Võib vist öelda, et ma olen suurema osa oma elust olnu selline pontsakas laps ja kooli ajal kehalises kasvatuses olin suuremas osas viimane. Kui välja arvata kuulitõuge ja sõudeergomeeter, kus mul õnnestus pigem esimeste seas püsida. Ja eks oli ikka uhke tunne, küll kui ergomeerti eest sai kehalisse kasvatusse viis kirja. No muidugi pallimängud on ka pigem rohkem minu teema, kus saan igati hästi hakkama, aga jooksmine, kaugushüpe ja muu säärane, nendest ma parema meelega hiilisin kõrvale. Ja tegelikult päris pikka aega nendes ma osaleda ei saanudki, kuna mul on üsna ammusest ajast juba põlvega pisut probleeme olnud, mistõttu kuskil viiendast või kuuendast klassist alates olid minu panus selles tunnis üsna kesine, kuna ei tohtinud jalga eriti põrutada. Mistõttu olin ma pigem suurem osa ajast jõusaalis, kus jalga koormama ei pidanud. Aga kõige totram asi kogu selle loo jooksul on see, aastaid hiljem sain uue arsti juures teada, et mu kunagine arst pani lihtsalt vale diagnoosi ja polnud mul tegelikult midagi hullu viga.

Gümnaasiumis mulle tegelikult meeldis väga kehalise tund. Õpetaja oli küll üsna karm, aga ilmselt see, et polnud aastaid korralikult osaleda saanud ja nüüd sain, siis tundus see kuidagi nii tore, kui Cooperi test välja arvata. Aga gümnaasiumisse minekuga läks tegelikult mu toitumine ikka korralikult käest  ära, kuna siis oli toidu osas valikuvõimalus suur ja miks võtta lõunaks korralik praad, kui saab natuke salatit süüa ja saiakesi näost sisse ajada? Ja siis bussi peale minnes oli loomulikult vaja ju veel poest läbi minna ja küpsist osta. Nii, et olgem ausad, siis hoolimata kehalise tundidest kogunes gümnaasiumi ajal seda kaalu ka. Sest tegelikul kogu mu kehaline akatiivus ju kooliga piirduski.

Ja siis tuli otsa ülikool ja üksinda Tallinnasse kolimine. Tead kui ahvatlev on minna õhtul poodi koti krõpsude, koogi või küpsiste järgi, kui see on kõigest mõnisada meetrit su kodust. Või peale tööd läbi hüpata Macist või Hesburgesrist. Siin on ju kõik olemas, nii et kui hing ihaldab, siis lähed ja ostad. Ütleme nii, et kui oma esimese 19 eluaasta jooksul olin Hesburgerisse või Macdonaldsisse sattunud heal juhul kümme korda, siis ülikooli algusaegdal võis ennast ikka päris tihti seal leida.

Oi kui palju ma olen mõelnud, et nüüd ma hakkan jooksmas käima ja võtan ennast kokku, aga ennemei saa ju asjadest aru, kui tervisega jama lahti on. Tegelikult nii paar aastat tagasi ma isegi suutsin käia poolteist kuud järjest jooksmas. Seda siis intervallmeetodiga, et mitte kohe endale liiga teha. Ja töö on mul ka alati väga liikuv olnud, seega tundus, et need ülekilod on ikka jube kerge maha saada. Ega ikka ei ole küll, kui kahe suu poolega rämpsu näost sisse ajad. Aga seda jooksmist jagus vaid seniks, kuni jäin haigeks ja seda südasuvel. Seega jätsin paar nädalat vahele ja läksin uuesti, aga peale seda läks mu köha päris hulluks, nii et lõpuks käisin sellega lausa emos, sest magada absoluutselt ei saanud ja köhimisest hing kinni juba. Nii et seal jäi sisse nii pikk vahe, et ei suutnud ma end enam kuidagi motiveerida.

Ja eks nii neid kilosid ikka juurde kogunes. Päris täpselt ma kursis ei olegi, kui palju ma kõige rohkem kaalunud olen, kuna vahepeal ei olnud mul kaalu. Aga kui ma nüüd otsisin 2014 aasta antropomeetria loengu bodyskänneri failid üles, siis sealt näitas masin mulle kaaluks 110,6 kg ja ma ei imesta, kui seda kaalu vahepeal rohkem oli, sest praegu 2015 aasta suve pilte vaadates vaatab vastu ikka täielik katastroof. Mul on isegi ühed püksid 2015 aasta suvest alles, mis mul enam jalas ei püsi. 

