Mäletan veel kekskooliaegset aega, kui olingi täiesti kodukana ehk minu põhiline suund oli kooli, tööle või tagasi koju. Vaba aega oli tol ajal tegelikult rohkem kui küll, sest pähe jäid mul asjad kiiresti ja koolitöödele kulus vaid mõni tund kui sedagi. Aga sellegi poolest puudus mul täielikult sotsiaalne elu ehk vaba aeg möödus kodus vedeledes ja arvutis istudes ehk praktiliselt mitte midagi tehes. Aga miks? Ütleme siis nii, et ma olin või no siiski osaliselt olen veel ülimalt tagasihoidlik ja vaikne. Niiöelda, siis see vaikne hiireke, kes peol istus ja vaatas pigem ümbruses toimuvat pealt.

Aga vahepeal olen siin paaril tinderi deidil käinud ja ikka on jutuks tulnud kuidagi see, et ma pole varem suhtes olnud. Ja vastaspoole küsimuse peale miks, ma nagu midagi vastata ei oskagi. Hea on vastust peita selle taha, et mul on kogu aeg nii kiire. Tegelikult ülikooli ajal oligi ju kiire, kui üritasin ennast kooli ja töö vahel jaotada. Samas ei saa ka väita, et mul üldse vaba aega ei olnud. Sest õhtuid sai siiski sarjadega sisustatud või sõbrannaga väljas oldud. Pigem seisis vastus hoopis selle taga, et mul puudus enesekindlus. Võiks isegi öelda, et see oli pea olematud.

Muidugi enesekindluse osas mängis kindlasti ka suuresti rolli see, et ma olen alati pisut tüsedam olnud, aga ometigi alguses, mitte nii hullult, kui asi siin keskolli lõpus ja ülikooli algusaegadel oli. Maandasin ehk oma üksiolemist söömisega? No muidugi see, et keegi on suurema kehaehitusega, kui keegi teine, ei tee ju veel inimest teistest halvemaks. Aga minu peanupp seda kunagi tunnistada ei tahtnud ja olin alati arvamusel, et selle tõttu, et ma suurem olen, ei olegi ma ehk nii palju väärt, kui seda on siis tavamõõtmetes inimesed. Tegelikult on see ju äärmiselt loll mõtlemine ja näitab hästi seda, et ma ei osanud ennast hinnata sellisena nagu olen. 

Järeldusena võiks pigem isegi öelda, et ma ei tundud ennast oma kehas hästi. Sest tegelikult vahet ju pole, mis mõõdus sa oled, kui sa end sellisena mugavalt tunned. Mina aga ei tundud. Tihti teisi endasarnaseid linnapildis nähes mõtlesin, et huvitav kuidas ta julgeb lühikeste pükstega käia või maikasid kanda. Ma tahan ka, kuid kuna mul oleks sedasi olnud äärmiselt ebamugavalt, siis näitaski see seda, et ma ei tundud ennast hästi sellisena nagu ma olin. Seda enam, et kui ma oleks nii lühikestes riietes suvel välja läinud, siis oleks mul suurem osas päevast peas kripeldanud mõte, mis teised küll mõtlevad. Aga tegelikult mis vahet seal on, mis teised arvavad? Kui ma tunnen end sellisena hästi nagu ma olen, siis miks peaks mulle võõraste arvamus üldse korda minema ja ma arvasingi kogu aeg, et mul on ükskõik, mis teised arvavad. Tegelikult oli see sisimas lihtsalt iseendale valetamine.

Aga tagasi nüüd Tinderi juurde, kus mu arutelu üldse alguse sai. Tegelikult olen ma Tinederis eksisteerinud juba päris pikka aega. Vahepeal kustutasin ära, siis tõmbasin uuesti, siis kustutasin jälle ära. Sest üks hetke ei näinud ma sellel enam mõtet, kui ma kõigist kokkusaamise kutsetest välja üritasin vingerdada. Ja ma ei vingerdanud neist välja sellepärast, et mulle isik meeldinud ei oleks, vaid selle pärast, et ma olin arvamusel, et ma valmistan vastaspoolele lihtsalt pettumuse, sest ma ei näe ehk selline välja nagu ta ootaks. Sest kui mul oli äärmiselt madal enesehinnang, siis seal juures üheks suureks mõjutavaks faktoriks on ka veel tänapäeva ilustandardid, mis on kujunenud välja ju tegelikult ebarealistlike piltide näol, mida on igal võimalikul viisil veel töödeldud. Mul oli vaja, et peas käiks ära see plõks, et ma saaksin aru, mis minu elupildil valesti on. Ma võin öelda, et mu kaotatud kilodega on kasvanud ka mu enesekindlus, sest ma tunnen end oma välimuse osas üha kindlamalt, ega tunne ka vajadust end enam suvisel ajal saja riidekihi alla peita ja siis haududa. Ehk minu jaosk olid need ülekilod, samas kellegi teise jaosk võib olla see hoopis midagi muud.

