Kaltsukaskäigud on mul viimasel ajal saamas kuidagi eriti igakuiseks. Ehk pea iga kuu leian ma ennast vähemalt korra Paavlist ja iga kord tulen ma sealt ikka nii mõnegi asjaga ära. Nii et vahepeal võtsin ennast kätte ja pildistasin üles oma viimase kolme (?) kuu leiud kaltsukatest, mis suuremas osas pärinevad siis ikka vanast heast Paavlist. Aga kui keegi oskab veel Tallinnas mõnda head poodi soovitada, kus osta kasutatud riided, siis teie soovitused on kommentaaridesse vägagi teretulnud. Sest nagu ma maininud olen, siis üldiselt tavapoodides ei meeldi mulle mitte miski, kuid see eest kaltsukates on alati midagi minu maitsele. Tegelikult ilmselt mängib siin rolli ka brändivalik, kuna näiteks Paavlis on palju riideid inglismaa rõivabrändidelt, mille looming on minule isiklikult rohkem meeltmööda, kui see, mida skandinaavia suured jaeketid pakuvad. 

Ah ja muidugi andke andeks seekordne piltide kvaliteet. Eks ma ise vahel ikka naeran enda üle, kui blond ma ikka mõne koha pealt olla võin. Ei taibanud ma enne viimaste piltide tegemist seda, et võiks ka välku katsetada ja alles poole pildistamise peal sain aru, et statiiv oli liiga madalal. Ja no see on omaette tase, et ma ei tulnud selle peale, et tuli põlema panna, enne kui õues hakkas jube eriti pimedaks minema - ühesõnaga polnud pildistamise osas ikka kohe üldse minu päev, aga vähemalt lightroom aitas mul pildid ikkagi osaliselt päästa. 

Ma olen hakanud värve armastama, eriti punast, mis on kuidagi eriti veider, sest minu värvigamma on üldiselt suht selline must-hall-sinine. See teine hall kampsik on nendest kõige kallim ja selle leidsin kodukoha kaltsukast 8 € eest, aga vähemalt oli see täiesti uus.

Ehk kokkuvõtted, mu garderoob ikka täieneb pidevalt. Kõik pluusid, kapsunid, kleidi olid 3-4€, aga täpselt, mis kui palju maksis ma enam ei mäleta. Hall jakk oli vist äkki 6 €, mis jällegi jaki eest on igati hea hind, kuna ma olin just hiljuti hädas, et mul polnud midagi, mis sobiks kleidi peal kanda. Muidugi lisaks pildiolevatele olen iga kord paar t-särki ka ostnud, sest neid ikka kulub. Aga ma usun, et juba varsti võib jälle miskit sellist postitust oodata, sest nojah, ma käisin mõned päevad tagasi jälle Paavlis ja ma leidsin maailma mõnusama kampsuni sealt. Kohe nii mõnusa, et ma ei julgenud, seda isegi mitte pesumasinaase panna vaid pesin selle käsitsi ära. Ja no mina olen see inimene, kes peseb kõiki asju segamini ja seda 60 kraadi juures :D

Järgmisena jäid mulle pakist näppu Aristry Luxe Metallic vedelad lauvärvid. Komplektis on kolm erinevat värvi - hõbedane, lilla ja roheline ning komplekti maksumus on 44 €. Värvid on kõik metallsed ja päris tugeva pigmendiga. Tegu on vedela lauvärviga, mis püsib see peal väga hästi. Kui lauvärv ära kuivab silma lau peal, siis ei haju see laiali ega kogune ka vagudesse, mistõttu on see väga hea kaupüsiva meigi jaoks. Ise olen kasutanud vaid hõbedast ühe variandina siis lihtsalt puhtalt lauvärvi silmale kandes, nii et see jääb paksu kihina, kuid rohkem eelistan ma varianti, kui ma kannan seda silma ripsmepiirile ühe tõmbena ja siis hajutan selle pintsliga laiali. Minu jaoks on viimane lihtsalt rohkem naturaalne mulje ja sobib ka päevaseks ajaks. Lihtsalt kogu laug sellega ära kattes on tulemus lihtsalt liiga intensiivne ja sobiks peole. Ja väga hea aluvärv oleks ta suitsusilma tegemiseks, kuna see ei lähe laiali. Seega lõppkokkuvõttes on see komplekt igati oma hinda väärt.

