku kodu. Ei ühikal pole tegelikult mitte midagi viga ja üsna kodune tunne on, aga see ei ole ikkagi see, kui tean, et aasta pärast pean nii või naa välja kolima. Ja olegem ausad siis tahaks ju ikka miskit sellist, et oleks elutuba, kus saad peale tööpäeva mõnusalt teleka ees olla ja magamistuba, mis ei ole tuba, kus kogu su elamine kokku seatud on. 

Kui teised lõpetavad kooli, siis mina lõpetan praktikat. Jah see ongi juba praktilisel läbi. Õnneks! Sest sel korral mulle praktika kohe üldse ei meeldinud. Töökeskond, töölised ja kõik see on igati tip-top, aga normeeria töö pole kohe üldse minu jaoks - see on lihtsalt nii kohutavalt igav. Ja jumal tänatud, et see ei ole tehnoloogia eriala ainuke suunitlus, sest vastasel juhul oleks ma kooli nüüd kindlasti pooleli jätnud. Lihtsalt jube on päevast päeva istuda kaheksa tundi tööl ja vajutada stopperi nuppu. Ainult need päevad olid toredad, kui sain tööd teha niinimetatud kodukontoris ja koostada saadud tulemustest aruandeid - kuigi see andmete sissetoksimine lõpuks tüütas ikka ära ka, aga vähemalt oli see vaheldus. Aga nüüd ongi veel paar aruande päeva jäänud ja praktika ongi läbi. Wohoo!

Aga naastes nüüd tänase kehva ilma juurde, siis hommik möödust märkamatult raamatut lugedes, sest elekter otsustas ka vahepeal korra jalutama minna ja kui nagu ma kuulsin, siis tuli see tegelikult üsna kiiresti tagasi, aga unustasin ennast raamatusse lihtsalt ära. Aga kuna ilm pole kuskilt otsaks paremaks muutunud, siis hakkasin niisama vanades ja mitte ni vanades piltides sobrama ja leidsin üht teist mis mulle täitsa meeldis, aga mis nagu ühtegi postitusse sobinud pole.

Mõned nädalad tagasi olid veel ülimalt soojad ilmad. Aga mul oli probleem - mul ei olnud lühikesi pükse. Ja täitsa piin oli päevad läbi pikkades pükstes olla. Nii ma siis ühel vabal reedel Tallinnas olles otsustasin kindlasti ka Paavli klatsukast läbi käia. Sest miskit oli jalga vaja ju. Ühed leidsin ka, aga nüüdseks on ilmad selliseks muutunud, et pikad püksid on ideaalsed ja polegi saanud neid veel kanda. Aga kui ma juba Paavlis olin, siis nagu ikka on sealt raske lahkuda ühe asjaga, nii leidsin omale veel mõningad asjad. - pluusi, kleidi, kimono ja teksajaki. Tegelikult on mul kõige parem meel selle teksajaki üle, sest ma näen kõigil kogu aeg imelisi  jakikesi ja olen endale ka nii väga ühte tahtud, aga ükski pole nagu sobinud või meeldinud, seega olin ma eriti õnnelik, kui selle sealt leidsin ja hinnaks oli sel ka vaid viiekas. 

Mina ei tea, kas minu maitsel on miskit viga, aga juba viimased paar aastat mulle lihtsalt ei meeldi poes olevad asjad, see eest kaltsukates leian ma alati omale virnande viisi asju. Kuna mul garderoob vajab veel kõvasti täiendust, siis võtan kindlasti millalgi jälle suuna Paavli poole. Sel korral võtsin kätte ja klõpustasin mõned pildid ka riietest - nii et siin mu leiud on. Püksid ma tegin muidugi natuke ümber, kuna tundsin ennast nii lühikestega natuke ebamugavalt, siis sai tagasi keeratud osa lahti võetud ja ääred korralikult ära palistaud.

