Mina avastasin omale ühe uue suure lemmiku, milleks on Farmi jogurtismuuti. Kui seda poelettidel nägin siis oli suht skeptiline, sest Alma omad on alla igasugust arvestust, seega seisin ikka tükk aega seal piimaleti ees, enne kui selle omale ikka korvi panin. Peab ju ikka ära proovima. Kui kunagi (eelmine aasta?)  need Alma omad välja tulid, siis olin nii suures õhinas, et ostsin mitu tükki korraga, aga pettumus oli suur, kui ma ei suutnud poolt ära juua. Sest need on no lihtsalt nii magusad ja smuutist ei ole seal küll jälgegi. Need on lihtsalt ülimagusad jogurtid marjatükkidega - muud midagi. Sest mina ootasin tol hetkel ikka sellist tulemust nagu ma kodus saan, kui ma maitsestamata jogurti või keefiriga smuutit teen.

Aga lõpuks on Farmi meid õnnistanud oma jogurtismuutidega, sest see antud mustikavariant on isegi parem kui ma ootasin. Selles on täiesti tunda banaani tõmmisust ja oh need terved suured mustikad seal sees, pluss veel kaerahelbed ja chia seemned. No imeline kombo. Ja minu pakk sai ikka kiiremast kiiremini tühjaks. Olen veel proovinud banaani-mango-ananassi-grenadilli oma. See mulle nii palju ei meeldi, kui mustika oma, sest see meenutab rohkem jogurtit, kuid vähemalt ei ole nii magus kui seda on Alma omad. Tean et tegelikult on vist veel olemas ka kolmas vaarika ja piparmündiga, mida tahaks ka väga proovida, kuid mida ma kuskilt poest veel leida pole suutnud. Esimest kahte olen ka ainult Prismas näinud, nii et tean, et kui tahan seda ka, siis võtan toidupoe retke ette Prismasse.

Olete ka ehk neid juba proovinud? Kuidas teile meeldivad?

Ma olen seda sorti inimene, keda on väga raske välja vihastada. Või no vihastan ikka vahel, aga pikka viha ei pea. Ehk poole tunni möödudes on juhtunud nagu peast pühitud.Täna leidsingi ennast mõtisklemas, et kuidas ma järsku küll muutunud olen. Vanasti olin pigem selline vaikne hall hiireke, kes enda eest väga seista ei julgenud. Lasin kõigel endast mööda minna, seega kui toimus miski nii, et see minu meele järgi kohe üldse ei olnud, ei teinud sellest suurt draamat. Veel vähem viitsisin ma kuskile kaebekirju esitada. Mida ma just pühapäeva õhtul suures vihahoos tegin. Kas täiskasvanumaks saades käivadki sellised olukorrad paratamatult kaasa, sest need mõjutavad mind vist rohkem?

Igatahes ehk mõned teist on juba kuulnud, et pühapäeva õhtul läks Pärnu rong pool tundi varem ära ja suuremal osal inimestel polnud sellest õrna aimugi. Nii me siis seal pahaaimamatult rongi ootasimegi, kuni lõpuks üks neiu infosse helistas, et miks rongi pole. Ja vastuseks saime siis, et rong läks ju juba pool tundi tagasi. Eks kõik oli parajalt üllatunud. Ja tegelikult ma poleks vist sellest suurt numbrit teinudki. Aga ma pidin esmaspäeva hommikul kell seitse Tallinnas tööl olema ja no siis ma sain ikka parajalt vihaseks küll. Nii, et kui ma napilt Pärnust läinud bussile jõudsin, siis olin ikka päris pahane ja läks Elroni poole teele ka üks kuri kaebekiri. Asualt praegu mõtlen küll, miks ma selle saatsin. Ma ei ole ju selline. Paratamatult räägime ise vinguvaid kliente taga ja ühtäkki olen ise üks nendest. Nüüd tagantjärgi mõeldes on lausa piinlik. Sest jah tõesti nende lehel oli see info üleval, aga natuke kehvasti ja ebamääraselt, nii et ma ei osanud sellest välja lugeda, et rong varem võiks minna. Aga õnneks saime probleemid lahendatud ja muideks Elroni teenindus on nagu alati vastutulelik ja sõbralik, hoolimata sellest, kui kuri kiri minu poolt too õhtu teele läks. 