Suuresti oma tervise tõttu hakkasin 2015 aasta detsembris vaatama, mis ma omal suhu pistan. Kuna järsku hakkasid ka riided pisut suureks jääma, siis veebruaris ostsin omale kaalu, et teada saada, mis see number siis olla võiks. Minu õnneks oli see 102 kg ehk olin mõne kuuga kaotanud 8 kg, mis on suurepärane, kuid nii kiire kaalulangusega kaasnes ainuke miinus, et mul oli kogu aeg külm ja nii võis mind suvel üsna tihti märgata sooja ilmaga ka üsna soojalt riides. Ning 2016 aasta detsembriks olin oma kaalu juba 95 kg peale saanud. Nii et lõppkokkuvõttes võib kindlalt öelda, et olen maha saanud 15 üleliigset kilo. Nii, et minna on veel kõvasti, aga pigem pooldan viisi tasa ja targu kui palju ja korraga. Aga, et see postitus liialt pikaks ei veniks, siis sellest, mis ma teinud olen selleks, juba mõnes järgmises postituses.

Kusjuures ma poleks kunagi arvanudki, et seda teemat oma blogis kajastan, kuna minu jaoks on mu kaalunumber ja kõik selle ümber üsna selline kinnine teema olnud ehk midagi, mida ma pigem ei avaldaks. Aga vanu pilte sirvides sain aru, et see -15 kilo on ju täitsa näha ja kindlasti on mu enesekindlus ka mõnevõrra selle arvelt kasvanud, seega jõudsin lõpuks ikka otsusele seda teemat natuke lahata. Lõppu ka mõned pildid, kus minu silm vähemalt seda vahet määrgata suudab. Sest kui näolappi vaadata, siis vahepeal olin ma näost ikka täitsa pall ju.

Väiksena olin ma hull makaronide ja pasta austaja, minu poolest oleks võinud makarone kasvõi iga päev süüa ja ei saanud ma sellest aru, kui ema ütles, et talle nagu eriti ei maitse. Aga nüüd olen mina sinna ikka jõudnud, kus ma väga nagu ei taha pastat. Või no, nüüd isegi meeldib natuke jälle, kuna ma olin ükspäev täitsa nõutu mida õhtuks süüa teha ja nii ma tiirutasin tükk aega prismas ringi, kuni jõudsin makaronide vahesse ja sealt jäi mulle lõpuks üks täistera pennede pakk näppu. Miks ma täisteramakarone küll varem proovinud pole? Need on ju kümneid kordi paremad kui tavalised. Nende kõrval tunduvad tavalised, lihtsalt ühed pehmed jahuplönnid. Selles mõttes, et täisterapasta ei imanud kogu vedelikku endasse, nii et järgmine päev toit selline pehme mass oleks olnud, nagu makaronid tavaliselt olema kipuvad. 

Ostsin veel juurde kanahakkliha, rohelisi ube, purgi Felixi Hiina tomatikastet ananassiga. Jah, mina kuulun sinna kategooriasse, kellel käib ananass pitsa peale ehk kasutan seda ka suhteliselt mitmetes pajaroogades ka. Ütleme nii, et olen sellise magushapu toidu pooldaja.

Edasi ma lihtsalt praadisin pool pakki kanahakkliha koos sibulaga läbi. Keetsin oad ära, kurnasin need ära ja kallasin purgitäie tomatikatset peale, kuhu sisse lõpuks segasin veel hakkliha ka. Lasin sellel mõne minuti vaiksel tulel podiseda ja segasin pennedega kokku. Ja ma sain kokku ühe imehea pasta. Kusjuures ma pole varasemalt kunagi ube pastas kasutanud, aga kuna ma kergelt öeldes fännan neid rohelisi, siis mõtlesin, et mis seal ikka, ega see ju ära midagi rikkuda ei saa. Ja saingi oma ideaalse õhtusöögi valmis. 

Aga viimsel ajal on kõik toidud nii ära tüütanud, et ei oskagi enam midagi nagu teha. Nii, et kellel mingeid häid õhtusöögi ideid on, mis ei sisaldaks endas ahju kasutamist, ega eriti millegi praadimist, siis võite kõik oma soovitused julgelt kommentaaridesse jätta. 

Ma pole jälle pikemat aega siia sattunud, aga ega mul tegelikult midagi väga jagada pole ka, sest eks see eluke ole viimasel ajal üpriski igav olnud. Aga teate see on kuidagi nii energiat andev, kui saad hommikul tööle minna ilusa ilmaga või siis praegusel juhul praktikale. Eelmine nädal oli küll väheke hull, kui arvestada, mis ootamatu möllu sõbrapäev endaga kaubanduses kaasa tõi ja just see eelnev nädal oli mul ainult ühe vaba päevaga, kuna tahtsin enne praktika algust enamus töötunnid ära teha. Ja oh sa, ma olin nädala lõpuks omadega ikka väga läbi ja nii oleks tahtnud esmaspäeva hommikul edasi magada.