Tavaliselt on kõigil üks kindel riietusese, mida ei raatsi kellelelegi ära anda või enne ära vista, kui see ikka päris ribadeks kantud on. No on minul ühed teksad, ilma milleta ma kuidagi pidi ei saa. Paar kuud seisid nad mul nukralt kapinurgas, sest no kurjam suureks olid jäänud ja ei viitsinud enam nii ringi käia, et iga sammu peal pükse kergitama peab. Ostsin siis mõned uued ja no tee mis sa tahad, ei tunne ennast lihtsalt mugavalt, sest tahaks ju neid vanu ikkagi :D Ajasin ma need täna siis jälle jalga, aga no naljakas on käia kottis pükstega ringi ja no kui värvel vaat et rinnuni venitada, siis ehk hoiavad nii enam vähem - aga no kuitage ette, kui mugav see ikka olla võib. 

Aga kui koju jõudsin, siis isa teatas, et tal oleks vaja tööpükste alt ääred ära õmmelda, kuigi üldse nagu viitsimist ei olnud sinna õmblusmasina taha istuda, siis lõpuks ma ikka õmblein need ära. Sest no kujutage nüüd ette ise õpin rõivaalast eriala ja nüüd ei viitsi pisikest asjagi õmmelda. Ja no kui mul juba masin väljas oli, siis tuli mõte, et teeks kiirelt oma püksid ka kitsamaks. Ja voilaa, ma sain oma lemmikpüksid täies hiilguses tagasi. Miks ma varem selle peale küll ei tulnud, et need kitsamaks õmmelda?

We always have that one piece of clothing which we love so much that we will wear it until it's really broken. Well I have one pair of jeans which are like that - I just can't be without these. Actually I haven't been able to wear these for few months, since on one moment I discovered that they don't want to stay on. So I went and bought some new ones, but they weren't these jeans and I felt myself so uncomfortable, since I actually wanted to wear my favorite ones. So today I decided to take these out again, but it wasn't best idea since they were so baggy and didn't want to stay up that well.

So after my internship I wen't to buy myself again some new ones, but there weren't anything I would like. There were ones I really liked in H&M - dark grey jean with broken knees, but when I tried them on they looked totally ridiculous. So I was really sad when I had to but them back, because I actually really liked these at first.

But when I got to home, my dad wanted me to hem his working trousers. Even though I didn't have any mood to sew, but I took my sewing machine out and did it- because imagine how weird it would of looked when my father would of sewn his trousers himself, when his daughter is studying in clothing area. And when the machine was already out I had a brilliant idea to sew my jeans a little bit smaller. And boom, I have mu favorite jeans back. Why didn't I think on it before?

And well here they are (okay, well on that picture they were still too big, so they were so up as possible, so they would look normal :D )

On teil ka mõni riietusese ilma milleta te kuidagi ei saa?

Do you have some piece of clothing you can't be without?

Rabarberiaeg on juba ammu kätte jõudnud ja ma olen ühtteist ka vahepeal küpsetatud. Üks nendest on mahlane rabarberi kohupiimakook, mis on ühtlasi ka minu üks suur suur lemmik. Ja seda on äärmiselt lihtne valmistada.

Vaja läheb: 1 pakk tordipulbrit, 1 pakk võid, 2dl jahu, 1tl küpsetuspulbrit, 2 pakki kohupiima, 3 muna, 2 dl hapukoort, suhkrut ja 2 rabarberivart.

Sega kokku tordipulber, jahu ja küpsetuspulber ning sega see läbi võiga(ära sulata võid). Kõige lihtsam on see niiöelda lihtsalt sõrmedega läbi näppida, et taigen jääks korralik ja tükiline. 2/3  sellest laota küpsetuspannile. Vajuta see sinna tugevalt ja ühtlaselt. Siis sega omavahel kohupiim, hapukoor, munad ja suhkur. Suhkrut pane maitse järgi nii, kuidas endale paras tundub. Vala segu küpsetusplaadile. Koori ja haki rabarberid ning laota need koogile. Peale raputa veel natuke suhkrut ning seejärel kata kook ülejäänud taignapuruga. 

Küpseta kooki ahjus 250 kraadi juures kuni kook hakkab pealt kuldpruuniks tõmbuma. Katseta ka tikuga, kas kook on seest valmis. Kui kook on pealt juba liialt pruun, kuid segu pole veel küps, siis kata kook fooliumiga, nii ei kõrbe pealne liialt ära. Valmimine võib erinevalt aega võtta, kuna oleneb, kui mahlased rabarberid on, sest küpsemise käigus tulenev vedelik muudab segu natuke vedelamaks.