Aga bussile minnes suutis mingi mees minu taga kobisema hakata, et ma lasen kõik ette. Siis oli teine hetk too õhtu kus mul oli tunne, et nüüd ma kohe plahvatan ka. Aga no minust vast vanemal, nii kolmekümnedates mehel võiks ikka väheke viisakust olla. Ütlesin siis talle, et neil inimestel ju piletid olemas, las lähevad enne. Üldse ma ei saa sellest aru, miks sa peaks minema enne, kui sul piletit ei ole. Selleks, et see rivi piletitega saaks sinu järgi oodata, kuni sa oma rahakotis täpset raha otsid? Aga talle muidugi ei andnud rahu, sest tema arvates oleks ma sinna bussi pidanud jooksma nii, et kõik teised inimesed lendavad kahte kaarde laiali. Hakkas mulle ikka vastu vaidlema, et mis vahet seal on, kas neil on pilet olemas või mitte. Tõi mulle siis näite, et kinos sa ei lase inimesi endast ette kui neil pilet on. Miks peaks piletiga inimene üldse kassas järjekorras olema? No kes seda teab. Ja oleksin tol hetkel talle juba nähvanud, et kobi siis ette, kui sul nii kiire sinna bussi on, aga suutsin end ikka tagasi hoida. Aga see näitab seda, et mõned mehed on ikka täielikud matsid. 

Aga järgmine päev pidi töö juures ka poodi loomulikult mingi nolgikari sattuma. Niigi kiire ja siis jälgi neid, et need midagi ära ei lõhuks või pihta ei paneks. Loomulikult oli vaja neil mitu tiiru poe peal laamendada. Nii et ma olin juba selles staadiumis, et ma lähen ja viskan nad lihtsalt poest välja, kuid õnneks üks vennike otsustas oma asja lõpuks ära osta ja kogu selle karja endaga kaasa võtta. 

Kusjuures ma ei teagi, kus ma seda julgust kohe nii palju viimasel ajal võtnud olen, aga kui nüüd töö teemal edasi rääkida, siis ma viskasingi ükspäev ühe mehe poest välja. Ise ka imestasin pärast, kust ma sellise julguse võtsin. Üks jube kahtlane mees oli igal juhul, jäin teda jälgima ja eks too tahtis omale järjest asju kotti toppida, samas kui ma tal selja taga seisin. Varasemalt väikestele vargapoistele olen alati turva kutsunud. Ja nüüd tuli mingi hirmsa välimusega asotsiaal vargile ja ma viskasin ta poest välja. Eks mu käed värisesid peale seda hea tund aega, aga kui ma temaga rääkima läksin siis polnud hirmust kuskil ühtki märki :D

Nüüd ma söön oma sõnu, aga Klaarika blogis kommentaarides just mainisin, et ma ei loegi raamatuid enam väga eesti keeles, kuna Amazonist on neid hulga odavam tellida ja ma oleks kergelt öelda juba pankrotis, kui ma kogu aeg raamatupoest raamatuid ostma peaks. Nii, et ma olen inglise keeles lugedes nii ära harjunud, et eesti keeles lugemine on vahepeal isegi kohati naljakas. Aga eks harjume jälle ära. Igatahes olen oma leidude üle nii õnnelik, et pidin neid kohe teiega ja jagama.

Kuigi mulle alles potsatas terve hunnik Amazoni pakke järge mööda postkasti, siis üllataval kombel on need raamatud märkamatult otsa saamas, nii et täna kui ma Prismasse läksin, et süüa osta, siis lõpuks ma leidsin ennast hoopis Apollost ja oleks toidupoe peaaegu ära unustanud. Mööda minnes nägin, et miskid soodukad on, nii et pidin ikka sisse astuma, sest vahel võib sealt hea hinnaga häid raamatuid skoorida. Selle korra leidudeks oli lausa kolm raamatut. Tegelikult oli seal veel päris palju Minu sarja raamatuid hea hinnaga, mille oleks veel ära ostnud, aga no kõike ka korraga ei saa ju, sest siis vaataks tõesti mu pangakontolt varsti tühjus vastu.