 Esimesel pildil panin katsetamiseks lihtsalt ühe kihi lauvärvi peale, ilma, et seda hajutaks ja lasin sel ära kuivada. Ning leidsin ka ühe teise pildi, kus see mul laialihajutatult ehk õrnalt peal oli. 

Kollektsioonist leiab järgmisena Signature Color kauapüsiva vedela laineri lillas toonid, mis on ka kollektsiooni jumestustoodetest minu lemmikuks. Ning hinnaks on sellels 30 €. Miks ta aga mu lemmikuks osutus? Esiteks nimelt on Artistry laineritel see hea vildist ots. Kui tavaliselt on vedelatel laineritel pintsel, siis sellel on vildist ots, mis teeb peale kandmise palju kergemaks. Kuigi sellest hoolimata suudan ma laineriga ikka suht koba olla. Nii, et kui parem pool tuleb alati väga ilusti välja, siis vasak kipub ikka metsa minema. Nii ma siis avastasingi selle hea omaduse, kuna tahtsin vatitikuga seda korrigeerida, kuid kui see ära kuivab, siis see lihtsalt niiske vatitikuga maha ei haju nagu suurem osa laineritest, vaid tugevama nühkimise peale koorub see maha. Seega ei lähe see niiskuse käes ega nühkides laiale, mis on kindlasti üks suurepärane omadus. Aga kuna mina otsustasin siis kõik sedasi maha nühkida, siis sai lõpuks selle tulemusega, mida ma suurem osa ajast viljelen, kuid mida ma saada ei suuda - imepeenike joon ripsmepiiril, mis ei oleks otseselt joonena nähtav vaid, mis viimistleks ripsmete lõpu ära. Sest kuna vatitikuga niiöelda ripsmete sees ei tahaks nühkida, siis jääb ülejäänu eemaldamisest sinna selline mõnus loomulik peenike täiendav joon. 

Kes seda blogi pikemalt jälginud on, siis teab ilmselt, et mina ja outfiti postitused ei käi üldse kokku. Kui varasemalt mulle lihtsalt ei meeldinud eriti pildile jääda, siis nüüd mul nagu pole selles vastu otseselt midagi. Aga nüüd on mul probleemiks see, et mulle ei meeldi siseruumi igavad seinad. Kui juba pildistada siis võiks ju korralikult väliskeskkonnas seda teha. Aga kuna väljas statiivi abil endast piltide tegemine tundub pea, et võimatu, siis ma isegi ei viitsi mitte üritada. Pealegi olen ma see, kes arvab, et see näeb ikka hirmus totter välja, kui ma nüüd seal kaamera ette ja taha kogu aeg jookseks ja ma pole seda sorti inimene, kes teistele viitsiks pinda käia, et tee minust nüüd pilti. Siis ma poleks kindlasti eriti rahul, sest no enda peas näed ikka asja hoopis teistmoodi. 

Ma ei teagi, kus mul täna see idee tuli, aga kui koolist koju jõudsin, siis mul oli isegi nii palju viitsimist, et statiiv kokku panna ja paar pilti teha - seda küll siiski ikkagi toas, aga ikkagi ma tegin endast outfiti pilte. Halleluuja :)

Kui nüüd rääkida outfiti postitusele kohaselt, kus mis pärit on, siis püksid on Mark & Spencer, pluus on kunagine Paavli leid, saapad sain lõpuks omale Prismast ja kaelakee on Seppelää kraam.

Juba pikemat aega olen mõelnud, et jätaks kõik tšekid alles ja vaataks, kui palju mul reaalselt igakuiselt toidule kulutan. Aga eks see lükkub kogu aeg ikka edasi, sest juba harjumusest lipsab toidupoes üle huulte, et tšekki pole vaja ja sinna see läinud ongi. Sest pangakontot vaadates ei saa vahel sugugi aru, mis summad ikka kuhu läinud on. Aga see kuu olen enamus tšekid suutnud ikka ilusti alles hoida, siis nüüd saan ka lõpuks oma postitust teha. Kuigi mõtlesin alguses postituse kogu kuu kohta teha, kuid nähes kui pikaks see kahe nädalaga läinud on, siis on vast mõttekam see ikka kaheks osaks jagada.

