Sain kuuks ajaks enda kasutusse Philips StyleCare uue juuksekoolutaja. Eks ta pisut suur ja raske on, aga samas mulle see disain jälle meeldib. Ja eks sellel omapärasel disainil on üks suur plusspunkt - näppe sellega ära kõrvetada on üpriski raske. Masinal on nupp nii aja, keerlemise suuna kui ka kuumuse jaoks. Neid reguleerides saab teha eri tugevusega lokke. Kõigepealt tuleb juuksesalk õiges suunast vahest läbi tõmmata, seejärel nuppu vajutada ja masin ise automaatselt keerutab su juuksed sinna sisse. Ei pea mässama nii nagu koonuslokitangidega. Kuigi selle keerutusega oli mul alguses väike hirm, et äkki jäävad juuksed sinna kuidagi kinni, aga kui teha kõik nii nagu juhendis oli, siis on kõik igati tip-top ja ei jää nad kuskile kinni. Kuigi ma pole just suur juhendite lugeja ja seetõttu oma lemmiklokid said lihtsalt viitsimatusest juhendisse täpsemalt süveneda. 

Masinal on seadistus, mille alusel hakkab see piiksuma, kui juuksed on seal mingi aja keerelnud (olenevalt siis sellest, mis aja ma ise valisin). Sellisel viisil mulle seda väga kasutada ei meeldinud, sest sellega saingi põhimõtteliselt erineva suurusega kerged lokid. Idee poolest mulle oleks palju rohkem meeldinud variant, kui ma keerutan juuksed koolutustoru ümber ja hoian neid siis näiteks 210 kraadi juures 12 sekundit ja seejärel annaks masin märku, et aitab nüüd küll. Ja lõpuks kasutasingi just seda meetodit - lihtsalt lugesin ise mõttes 12 ja lasin salgu lahti. Nii ma saingi ideaalsed lokid. 

Eks ma tarkpea alguses ju mõtlesin, et miks ta nüüd ei piiksu, aga lõpuks siis võtsin juhendi korra veel ette ja lugesin selle lause ka veel üle, mille pooleli jätsin, kui esimese vajaliku info kätte sain, et masin peab piiksuma. Nii ma katsetasingi siis hiljem veel nii, nagu juhend ette näitas, et keerutad salku seni, kuni masin piiksuma hakkab. Aga need lokid mulle eriti meeltmööda ei olnud ja nii läksin üle ikka enda meetodile. 

Lõpuks mul oli lausa kahju masinat tagasi viia, sest isegi koonustega pole ma varem nii häid lokke saanud. Kui nad masina seadistusi veel natuke täiendaks, siis oleks kohe igati ideaalne ja mugav koolutaja. Praegusel puhul ma seda sellise krõbeda hinnaga poleks päris nõus ostma. Jah ta teeb küll ilusaid lokke, aga sellel annaks veel täiendusi teha. Oleks ta odavam, siis ma kaaluks isegi selle ostmist.

Me olime väiksena täidipojaga suured Tomb Raideri fännid. Mängu sai ikka päevast päeva mängitud. Tol ajal eksiteeris selline veel selline asi ka nagu arvutilimiit ehk tädi lubas arvutis ainult paar tundi olla ja kujutage siis ette seda mangumist, et me ikka vähemalt tunnike veel saaks mängida. Aga me olime ikka kohe nii suured fännid, et mängisime õues edasi - betoonblokide vahel kõõludes ja lakas hinnapallidelt hüpates. Ma kasvasin ju tegelikult poiste keskel üles, seepärast ma ka suurema osa ajast selliseid pigem poiste mänge mängisingi. Loomulikult on Angelina Joliega filmid väiksena mitmeid kordi läbi vaadatud ja kujutage ette seda rõõmu kui avastasin, et uus film tuleb.

Eks ma alguses olin üsna skeptiline, kuna oleme ju ikka Joliega harjunud, aga kui sain aru, et kogu saagat hakatakse algusest tegema, siis filmi osas meel isegi natuke muutus, aga kahtleval seisukohal olin ikkagi. Nii käisimegi pühapäeval kinos ja vaatsime filmi ära. See oli üle pika aja üks tõsiselt hea film, kui arvestada fakti, et ühe viimase asjana käisime Musta Pantrit vaatamas, mis oli kergelt öeldes kohutav. 

Minul oli terve filmi vältel pinge täiega üles kruvitud ja kutt mul kõrval poetas ka paar sõna, et see on ikka üks pingeline film. Eks ta vist vihjas sellel, et ta kätta üsna kõvasti pigistasin ja millest ma sain ise alles tükk aega hiljem aru. Pärast veel autos ütles, et oli jah kuidagi tugev haare. Aga filmi kõik efektid olid mõnusalt arvutimängulikud, mis tegigi selle filmi eriti heaks. Hiljem kodus tuli veel nii suur nostalgia tunne peale, et oleks tahtnud lausa mängu natuke mängida. 