Kõige esimesan jäi silma Maggie Stiefvateri raamat "Kaarnapoisid", mille tellimist ma olen juba ammu kaalunud, aga kuna hind sellel oli ikka väga hea - 3.79 €, siis ilma pikemalt mõtelemata see kätte mul jäigi. Maggie raamatuid olen ma enne ka lugenud ja need on mulle väga meeldinud, et selle suhtes on mul ka kõrged ootused. Tema teistest raamatutest olen varem juttu teinud SIIN ja SIIN. Teine raamat seal kõrval kohe oli youtuberite poolt palju kiidetud Ally Condie "Määratud" (appi ta nimi kõlab minu omale nii sarnaselt :D ehk on see märk, et mulle on see raamat ka meeltmööda). Raamat maksid 5.39 €. Ja viimaseks veel Liina Orgi "Minu Suriname", mille hinnaks oli 3,99 €. Nii et vahel ikka tasub raamatupoodi ka sisse astuda.

Mainisin ühes postituses, et sain aprillikuus Amwaylt kaks pakki, ühe paki sisu näete te SIIN, kus tegin juttu Artistry kosmeetikatoodetest. Nüüd oleks aga lõpuks ometi aeg teha juttu ka Nutrilite toidulisanditest, mille postitus on piinlikult pikalt edasi lükkunud. Kahjuks ei saa ma kindlalt ülevaadet nüüd anda, kui hästi need nüüd ikkagi mõjuvad, kuna paraku tervislikel põhjustel pidin oma kuuri mõneks ajaks pooleli jätma. Seega jõudsin vaid pool kuuri läbi teha ja ülejäänud pool ootab aega, millal ma kindlalt tean, mis mu terviseporbleemi põhjuseks on. Ei, selleks need toidulisandid kindlasti ei ole, kuna nende muredega olen juba jõuludest saadik silmitsi seisnud, aga kuna nüüd tuli pikk ravimikuur ka peale, siis selle tõttu pidin lihtsalt igaks kümneks juhuks katkestama.

Antud toidulisandite komplekt koosneb kahest osast, joogipulbrist, mis tuleb klaasitäie veega ära lahustada ja päeva jooksul ära tarbida ning tablettidest, mis tuleb õhtul ära süüa. Nende lisandite tarbimise tulemusena peaks see parandama nahka sisemiselt, kuna sisaldab looduslikke ained, mis aitavad kaasa naha normaalsele toimimisele. 

Kui ma toimest ise sellise lühikese ajaga suurt miskit rääkida ei oska, siis räägiks üldpildist. Esiteks päris palju on panustatud pakenditesse ja üldisesse esmapilti. Pakendid on ilusad rohkeassinised, mida on pärast lausa kahju ära visata, sest kummagi pakki sees on ka pisike mõttetera ja tegelikult on karbid hästi korralikud ja tugevad, seega tegelikult saab neid pärast lihtsalt muude väikeste vidinate jaoks kasutada, seda enam, et need käivad nii mugavalt lahti. Tabletid on ära jaotatud kolmekümneks lehekeseks, millest siis üks leht on üheks päevaks. 

Tablet on selline suhteliselt maitsetu, kuigi pärast jääb väike järelmaitse suhu, mis mulle eriti ei meeldinud, kuid õnneks see kaob vett juues kiiresti ära. Selle eest on aga jook imehea maitsega, mulle meenutab natuke greipi või teiste tsitruseliste kombinatsiooni. Ehk kui oled selle veega ära seganud siis tulemuseks on imehea maitsevesi, mis sisaldab endas nii mõndagi kasulikku ja eks ta peletab natuke väsimust ka ära. Kui siin maikuus pidin kogu aeg väga vara tõusma, mis on minu jaoks tohutult raske. Veel enam on see raske, kuna kohvi ma ka enam ei tarbi, siis ütleks, et sel ajal kui seda tarbisin, ei olnudki hommikud nii hullud. Sest üldiselt kui ma nii kuue aeg tõusma pean, siis reaalselt energia tekib mul alles lõuna paiku, siis nüüd oli üheksa aeg juba energiat omajagu. Või vähemalt nii palju, et silmi ei pidanud vägisi lahti hoidma. Igatahes loodan, et saan peagi ka ülejäänud ära tarvitada, sest see joogipulber meeldis mulle küll väga.

Viimase aasta jooksul enda jaoks lõpuks avastanud ka youtuberid. Ma olen vist viimane inimene, kes lõpuks ka blogide lugemisest kaugemale nüüd jõudnud on. Ma ei tea, miks ma varem neid küll jälginud ei ole. Ehk ei olnud veel midagi piisavalt head silma jäänud? Tegelikult minu youtuberite jälgimise teekond sai alguse ReadbyZoe kanalilt, sest iga kord kui ma uue lugemise otsingul olin, leidsin end ikka ja jälle tema kanalilt. Kuigi vahel ta ehk räägib liiga kiiresti, siis ta tundub oma olemuselt nii armas ja siiras, et tahestahtmata sa jääd ta videosid vaatama. 