Nii ma siis tõmbasin Tinderi uuesti, alguses nagu ikka pelgasin kuidagi seda, aga sel korral ma juba ise vestluse käigus ütlesin kohe ära, et mul on endiselt veel ülekilodega probleeme ja minu üllatuseks on mu vestluspartneritel sellest ükskõik olnud. Nii siis oligi üks hetk mul kohting kokku lepitud ja ma ka tegelikult läksin kohale, ega leidnud mingeid lolle vabandusi, miks mitte minna. Ja ma ei saa üldse aru, mida ma seni ajani nii hullult põdenud olen. Eks ikka see kurjajuur enesekindlus, mis mul ikkagi üsna nõrk on. Samas arengusamme on näha, sest kahe vestluspartneriga olen suutnud deidil ära käia ja ühega neist tuleb ilmselt teine veel. Tegelikult ühega ei olnudki see otseselt kohting, sest veetsin aega tema ja ta sõpradega, mis oli minu jaoks kohe eriti suur julgusesamm, kui ta mind kutsus. Eks kohtumispaika jalutades süda põksus sees ikka eriti tugevalt, aga kohapeal rahunesin juba üsna kähku maha, sest kõik suhtusid minusse väga hästi. 

Mis mu jutu mõte on? Vahet ei ole, mis mõõdus sa oled, tähtis on see, et sa iseenast oskaks armastada sellisena nagu sa oled. Vastasel juhul võid sa probleemi lihtsalt täiesti tühja koha pealt välja kasvatada ja nii pooltest elurõõmudes ilma jääda. Jah tõesti peoloom ma endiselt ei ole ehk klubid, mind ikka ei tõmba, sest need on kohad, mis meenutavad mulle rohkem lihaletti, kus lihakäntsaka asemel on letis naised. Aga näiteks need sõpradega istumised ja kõik muu säärane. Ma olen suurem osa elust ka neid vältinud, sest seal on olnud ka võõraid inimesi, kes minust äkki ma ei tea, mida mõtlevad ja tegelikult olen selle tõttu nii paljudest noorusaja rõõmudest ilma jäänud ja nüüd tagasi mõeldes, tahaksin, et oleksin rohkem aktiivsem olnud ja elust rohkem rõõmu tundnud. 

Jätkuks eelmisele blogipostitusele, siis lasi ka kolmas maakler lihtsalt tuimalt üle. Proovisin talle eile ise mitu korda helistada, aga kõnesid vastu ei võetud ja teine number ei olnud kättesaadav. Ja oh imet, täna helistas maakler siis lõpuks tagasi,et ma seda täna vaatama saaks minna. Ütlesin siis, et te pidite ju eile helistama, mille peale hakkas ta ennast välja vabandama, et mu telefon oli välja lülitatud. Kõige haledam vale, mida ma üldse mõnelt maaklerilt kuulnud olen, seda enam, et ta väitis, et helistas peale seda, kui ma olin helistanud. Mul oli terve päev otsa telefon kõrval ja ainuke kes õhtul mulle veel helistas oli vanaema ja kui ta oleks samal ajal helistanud, oleks mu telefon ju märku andnud, et keegi helistab vahele. 

