Kes veel mäletab, siis aasta alguses tegin postituse sellest, kuidas mulle jõudis kohale, et kilosid oli liiga palju kogunenud ja selleks tuli miskit ette võtta. Tolleks hetkel olin maha saanud 15 kilo ja postitust saate lugeda SIIT. Eelmises postituses olid andmed novembrikuust ja siin jõule ja jaanuariga tuli paar kilo tagasi, sest see oli aeg, kus ma tegelikult väga ei jälginud, mis ma suhu pistan ja kus ma võtsin kõike kuidagi vabamalt. Ei saa öelda, et ma just rämpsu näost oleks sisse ajanud. Aga teate ju ikka piparkoogid, glögi, mandariinid, praekapsas - neid läheb jõuluperioodil ju tohutustes kogustes. Sealt tuli kaks kilo tagasi, nii et jaanuaris olin ma veel vahepeal 97 kilo, aga siis kuidagi sujuvalt sai sellest heast ja paremast isu täis ja sai kergelt tagasi tervisliku eluviisi peale.

Kuna toitumisest ma rääkisin eraldi postituses SIIN, siis seda teemat ma enam pikalt ja laialt lahkama ei hakkaks. Tegelikult tahtsin rääkida rohkem  aktiivsemast eluviisist, mis sai suurema hoo omale sisse veebruaris. Kuna jõuludeks potsatas mulle sülle kauaoodatud Polari aktiivsusmonitor, siis esiteks ajendas see mind rohkem liikuma. Ma olin alati arvanud, et ma olen ikka üsna aktiivne ja valisin suure hurraaga kohe teise astme, kuid oh seda üllatust, kui vaevu pool aktiivsusestki täis tuli. Taset ma aga ei muutnud, vaid hakkasin end sihilikult kella järgi rohkem liigutama, kuigi see 100% mul ikka kokku ei tulnud, kuna teise tasemega oleks vaja ligikaudu 17 000 sammu ära teha. Muidugi Polar Loopi puhul on see halb asi, et rattasõitu arvestab ta passiivse istuva tegevusena. Ma siin vahepeal käisin sõitsin rattaga pikemad maad maha ja mõtlesin, et kuidas see aktiivsus küll ei tõuse, seda enam, et päris palju maad oli veel ülesmäge. Aga lõpuks kui ma päeva kokkuvõtet vaatasin, siis nägin, et terve see aeg arvas mu kell, et ma istun niisama.

Aga jaanuari lõpus rääkis mulle töökaaslane Willpoweri blogi väljakutsest, kus tuli veebruarikuu jooksul võimalikult palju kilomeetreid kokku koguda, olgu selleks siis mistahes liikuv spordiala. Mina valisin enda jaoks käimise ja hakkasin õhtuti töölt jala koju kõndima ja vahel ka tööle. Ja üleüldiselt terve kuu jooksul vaatasin, kus võimalik jala ära käia on, et kilomeetreid kokku saada. Nii, et kuu lõpuks olin kokku kogunud 115 kilomeetrit. Sinna hulka, siis tööl ringi kõndimised ehk sammude pealt tulenev ei läinu  - kirja läksid sihilikud kõndimised, mida Endomondo jälgis. Oli ikka uhke tunne küll, sest jõulude ajal tagasi tulnud paarist kilost sain selle aja jooksul lahti. Nii et kui ma jaanuari lõpus kaalusin 97 kg, siis veebruari lõpuks olin ilusti tagasi 95 kg peal.