Ainuke küsimus, mis tekkis oli see, et miks tehti see 3D filmina, sest mäletan vaid mõnda üksikut efekti. Aga see oli ka ainuke asi mille kallal vinguda. Igavust filmi jooksul ei tundud kordagi ja uni ka peale ei kippunud(märksõna Must Panter), nii et hinnanguks võiks vast saada üks suur viis plussiga. Igatahes jään uut osa suure huviga ootama, sest Alicia Vikander mängis Crofti väga hästi välja. Ja eks eriti elevust tekitas lõpp, kus peaaegu õige Lara juba sündis. Riietus veel järgmises osas muuta ja kõik on just nii nagu peab. 

Nagu ma eelmises postituses nagu poole suuga mainisin siis jaanauri lõpus oli meil tüdrukutega väike nädalane reis Mallorcale. Ütleme nii, et see oli ikka suures osas täiesti planeerimata reis, alustades siis sellest, et lennupiletite ost tuli suhteliselt äkki ja ülejäänud reisi ajal osutus ka vist planeerimatuse tõttu kergelt kaootiliseks. Aga nalja peab ju elus saama - ehk kuigi osad asjad ei läinud nii nagu vaja, siis ise võtsime seda pigem naljana. Tegelikult kõik sai alguse sellest, et leidsin ühe odava pakkumise Londonisse ja siis sõbranna hakkas ka neid pileteid uurima ja järsku tuli küsimus, et äkki läheks hoopis Mallorcale ja no nii me läksimegi. Novembris ostsime piletid ja Jaanuaris juba lendasime.

Enam ma taolist reisi väga ette võtta ei taha, sest see lennujaamades passimine on ikka eriti tüütu või veel tüütum on see,  kui sa ei vaata, mis lennujaamas sul vahemaandumine on. Meil olid vahepeatused Saksamaal - üks nendest oli Frankfurti Hahni lennujaamas ja just seda Hahni osa me tähele ei pannud, sest see on üks väike lennujaam, mis meie mõistes oli ikka suhteliselt pärapõrgus. Vähemalt vedas, et sain paar nädalat enne reisi tüdrukud nõusse, et me seal ikka ööbimise võtaksime, mitte ei jääks ööseks lennujaama. Peale maandumist sõitsimegi taksoga lähimasse linna, mida oleks võinud pigem aleviks nimetada, sest isegi mõnda lahtiolevat söögikohta oli võrdlemisi raske leida rääkimata siis veel transpordist meie ööbimiskohta, mis oli 6 km kaugusel linnakesest. Kui olime lõpuks süüa saanud, võtsimegi siis ette jalutuskäigu, aga kuna tee oli täiesti lageda maa peal, siis tuul oli ikka parajalt külm. Vähemalt ööbimiskoht oli mõnusalt soe ja armas ja omanikeks oli ka üks armas saksa vanapaar, kes meid hommikul ka väikese tasu eest lennujaama viis.

Aga oh seda algset õnne, kui lõpuks Mallorcale maandusime. Kuigi seal oli ikkagi kevad ja pigem jahedamapoolne, oli see kohati ikka nii hea ja värskendav, eriti kui saad tagi väel käia või lausa kampsuniga. Me muidugi tahtsime oma tarkusega jala sealt lähedalolevasse kaubanduskesksesse saada, sest seal oli ju Primark ja Starbucks. Teate ju küll see eestlaste hullus nende kohtade suhtes, aga Starbucksi karamelli frappuccinost ei saa ju ära öelda. Aga lõppes see sellega, et üks sõbranna ajas praktiliselt kiireteel oma salli taha. Seega läksime sama targalt lennujaama tagasi ja võtsime takso. Eks meil see esimene päev osaliselt seal keskuses mööduski - osteldes, kohvitades ja telefone laadides.

Kuna teadsime, et meie majutuses on köök, siis muidugi enne minekut käisime toidupoes ka ära ja lahkusime sealt nelja toidukotiga. Võtsime takso ja sõitsime majutusse. Või vähemalt nii me arvasime. Tegelikkus oli see, et antud koht oli nende talvehoojaks kinni ja meid oli ümber suunatud. Aga kas keegi seda ka meile mainis? Loomulikult mitte. Nii me helistasime ja üritasime nende kohutavast inglise keelest aru saada, kus me minema peame. Ning soovist, et naine meile takso kutsuks, kuna me ise vastavaid numbreid ei tea, ei teinud ta suurt välja ja ütles, et ta ei saa. Ja see oli kõik. Nii me siis hakkasime oma kotihunnikuga edasi järgmisesse majutusse liikuma, mis pidavat siis ligikaudu kahe kilomeetri kaugusel olema. Aga arvestades, kui kitsad on mõned Hispaania tänavad, siis tekkis küll tunne, et iga hetk võib auto alla jääda.