Oma poest käimise harjumuste koha pealt nii palju, et isegi kui ma mõtlen, et käin nii poes ära, et rohkem nädala jooksul minema ei pea, siis juba samal õhtul meenub veel asju, mida vaja oleks olnud, seega käin ma üldiselt nädala sees jooksvalt ka mitu korda poes, lihtsalt suuremad poeskäigud jäävad töölt vabadele päevadele ja vahel õhtuti peale tööd saab veel kiirga poest läbi joostud, et piim või mõni muu piimatoode osta, sest neid ma väga pikalt ette osta ei julge. Üldiselt eelistan käia Prismas või siis ühika juures Maximas. Vanasti käisin küll suuremas osas Rimis, kuna see oli mul lihtsalt töökoha kõrval.  Kuid nii palju, kui ma viimastel kordadel seal käinud olen, siis mõne asjaga ostukorvi summa on lõpuks kuidagi jube suur, seega olen hakanud Prismat eelistama, mis mulle vanasti sugugi odav ei tundunud, kuid praegu saan ma sealt just kõige odavamalt oma toidu kätte. Sealt on lihtsalt nii suur ja mitmekülgne valik (PS! Ma olen suur Rainbow toodete fänn). 

Mainin ära, et kõiksugu kuivained nagu, riis, tatar jms, oli mul eelnevalt juba kodus olemas. Kuu esimese nädala(pluss kuu kaks esimest päeva) jooksul tuli kaks suuremat poeskäiku, millest esimest esimesega läks mul kokku 11.10 € ja ostukorvi sisu on alljärgneval pildil näha. Oleks tegelikult veel odavamalt ka saanud, sest iseenesest neid tortillakrõpse ja präänikuid nagu vaja ei olnud. Aga khmm, vahest tuleb lihtsalt isu millegi eriti hea järgi. Ja präänikud jäid nii spontaalselt mu vaatevälja, kui piimatoodete juurde liikusin, nii et jah nii nad korvi sattusidki. Mu esimene reaktsioon oli, et oh präänikud, pole nii ammu saanud ju. Lõppkokkuvõtte on selline, et paar tükki on mul siiani alles ja nagu ei taha neid enam, sest ma mäletasin, et need on tuduvalt paremad.

Teist korda käisin natuke oma külmkappi täiendamas ja muidugi muid kaupu, mis olid kodus otsa saanud, nii et  sellest käigust kulus toidu peale 7,21 €. Seekord sattus minu ostukorvi tavaline odav piim, sest tundus õige aega olevat seda katsetada, kuid lõpptulemusena pean ikka oma laktoosivaba piima juurde jääma, mis maksab 2 € ringis või alla selle, olenevalt poest. Kõige naeruväärsem selle juures on see, et ma ei ole laktoosihaige ega midagi, aga mu organism ei kannata üldse tavalist piima.

Ja jooksvalt Maximast sai ostetud kohukesi ja kohupiimakreeme. Minu totaalne nõrkus on kohukesed ja iga kord kui ma neid rohkem kui ühe korraga ära söön, valdavad mind täiega süümekad. Aga ikka ostan veel, sest need on ju nii head. Kõiki pisikesi tšekke mul ikka pole, aga jooksvalt olen esimese nädala jooksul veel süüa ostnud, milleks on siis kas külmkapivarude täiendamine piimatoodete või puuviljadega, kiiruga kuskilt toidupoest söögi kaasa haaramine või olen töö juures lõuna ajal süüa ostnud (kuigi üldiselt võtan süüa kodust kaasa, aga no alati ikka ei jõua). Igatahes nende kulutuste summa on olnud: 23,14 € Seega esimese nädala lõpuks kulutasin toidu peale 41,45 €.

Kui nüüd menüüst rääkida, siis esimesel nädalal valmistasin kahte rooga. Tavaliselt teen süüa nii, et saan seda mitu päeva tööle kaasa võtta. Esiteks hoiab see raha kokku ja teiseks säästan ma sedasi ka hulgaliselt oma aega. Ühel korral valmistasin Frikadellisuppi, mida sain kahel päeval töö juures süüa. Vahepeal olid kiired koolipäevad, kus tuli ringi joosta, seega sai poest kas salatit ostetud ja Chi Takewayst ka korra toitu koju ostetud. Teisel korral valmistasin tatart frikadellidega, mida jagus kaheks päevaks töö juurde ja kolmandaks päevaks tegin omale munaputru viineritega kaasa.

