Juba pikemat aega olen mõelnud, et jätaks kõik tšekid alles ja vaataks, kui palju mul reaalselt igakuiselt toidule kulutan. Aga eks see lükkub kogu aeg ikka edasi, sest juba harjumusest lipsab toidupoes üle huulte, et tšekki pole vaja ja sinna see läinud ongi. Sest pangakontot vaadates ei saa vahel sugugi aru, mis summad ikka kuhu läinud on. Aga see kuu olen enamus tšekid suutnud ikka ilusti alles hoida, siis nüüd saan ka lõpuks oma postitust teha. Kuigi mõtlesin alguses postituse kogu kuu kohta teha, kuid nähes kui pikaks see kahe nädalaga läinud on, siis on vast mõttekam see ikka kaheks osaks jagada.

Oma poest käimise harjumuste koha pealt nii palju, et isegi kui ma mõtlen, et käin nii poes ära, et rohkem nädala jooksul minema ei pea, siis juba samal õhtul meenub veel asju, mida vaja oleks olnud, seega käin ma üldiselt nädala sees jooksvalt ka mitu korda poes, lihtsalt suuremad poeskäigud jäävad töölt vabadele päevadele ja vahel õhtuti peale tööd saab veel kiirga poest läbi joostud, et piim või mõni muu piimatoode osta, sest neid ma väga pikalt ette osta ei julge. Üldiselt eelistan käia Prismas või siis ühika juures Maximas. Vanasti käisin küll suuremas osas Rimis, kuna see oli mul lihtsalt töökoha kõrval.  Kuid nii palju, kui ma viimastel kordadel seal käinud olen, siis mõne asjaga ostukorvi summa on lõpuks kuidagi jube suur, seega olen hakanud Prismat eelistama, mis mulle vanasti sugugi odav ei tundunud, kuid praegu saan ma sealt just kõige odavamalt oma toidu kätte. Sealt on lihtsalt nii suur ja mitmekülgne valik (PS! Ma olen suur Rainbow toodete fänn). 

Mainin ära, et kõiksugu kuivained nagu, riis, tatar jms, oli mul eelnevalt juba kodus olemas. Kuu esimese nädala(pluss kuu kaks esimest päeva) jooksul tuli kaks suuremat poeskäiku, millest esimest esimesega läks mul kokku 11.10 € ja ostukorvi sisu on alljärgneval pildil näha. Oleks tegelikult veel odavamalt ka saanud, sest iseenesest neid tortillakrõpse ja präänikuid nagu vaja ei olnud. Aga khmm, vahest tuleb lihtsalt isu millegi eriti hea järgi. Ja präänikud jäid nii spontaalselt mu vaatevälja, kui piimatoodete juurde liikusin, nii et jah nii nad korvi sattusidki. Mu esimene reaktsioon oli, et oh präänikud, pole nii ammu saanud ju. Lõppkokkuvõtte on selline, et paar tükki on mul siiani alles ja nagu ei taha neid enam, sest ma mäletasin, et need on tuduvalt paremad.

Teist korda käisin natuke oma külmkappi täiendamas ja muidugi muid kaupu, mis olid kodus otsa saanud, nii et  sellest käigust kulus toidu peale 7,21 €. Seekord sattus minu ostukorvi tavaline odav piim, sest tundus õige aega olevat seda katsetada, kuid lõpptulemusena pean ikka oma laktoosivaba piima juurde jääma, mis maksab 2 € ringis või alla selle, olenevalt poest. Kõige naeruväärsem selle juures on see, et ma ei ole laktoosihaige ega midagi, aga mu organism ei kannata üldse tavalist piima.