Kujutage nüüd ette neli tüdrukut, kõigil seljakotid, toidukott ja suur Primarki kott näpu otsas. Ega see kaks kilomeetritki nii libedalt läinud, sest paberkotid hakkasid lagunema ja Primakris miskipärast ei võeta riidepuid ära ja nii me viskasimegi vahepeal ligi 20 riidepuud minema ja pakkisime oma asju ümber ja muidugi viimane kott tuli ümber pakkida paarsada meetrit enne hotelli, sst asjad lihtsalt pudenesid juba kotist välja. Nüüd kõlab legendaarne reklaamlause - aga see pole veel kõik. Sest majutus oli ka omaette tipptase. Alustades siis iseteenindusest, kus võtmed on lauale visatud ehk laske ennast ise tuppa sisse - kusjuures vastuvõtsus polnud ühtegi inimesti mitu päeva. Mitu nädalat enne reisi esitasime nõude lisavoodile, kuna meiega liitus inimene, aga seda voodit me ei saanud. Nii me ööbisime need neli ööd ülipisikeses võrdlemisi jahedas ja niiskes toas, kus magasime põhimõtelliselt diagonaalselt, et me neljakesi kahte voodisse ära mahuks.

Üritasime olla enamus aja ikka linnas, et me peaks võrdlemisi vähe aega hotellis veetma. Üheks päevaks laenutasime ka rattad ja muidugi järgmine päev bussijaamas avastasime poole odavama rattarendi. Tegelikult tuli mõtetuid lisakulutusi päris palju lihtsalt sellepärast, et kõik oli kuidagi väga ligadi-logadi planeeritud. Sest ega tagasi lennates ei uurinud me ka ju seda, et meie vahemaandumine on väiksemas Berliini lennujaamas, kus väga kuskil olla pole. Esialgse plaani järgi pidime öö olema lennujaamas. Aga kuna ma jäin veel lõpus haigeks ka, siis ei suutnud ma kuidagi seal olla, nii ma võtsin lõpus veel üksi lennujaama kõrvale hotelli ööks toa. Irooniliselt oli see kogu tripi kõige mugavam ja parem majutus, kus olek stahtnud tegelikult isegi rohkem kui üks öö olla.







Selliseid äkilisi odavaid reise ma enam igatahes ette võtta ei taha. Sest mis esmapilgul tundus üliodav, tuli lõpuks ikkagi üsna kallis ja seda lihtsalt selle tõttu, et majutuste ja kõige muu taolise koha pealt tuleks eelnevalt ikka korralikku eeltööd teha, mitte esimene ilus ja odav majutus ette võtta. Samas mulle need reisibüroode üliplaneeritud reisid ka ei meeldi. Pigem otsiks ikka ise, aga lihtsalt enne tuleks natuke rohkem mõelda ja arvustusi lugeda.

Mulle võiks vist küll aast halvima blogija tiitli anda (tahaks siia lõppu praegu pisaratega naerva emotikoni ka lisada), sest just postituste lehte lahti võttes nägin et viimane kritseldus siin sai kirja lausa rohkem kui kaks kuud tagasi - ja seda kirjutasin ma Jaanuaris ning lõin läpaka kaane kinni, sest vahele tuli sadakümme muud asja - tegelikult kõigest üks - ja sinna see jäigi. Ja nüüd kuu hiljem tuli nagu mõte, et võiks ju ikka edasi kirjutada. Ausalt ega ma ei mäletagi enam, mis algselt selle postituse sisuks pidi olema, aga nüüd saab sellest ilmselt lihtsalt üks lobapostitus või siis juurutlemine selle üle kuidas ma siiani üldse vastu pidasin.

Tegelikult oktoobrist alates või isegi pigem septembris, on elu lihtsalt kuidagi palju kiiremaks muutunud ja eks ma tol hetkel üritasin kahe töö kõrvalt leida aega ühe kalli isiku jaoks, kes siin vaikselt augustist alates mu ellu pugenud on ja sealjuures veel sõprade jaoks. Eks loomulikult on aega ka iseendale vaja ja nii ma üritasingi kuidagi kulgeda.