Ma isegi ei mäleta, kuidas ma selle avastasin, aga tihti leian ma ennast ka Marcus Butleri kanalilt, tal on lisaks ta teine kanal MoreMarcus, mis mulle tegelikult veel rohkem meeldib, nii et seal saab ikka paaril korral nädalas videosid uudistamas käidud. 

Ja kui juba Inglismaa youtuberites rääkida, siis nagu ikka ühe kandi tegelased on mingil moel omavahel sõpradeks saanud ja teevad koostööd, sest neid ühendab Youtube, siis Marcuse blogist olen leidnud suuna ka Zoella ja Alfie kanalitele ja aeg-ajalt ka neil pilku peal hoidnud, kuid neid ma sedasi ei jälgi. Tegelikult Zoella kanalil olen ma kunagi varem ka käinud, kuna lugesin ta esimese raamatu läbi ja eks uudishimu oli ju ikka, et kes ta siis ikkagi on :)

Jõudsin ka mina elus esmakordselt Õllesummerile. Tavaliselt mind miski selle ürituse poole ei tõmba, sest mina ja alkohol ei ole just erilised sõbrad ja veel vähem meeldivad mulle joobes inimesed, nii et kuigi seal ehk muusikat nautida saab, siis üldpildis rikub ürituse minu jaoks ära see rahvamass, kellest poolte kõnnak ehk nii sirge enam ei ole. Kuid see selleks - sel aastal aga vedasin ennast ikka kohale, sest ei tahtnud sellepärast John Newmani kontserdist ilma jääda, mis muideks oli super. Kuigi siit ja sealt poolt tuleb ikka nurinaid, et lava oli väike ja show olematu, aga ma ei tea mind see üldse ei kõigutanud, sest laulja ja muusika olid ju head. Kuigi kontserdi lõpus oli mul tunne, et mu kõrv saab kohe surma, sest mingid tüdrukud kiljusid mu selja taga natuke liiga kõvasti. 

Ja muidugi Delfi artiklid kontserdi kohta on ikka nii-öelda omaala tipptase, sest artiklite põhjal võiks järeldada, et need suured arvustajad seal ise kohal küll ei käinud. Kõige parem oli veel see, et mulle jäid delfis ette kaks järjestikust artiklit, millest üks tegi kontsertid päris korralikult maha ja teine kiitis seda taevani. Ee, otsustage nüüd ära, kas teile siis meeldis see või mitte? Üks neist igatahes väitis, miskit taolist, et rahvas oli alguses nördinud, kuna alles kõige viimase lauluna sai kuulda suurt hitti "Love Me Again". No mina ei tea, mina kuulsin seda laulu lausa kaks korda - nii alguse poole kui lõpus. Tahtsin tegelikult siia täpse sõnastuse leida, aga tundub, et artikkel on kustamisele läinud, sest mina seda enam leida ei suuda. Nii et võib eeldada, et nad jõudsid toimetuses siis üksmeelele, et neile ikka meeldis see kontsert. 

Peale kontserti tuju oli eriti hea ja kodu poole nagu minna otseselt veel ei tahnud, nii et tegime paar tiiru ka ilmarattaga. Issand ma olin vist päris pisike põngerjas, kui ma viimati sellega sõitsin. No nii lahe oli :D Aga kojuminekust rääkides, siis taksot saada oli ikka praktiliselt võimatu, nii et hakkasime jala vaikselt kesklinna poole jalutama, aga kuna tee peale jäi ka sõbranna paar tuttavat ja nendega sai natuke lobisetud, siis nii kolme ajal õnnestus lõpuks üks takso ka saada, et koju minna. Nii et võiks öelda, et see aasta on mu suvi isegi korda läinud, sest miskit põnevat on juba olnud ka. Sest eelmine suvi oli mul ju ainult töö, töö ja veel kord töö, seega see aasta otsustasin natuke lõdvemalt selles osas võtta ja rohkem suve nautida. 

Aga kes veel kontserdil käisid? Kuidas rahule jäite?