Aga kuidagi jäi see kõndimine nii harjumuseks, et saigi osaks minu eluviisist. Nüüd kui ma taas Mustamäel elan, siis olen ainult korra võtnud ette töölt jala kojutuleku, aga hetke elutempo juures on see kõndimine kuidagi unarusse jäänud, aga selle eest üritan praegu toitumisele rohkem rõhku panna. Kuigi üks hetk, kui ma olen viimasestest kiiretest kuudest lõpuks suutnud välja puhata, siis hea meelega tahaks jälle pikemaid maid maha kõndida. Kuid oma aktiivsust üritan ikka üleval hoida, seega olen ennast jälle youtube videode järgi liigutama hakanud. Ja muidugi nüüd on need 100 % päevad tunduvalt kergemalt tulevad kui varem. Kuu keskmise tõmbavad alla küll puhkepäevad, kus tõesti end väga liigutada ei taha ega jaksa, kuid üldjoontes ma ise ju tean, et ma siiski suures mahus liigun ju küll. 

Eelmine kevad alustasin ma ka videode järgi treenimist, siis läks see tuhin kuidagi üle, sest ilmselt oli mind see üks ja sama kava ära tüüdanud või ei olnud see see õige. Tegelikult üks postituse eesmärk oligi see, et tahtsin teiega jagada Fitness Blenderi youtube kanalit. Neil on lihtsalt meeletult palju videosid, nii algajatele kui ka edasijõudnutele ja kui muidu ma eriti videode järgi ei suutnud miskit teha, siis nende omade järgi sujub alati kuidagi nii hästi, et ei teki seda allaandmise tunnet. Alustasin ma treenimist alloleva video järgi, mida kindlalt ja sujuvalt teking umbes kaks kuud ja siis hakkas vaikselt ära tüütama, nii et siis hakkasin teisi juba otsima. Üks asi, mis mulle Fitness Blenderi videode juures meeldib on see, et sa saad asju omas tempos teha ja tihti on ette näidatud ka kergem variant harjutusest. 

   

 Ja viimane, mis on juba mitmeid kuid mu suur lemmik ja pole mind ära tüüdanud. Ehk leidsin ma lõpuks selle õige trenni omale? Igatahes selle videoga on see, et ma olen vahel lausa kurb, kui ma liiga väsinud olen, et pole jaksu trenni teha. Eriti hea on seda hommikuti, sest peale seda on energiat küll ja veel. Vahepeal isegi uurisin, kas kuskil naistele kickboxingu trenne ka tehakse :D Muidugi praegu on mul jälle ligi kuu aega pausi sees olnud, kuna olin vahepeal haige ja nohune, millega kaasnes ka lukus kõrv, mis alles nüüd vaikselt üle läheb. 

 

Nii, et jaanauri lõpus olin ma 97 kg ja nüüd juuni alguses sain lõpuks oma kaalule ette numbri kaheksa ja tänase seisuga kõigub mu kaal seal 88 ja 87 kg vahel, mis on tegelikult siiani kõige väiksem kaal, mida ma tean. Sest kunagi põhikooli lõpu ajal kaalusin ma kuskil 90 kg. ja sealt edasi see juba tõusis kogu aeg. Kui ma veel aasta alguses mõtlesin, et see on võimatu unistus, et ma oma lõpetamise ajaks kaaluks 90 kg, siis nüüd ma kaalusingi oma lõpetamise ajal 88 kg. Nii, et ma tahtsin rõõmust lakke hüpata, kui ma seda kaheksat lõpuks oma kaalu ees nägin. Kusjuures riideid ostmas on nii veider käia, sest reaalselt need lähevad mulle selga. Eriti just püksid. Viimati ostsingi püksid New Yorkerist ja mulle pole kunagi seal üksi pükstepaar nii jalga mahtunud, et ma ka hingata saaks. Läksid isegi liiga lõdvalt, nii et ei pidanudki kõige suuremat numbrit võtma. Nii, et praeguseks olen ma kokku suutnud kaotada 22 kg. 

Muidugi mulle on kogu aeg tundunud, et ainult vööümbermõõt väheneb ja need teised ju ei vähene, aga kui ma nüüd jälle kooli antropomeetria failid välja otsisin, siis on teised mõõdud ka ikka väiksemaks jäänud.