Eks pinge oli suur, sest mingi hetk ma lihtsalt tundsin, et ma ei jõua enam. Nägin seda kasvõi oma töötulemustes, sest kahe koha vahel joostes kippusid asjad nii ühes kui teises kohas ununema. Hommikuti oli eelmisesse töökohta minek veel eriti vastumeelne ja mul puudus igasugune motivatsioon, sest samal ajal oleks tahtnud pigem oma erialase tööga tegelda, mis paraku tol hetkel oli siiski võrdlemisi tagaplaanil.  Ikkagi see, kui töötad kuus pea kakssada tundi või isegi rohkem, kurnab lõpuks ikka ära küll. Isegi mõtlesin veel, et kaua ma sedasi vastu pean- vanaenam ju kogu aeg manitses, et võtaksin hoogu maha, et muidu põlen läbi. Ja ma ei imesta üldse kui olin seal läbipõlemise äärel, sest motivatsioon puudus ja võtsin kõike nii hinge ja õhtu lõpuks lihtsalt mossitasin kogu aeg. Aga minu jaoks on alati kehtinud reegel, et ma pean iseendaga ise hakkama saama ja raha on olnud alati asi, mida ma teistelt ei küsi.

Kuid siis nagu väike päästeingel pakkus mu praegune töökoht mulle täiskohta, seega said lõpuks siis eelmises töökohas lahkumisavalduse lauale panna. Ütleme nii, et tegelikult polnud seal väga vigagi, kuid läksin sinna lihtsalt ajutiselt kooli ajaks ja lõpuks olin seal ju üle kolme aasta. Kooli kõrvalt oli see igati tore töö - tööaeg oli paindlik ja eks palk tollel ajal ka ju igati korralik, kui võtta, et ühikas elades on kõiksugu arved ja kulutused ikka võrdlemisi minimaalsed. Aga nüüdseks korterit üürides jäi see palk minu jaoks ikkagi väga nadiks, arvestades veel seda, et ma sain siiski väga hea hinnaga korteri, sest kommunaalkulud on mul pea olematud, kui võrdlen seda teiste samaväärsete korteritega. Jah tõesti praegu on mu palk väiksem, kui see oli kahe koha vahel joostes, aga siiski piisavalt suurem eelmise koha täiskoha palgaga võrreldes, et omadega ilusti hakkama saada. Sest olegem ausad, mis see väike lisaraha mulle annab, kui ma olen füüsiliselt omadega läbi ja elangi vaid selleks, et päevad läbi tööl käia ja õhtul võib-olla mõni tunnike mõne lähedase inimesega veeta.

Ja siin ma nüüd olen - hetkel küll pisut haige, aga õnnelik oma üheksast viieni tööpäevadega ja vabade nädalavahetustega, sest mul on lõpuks ometi aega, et tegeleda ka asjadega mida ma armastan. Ma saan jälle joonistada, õmmelda, sarju vaadata, raamatuid lugeda ja äkki lõpuks trenniga uuesti alustada. Varem ei osanud ma seda kuidagi väärtustada, sest olin oma kiire elutempoga nii harjunud. Ja eks keha ja meel hakkasid aasta lõpus ka aru saama, et lõpuks tuleb pingelangus, sest hetkest, mil ma ma lahkumisavalduse lauale panin, siis olen ma juba kolmandat korda haige. Detsembris enne jõule väike kerge kurguvalu ja nohu, mis läksid kiirelt üle, sest veel oli vaja ikka kuu vastu pidada ju. Siis vahetult enne oma viimaseid tööpäevi niitis haigus mu nii maha, et oli sunnitud esimest korda elus haiguslehe võtma. Ja nüüd, mil ma jõudsin reisilt tagasi, siis sain ma ise vist päris korralikult aru, et ei enam ma ei pea sinna tagasi minema ja nüüd saangi teha tööd, mis mulle ka tegelikult meeldib, sest suurest pingelanguses või siis lennuki kohutavalt külmast konditsioneerist olen ma jälle kurguvalu, köha ja nohuga. Aga no kolm on ju ikkagi kohtuseadus nagu kiputakse ülema.

Ja te ei kujuta, ette kui rahustav oli praegu arvuti taga istuda ja tegelikult ka kirjutada, sest mul ei jookse peas kümme mõtet, mida kõike ma oma paari vaba päevaga ära pean jõudma teha. Kohati võiks isegi öelda, et midagi pole teha. Ja selle pika loba vahele ka mõned pildid reisilt, mis seekord piirduvad küll telefonikvaliteediga, sest jätsin kaamera koju, aga miskit värskendavat siisa vahele ikkagi. Pikemalt reisist juba järgmises postituses, sest see oli seekord ikka omaette ooper.