Teise nädala jooksul olin ma õnneks natuke kokkuhoidvam, kuna olin enamus nädala maal ära ja kiiret ringitormamist ei olnud, kus vahepeal oleks olnud vaja miskit kiirelt hamba alla saada. Seega esmaspäevaks ja teisipäevaks läksin ostsin poest vaid mõned riisipudingud ja banaani, mille peale läks kokku 3.12 €. Muidugi esmaspäeva õhtul sai veel kinos käidud ja sealne pähklihunnik ja kuivatatud banaanid läksid mulle maksma 6.18 €.

Maal sai ka mõned korrad poes käidud, kuna külmkapp oli seal võrdlemisi tühi. Nii, et esimesel õhtul keerasin kappis leiduvast ühe pasta kokku. Järgmisel päeval käisin ja täiendasin külmkapivarusid, et teha kanarulle koorekastmega. See poeskäik läks mul maksma 8.10 € ja pildil on näha ostukorvi sisu. Paari päeva pärast sai mõne tootega veel kapi sisu täiendatud, sest siis valmistasime õhtusöögiks piimariisisuppi ning keetsin ka kisselli, seega sinna juurde ostsin kohupiimakreemi. See ostukorv läks mulle maksma 5,10 €. Seega teise nädala jooksul kulutasin toidule kokku 22,50 €.


Ütleme nii, et tegelikult ei olegi minu toidukorvi sisu vist kuigi tudengile omane. Ma mäletan ikka kuidas räägiti, et tudengid söövad ainult pelmeene ja praemuna. No muidugi oma esimestel aastatel ei olnud mu toidukorvi sisu pooltki nii tervislik. Ütleme nii, et kunagi sisaldas, see palju saiakesi, krõpsu, mahlasid ja muud taolist, mis sisaldab hulgaliselt igasugu jama, kuid see on ilmselt teema juba mõne teise postituse jaoks. Nagu te mu toidukorvi sisust võite näha, siis banaanid on ka asi, mida ma käin nädalas mitmeid kordi juurde ostmas. Neid lihtsalt peab alati kodus olema, sest need on on kõige mugavam niiöelda "go-to" toit ja need on ju nii head ka. Ma söön neid niisama, panen smuutisse ja lisaks veel maitsevad mulle need maapähklivõi ja riisigalettidega.

Kokkuvõtteks olen kahe nädala jooksul kulutanud toidule 63,95 €. Ütleme nii, et maal elada on vist kasulikum, kuigi asjad poes on kallimad, aga reaalselt seal ma ostad vähem, kuna seal pole seda ringi tormamist ja käigu pealt söömist, mis tegelikult võtab ikka päris palju raha enda alla. 

Ühel õhtul peale tööd koju sõites ja nagu siis ikka kombeks ninapidi instagramis olles jäi mul silma töökaaslase pilt õunaroosidest, mis nägid ikka äärmiselt isuäratavad välja. Natukese aja pärast saatis ta mulle ka video nende retseptist. Nüüd, kui mul hakkas puhkus ja sellele ajale sattus ka selline koolinädal, et kooli see nädal oli vaja vaid korra minna, siis sain natuke pikemaks ajaks maale tulla ja need ära katsetada.  Kui linnas mul pole ühtegi praeahju, siis siin on mul neid ju lausa kaks tükki.

Kui ma praegu mõtlen, siis normaalne köök, kus saaks rahus süüa teha on just see põhjus, miks ma tahaks, et see kool juba veel kiiremini läbi saaks ja ma ehk omale ka korteri lõpuks saaks. Kus esiteks oleks praeahi. Aga mis mind tegelikult ühika köögi puhul kõige rohkem ärritab on see nõme suitsuandur. Saan aru, et see on ohutuse mõttes vajalik, aga miks peab terve maja tuletõrje süsteem lõugama hakkama, kui keegi kogemata oma toidu kärssama laseb? Kõigepealt võiks ju lihtsalt andur tööle hakata, mille saad vajadusel ise välja lülitada. Kuigi väidetavalt on toaandur see, mis reageerib suitsule ja köögi oma kuumusele ehk toa - ja köögivaheline uks peab kinni olema. Aga need näevad ju täiesti identsed välja ja alateadvusses on ikka see, et suitsuandur on suitsuandur. 

