See postitus on nüüd päris kõvasti edasi lükkunud, seega olen praeguseks  Garnier Olia juuksevärvi jõudnud juba kaks korda kasutada. Mina kasutasin siis tooni 4.15 ning pean kohe alguses ära ütlema, et see värv on lihtsalt super. Esitekas üks kõige positiivsemaid asju selel värvi puhul on see, et see ei haise nagu enamus värvid. Mulle selle lõhn meenutab mingil määral pesupulbri lõhna, kuid vähemalt ei ole see selline vastik, mille tõttu pea valutama hakkaks. Kusjuures üks värv on veel olemas, mis on õrna marja lõhnaga ja kui ma ei eksi, siis oli see ka vist Garnieri oma, nii et viis pluss Garnieri värvidele lõhna eest.

Ennem, kui seda juuksevärvi ise katsetada jõudsin, siis mõned juba rääkisid, et see värv on nii õline, kui pähe panin, siis ei saanud alguses aru, kus see õli küll on, millest kõik räägivad, aga jah, kui see natuke juba peas on olnud, siis muutub üsna õliseks, kuid see on ka ainult üks suur pluss, kuna selle tõttu on kindel, et kõik juuksed ikka värviga koos on. Eks mulgi ole tavalise värviga tulnud ette juhtumisi, kus mõni laik on värvimata jäänud, kuna pole viitsinud teist peeglit tuua, et vaadata, kas kõik on ikka koos. Kuid Olia värvi puhul piisab ka lihtsalt katsumisest, et aru saada, kas juuksed on ikk värviga koos või mitte.

Kui mul väljakasv nii kiiresti paistma ei hakkaks, siis ma poleks praegu pidanudki veel teist korda värvima ehk siis värvitoon püsib ilusana peaaegu kaks kuud või kauemgi, kui samas üks Palletti värv muutus mul juba kuu ajaga väga tuhmiks.

Olia juuksevärviga kaasas on ka palsam nagu ikka juuksevärvidega, kuid vahe on selles, et seda on tunduvalt rohkem ja see on taassuletavas tuubikeses. Kui teiste juuksevärvide puhul jätkuks kaheks juuksepesuks palsamist või kui tahaksi kauem kasutada, siis oled sunnitud ikka paki tühjaks tegema, kuna muidu see lihtsalt kuivab ära. Mul on pikad ja paksud juuksed, seega läheb mul palsamit ikka päris korralikult, kuid sele juukseväri omast jätkus lausa kuueks korraks. Ja kui siidised pärast juuksed olid.

Ja ma ei saa mainimata jätta neid lahedaid kilekindaid, need on lihtsalt nii nii mugavad ja kui ma need esimest korda kätte panin tuli mul kohe selline nii-öelda kriminaali tunne peale. Teatu ju küll filme, kus varastel on mustad kindad käes, need näevad suht sarnased välja, mis siis, et need on kilest :D

See on tõesti toode mille kohta ei oskagi kohe midagi viriseda, sest see on nii nii super toode ju. Hind on küll veidi krõbeda võitu, kuid see värv on ka seda raha väärt.

Tellisin taaskord Czasnabuty lehelt omale ühed jalatsid. Olen pikka aega otsinud sobilikke jalatseid, mida natuke vihmasema ilmaga kanda, sest praegu on minu valikus vaid kingi, baleriinasid, lahtiseid jalatseid ja saapaid. Kui ma neid seal lehel nägin, siis teadsin, et neid ma tahan, seda enam, et need olid soodukaga ja läksid koos transportiga maksma vaid 16€. Realseelt on need veel ilusamad, kui pildil olid, nii et ma olen jälle üli üli rahul sealt saadudjalatsitega.

Again I ordered new footwear from Czasnabuty. For long time I have been looking something to wear with rainy weather, because right now I only had some heel, flat shoes, sandal and boots. If I saw these on that site, I new I want these for sure. These were on sale and with transport these cost only 16 €. In real life these are much prettier that these were on photos, so again I'm totally pleased with shoes I ordered there.

Sellised küüned olid mul küll eelmine nädal, kui Tallinnas olin. Ütleks, et pildid on seekord väga nirud, sest õiged pildid, mis blogi olid jaoks mõledud, olid telefonis ja paranduses käik tähendas ka kõikide failide kustutamist.

I had these nails last week when I was in Tallinn. Pictures aren't that good, because right photos what I did for blog were in my phone, but it broke and if I wanted to get it fixed that meant they had to delete all filed, even on SD-card.

Kuna endal sai nüüd lõpuks ülikoolivalik tehtud ehk siis sügisest olen Tallinna Tehnikakõrgkooli tudeng. Kuid mõtlesin, et kirjutan natuke pikemalt ka enda valikutest. Ehk on kellelegi sellest kuidagi abi. Ma usun, et praeguste kandideerijate jaoks on see postitus natuke hiljaks jäänud, aga ehk järgmise aasta kandideerjad saavad omale ideid.

Kõik alagas nagu ikka eriala valikuga, mis tundus ikka nii raske, kuid kui nüüd otsuse langetamisega seda võrrelda, siis oli see üks kergemaid osasid. Teadsin, et tahan õppida midagi, mis oleks rohkem loovam. Tähtis on just see, et jõuaksid selgusele, mis valdkond, sind kõuge rohkem huvitav, seega on kergem ka otsuseid teha. Pika otsimise peale leidsin enda jaoks kaks ala TLÜ kunstiõpetus ja TKTK rõivaste tehiline disain ja tehnoloogia. Nii ma oma avaldused, siis lõpuks saisis ära esitasingi.