 Ilmselgelt ei ole mul võimalust enne õhtut millegagi Tallinnasse tagasi saada, seega oleks mul olnud seda vaja teada juba eelmine õhtu, mida talle ka üsna pahaselt ütlesin, mille peale ta nähvas lihtsalt: "No siis ei ole midagi teha". Mind ajab kõige rohkem närvi, et neil maakleritel jääb õigust alati ülegi. Ma tegelikult olin nii valmis juba kõne vastu võtma küsimusega, et kas täna on laupäev, aga ta hakkas ennast kohe alguses välja vabandama. Tunnen tõsiselt kaasa neile omanikele, kes omale sellised susserdised otsinud on. Kuidas inimene omale üldse korteri leidma peaks, kui suuremal osal ajast jääb asi maaklerite taha kinni?

 

Kuulutuses on veel ilusti kirjas, et broneerida saab kohe. Et ostan põrsast kotis? Sest üleval on kolm pilti, millest üks on majast ning kaks telefoniga tehtud ülikehva pilti korterist, kus mitte midagi aru ei saa. Siis maksan tagatise ära ja jään lootma, et võib-olla helistatakse tagasi, et sisse kolimiseks lepingut sõlmida? Kui nüüd, kui kool läbi on ja pinge peaaegu kadunud, siis suutsin suurest pingelangusest isegi haigeks jääda ja nüüd korterit otsides kasvab see pinge jälle tagasi.

Kuna aeg on juba seal maal, et kuu aja pärast tuleb mul ühiselamust välja kolida, siis olen siin aktiivselt omale uut pesa otsimas. Aga seis kinnisvara turul tundub küll üsna nutune, sest üks probleem tundub teist taga ajavat. Mulle endale tundub juba vaikselt, et mu nõudmised on liiga suured, samas ma ei taha ju korterit, kus ma ennast hästi ei tunne, nii et tunneksin vajadus kohe jälle kolida. Aga üldiselt on üürihinnad lihtsalt ulmelised, kui arvestada palka, mida suurem osa eestlasi saab. Ma isegi ei kujuta ette, kuidas need korteri üüritut saavad, kes näiteks toidupoes kassiirina töötavad. 

Alustagem siis esimesest asjast, mis mind kõige rohkem korterite puhul häirib. Need veneaegsed hiiglaslikud sektsioonkapid, mis pool elamist enda alla nõuavad. Esiteks on need koledad, teiseks mul oleks suurem osa sellest tühi, sest mul polegi isegi nii palju asju. Lisaks mul tekib alati kuidagi nii ahistav tunne, kui korterid on puupüsti mööblit täis topitud, nii et liikumiseks on üks kitsas riba. Ma ei oota mingit luksuskorterit, aga siiski võiks see olla korralik. Aga suuremal osal juhtudest on need korralikud ühe kuni kahetoalised korterid ulmeliste hindadega, et ma üksi seda maksta jõuaks. Sest kommunaalid on ka suuremal osal ajast ebanormaalsed, sest eks ikka üürnik peab ju kõik ühistu laenud ja remondifondid kinni maksma. Kui mulle see ei sobi, siis kellelegi teisele ikka sobib. Ma siiani ei saa aru, kuidas korteriomanikud aru sellest ei saa, et üürnik ei saa mitte mingit kasu sellest, kui kogutakse raha remondi tegemiseks, sest see korter ei jää ju mulle. Või siis saavad aru, aga ise ei taha seda maksta. 

Teiseks kinnisvaraportaalides kasutatase tihti aastaid vanu pilte, kus kõik näeb veel ilus ja hea välja, aga kui kohale lähed on reaalsus teine. Siin paar nädalat tagasi leidsin enda arust ideaalse korter - piltide järgi. Kohale jõudes oleks tahtnud sama kiiresti seal korterist välja saada. Minu arust üürileandjal oleks elementaarne praeguselt üürnikult paluda korter eelnevalt ära koristada, kui uued huvilised vaatama tuuakse. Ja ma ei pea silmas riiete kappi panekut ja muud taolist, vaid näiteks seinte pesemist. Alustuseks tekkis mul juba kahtlane maik korteri asjus, kui trepikotta sisenesin, sest see haises jubedalt. Toas siis  hakkasid esimesena silma pritsmeid täis seinad ja hallitav laeäär. Lisaks oli seal üleliigset mööblit, mis olevat mingist üürnikust jäänud ja minu küsimuse peale, et kas need oleks võimalik seal ära ka viia, siis vaatas omanik üllatunud silmadega otsa, et mis mõttes. Kapp ise oli vana, kulunud ja hea et koos seisis. Maakler tegi ka ettepaneku, aga viige lihtsalt prügikasti kõrvale, see ka omanikule ei sobinud, mis siis et tema oma polnud, ära ta seda ka nõus viima/viskama polnud. 

