Makedoonia reis // esimene peatus ISTANBUL
Ma olen tagasi! Meie kahenädalane reis saigi juba ootamatult läbi. Ausalt öeldes on isegi kuidagi veider kodus olla. Aga nagu ma siin varasemas paaris postituses maininud olen, siis töökaaslane kutsus mind kevadel Erasmus projektile kaasa, mis toimus Makedoonias. See kauaoodatud aeg jõudis tegelikult üpris kiiresti kätte. Reisi esimesel päeval hakkasid ainult asjad pisut viltu vedama Bussijaama minek oli ootamatu katsumus, sest üritasin 15 minutit Taxifyst taksot saada, mis mul ei õnnestunud, nii et lõpuks tõmbasin omale kiiresti Uberi ja jõudsin suhteliselt täpselt bussi peale. Riiga sõites oli ka kohati tunne, et me jääme lennust maha, kuna ummikutel ei tundunud lõppu tulevat. Õnneks jõudsime suhteliselt täpselt ja saime veel nii 15 minutit enne pardale minemist oodata. Lendamist ma nagu ei kartnud, aga ma olin kogu aeg miskipärast arvanud, et lennukiga reisimine on kuidagi ebameeldiv, kuid tegelikult oli kõik täiesti normaale ja nauditav. Sest see vaade, mis sealt avaneb on lihtsalt imeline - eriti öine tuledes Istanbul.
Istanbuli jõudes venis meil lennujaamas olek üsna pikaks, kuna passikontrolli järjekord oli meeletu. Alguses oli meil plaan metrooga hotelli juurde sõita, aga selgus, et nii hilja need ikka ei liigu ja ega meil muud üle ei jäänud kui takso võtta. Ausalt sellises linnas eelsitaks ma sada korda enne metrood, kui autot. Sest liiklus on kergelt öeldes kaootiline, sest kahest reast tekitati seal vahepeal juba neli ja ega palju puudu ei jäänud, et meie takso oleks peaaegu avarii teinud, kuna üks rekka otsustas ootamatult rida vahetada. Selle juures kõige lollim asi on see, et turvavöödest seal suurt midagi ei arvata. Küll on need on ära lõigatud, kuskile kinni pandud või pole lihtsalt kinnituspesa. Lõpuks jõudsime kuskil ühe aeg öösel oma hotelli. Kui ma hotelli broneerisin, siis ma nii luksulikku välimust sellise raha eest ei oleks osanud oodatagi. Aga hotell oli ilus, puhas ja väga korralik ja aknast oli ka ilus vaade. Ehk siis kõik linnavaate pilti on hotelli aknast tehtud. Kuna aga Istanbul on öise eluga linn, siis otsustasime veel linna avastama minna ja kondasime veel mõne tunni linna peal. Eks see esimene päev oli rohkem selline reisimist täis, aga kuna oma lennu edasi Skopjesse võtsime nii, et saaksime päeval Türgis olla, siis järgmine päev oli meil ikka väga lõbus, sest ikka äpardusi juhtub ju. Ja nii palju vist ainult meil. Eks me shoppasime seal natuke, proovisime kohalikke toite ja jalutasime niisama. Kohalikest toitudest rääkides, siis ma siiani imestan kui palju suhkrut nad oma maistustes ja pagaritoodetes kasutavad. Õnneks oli meil piisavalt taipu proovimiseks asju kamba peale võtta, sest vastasel juhul oleks mul küll peale kohviku külastust süda paha olnud.
Aga tõsiselt nalja hakkas saama, kui läksime tagasi hotelli, et oma pagasid võtta ja siis juba lennujaama liikuda. Muidugi metroojaama minnes lagunes mu kohver ära, mille olin Eestis just enne reisi ostnud, nii et üks hetk oli mul lihtsalt pulk käes ja kohver keset kõnniteed maas. Ma oleks tahtnud seal kõht kõveras naerda lihtsalt, aga kuna natuke kiire oli, siis viskasin kähku selle pulga sinna kuskile maja äärde püsti ja jooksin oma katkise kohvriga edasi. Eks ma siis edasi vedasin kohvrit väikesest sangast, aga no see on ikka tõsine katsumus, sest see käis mulle lihtsalt iga natukese aja tagant vastu jalga ja muidugi sedasi väsib selg ka jube kergelt ära. Muidugi minu kohvrit ei andud väga sõbranna omaga võrrelda, sest ta alustas reisi kohvriga, millel oli ainult üks ratas ja nii ta kündis seal kõnniteid siis oma kohvri põhjaga.
Aga tõsiselt nalja hakkas saama, kui läksime tagasi hotelli, et oma pagasid võtta ja siis juba lennujaama liikuda. Muidugi metroojaama minnes lagunes mu kohver ära, mille olin Eestis just enne reisi ostnud, nii et üks hetk oli mul lihtsalt pulk käes ja kohver keset kõnniteed maas. Ma oleks tahtnud seal kõht kõveras naerda lihtsalt, aga kuna natuke kiire oli, siis viskasin kähku selle pulga sinna kuskile maja äärde püsti ja jooksin oma katkise kohvriga edasi. Eks ma siis edasi vedasin kohvrit väikesest sangast, aga no see on ikka tõsine katsumus, sest see käis mulle lihtsalt iga natukese aja tagant vastu jalga ja muidugi sedasi väsib selg ka jube kergelt ära. Muidugi minu kohvrit ei andud väga sõbranna omaga võrrelda, sest ta alustas reisi kohvriga, millel oli ainult üks ratas ja nii ta kündis seal kõnniteid siis oma kohvri põhjaga.