                      2015 aasta              2017 juuni

Rind               121 cm                   106 cm           -17 cm

Käsi                39 cm                     34,5 cm         -4,5 cm

Talje               109,3 cm                 91  cm          -18,3 cm

Vöö                120,9 cm                100 cm          -20,9 cm

Puus               128,9 cm                111 cm           -17,9 cm

Reis                71,5 cm                  64  cm            -7,5 cm

Säär               47,8 cm                  42 cm             -5,8 cm

See oli vist aprillis, kui mulle saadeti pakk Amway Home sarja mandariinilõhnalise erikollektsiooniga. Kuna, aga too hetk olid mul tohutult tegemist, siis lükkus ja lükkus see postituse tegemine aina edasi ja nüüd ma juba ema käest kuulsin, et see sari oli võrdlemisi kohe läbi müüdud, nii et isegi pikaajalise Amwayga tegelejad ei jõudnud neid tellidagi. Tegelikult on mul alati tohutult piinlik, kui postituste tegemine lükkub nii kaugele. Selles mõttes olen ma ilmselt ikka võrdlemisi halb koostööpartner ettevõtetele, eriti kui tegemist on erikollektsioonidega,  aga samas jätkuvalt kostitavad nad mind ikka ja jälle pakkidega.  

Komplektis oli nõudepesuvahendi, klaasipesuvahendi ja pesuvärskendaja. Meie peres on Amway Home sarja tooted tegelikult olnud kasutuses juba aastaid ja poes käsi millegi muu järgi tegelikult väga ei haaragi. Saladuskatte all võin öelda, et isa pidi lausa puhastusvahenditele vannituppa ühe riiuli juurde panema, et kõik asjad sinna ära mahuks ja nüüd need kaks riiulit ongi pungil Amway tooteid. Seega oli suur rõõm, kui ma pakist puhastusvahendid leidsin, sest teadsin, et mul seisab ju ees kolimine ja uude koju on ju miskit niikuinii vaja. Nüüd on nõudepesuvahend ilusti aukohal kraanikausi äärel ning sisse kolides sai kohe aknad ja peeglid mõnusa mandariinihõngulise puhastusvahendiga puhtaks pestud. 

Ühtlasi piserdasin ka kardinad ja diivani üle pesuvärskendiga, et niiöelda, see võõras lõhn toast välja saada. Pesuvärskendi ei ole küll nii püsiva lõhnaga, et see pikaajaliselt püsima jääks, aga aeg-ajalt kasutades saab koju vaikselt seda oma lõhna juba, sest mingil määral see ikkagi haiutab seda võõra elamise lõhna. Kõige enam leiab siiski kasutust nõudepesuvahend ja nagu ka nende tavaline pesuvahend, püsib see svammi sees hästi, aga samas lobutades tuleb see nõudelt ülikergelt maha ja muidugi plussiks see, et Amway tooted on looduslikud ega tekita nahale allergilisi reaktsioone, mis on tegelikult ka peamine põhjus, miks me kunagi Amway Home toodete peale üle läksime, sest mind ja mu ema on õnnistatud sellega, et meie nahk ei ole just eriti koostööaldis igasugusele keemiale. Vanasti  võisin kasutada ükskõik, mis jama ja ei juhtunud midagi, aga mida rohkem vanus edasi läheb, seda tundlikumaks mu nahk muutunud on. Seega kipuvad mu käed alati ketendama, kui näiteks töö juures muutun kokku tavaliste puhastusvahenditega. 

Seega on hea, kui kodus on ikkagi pesuvahendid, mis on naha suhtes hellad Amway Home püsisortimendiga saate aga tutvuda SIIN. Ma tean, et paljudele tunduvad nende hinnad alguses üsna krõbedad, aga kuna neid vahendeid kulub tegelikult korraga vähe, siis jätkub neid kauaks, seda enam, et tegelikult paljusid tuleks ka veega lahjendada.