Oh ja siis tuli järgmine üllatus, kui vannitoa ukse lahti tegin, sest kui piltidel oli ilus korralik pesumasin, siis vastu vaatas mulle üks roostetanud hunnik metalli. Isegi pesumasina ukse lahti tegemiseks oli miskit nuppu kruvikeerajaga vaja kangutada. No halleluuja. Ja muidugi ülekandega üürimaksmisest ei taha keegi kuuldagi, sest kohe on nende vabanduseks,see et ei taheta maksuametit kaela. Aga üürikorteritega äri tahad teha? Vähe sellest, et maakleritasu, mille peaks kinni maksma omanik, maksab siiski kinni üürnik ja maksab selle pealt ka käibemaksu, siis ikka omanik hiilib igal võimalusel oma maksukohustustest kõrvale. 

Ja nüüd viimasel korral on mind tohutult vihale ajanud fakt, et maaklerid lasevad lihtsalt tuimalt üle. Ma varasemalt arvasin, et see on probleem vaid nende isehakanud maaklerite puhul, aga tegelikult ka need, kellel kinnisvarafirma seljataga on. Helistasin ma millalgi eelmine nädal ühe Kristiines asuva korteri asjus, et seda vaatama minna. Maakler siis ütles, et helistab paari päeva jooksul tagasi, kuna peab üürniku ja omanikuga ajad kokku leppima. Ja millal tüüp helistas? Eile. Nädala aega hiljem, et umbes kas te olete ikka huvitatud. Meie esimese kõne ajal pakkusin talle välja päevad, millal mul on aega vaatama tulla ja sa helistad mulle päev peale mulle sobivat aega tagasi. Mille hea pärast ma peaks tahtma sulle veel seda maakleritasu maksta, kui sa oma tööd teha ei suuda? Ma ei tea kas mehed on ainult sellised, kes üle lasevad, sest kaks naismaaklerit, kellega mul siiani kokkupuude on olnud, on küll väga toredad olnud. Aga mäletan, kui Tallinnasse kolisin, siis just meesmaaklerid oli ka tol korral need, kes tuimalt kohtumised üle lasid. 

Ja muidugi ma poleks isegi selle peale tulnud, et lampi peale kuulutuse ülespanemist võiks korter kallimaks muutuda, sest soovijaid on palju. Üleeile helistasin jälle, et ühte korterit vaatama minna. Alguses telefoni vastu ei võetud, mis on sellise töö puhul täiesti arusaadav. Hiljem helistas tagasi ja andsin siis teada, et olen korterist huvitatud ja sooviks vaatama minna, mille peale maakler siis teatas, et kuna huvilisi on palju, siis me tõstsime üürihinda. Ütlesin, siis otse ära, et sel juhul pole huvitatud, kuna mul on üks odavam pakkumine ka, mida vaatama lähen. Natukese aja pärast tuleb uus kõne, et kas ma ikka äkki sooviks vaatama minna, et kui nad jätaks ikka esialgse hinna, kas ma oleks siis huvitatud? Kuigi mulle jäi selgusetuks, miks ta mu ikkagi vaatama kutsus, kuna seda korterit ma lõpuks ikkagi ei saanud, kuigi oleks soovinud. Huvilisi oli jah mitmeid, kuna enne mind olid inimesed vaatamas ja peale mind ka ning ju neist keegi oli siis nõus ka selle kõrgema hinnaga. Alguses tundus lootusandev, kuna palus ilusti andmed oma meilile saata, aga lõpuks lasi ikka üle. Vähemalt oleks viisakas teavitada, et omanik valis kellegi teise välja. Seda enam, et ta ütles, et annab järgmise päeva jooksul teada, kas saan selle korteri või mitte.