Minu puhul on nii tüüpiline, et enne midagi suurt mõtlen, et ah mis see siis on, teen ära. Pole vaja ju närvis olla, aga paratamatu on see, et enne katseid tuli ikka paras närv sisse. Kindlasti aitas ka see kaasa, et jõudsin igale poole nii vara kohale, et pidin ootama ja siis lihtsalt tulevad igasugused tobedad mõtted pähe. Miks vara? Mul on kogu aeg olnud mingi hirm hilinemise ees ja seda enam, et Tallinnat ma eriti ei tunne, seega kartsin, et koolide leidmisega võib kaua mina, aga tegelikkus oli see, et need olid nii kergete kohtade peal, et nende leidmine ei valmistanud mingeid raskusi.

Esimeseks katseks oligi TKTK rõivaste tehnilise disaini ja tehnoloogia katse. Test oli väga lihtne ehk see koosnes kergematest matemaatika ülesanetest ja mõned erialased küsimused. Näiteks paluti joonistada kraesid, küsiti õmblemise kohta ja pidime ka erinevaid Eesti disainereid nimetama. No nii, viimane on iseenesest ju kerge küsimus, aga kuna närv oli parajalt sees, siis suutsin ma vaid ühe meenutada. Ja peale testi Vabaduse väljaku poole tagasi jalutades, hakkas neid kohe lademetes meenuma. Ehk siis soovitus, et püüdke asja võimalikult rahulikult võtta ega mitte närvi minna, sest muidu ei pruugi need kõige lihtsamadki asjad meelde tulla.

Ülejäänud neli päeva möödusid Tallinna Ülikoolis kunstiõpetuse katsetel. Esimesel päeval oli kosultatsioon ja essee kirjutamine, mis oli lihtne ja ei midagi kaelamurdvat, sest sel korral sain aru, et pole ju midagi mille pärast pabistada.

Teine päev oli juba pikem ja veidi keerukam ehk pidime natüürist inimest joonistama. See oli asi, kus tuli piiridest kinni hoida ning kus hindajad omaloomingut eriti näha ei tahtnud. Aega oli meil jooistamiseks kuus tundi. Esimene mõte oli: ''Kas tõesti nii vähe? Ma ei saa ju valmis.'' Jah, olen harjunud kõike põhjalikult tegema, sest tavaliselt võtab mul portree tegemine vähemalt kaks päeva, kui ma ikka enamus päevast just seda teen. Vaheaegadel ringi jalutades hakkasid silma ikka sellised profitööd, et kahtlesin, kas üldse sisse saan. Ja seetõttu hakkasingi vabalt võtma, ei viitsinud iga pisema detailiga vaeva näha ja vaatasin, kuidas lihtsamalt ja kiiremini saab, kuid mulle endale lõpptulemus isegi meeldis. Kuigi kool minu valituks ei osutunud, siis kindlasti ole katsetel käimine tore kogemus, seda enam, et sain aru, et vahel on ka nii-öelda vabalt tehtud tööd palju paremad.

Kolmandal päeval anti meile paber, kus peal oli rõngas ja nelinurk ning pidime sellest midagi edasi aretama, kuid see võis olla täiesti vaba. Juhendaja märksõna oli: ''Peaasi, et sul endal huvitav vaadata oleks.'' Ehk see osa ei olnud nii akadeemiline. Mõlemale pidile saate SIIN pilgu peale vista.

Ning neljandal päeval oli vestlus, mis alguses sujus hästi, kuid lõpus mitte nii väga, kuid selle juures mängis kindlasti ka oma osa närv. Tuleb püüda olla oma vastustes kindel, mis siis kui nad üritavadki sind kuidagi segadusse ajada. Kuid üldiselt olid need inimesed, kellega vestlesin väga sõbralikud.

Kui kandideerisin, siis ma arvasin, et saan vaid ühte kooli sisse, kui sedagi. Nii, et valik poleks ju siis raske olnud. Päev peale vestlust sain tulemused, et olen TLÜsse vastu võetud. Esimene mõte ''Super, nüüd on kindel ülikooli minek,'' ja siis paari päeva pärast tuli vastus ka TKTKst, et olen ka sinna vastu võetud ning siis muutus kogu valik raskeks, sets polnud arvestaud, et mõlemasse sisse saan. Esimese asjana küsisin nõu vanemate käest, et kumb oleks parem, aga suurt kasu sellest polnud, sest isa oli TKTK poolt ja ema TLÜ poolt, seega ikka sama seis. Kuid siis postitas üks blogilugeja Marili Kõiv ühe postituse alla väga abistava kommentaari, tänu millele sai raske otsus lõpuks tehtud. Nii et suur, suur äitäh sulle Marili. Nagu ta soovitas võtsin lahti kummagi eriala õppekavad ning hakkasin neid põhjalikumalt uurima. TKTK oma tundus kuidagi rohkem sümpatiseerivat, seega valik ka selle kasuks langes, seda enam, et tundus, et see eriala annab mulle palju enamat, kui lihtsalt ühe asja.

Nii, et nüüd ootab ees järgmise raske samm -  elukoha leidmine.