Ja jooksvalt Maximast sai ostetud kohukesi ja kohupiimakreeme. Minu totaalne nõrkus on kohukesed ja iga kord kui ma neid rohkem kui ühe korraga ära söön, valdavad mind täiega süümekad. Aga ikka ostan veel, sest need on ju nii head. Kõiki pisikesi tšekke mul ikka pole, aga jooksvalt olen esimese nädala jooksul veel süüa ostnud, milleks on siis kas külmkapivarude täiendamine piimatoodete või puuviljadega, kiiruga kuskilt toidupoest söögi kaasa haaramine või olen töö juures lõuna ajal süüa ostnud (kuigi üldiselt võtan süüa kodust kaasa, aga no alati ikka ei jõua). Igatahes nende kulutuste summa on olnud: 23,14 € Seega esimese nädala lõpuks kulutasin toidu peale 41,45 €.

Kui nüüd menüüst rääkida, siis esimesel nädalal valmistasin kahte rooga. Tavaliselt teen süüa nii, et saan seda mitu päeva tööle kaasa võtta. Esiteks hoiab see raha kokku ja teiseks säästan ma sedasi ka hulgaliselt oma aega. Ühel korral valmistasin Frikadellisuppi, mida sain kahel päeval töö juures süüa. Vahepeal olid kiired koolipäevad, kus tuli ringi joosta, seega sai poest kas salatit ostetud ja Chi Takewayst ka korra toitu koju ostetud. Teisel korral valmistasin tatart frikadellidega, mida jagus kaheks päevaks töö juurde ja kolmandaks päevaks tegin omale munaputru viineritega kaasa.

Teise nädala jooksul olin ma õnneks natuke kokkuhoidvam, kuna olin enamus nädala maal ära ja kiiret ringitormamist ei olnud, kus vahepeal oleks olnud vaja miskit kiirelt hamba alla saada. Seega esmaspäevaks ja teisipäevaks läksin ostsin poest vaid mõned riisipudingud ja banaani, mille peale läks kokku 3.12 €. Muidugi esmaspäeva õhtul sai veel kinos käidud ja sealne pähklihunnik ja kuivatatud banaanid läksid mulle maksma 6.18 €.

Maal sai ka mõned korrad poes käidud, kuna külmkapp oli seal võrdlemisi tühi. Nii, et esimesel õhtul keerasin kappis leiduvast ühe pasta kokku. Järgmisel päeval käisin ja täiendasin külmkapivarusid, et teha kanarulle koorekastmega. See poeskäik läks mul maksma 8.10 € ja pildil on näha ostukorvi sisu. Paari päeva pärast sai mõne tootega veel kapi sisu täiendatud, sest siis valmistasime õhtusöögiks piimariisisuppi ning keetsin ka kisselli, seega sinna juurde ostsin kohupiimakreemi. See ostukorv läks mulle maksma 5,10 €. Seega teise nädala jooksul kulutasin toidule kokku 22,50 €.


Ütleme nii, et tegelikult ei olegi minu toidukorvi sisu vist kuigi tudengile omane. Ma mäletan ikka kuidas räägiti, et tudengid söövad ainult pelmeene ja praemuna. No muidugi oma esimestel aastatel ei olnud mu toidukorvi sisu pooltki nii tervislik. Ütleme nii, et kunagi sisaldas, see palju saiakesi, krõpsu, mahlasid ja muud taolist, mis sisaldab hulgaliselt igasugu jama, kuid see on ilmselt teema juba mõne teise postituse jaoks. Nagu te mu toidukorvi sisust võite näha, siis banaanid on ka asi, mida ma käin nädalas mitmeid kordi juurde ostmas. Neid lihtsalt peab alati kodus olema, sest need on on kõige mugavam niiöelda "go-to" toit ja need on ju nii head ka. Ma söön neid niisama, panen smuutisse ja lisaks veel maitsevad mulle need maapähklivõi ja riisigalettidega.

Kokkuvõtteks olen kahe nädala jooksul kulutanud toidule 63,95 €. Ütleme nii, et maal elada on vist kasulikum, kuigi asjad poes on kallimad, aga reaalselt seal ma ostad vähem, kuna seal pole seda ringi tormamist ja käigu pealt söömist, mis tegelikult võtab ikka päris palju raha enda alla. 

