Küll see ahju ja pliidi kütmine võib ikka paras kunst olla. Kui vanasti olin ma hädas tule alla tegemisega, siis nüüd pole see mingi probleem. Pigem on probleem see, et see ka hiljem normaalselt põleks nii, et tuba suitsu täis ei oleks. Ehk meie pliidi põhiviga on see, et ta kipub sisse ajama. Nüüd peale katuse renoveerimist ja korstende ülemise otsa uuesti ehitamist on miskit igatahes mäda, sest samal ajal ei tohi me teha tuld ahju ja pliidi alla, mis varem ei olnud mingi probleem, nüüd peab näiteks kõigepealt tule pliidi alla tegema, nii pool tundi ootama ja siis võib alles ahjuga jätkata, sest muidu on garanteeritud, et õhuaugust hakkab sisse ajama. Teiseks avastasime lihtsama nipi kuidas, tuli esimese korraga põlema saada. Lihtsalt aknad natuke praokile teha ja voilaa, nii ma olengi selle raskuse seljatanud.
Aga nüüd juba teisel korral järjest, kui maale tulen, on köök suitsu täis - eelmine kord küll hullemini, sest kui koju tulin, siis ma unustasin suitsuanduri tagasi lakke panna, seega ei pannud ma üldse tähele. Ehk panin panni pliidile sooja, läksin natukeseks tuppa ja kui kööki tagasi läksin oli see konkreetselt suitsu täis, nii et pidin lausa hinge kinni hoidma, et ilma seda kõike sisse hingamata aknani jõuda. Kõige veidram on see, et suits ei tulnud tuppa (meil ei ole elutoa, koridori ja köögi vahel uksi). Igatahes lõpuks sain köögi tagasi normaalseks, kui olin mõnda aega aknaid lahti hoidnud. Jumal tänatud, et siis õues -20 kraadist külma ei olnud. Kuigi tookord oli väga tuuline ilma, seega kahtlustasin tol hetkel, et see vast sisse ajamise põhjuseks ka on.
Ja täna õnnestus see mul jälle, kuigi õues on täiesti tuulevaikne. Seekord oli mul koju jõudes meeles suitsuandur lakke tagasi panna, seega avastasin suitsuse köögi tunduvalt varem, kuna see hakkas kahtlaselt kiiresti laes vilkuma. Nii et tegelikult see vidin on ikka äärmiselt vajalik, kuigi teinekord pannkooke tehes suudab see mind närvi ajada. Ma ei tea kuidas pannkooke küpsetades mul alati köök sinine on.
Niisis mõtlesin ma ikka, mis värk see on ja hakkasin googeldama, sealhulgas leidsin väga kasuliku
tuletõrjeliidu lehe. Näiteks sain teada, et lihtsalt see, et õues on külm võib tõmmet mõjutada. Ja kui arvestada, et kui mind ega vanemaid siin ei ole, siis käib vanaisa vaid vahel kütmas, seega on suurema osa ajast ahi ja pliit pikalt külmad olnud. Näiteks kui eile õhtul siia jõudes ahju kütsin, siis oli see hommikuks juba täiesti külm, kuigi tavaliselt seisab see soojana nii, et kütame üle päeva.
Nii ma helistasin siis rõõmsalt uuesti emale ja uhkustasin, et sain vist asjale pihta, miks pliit ei tõmba. Ja siis isa nii muuseas küsis selja tagant, et palju ma puid alla panen. Ma mingi, et noh paar halgu, kui midagi just ei prae või küpseta, et mis ma ikka sellest täis topin, kui ma pikalt kütta tahan, nii et vannituba ka soojaks läheks. Ja sealt saingi oma müstilise vastuse, miks pliit ei tõmba. Kuna need paar halgu ei saa korralikku hoogu üles, seega jõuab suits korstnas maha jahtuda ja vajub alla tagasi. Noh ja loogiline ju on ka see, et paari puutükiga ei teki neid niinimetatud õhuvahesid, mis aitaks aasa põlemise protsessile.
Vahel ma tunnen end ikka tohutult blondina, et selliseid elementaarseid asju ei tea. Seda enam, et ma olen terve elu elanud ahiküttega korteris ja pool sellest ka vahelduva eduga kütmisprotsessis osalenud. Kuigi mul ei seisa siiani meeles, kumb siiber, mis olukorra jaoks on, seega üldiselt tõmban ma alati mõlemad lahti ja mingi aja jooksul panen ühe kinni, kuigi ma olen suuremas osas alati kindel, et ma panen selle kinni, mis tuba kütab ja selle lahti mis õuet kütab. Aga tee, mis tahad, mul need meelde ei jää. Aga hoolimata sellest, et ma vahel pliidi kütmisega hädas olen, pooldan ma siiski igal juhul enne ahiküttet kui keskkütet.