Ma olen nüüd paberite järgi insener. See kõlab nii naljakalt,  sest selle sõnaga seostub ikka rohkem tehnika ja muu selline, aga nii ta on, sest laupäeval sai lõpu minu ülikoolitee. Täpsemalt olen siis nüüd kvalifitseeritud tegema rõivaala tehnoloogi tööd. Vähemalt praeguseks, sest mõtteid on mul olnud seinast seina, kuid tahaks vähemalt aasta või kaks vabadust nautida ja eks selle aja jooksul võib ju kõike juhtuda ja kas ma siis hiljem veel miskit õppima tahan minna, seda näitab ainult tulevik. Muidugi turundus on üks ala, mis mu peas on viimasel ajal mõlkunud. Kuid kuna praegu ma alustasin just ka erialasel tööl, siis eks aeg näitab, kui sobilik see mulle lõppude lõpuks on. Hetkel igatahes meeldib ja ma poleks elu sees osanud arvata, et ma peale kooli kohe sedasi samale alale tööle saaks.

Muidugi võib siin eeliseks olla see, et rakenduskõrghariduse käigus on palju praktikaid, mida me kõik küll kooli ajal hingepõhjast vihkasime, sest see oli ju tasuta töö tegemine, aga samas annab see tutvusi ja me kõik teame, kui tähtsad on tänapäeval töömaailmas tutvused - mida rohkem sul neid on, seda parem. Muidugi olles läbi käinud need neli aastat ja läbi elanud kõik kerged ajad ja rasked ajad, siis ma ei saaks öelda, et ma seda kooli nii väga soovitada tahaks. Oi, kui palju oli neid kordi, kus ma mõtlesin, et nüüd aitab ja ma võtan paberid välja ja jalutan lihtsalt minema. Aga vastu pidasin ikkagi lõpuks.

Kõik oleneb tegelikult ka teaduskonnast, kuid meie teaduskonnas olid viimastel aastatel asjad ikka üsnagi käest ära ja sama juttu kuulsin ma ka paar aastat noorematel, et nad ei saa aru, mida neilt tahetakse, sest õppejõud isegi ei tea, mida nad tahavad. Muidugi, kui antud ala teid huvitab, siis paraku Eesti mastaabis sama ala mujal õppida ei saa, küll aga saab miskit sarnast õppida Taanis, kuhu ma ju alguses tahtsin minna. Samas, kui pead hästi pingele vastu ja näiteks tööl käima ei pea, siis oleks ilmselt kogu seda kooli tralli väheke kergem üle elada. Aga eks see ole nii vast kõikide koolide puhul. Mis ma veel antud eriala puhul öelda võin on see, et see polnud tegelikult üldse see, milleks ma seda alguses pidanud olin. Rõivaste tehniline disain ja tehnoloogia - eks see nimi manab ikka uhke disaini elu silme ette ja tuleb ettekujutus pigem EKA-st, kuid suures osas on siiski meie eriala suunitletud õmblustehaste tööle - eriti just tehnoloogide pool, kus ka mina olin. 

Aga kokkuvõtteks olen läbi elanud need neli aastat piinapinki ja nüüd on nii hea tunne, et saab lihtsalt tööle pühenduda ja vabad päevad ongi ju nüüd vabad. Kuigi see pole mulle ikka kohale jõudnud, et sügisel ei peagi nüüd ju kooli minema. Juhuu!

Mäletan veel kekskooliaegset aega, kui olingi täiesti kodukana ehk minu põhiline suund oli kooli, tööle või tagasi koju. Vaba aega oli tol ajal tegelikult rohkem kui küll, sest pähe jäid mul asjad kiiresti ja koolitöödele kulus vaid mõni tund kui sedagi. Aga sellegi poolest puudus mul täielikult sotsiaalne elu ehk vaba aeg möödus kodus vedeledes ja arvutis istudes ehk praktiliselt mitte midagi tehes. Aga miks? Ütleme siis nii, et ma olin või no siiski osaliselt olen veel ülimalt tagasihoidlik ja vaikne. Niiöelda, siis see vaikne hiireke, kes peol istus ja vaatas pigem ümbruses toimuvat pealt.