Eks nüüd näha ole, kas tuleb kolmas ülelaskmine ka või mitte. Kolm on ju kohtu seadus. Laupäeval peaks mulle üks maakler helistama ja teada andma, kas saan ühte korterit vaatama minna, mille pärast ma ka tegelikult ühe sobiva pakkumise ära ütlesin, nii et kui ta mulle ise ei helista, siis ma hakkan lihtsalt tuimalt kõnedega pommitama. Muidugi kui ma helistasin esimesel korral, siis ta ütles, et helistab ISE mulle laupäeval ja et mina ei helistaks. Ja ta rõhutas seda veel, et ikka tema on see kes helistab. Nii et ma ei teagi, mis nüüd arvata. Ma ei mäletanudki, et see korteri otsimine nii närvesööv tegevus on. Ma ei taha mõeldagi, mis siis hakkab saama, kui mul tuleb plaan korter osta. 

Kuna eile peale tegusat päeva otsustas mu selg otsad anda ehk päev lõppes suure alaseljavaluga. Nii et isegi kassile söögi panemine oli raskendatud. Seega olen ma täna praktiliselt diivanile naelutatud, sest ei julge ma end väga kuidagi pidi liigutada. Seega ei osanud ma oma ajaga siin arvuti taga rohkem midagi peale hakata, nii et oleks vist viimane aeg ka tänase Eurovisiooni II poolfinaali laulud üle vaadata ja oma lemmikud välja tuua.

Kusjuures, kui nüüd esimesele poolfinaalile tagasi vaadata, siis lives jäi see kohe eriti lahjaks ja ei meeldinud mulle enam suurt üksi laul sealt. Niisama võiks nagu neid kuulata, aga kuna kõik oli kuidagi nii igav, siis ei suutnud ma absoluutselt süveneda ja ausalt öeldes peale Rootsi ma sealt ühtegi esitus enam ei mäletagi. Kuigi Eesti laul mulle üldse ei meeldi, siis loodame, et nad nüüd täna ikkagi edasi saavad, sest kui nüüd vaadata seda kontingenti, kes praeguseks edasi on saanud, siis oleks edasipääsu puhul meil vist isegi lootust kuskile esimese kahekümne sekka jääda. Aga nüüd teise poolfinaali juurde siis.

1.NORRA: Jowst - Grab The mOment

Minu kõige suurem lemmik selle aasta võitluse puhul. Seda lugu olen ma vist isegi liiga palju kuulanud. Tõsiselt loodan, et nad pääsevad edasi, kuigi see on suhteliselt küsimärgi all, sest paljud peavad seda pigem raadiohitiks. Ja muidugi, kas ma olen ainus, kes teda Eesti oma Whogauxiga sarnaseks peab? Nad on muusikastiililt ja ka riietustiilist nii sarnased, et kui ma seda videot esimest korda eemalt nägin, siis mõtlesid, et tohoh, kuidas Hugo sinna lavale sattus :D

2.AUSTRIA: Nathan Trent - Running on Air

Minu teine suur lemmik kogu võistluse puhul. See laul on sellise mõnusa rahuliku vibega ja ei niisama ei peaks seda üldse eurolooks. Ja muidugi sõnum on ka selline mõnus lihtne.

   

Ja minu kolmas uur lemmik. See on lihtsalt nii omamoodi, et raske on seda laulu mitte kuulata ehk see ei ole jälle üks neist lauludest, mida saaks tavaliseks eurokaks nimetada. Eriti kui sel aasatal on jälle jube palju ühte stiili laule.

   

Issand, kuidas ma seda laulu algus ei sallinud, aga praeguseks on see mulle meeldima hakanud. Ma isegi ei tea miks see mulle meeldib, aga meeldib. 

Ilus ja armas ballaad, mida võib kuulata küll. Kuigi mulle see meeldib, siis suurt edu ma sellele ei ennustaks. Loodetavasti saab vähemalt edasi. 

Jällegai ilus laul ja veel väga hea vokaaliga. 

Sellise tüüpilise rütmiga laul, samas kuulata on seda mõnus ja jällegi selline mõnusalt suvine laul. Lisaks jääb ülikergelt kummitama, nii et miskit selles ikka on.

Ja rohkem mulle nagu miskit teisest poolfinaalist ei meeldigi. Ülejäänud on kuidagi nii igavad ja minu jaoks sellised keskmised laulud, mis pole ei head ega ka halvad. Korra piilusin ka otse finaali saanud laule ja ainuke, kes on mulle meeldib on Prantsusmaa, teistest ei arva ma väga midagi ja järjekordselt ei saa ma aru, miks Itaalia lugu nii üles haibitud on. Minu jaoks mitte midagi erilist.