NB! Kook on parim, kui see on veel mõned tunnid külmikus seisnud. Muidugi ka õrnalt soe kook külma piimaga on imehea, kuid mulle isiklikult meeldib see kook kõige rohkem, kui see on natuke külmikus seisnud.

Ma polnud enam ammu kinno jõudnud, siis nüüd käisin kohe kahel järjestikusel õhtul kinos, sest lõpuks tekkis võimalus minna. Ja filmidest ma polegi miskit ammu kirjutanud, sest lihtsalt pole nii head olnud vist, mis vääriks kohe jagamist. "Brooklyn" oli vist viimane selline film, mille kohta võiks öelda, et see oli väga hea. Aga reede õhtul käisin vaatamis filmi "Neetud naabrit 2" ja mis seal ikka  - tüüpiline komööda, mis vahepeal ehk ajab naerma, kuid mille naljad on üldpildis minu jaoks lihtsalt labased. Aga laupäeva õhtul käisin vaatamas filmi "Mina enne sind" ja ma olen siiani nii vaimustuses. Ma usun, et niipea, kui võimalik hangin ma selle omale arvutisse ka. See läks lihtsalt kuidagi nii hinge.

Film on Lou Clarkist, keda kehastab Emilia Clarke ja Will Traynorist, keda kehastab Sam Claflin, kelle pärast ma lõpuks filmi ikka vaatama läksin. Kunagi alguses tundus see trailer kuidagi nii hea, siis teisel hetkel jälle mitte ja peaaegu poleks seda vaatama läinud, aga kuna Sam seal ikkagi mängib, siis mõtlesin, et võiks ju siiski ära vaadata. Ja ma usun, et kui ma oleks seda kunagi hiljem kodus vaadanud, siis oleksin kahetsenud, et ma seda kinno vaatama ei läinud. Film ise räägib Loust, kes võtab vastu töö Traynorite häärberis, et hooldada Willi, kes on õnnetuse tagajärjel invaliidiks jäänud. Esialgu on see tama jaoks lihtsalt töö, et oma peret kuidagi ülal pidada, kuid hiljem on see tema joks rohkem kui lihtsalt töö, kuna ta on hakanud mehest hoolima ja ühtlasi on ka Will lõpuks natukenegi elu elama hakanud.

Üks ääretult armas film, milles on nii nalja kui kurbust. Ja minu jaoks ei olnud filmi lõpp ka üldse etteaimatav, sest ma arvasin, et asjad lähevad hoopis teistpidi. Ja nagu ikka ma ei hakka palju mainima, sest ei taha teie filmielamust ära rikkuda, kui te seda veel näinud pole. Muidugi lõpus ma mõtlesin veel tükk aega, et miks ta küll sellise valiku tegi ja ei jõudnud see mulle kuidagi kohele, aga nüüd mõeldes saan täielikult Willi valikutest aru, miks ta just nii otsustas.

Aga kokkuvõttes on see üks väga hea film mida soovitan kindlasti vaatama minna. Aga vahepeal võib pisar ka ikka silma kiskuda, peale mida võib kerget nina nuuskamist kuulda. Mille peale mu töökaaslane ütles, et tema siis küll ei saa vaatama minna, et sel juhul tuleb seda kodus vaadata, et pärast laiali oleva meigiga ära minema ei pea.

Kes veel juba vaatamas on käinud? Kuidas teile meeldis?

Päevad veerevad kuidagi märkamatult õhtusse ja nii palju on jagamata jäänud. Peale prakitkat bussiga koju sõites tuleb ikka ja jälle mõni postituse mõte pähe, aga kuna ma pole üldse varane ärkaja, siis praegused varahommikud väsitavad mu ikka jubedalt ära, nii et koju jõudes ma lõpuks potsatan lihtsalt voodisse ja vaatan oma lemmiksarju, kuni ükskord silmad enam lahti ei seisa. Täitsa piinlik on juba, et see postitus on nii palju edasi lükkunud, sest pildid on juba ammu ammu ära tehtud, aga näe teksti pole jõudnud kirja panna. Igatahes aprillikuus käisin Hamburgi Kommunikatsioonibüroost Kertu-Kätliniga lõunal ja ta edastas mulle rõõmsalt paar pakikest testimiseks. Ja ühes neist peitus päris palju Artistry kosmeetiaktooteid. Teise pakikese sisust saan loodetavasti juba varsti varsti rääkida.