Seega alati, kui ma süüa teen tekib kogu aeg selline pinge peale, et äkki nüüd läheb midagi kõrbema ja siis hakkab see andur tööle ja siis on sada jama kaelas. Ei aitäh ma ei soovi mingeid 800 euriseid trahve selle tõttu maksta, kui kõrbenud toidu pärast äkki tuletõrje välja peaks tulema. Kõige toredam selle puhul on see, et alguses, kui ühikasse kolisin, siis olid need tuletõrjealarmid igapäevane ja öine muusika, mis õnneks praeguseks on harvemaks muutnud. Aga kui ma alguses saatsin kontorisse meili, küsimusega, kuidas ma peaks toimima, kui mul andur tööle hakkab, siis ainsaks vastuseks sain, neid saab välja lülitada vaid vastava loaga turvamees. Aga kes too on või, kuhu ma siis pöörduma peaks ei tea ma siiani. Muidugi praeguseks pole häiresüsteemil väga enam pointi, sest elanikest ei tee keegi neist enam välja. 

Ühesõnaga on see jube jabur süsteem seal. Jah maal on ka ju suitsuandur, aga kui see hakkab lõugama, siis võtan patarei seniks välja, kui kõrbehais väljas ja asi korras. Seega, ootan ma nii seda aega, mil mul on oma köök, kus kõik on nii nagu peab.

Aga nüüd tagasi õunarooside juurde, mille retsepti leiate SIIT videost. Mina küll mikrokat ei kasutanud, vaid keetsin õunu mõne minuti pliidil, et neid rulli saaks keerata. Ja aprikoosimoosi asemel kasutasin ma kodus õunamoosi, sest minu arust on aprikoosid ühe jubeda maitsega asjad. Ja soojaks ma moosi ka ei teinu, videos on see ilmselt vajalik vaid selleks, et ta segas moosi ja vee ära. Igatahe neid on nii kerge teha ja need on imehea. Aga kuna need näevad nii ilusad välja, siis oli lausa kahju esimest võtta.Samas nad on ikka niivõrd head, nii et edasi läksid ilma süümepiinadeta. 

Ükspäev tuli kursakaaslastega jõusaalidest juttu ja sellest, kuidas osad naised seal rohkem niiöelda esinemas käivad. Ütleme nii, et minu jõusaali kogemused piirduvad tavalise kooli jõusaaliga, mistõttu mul väga ettekujutust polnud, mis seis siis praegu reaalselt spordiklubide jõusaalides on. Sest no kooli omad on nagu nad on, kõik on oma tavalistes trenniriietes ja ei pööra tähelepanu sellele, kui ilusad nad seal välja näevad. 

Naljaga sai siis seda veel mainitud, et keegi neist ei julgegi oma mehi trenni saata, sest pidid need olema täis naisi, kes käivad rohkem oma tagumikku eksponeerimas kui trenni tegemas, mida siis kõik mehed jõllitama jäävad. Nõustusin sellega, et eks mõned sellised ikka leiduvad, aga kui palju just neid on, selles osas ei osanud kaasa rääkida. Aga täna nähes buduaaris teemat trennipükste ostmise kohta, kus olid välja toodud sellised lehed nagu Gekko ja Bona-Fide ja nende kaubavalikut nähes tekkis küll küsimus, et miks naised trenni üldse lähevad? Sest seda kaubavalikut nähes on tunne, et trenni eesmärgil sinna küll ei minda, vaid pigem oleks tegu nagu enda eksponeerimise või kaubavalikuga.

Tean, et aja jooksul on kõiksugu riietumiseetika muutunud ja mina olen ilmselt kinni veel vanas ajas ja riietuse poole pealt eelistaks ikkagi miskit katvamat, mis keha kohe sellisel kujul ei eksponeeriks. Vahepeal oli hirmus popp oma tagumikku kükkidega treenida ja see suuremaks saada, aga nüüd on lisandunud veel need toreda lõikega püksid, mis seda veel rohkem esile toovad. Olgu ma saan tänavapildis veel kuidagi nendest pükstest aru, sest kui sul on väike tagumik ja tahad sellel volüümi anda, siis mis seal ikka. Aga trennis? Selle koha peal lendleb õhus küll hunnik küsimärke. Kas tõesti on seda vaja? Kas tõesti on naiste väärtushinnangud nii madalale langenud, et peab ennast trennis sedasi eksponeerima, et suurem osa mehi sind mokk töllakil vahtima jäävad? 