Aga endalegi ootamatult sain sellest uimasusest kuidagi kiirest üle. Kas see oli siis ilus ilm või pigem ärevus, et ikkagi uus praktikakoht, mis tähendab ka seda, et nüüd tuleb vaikselt ka lõputööga tegelema hakata. Kuigi pigem kahtlustan, et siiski  hommikune jalutuskäik ilusa ilmaga, sest täna ärkasin ma ka kuidagi kergelt üles ja ei pidanud pool päeva silmi vägisi lahti hoidma. 

Kuigi ma olin pühapäevaks omadega täiesti läbi juba, siis võtsin ennast ikka õhtul kokku ja käisin sõbrannaga veel Ringi uut filmi vaatamas. Ma ootasin tegelikult midagi hästi hirmsat, sest ma mäletan, kui ma noorem oli, siis olid need filmid ju nii popid meie seas ja omal ajal tundusid ikka jube õudsed ka. Film oli iseenesest väga hea ja pigem sellise huvitava psühholoogilise lähenemisega, kuid midagi hirmsat seal ei olnud nagu ma alguses arvasin. Aga sellegipoolest soovitan seda vaatama minna. Mulle igatahes väga meeldis, kuigi sõbranna ütles, et tema jaoks jäi väheke lahjaks see film, et filmi esimene pool olevat tema arust igav. 

Ja siia lõppu veel mõned pildid, mis on ajast, kui kunagi varem ka päike isegi ükskord paistis ja mul juhtumisi samal ajal vaba päev oli. Nende piltidega jäi ise väga rahule, kuna järeltöötlust need ei vajanudki, aga ma ei teagi, miks ma neid ligi kuu jooksul neid siia veel postitanud pole. 

Mul oli vahepeal küll vist täielik blogikriis. Pidevalt oli mõtte, et kui koju jõuan, siis kirjutan, sest mul oli vahepeal terve nimekiri, millest kirjutada tahtsin, aga nüüd on enamus juba ajast ja arust. Igatahes iga kord, kui ma arvuti taha maandusin, siis lõppkokkuvõttes ei suutnud ma miskit kirja panna, sest see tundus kuidagi nii kohustusena ja siis ei meeldi mitte miski, mis klaviatuuri toksides ilmavalgust näeb. 

Aga nüüd kokku peale 7 kilomeetrist jalutuskäiku vanaema juurde ja tagasi oleks mul nagu patareid laetud ja energiat siin ja seal. Kusjuures ma olen täheldanud, et kui ma end vabadel päevadel hommikul varem üles ajama pean, siis on mul jaksu päeva jooksul igasugu asju teha, aga nii kui ma lõunani magan, olen nagu uimane kana ja ei suuda terve päev muud teha kui sarju vaadata ja isegi nende vaatamine on teinekord nii raske. 

Muideks kui nüüd jalutamisest rääkida, siis töökaaslane rääkis mulle ühest väljakutsest, mille käigus tuleks siis end veebruaris võimalikult palju liigutada ehk kilomeetreid koguda. Niipea kui ta mulle Willpoweri blogi lingi saatis ja asjaga täpsemalt tutvunud olin, liitusin ka sellega ja nüüd esimesed päevad olen tubli olnud ja õhtul töölt jala koju läinud ning kui täna vanaema helistas, et saadab vanaisaga süüa, siis pakkusin välja, et  võin ju ise sinna ka jalutada. Uh ma tunnen ennast nii tublina, sest kui arvestades, et kell on neli ja mu aktiivsusmonitor näitab mulle, et tänane aktiivsus on juba 90%, siis võib ju tegelikult ennast tublina tunda ka. 

Aga muidu oli jaanuar mul äärmiselt laisk kuu ja miskit nagu eritlist ei toimunudki. Ainult kuu lõpus käisin lõpuks juuksuris, sest see tuustihunnik, mis mul juuste otstes oli, nägi ikka kohutav välja küll. Nüüd mõtlen, et oleks võinud isegi natuke rohkem lasta lõigata, sest lühike tundub hetkel kuidagi nii mõnus võrreldes eelnevate pikkadega. Ilmselt on point selles, et enne need pikad ja katkised ja hõredad juukseotsad tegid juuksed kuidagi nii õhukeseks, aga nüüd lühemana tunduvad need kohe eriti paksud. Rääkimata muidugi sellest, kui kerge nüüd pea tundub.

Muidugi blogi tegi ka väikese uuenduskuuri läbi, seda siis uue kujunduse näol, mis sada protsendi ei toimi veel nii nagu vaja, aga tegemata on veel mitte nii olulised pisiasjad. Vähemalt postituste osa toimib peale natukes jändamist.