Kunagi keegi kirjutas oma blogis, kuidas moevaldkonnas kool hävitab loovust ja piirab seda ja tol ajal ma ei saanud sellest kuidagi aru, sest olin tegelikult siis ju suhteliselt alguses oma õpingutega. Aga mida aega edasi, seda rohkem saan aru, kuidas kool seda tegelikult teeb. Kuidas päevast päeva mu motivatsioon aina väheneb ja kuidas mu huvi selle ala vastu väheneb ja otsus antud eriala õppida tundub kuidagi vale. Kuid siin on üks aga - see kõik tundub nii mõtetuna kuni praktikani, sest tegelikult on reaalsus asi isegi veidike põnevam. Siis tundub isegi täitsa tore selleks mõneks nädalaks. Aga ajast millal võtsin töö juures vastu pakkumise tõlketööd enda peale võtta, on mulle hoopis see valdkond palju rohkem huvi pakkuma hakanud. Aga nüüd pooleli jätta tundub ka ju naeruväärne, kui ainult poolteist aastat on jäänud ja siis oleks möödunud kaks ja poolt aastat lihtsalt nagu õhku visatud. Ja ega eriti ei viitsi enam kõike otsast peale alustada, seda enam, et peaks ju selle jaoks inglise keele eksami ära tegema ja ega ma ei tea kas enam tasuta õppekohale ka nii saaks.

Seega ikka ja jälle leian ennast mõtlemas, et natuke veel ja varsti see on läbi. Võib-olla ehk ei tunduks kogu see asi nii jube, kui õppejõudude suhtumine oleks parem. Nii, et eks on see ka see, mis seda motivatsiooni väheke suretab. Motivatsiooni rääkides, siis viimasegi natukese sellest kaotas too viimane semester. Nagu ikka koolis käiakse tunniplaani alusel ja selle põhjal lasen paika panna ka töö graafiku. No kui siis õppejõud ei suuda nendest aegadest kinni pidada ja teeb loenguid pikemalt ja ei lõpeta ainet siis ära kui peaks, vaid teeb seda mitu nädalat edasi, siis ajab ikka vihale küll. Seda enam kui tunniplaanivälistes tundides õpetatakse seda kõige olulisemat teemat. Ja nii ma selle viimase semestri ühes aine kahe saingi. Ja kuna ma tegelikult olen hinnete suhtes kogu aeg enda suhtes küllaltki nõudlik, siis nüüdseks on mul õppimiseks igasugune motivatsioon kadunud.

Või veel hoopis teistsugused olukorrad, kus õppejõud annab ette küllaltki vigased andmed ning joonised ja ootab meilt perfektseid töid. No ja antud olukorras ei suutnud mina ka ennast enam tagasi hoida ja sattusin õppejõuga väiksesse vaidlusesse. Kuigi pigem olen ma vait, aga kui ma ikka tunnen, et mulle tehakse ülekohut siis selle koha pealt võin ma üsna agaralt sõna võtta, mistõttu vahepeal mulle tundu, et antud õppejõud mind enam eriti ei sallinud. Nüüd tundub jälle tasapisi leebuvat, kuigi töödes nokib endselt iga väiksemagi puuduoleva sõna tõttu. 

Imelik on see, et kunagi mulle see rõivala tehnoloogia ja lõikeõpetus ja muud sorti asi tundus niivõrd palju huvi pakkuvat,  et tahtsin sama eriala Taanis õppida.  Aga tegelikult kogu see motivatsiooni puudus ja üha vähenev huvi selle ala vastu on mõtlema pannud, et ehk oleks pidanud siiski aasta peale keskkooli vahele jätma. Erialade valikuid tehes muidugi osutus pisut määravaks ka see, et ma ei teinud inglise keele eksamit, mille tõttu osutus ka koolide valik pisut piiratuks. Kui kui olekski aasta oodanud, siis ehk oleks tulnud ka mõte võõrkeele eksam siiski ära teha.