Aga vahepeal olen siin paaril tinderi deidil käinud ja ikka on jutuks tulnud kuidagi see, et ma pole varem suhtes olnud. Ja vastaspoole küsimuse peale miks, ma nagu midagi vastata ei oskagi. Hea on vastust peita selle taha, et mul on kogu aeg nii kiire. Tegelikult ülikooli ajal oligi ju kiire, kui üritasin ennast kooli ja töö vahel jaotada. Samas ei saa ka väita, et mul üldse vaba aega ei olnud. Sest õhtuid sai siiski sarjadega sisustatud või sõbrannaga väljas oldud. Pigem seisis vastus hoopis selle taga, et mul puudus enesekindlus. Võiks isegi öelda, et see oli pea olematud.

Muidugi enesekindluse osas mängis kindlasti ka suuresti rolli see, et ma olen alati pisut tüsedam olnud, aga ometigi alguses, mitte nii hullult, kui asi siin keskolli lõpus ja ülikooli algusaegadel oli. Maandasin ehk oma üksiolemist söömisega? No muidugi see, et keegi on suurema kehaehitusega, kui keegi teine, ei tee ju veel inimest teistest halvemaks. Aga minu peanupp seda kunagi tunnistada ei tahtnud ja olin alati arvamusel, et selle tõttu, et ma suurem olen, ei olegi ma ehk nii palju väärt, kui seda on siis tavamõõtmetes inimesed. Tegelikult on see ju äärmiselt loll mõtlemine ja näitab hästi seda, et ma ei osanud ennast hinnata sellisena nagu olen. 

Järeldusena võiks pigem isegi öelda, et ma ei tundud ennast oma kehas hästi. Sest tegelikult vahet ju pole, mis mõõdus sa oled, kui sa end sellisena mugavalt tunned. Mina aga ei tundud. Tihti teisi endasarnaseid linnapildis nähes mõtlesin, et huvitav kuidas ta julgeb lühikeste pükstega käia või maikasid kanda. Ma tahan ka, kuid kuna mul oleks sedasi olnud äärmiselt ebamugavalt, siis näitaski see seda, et ma ei tundud ennast hästi sellisena nagu ma olin. Seda enam, et kui ma oleks nii lühikestes riietes suvel välja läinud, siis oleks mul suurem osas päevast peas kripeldanud mõte, mis teised küll mõtlevad. Aga tegelikult mis vahet seal on, mis teised arvavad? Kui ma tunnen end sellisena hästi nagu ma olen, siis miks peaks mulle võõraste arvamus üldse korda minema ja ma arvasingi kogu aeg, et mul on ükskõik, mis teised arvavad. Tegelikult oli see sisimas lihtsalt iseendale valetamine.

Aga tagasi nüüd Tinderi juurde, kus mu arutelu üldse alguse sai. Tegelikult olen ma Tinederis eksisteerinud juba päris pikka aega. Vahepeal kustutasin ära, siis tõmbasin uuesti, siis kustutasin jälle ära. Sest üks hetke ei näinud ma sellel enam mõtet, kui ma kõigist kokkusaamise kutsetest välja üritasin vingerdada. Ja ma ei vingerdanud neist välja sellepärast, et mulle isik meeldinud ei oleks, vaid selle pärast, et ma olin arvamusel, et ma valmistan vastaspoolele lihtsalt pettumuse, sest ma ei näe ehk selline välja nagu ta ootaks. Sest kui mul oli äärmiselt madal enesehinnang, siis seal juures üheks suureks mõjutavaks faktoriks on ka veel tänapäeva ilustandardid, mis on kujunenud välja ju tegelikult ebarealistlike piltide näol, mida on igal võimalikul viisil veel töödeldud. Mul oli vaja, et peas käiks ära see plõks, et ma saaksin aru, mis minu elupildil valesti on. Ma võin öelda, et mu kaotatud kilodega on kasvanud ka mu enesekindlus, sest ma tunnen end oma välimuse osas üha kindlamalt, ega tunne ka vajadust end enam suvisel ajal saja riidekihi alla peita ja siis haududa. Ehk minu jaosk olid need ülekilod, samas kellegi teise jaosk võib olla see hoopis midagi muud.

