Ma vanasti alati mõtlesin, et kuidas on see võimalik, et üks inimene unustab oma vanuse ära. Aga mis minuga just paar päeva tagasi juhtus? Just mul ei tulnud meelde, kui vana ma nüüd õieti siis olen. Töö juures mingi teema järgi tuli jutuks vanus ja siis ma järsku jäin mõtlema, et oot kui vana ma nüüd siis olen. Ja mis meelde ei tule, see ei tule. Lõpuks võtsin kalkulaatori ja arvutasin selle kenasti välja. (kujutage siia taha nüüd kolm pisaratega naervat emotikoni). Piinlik, sest ma ei ole isegi nii vana veel ju ja arvutuste kohaselt täitsa 23 on neid aastaid. 

Unustamistest siis rääkides läksin ma eile ülemistesse, et Telias ära käia ja oma mobiili ID korda teha, aga loomulikult unustasin ma oma ID-kaardi koju arvutisse. Ja siis teine eesmärk oli lambipirn osta, aga unustasin vana pirni koju ja kuna need nii spetsiifilised pirnid, siis umbes ka ostma ei hakanud. Siis ma unustasin reedel tööl kauba vastuvõtu lehed valmis teha, nii et eile pidin ilusti töö ka ikka töö juurde minema, et need ära teha. Ühesõnaga ma lihtsalt unustan kogu aeg või siis kaotan. Kaotasin oma mälukaardi koos reisipiltidega ära, mille ma lõpuks lõpuks üles leidsin ja see oli mul kogu aeg suhteliselt nina all (sama teema ka ID-kaardi pin koodidega). Loodan, et lõpuks saab tööde osas natuke rahulikumalt ka üks hetk võtta, et mul jääks mälumahtu ka elementaarsete asjade jaoks.

Niisiis, kuna ma aga nüüd lõpuks reisipiltidele jälle ligi pääsesin, siis saate jälle ühe portsu vaatamiseks, mis pärinevad siis päevast, millal käisime mägedes ronimas. Alustasime kuskilt jalamilt, kus tegelikult vist minna ei tohtinud, aga vahet pole me läksime ikkagi. Mägedes nägime madu, mille nime ma ei mäleta, aga kui hiljem teistele selle pilti näitasime, siis nii makedoonlased kui bulgaarlased teadsid rääkida, see ei ole mürgine, lihtsalt kägistab. Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis oli suuteline vist mõne kondi pooleks murdma. Üsna kiire oli see sell veel. Ütleme nii, et kui näed madu, siis reaktsioon oleks ju ära minna, aga kus sa sellega. Tublid eestlased oli ju kõik kohe ninapidi mao juures, aga maol viskas vist üle ja nii ta läks lõpuks ikka väga kiiresti kivide vahele peitu.

Seal turnides ja ronides lõpuks jõudsime 1800 m kõrgusele merepinnast ja sealt kutsus meid oma hoovi üks pere, kes pakkusid meile siis oma kohalikku rakijat. Mitte seda, mis poes müüakse, vaid seda mis kodus tehakse. Üsna kange kraam teine, nii et mina suutsin ainult pool pitsi ära juua, aga maitse poolest parem kui poes müüdavad. Muidugi enne, kui jook meile välja valati, uuris mees ka ikka vanad me oleme. Ja oh üllatust üllatust, siis jutu käigus pärast tuli välja, et tegu kohalikku politseiga. Nii ta organiseeris meile siis lõpuks sinna üles ka taksod, sest meil endal puudusid igasugused kontaktid, et miskit omale ise tellida. Paari päeva pärast viisisid meie poisid talle  tänutäheks töö juurde ka igasugu Eesti maiustusi, mis meil kaasas oli. Minu jaoks oli see ilmselt kõige meeldejäävam päev kogu reisist ja iga kell oleks uuesti nõus sellise sihitult matkamise ette võtta.