Mul oli plaanis täna hoopis teine postitus, aga.... Maale tulles ei viitsinud uut arvutit kaasa võtta, sest vana ajab siin asja ära küll, aga koos arvutiga jäi maha ka mälukaart - no nii tüüpiline, et ma unustan selle lihtsalt kogu aeg arvutisse. Seega jagan teiega hoopis outfiti, mis mul üleeile seljas oli. Arvestagem sellega, et riiete osas olen ma äärmiselt mugav inimene ja väga pingutada ei viitsi, sest teksad või retuusid t-särgiga on lihtsalt mugavaim kooslus, millest loobuda on raske. Ehk siis ma lõpuks, lõpuks leidsin omale uued mugavad püksid ja need pärinevad Lindexsist. Ja neid jalatseid olen ma juba mõnda aega ikka ja jälle New Yorkeris piilumas käinud ja nüüd läksin ja ostsin lõpuks ära, sest muidu ma oleks ilmselt kahetsenud, kui ma need ostmata oleks jätnud. Ülejäänud kraam pärineb kaltsukast ja nii mu uus äärmiselt mugav lemmik komplekt ka kokku sai. Ma võikski ainult seda nüüd kanda :D

Üha enam ma mõtlen, miks inimesed riidest kotte üldse kasutavad, kui nad koguvad ikka tonnide viise kilekotte. Riidest kotid tulid ju kunagi selleks, et vältida kilekotide kasutamist. Sul on juba üks, kaks või isegi äkki kolm kotti, mida saad ikka ja uuesti kasutada ilma loodust reostamat. Aga siis hakkasid need kotikesed ikka ühe ägedamate disainidega välja tulema, nii et nüüd vaatad, et inimesel on see juba pigem moe pärast, kui praktilisel eesmärgil. Sest see on ju nii ägeda disainiga! Jah, ka mulle meeldivad igasuguste ägedate piltidega kotid ja mul on neid ka üksjagu, kui siiski täidavad nad eesmärki selles osas, et ma ei kasuta enam eriti kilekotte. Teinekord ununeb ehk maha, siis tuleb ikka kilekotiga leppida, seega minu jaoks on täiesti arusaadav see, kui inimene võtab kilekoti, sest tal ei ole muud või on teine kott juba täis, aga et võtta see selleks, et kõik asjad sinna sisse eraldi kilekottidega panna on ikka täitsa jabur.

Alustame siis äkki memmekesteks - kõik on omele uhked ostukotid muretsenud. Kasutavad neid ka ostude jaoks, aga kõik asjad seal sees peavad olema kilekottides. Ostavad oma imepisikese vidina ja kui küsid lihtsalt viisakusest kas ta kilekotti ka soovib, sest eks veidi ebaviisakas on seda mitte pakkuda, kuid no eeldad juba, et vastuseks tuleb ei. Aga oh, selle asemel vaadatakse siis mõrvarliku pilguga, et mis loll küsimus see veel on, loomulikult et tahan ja et kõik asjad ikka eraldi kotikestesse saaks. Ja siis küsitakse veel otsa kuhu nad minu arvates oma asjad siis panema peavad. Vot sel hetkel ei tea kas nutta või naerda. Endal neil on ju vanust ja seevõrd ka elukogemust küll, aga miskipärast mõistus ei taha kuidagi olukorrast aru saada. 

Suhteliselt tihti on nende memmekeste seas ka venelasi. Pakud kilekotti eesti keeles, vene keeles, soome keeles, inglise keeles ja korra igaks juhuks veel vene keeles  - aga ikka ei mingit vastust. Eks eeldad siis, et ju ta siis ei soovi, kui tal ostukott ka niikuinii kaasas on. Makstakse oma asjad ära ja siis jäävad otsa vaatama - A paket. Nu paket, paket - ma küsisn ju vähemalt kümme korda seda juba. 

Teised on noored oma kangast kottidega, millel on imelised disainid, aga disainielemendiks nad neil jäävadki, sest selle asemel ostatakse hoopis kilekott ja käiakse siis lõpuks kümme kilekotti näpu otsas, aga õlal ripub tühi kotike, kus heal juhul on sees veepudel. Muidugi ei saa kategoriseerida, et kõik sellised on, kuid selliseid on viimasel ajal ikka väga palju silma jäänud.

Võib-olla olen mina oma endiselt vanade arusaamadega ja ehk oleme tagasi loodust hävitavasse ajastusse tagasi läinud. Aga mis eesmärgil teie riidest kotte kasutate? Lihtsalt iluasjana või ikka praktilisel eesmärgil?