Nii ma siis tõmbasin Tinderi uuesti, alguses nagu ikka pelgasin kuidagi seda, aga sel korral ma juba ise vestluse käigus ütlesin kohe ära, et mul on endiselt veel ülekilodega probleeme ja minu üllatuseks on mu vestluspartneritel sellest ükskõik olnud. Nii siis oligi üks hetk mul kohting kokku lepitud ja ma ka tegelikult läksin kohale, ega leidnud mingeid lolle vabandusi, miks mitte minna. Ja ma ei saa üldse aru, mida ma seni ajani nii hullult põdenud olen. Eks ikka see kurjajuur enesekindlus, mis mul ikkagi üsna nõrk on. Samas arengusamme on näha, sest kahe vestluspartneriga olen suutnud deidil ära käia ja ühega neist tuleb ilmselt teine veel. Tegelikult ühega ei olnudki see otseselt kohting, sest veetsin aega tema ja ta sõpradega, mis oli minu jaoks kohe eriti suur julgusesamm, kui ta mind kutsus. Eks kohtumispaika jalutades süda põksus sees ikka eriti tugevalt, aga kohapeal rahunesin juba üsna kähku maha, sest kõik suhtusid minusse väga hästi. 

Mis mu jutu mõte on? Vahet ei ole, mis mõõdus sa oled, tähtis on see, et sa iseenast oskaks armastada sellisena nagu sa oled. Vastasel juhul võid sa probleemi lihtsalt täiesti tühja koha pealt välja kasvatada ja nii pooltest elurõõmudes ilma jääda. Jah tõesti peoloom ma endiselt ei ole ehk klubid, mind ikka ei tõmba, sest need on kohad, mis meenutavad mulle rohkem lihaletti, kus lihakäntsaka asemel on letis naised. Aga näiteks need sõpradega istumised ja kõik muu säärane. Ma olen suurem osa elust ka neid vältinud, sest seal on olnud ka võõraid inimesi, kes minust äkki ma ei tea, mida mõtlevad ja tegelikult olen selle tõttu nii paljudest noorusaja rõõmudest ilma jäänud ja nüüd tagasi mõeldes, tahaksin, et oleksin rohkem aktiivsem olnud ja elust rohkem rõõmu tundnud. 

Jälle on siin tükk aega vaikus olnud. Kool on küll läbi ja võiks arvata, et aega nüüd jagub, aga kuidagi on see  juba nii lennanud, et ongi kohe pool juunit juba läbi. Ehk siis tegelikult kooli lõpp on endaga palju elumuutusi kaasa toonud. Esiteks siis nüüd kohe juunis asusin tööle ka erialases valdkonna ehk jäin poole kohaga tööle ka ettevõttesse, kus ma ma lõputöö tegin. Ja eks mul on peas mõlkunud ka mõte, et teine osa tööst ka välja vahetada. Sest praegust klienditeenindaja tööd saaks mul nüüd oktoobris kolm aastat täis ja eks ta on ära tüütanud küll. Enam ei ole seda, et lähed hommikul reipalt tööle, nüüd peab ennast väe võimuga voodist välja ajama, et õigeks ajaks tööl olla. Tahaks, et oleks see elevus nagu siin veel pool aastat tagasi oli, et lähed ja teed tootepaigutusi, teenindad vahepeal kliente ja siis sahmerdad jälle saali peal ringi. Praegu nagu pole tahtmist seal mitte miskit teha ja seetõttu tunduvad ka tööpäevad ilmatuma pikad. 