Alustaks siis jumestuskreemist, mis minu jaoks selline kõige igapäevasem toode. Suveajal ma teda küll väga näkku panema ei kipu, sest nahal peab ka puhkusperiood olema, aga sügisest, kui näonahk hakkab ilmetuks muutuma kuni kevadeni on üldiselt jumestuskreem alati kasutuses. Ma muidugi mõtlesin, et kasutan oma eelmise lõpuni, aga ei haaranud enam käsi selle järgi, kui olin korra seda Artistry Extra Fit oma proovinud. See on imeline ja kohe kindlasti ka minu lemmik kõigist nendest asjades. Absoluutselt pole aru saada, et miskit näos oleks ja see on kuidagi nii kerge. Tihtipeale kipuvad jumestuskreemid nägu ka õliseks muutma, kuid sellega jätab nahk täpselt sellise tunde nagu oleksin just nägu pesnud ning lisaks on saadud toon ka minu jaoks ideaalne.  Hindeks kindlasti 5 kohe mitme plussiga.

Järgmiseks oli minu jaoks eriti huvitav see põsepuna, sest no mul pole kunagi ühtegi olnud ja ilmselt väiksena ema oma katsetamine ei lähe arvesse. Sest olgem ausad tulemus oli siis katastroofiline, sest lapsena tahtsin ikka omale joonistada sellised suured roosad mummud põskedele. Nii ma siis piilusin ka korra youtube, et uurida erinevaid võimalusi ja tegelt on selle kasutamine ikka väga kerge, kuigi alguses ehk tundus raketiteadusena.

Põsepuna ise tuleb täitena ehk eraldi saab soetada karbi, kuhu sisse saab panna nii lauvärve kui põsepuna. Mul oli ka pakis selline. No ja mina kui vahel tõeline blondiin ei saanud esialgu selle karbi ideele pihta. Sest see mul just esimese asjana näppu jäigi ja veel tagurpidi. Ehk väikesest ruudust paistis peegel ja kui lahti tegin oli peegel suurem lihtsalt ja eks ma oma blondiini aruga arvasingi, et ongi selline peegel. Seejärel jäi mulle kätte lauvärvi täide ja siis viisin juba otsad omavahel kokku. Põsepuna mulle iseendest meeldib, maha see nii kergelt ei kulu ja igati tip-top toode.

Kolmandaks oli pakis veel kahte tooni lauvärvipalette, mis on siis samuti täitena mõeldud. Toonid on väga mõnusad ja naturaalsed. Minule väga ideaalsed. Tumedada toonid püsivad ka päris hästi, aga heledad kipuvad kiiremini maha kuluma. Kuid suur pluss on see, et see kulubki lihtsalt maha ega kogu ennast vagudeks. Aga tumedamad toonid püsisid pea terve päeva peal ja kuna lauvärvid ei kuulu tavaliselt minu igapäeva meigi hulka, vaid pidulikemateks kordadeks või väljas käimisteks, siis on need minu jaoks igati head.

Ning viimaseks kaks silmapliiatsit, mida peaks saama laiali haiutada, kuid mis minu arust väga hästi ei haju. Kuid joone moodustamiseks on need väga head variandid, kuna on piisavalt pehemed, et hästi peale jääda.

Nagu näha, siis üldjoontes olen toodetega jälle siiski rahul ja kasutust leiavad need mul kõik. Tegelikult oli mul lõppu paar pilti veel tehtud nimelt sain enda arust igati ilusa meigi hakkama, aga miskit peab ikka untsu minema. Nii ma olingi pildistades vale režiimi peale unustanud, nii et arvutis näevad need pildid totaalselt ülevalgustatud välja ja minu photoshopi oskused ei osanud ka neid kuidagi parandada. Nii et peate leppima vaid kiidulauluga ja päris tulemust paraku ei saagi näha. Ehk kunagi kui millalgi mahti saan täiendan postitust mõne veel pildiga.

Kõikide toodete ja nende värvivalikutega saate tutvuda SIIN  ning kui soovite endalegi miskit soetada, kuid ei tea kedagi, kelle kaudu tellida, siis võite minuga julgelt ühendust võtta ka kommentaariumis või meili teel.