Mõned nädalad tagasi kohtasin keskkooliaegset paralleelklassikaaslast ja ta oli üks neist tublidest, kuid kes praeguseni pole veel midagi  õppima läinud. Tol hetkel  tundus mulle endale selline mõtte nii vale, et jätaks mõned aastad vahele, aga nüüd tagant järele vaadates tundus see mõte nii õige. Oleks lihtsalt kulgenud ja eluga edasi läinud ja hiljem ehk selle päris õige ala leidnud. Ja muidugi tolle hetke mõte, et kõik lähevad midagi õppima ja ma oleks jäänud aastaks niisama logelema tundus too hetk kuidagi narr, sest olin siiski ju see eeskujulik õpilane, kellelt kõik ootasid ülikooli edasi minekut. Kahju ainult, et ma tol ajal teiste arvamustest nii mõjutatav olin. 

Samas kui ma poleks Tallinnasse kooli läinud, siis poleks mul poleks jällegi praegust tööd, mis mulle tegelikult väga meeldib. Nii et see kõik jällegi kahe otsaga. Ja selline pudru ja kapsad on mu mõttemaailm juba tükk aega. Ma ei tea mida ma täpselt teha tahan ja miski ei tundu see päris õige. Ja eks Tallinnas tahaks ka ära. Kunagi ma unistasin, et saaks suurlinnas elada, aga nüüd hing ihkab ikka Pärnusse tagasi. See on lihtsalt nii mõnusalt pisike ja kodune.

Ma ei oska absoluutselt puhata, sest nii imelik on olla, kui midagi tegema ei pea.  Olen harjunud, et kogu aeg on vaja midagi teha ja nüüd täna lõppes tööpäev üsna varakult, ühtegi koolitööd pole vaja ka praegu teha, tellimustööga ja tõlketöödega sain ka valmis ja nüüd ma lihtsalt pugesin mõnusalt teki alla sarju vaatama, aga kuidagi imelik oli. Kell ju nii vähe ja ma vaatan juba sarju. No veider on, sest peamiselt on see siiani ikka kogu aeg pigem selline öine tegevus olnud, kuna muul ajal selleks aega pole. 

Ja kuna ikkagi nii imelk oli poole päeva peal sarju vaadata, siis otsustasin lõpuks selle kaua kavatsetud postituse ära teha. Selle postitse idee on pea sellest ajast, kui ühikasse kolisin, aga see on kogu aeg edasi lükkunud, sest miskit oli alati puudu. Tegelikult on mul plaan printeri alla veel kokkupandav tumba osta, aga puhtalt sellepärast, et ma ei viitsi seda bussiga koju vedada, pole ma seda siiani ostnud ja kes teab, millal see viitsimine ükskord tuleb. Ning kuna praeguste mõningate jõulukaunistustega(tulukestega) tundub see kuidagi nii hubane, siis võtsingi täna peale tööd end käsile ja tegin pildid ära. Ja ikka imestan, kuidas kardinad ja vaibad suudavad ruumi palju ilmekamaks muuta.

I don't know how to rest, it's kind of weird to just be. I'm just so used to the fact that I always have something that has to be done. But today my workday ended pretty early, I don't need to do any schoolwork, I finished my drawings and translation work and now I was under the blanket and watching some tv series, but it felt so weird, since usually I have time for these in the middel of the night and clock was five or something around that. 

Since it was so strange to watch some series in the middel of the day, I finally decided to make post about my dorm room. I have wanted to make it since I moved here, but I was always in need of something that the room didn't feel whole. But now with some fairy lights it's seems so perfect. Even though I still need something under my printer, but I think it will take me forever to go and buy that. So I took the pictures and here is what have came out of totally blank room, which only had furniture. It's actually amazing how much some curtains and rugs can give to room.