Kui mingi aeg tundus, et see bimbode meri hakkab tagasi tõmbuma ja kõiksugu jubedad võltsküüned ja kohutavalt paigaltadus juuksepikendused hakkavad pildilt kaduma ja naisad on hakanud end väärtustama pigem sellisena, milliseks nad loodud on, siis noh nüüd on see maania vist tagasi. Sest no sellise riietusega ja täismeigiga trenni minna ei ole just normaalne. Nendest ettevõtetest ja tootjatest ma saan täiesti aru. Kuna ise üha rohkem rõivaala tootmismaailmas sees elades saad sa põhimõtetest aru, miks midagi tehakse. Ja kui müüb, siis miks mitte toota. Aga ma ei saa aru neist naistest, kes neid ostavad. Võib-olla olen oma arvamuselt osade suhtes ülekohtune, aga sellised asjad riivavad silma ja tekitavad paratamatult eelarvamusi. Jah sa ei pea kandma mingeid kottis dresse, millega pigem koduseinte vahel liiguks, aga retuusid võivad olla ju täiesti tavalised, mis ei rõhuta su iga kehaosa. 

Mina kannaks meeldeldi esimesi pükse trennis, teised oleks ka veel igati okeid, aga need viimased tekitavad juba küsimuse, et miks ometi? Ja no seal eelpool nimetatud lehtedel võib veel hullemaidki näha. Antud pildid on pärit pinterestist.

Koos arvuti uuesti ülesseadmisega oli vaja ka uuesti Photoshop alla laadida, sest elu ilma selleta tundub nagu täitsa võimatu juba. Kuigi ütleme nii, et ma pole just eriline Photoshopi proff ja oskan vaid seda, millega harjunud ja mida mul piltide kohendamiseks vaja on läinud. Aga kui juba installimiseks läks, siis mõtlesin, et katsetan siis selle paljukiidetud Lightroomi ka ära. Ja nüüd ma saan täitsa aru, miks seda nii palju kiidetakse. Sellega saab ju nii kergelt pilte ikka päris korralikult muuta, mis on igati huvitav ja sedasi võib tunde veeta. 

Kui ma eelmises postituses suurelt hõiskasin, et minust on nüüd ka Lightroomi ohver saanud, siis vist ikka ei ole kah. Tore on neid töödelda ja puha, aga kuna ma olen lõpuks õppinud oma kaamerat paremini käsitlema, seega mulle meeldib teha pilte, mida väga sättima ei pea. Ehk üldiselt minu fototöötlus piirneb valguse ja kontrasti muutmisega. Mõnikord, kui valgus väga metsas omadega on, siis ka ehk natuke värvi parandada, aga üldiselt olen ma selline minimaalne töötleja. Ja oh sa, Lightroomiga kipuvad mul asjad liiga üle võlli minema, mis on osaliselt ka äge, aga tunnen, et see ei ole üldse mina. Sest ma olen kinni ikka selles, et asi peab olema kohe ilus.

Muidugi on olukord, kus kogu sessiooni jooksul pole ma kaamera sätetest suutnud valgust paika saada ja nii on kogu asi aja taga. Või eriti totter on vahel see, kui suvaline proovipilt on positsioonilt ülihea, aga sätted on paigast ära. Ja kuna minul sellist skilli veel Photoshopis pole, et ma seal niiväga ikka täitsa metsas valgustusega pilte parandada oskaks, seega ma kujutan ette, et sellel puhul on see igati hea programm, aga ma jääks siiski Photoshopi juurde. Muidugi on mul praegu äärmiselt kahju, et kõik jaanipäeva pildid läksid koos arvutiga jalutama, sest need olid pildid, millel oleksanud Lightroomi päris korralikult katsetada, sest ausalt öeldes olid need valguse ja värvigammaga kergelt öeldes katastroof ja Photoshopiga suutsin vaid mõned päästa. 

Aga asume näidete juurde. Esimeseks otsisin välja ühe Planaga reisi pildi, mida tuunisin nüüd ka Lightroomiga ja tegelt päris sarnased tulemused said, aga Lightroomi versioon on minu jaoks ikka liiga palju.