Ega meie äpardused ainult sellega ei piirdunud. Metroojaamas suutsime oma kohvritega väravate vahele kinni jääda, nii et saime ise jälle kõvasti naerda, turvamehed said naerda ja siis tuli üks kohalik ja aitas mu kohvri sealt vaiade vahelt kätte saada ja ise pugesin sealt alt läbi, samal ajal kui sõbranna ronis üle. Pärast kui turvameeste juurde jõudsime, siis näitasid nad meile, et tegelikult oli täiesti olemas värav, kust oleks kohvriga läbi saanud. No blondiinid noh! Blondidest rääkides, siis eks see nõudis kõvasti harjumist, et mitte välja teha sellest, kuidas mehed jõllitama jäävad. Ja see sai alguse juba lennukis, kus üks ilmselt siis türklane konkreetselt jõllitaski meid pool lendu, niimoodi intensiivselt ikka, et küünarnukk põlvel ja lõuga toetas siis käe peale. Seega, kui lõpuks maandusime, siis haarasime kiirelt oma kotid, et võimalikult kiiresti lennukist välja saada. Õnneks lennujaamas liitusid meie seltskonnaga ka eesti poisid, kelle lend tuli Tallinnast. Nii et, kui öösel Istanbulis ringi kolasime, siis nad ikka hoidsid meil pilku peal, et me kuskile maha ei jääks ja moodustasid vahepeal isegi miskit turvaringi meie selja taha. Selles suhtes oli äärmiselt tore, et ühtegi poistest ma varem ei teadnud, aga grupp muutus meil juba alguses ühtseks ja seetõttu oli terve reisi seltskond ikka väga hea. Juba peale paari päeva oli tunne nagu oleks neid pool elu tundud.
Igatahes, kui me lõpuks mu katkise kohvriga lennujaama jõudsime, siis skoorisin sealt omale 40 € uue korraliku kohvri. Pakkisin asjad kähku ümber ja elu muutus ikka tunduvalt lihtsamaks. Muidugi see vaatepilt võis jälle kohalikele eriti tore olla, kuidas ma seal suhteliselt keset koridori oma asju ümber pakkisin. Sest ma kaotasin ka oma kohvriluku võtme ära, nii et muukisime ka selle kääridega lahti. Võib vist öelda, et esimene päev oli selline äpardusi täis, aga vähemalt pakkus see meile endile kõvasti nalja. Sest kohvrit ümber pakkides hakkas mul veel megapalav ka ja ega see umbne ilm ka asjale kaasa ei aidanud. Lõpuks saime oma kohvrid uuesti ära anda ja uitasime natuke veel lennujaamas ringi, kus ma sõin ka vist oma elu kalleima jäätise Pisike tops oli 6 €, aga ma tahtsin selle ära proovida, sest see oli kuidagi teistsugune. Selline kergelt veniv. Linnapeal ma tegelikult nägin ka taoliseid lette, aga ma ei tea, miks ma seal ei proovinud, oleks ju kordades odavamalt saanud. Igatahes see lühike päev Istanbulis tekitas mulle küll tunde, et tahaks ehk millalgi sinna tagasi minna ja linna põhjalikumalt avastada, sest praegu püsisime lihtsalt Taksimi piirkonnas põhimõtteliselt ühel tänaval.
Igatahes, kui me lõpuks mu katkise kohvriga lennujaama jõudsime, siis skoorisin sealt omale 40 € uue korraliku kohvri. Pakkisin asjad kähku ümber ja elu muutus ikka tunduvalt lihtsamaks. Muidugi see vaatepilt võis jälle kohalikele eriti tore olla, kuidas ma seal suhteliselt keset koridori oma asju ümber pakkisin. Sest ma kaotasin ka oma kohvriluku võtme ära, nii et muukisime ka selle kääridega lahti. Võib vist öelda, et esimene päev oli selline äpardusi täis, aga vähemalt pakkus see meile endile kõvasti nalja. Sest kohvrit ümber pakkides hakkas mul veel megapalav ka ja ega see umbne ilm ka asjale kaasa ei aidanud. Lõpuks saime oma kohvrid uuesti ära anda ja uitasime natuke veel lennujaamas ringi, kus ma sõin ka vist oma elu kalleima jäätise Pisike tops oli 6 €, aga ma tahtsin selle ära proovida, sest see oli kuidagi teistsugune. Selline kergelt veniv. Linnapeal ma tegelikult nägin ka taoliseid lette, aga ma ei tea, miks ma seal ei proovinud, oleks ju kordades odavamalt saanud. Igatahes see lühike päev Istanbulis tekitas mulle küll tunde, et tahaks ehk millalgi sinna tagasi minna ja linna põhjalikumalt avastada, sest praegu püsisime lihtsalt Taksimi piirkonnas põhimõtteliselt ühel tänaval.