Teiseks jõudis lõpuks kätte ka see kauaoodatud elukoha muutus. Jah, ma leidsin omale lõpuks korteri, mis on puhas, korralik ja tegelikult üpriski ilus ka. No kardinad ei ole üldse minu maitse, liiga roosamanna ja sitsi satsiline, aga see on kõige väiksem probleem, kuna neid on ju kõige kergem välja vahetada. Peaks ütlema, et venelastel on maitset. Kõik korterid, mida ma varem vaatamas olin käinud, olid eestlaste omad ja mitte just kõige paremas seisukorras, aga kui vaadata neid Lasna kortereid ja mu praegust, siis venelased nagu julgevad panustada korterisse, mille nad välja üürivad. 

Aga korteriga lihtsalt kuidagi läks õnneks, nii et juuni alguses laupäeval tulin vaatama ja juba uksest sisse astudes olin ma täiesti kindel, et selle korteri pean ma saama. Muidugi paljud tuttavad imestasid, et ütlesin kohe oma soovi ära, ega võtnud mõtlemiseks aega.  Aga nii paljud, kes mul siin korra juba käinud on, siis saavad sellest nüüd aru. Esiteks muidugi selle korralik väljanägemine ja teiseks see, et küte on arvesti alusel ehk küttekulud on tunduvalt väiksemad kui muidu mul üürikates olnud on. Eks peamiselt kolimise tõttu siin jälle suur vaikus haigutanud ongi. Sest kui laupäeval sai vaatamas käidud, siis pühapäeval kolisin juba sisse ja õhtuti vaikselt paigutasin asju kappidesse ära ja nüüd ongi päris mõnus kodune tunne juba. 

Ma ei tea kuidas teiega on, aga mulle pakub tohutult rõõmu see, kui ma saan minna poodi kodusisustuse peale raha kulutama. Nagu, kes on õnnelik, kui ta saab raha ära anda? Mina! Kuna siin on mul voodi hästi lai, nii et kõik mu linad olid väikesed, siis ma olin nii elevil, kui sain omale lina ja vannituppa põrandamatti ostma minna. Ja nüüd tahaks järgmisel vabal päeval või õhtupoolikul omale kardinaid otsima minna. Ja muidugi telekaost ootab mind ka veel ees, aga selle lükkan pigem suve lõpu poole, kuna siin enne augustit mul niikuinii suurt vast aega pole, et seda vaadata. 

Nii ja kolmandaks ma ootan juba suure elevusega juulikuud, sest juba kuu aja pärast sõidan ma Makedooniasse. Kui töökaaslane pakkumise tegi, et kas ma tahan ka liituda, siis ilma pikemalt mõtlemata andsin jaatava vastuse, sest iga päev just sellised võimalused sülle ei kuku. Tavaliselt olen ma muidu sedasorti inimene, kes kaalutleb pikalt, enne kui mingi otsuse vastu võtab. Seega plaan oli teada juba varem, aga ma ei julgenud miskit enne hõisata, kuid kuna nüüd on meil lennupiletid olemas, siis tähendab ka seda, et minek on kindel. Ainult bussipiletid Riiga vaja veel ära osta. Lisaks võtsime me minnes sellise lennu, et saame päeva ka Instanbulis veeta ja tagasitulekuks võtsime ka lennu päev hilisemaks, et saaksime peale projekti lõppu veel kohapeal ka rohkem vaba aega veeta. Kuna tegu on Erasmuse noortevahetusega, siis on see lisapäev väga asja ette. 

Ah, ma olen nagu elevil kutsikas praegu ja juba vaikselt mõtlen, mis asju kaasa vaja võtta on. Ma nii ootan juba reisi ja samas ka seda, et meil on võimalus nii paljude uute inimestega tutvuda. Muidugi see viimane rõõmutatntsu gif annab eriti hea ülevaate sellest, milline oli minu emotsioon peale seda, kui piletid ära ostsime.