 

Ma paar päeva tagasi avastasin, et issand Eurovisoon ongi ju kohe kohe ukse ees. Õnneks olen ma just 9. mail õhtul maal, nii et saan ilusti telekast ülekannet vaadata. Ma ei tea miks, aga selliseid suuri asju ei meeldi mulle kunagi arvutist vaadata. Nagu see õige efekt kaoks ära, kui vaatad seda vaikselt oma väikselt ekraanilt. Aga ei saa ju eelmisele aastale alla jääda, seega kuulaks lõpuks need laulud ka korralikult üle ja tooks oma lemmikud välja. Tegelikult mõned on spotifys isegi oma tee mu playlisti leidnud, aga üldiselt pole mul väga mahti olnud, et neid kõiki läbi kuulata.

Kusjuures kui ma hakkasin nüüd vaatama, kes millal esineb, siis avastasin, et enamus mu lemmikuid on hoopis teises poolfinaalis ja ütleks, et esimene on pigem nõrgem poolfinaal.

1. ISLAND: Svala - Paper

Minu arust on see laul esimesest poolfinaalist parim. Nii minu teetass lihtsalt. Kuigi ma olen kuulnud ka kõvasti vingumist selle laulu kohta, et mismõttes, et laulu nimi ongi pabaer ja kuidas keegi saab paberist laulda. Aga ilmselt pole need inimesed laulu sõndele ikka korallikult pihta saanud. Tegu on lihtsalt sügavamõttelise lauluga, millest sõnumist ei pruugi võib-olla kõik aru saada. Eks kõik ju tõlgedavad seda omamoodi. 

   

2. POOLA: Kasia Mos - Flashlight

Kusjuures seda lugu kuulatus tuli mul Vanilla Ninja aeg meelde, meenutas mulle kuidagi nii laulu Blue Tattoo. Aga muidu on hea lugu ning samuti üks parimaid sellest poolfinaalist.

   

 3. ASERBAIDŽAAN: Dihaj - Skeletons

Jälle laul, mis on lihtsalt nii minu maitse järgi ja kui nüüd vaadata kõiki laule, mis on minu lemmikute eesotsas, siis tegelikult on need stiililt võrdlemisi sarnased. Sest mulle tohutult meeldib, kui lauludes on sügavust. Samas ei tohi see sügavus olla ära rikutud sellise mainsstream rütmiga. Näiteks kasvõi Belgia laul, mis lihtsalt rikuti tüütu rütmiga ära.

   

 4. LÄTI: Triana Park - Line

Ma olen seda lugu päris pikalt kuulanud, aga ma ei teadnudki varem, et see Eurokas on. Mulle see laul meeldib, aga samas selle edasijõudmises ei näe ma nii suurt potensiaali, sest tegelikult mind on hakanud vaikselt see refrääni osa ära tüütama.

 5. GRUUSIA: Tamara Gachechiladze - Keep The Faith

Kohati mõnusalt bondiliku vibega, aga samas nagu ei ole ka. Selle loo puhul tuleb igati plussiks ka lõpus olev kooriefekt. Muidugi iseasi kuidas nad selle lives lahendavad, kuna teadupärast koori ju eurovisiooni lavale tuua ei saa.

   

6. KÜPROS Hovig - Gravity

Selles oleks nagu tüüpilisi eurolaulu jooni, aga samas ära see ei tüüta nagu sellised laulud tavaliselt teevad. Kuigi ma tean, et selle laulu kohta olid algusest peale juba suured jutud, kuna Hovig pidavat sealpool vist suur staar olema. Midagi nii erilist ma selles laulus ei näe, aga taustaks kuulata on mõnus.

   

 7. ROOTSI: Robin Bengtsson - I Can't Go On

Ei saa ka ju Rootsit välja jätta, sest no ikkagi Rootsi ju. Mina ei mäleta, millal neil viimati halb lugu oleks olnud. Muidugi Robini esitatav lugu ei ole parim valik, mulle meeldis Loreeni laul Statement püalju rohkem, aga samas halb see laul ju ka ei ole. No edasi finaali ta saab nii või naa, see oleks lausa veider, kui Rootsi edasi ei saaks. Selline mõnusalt tempokas lugu, mida hea suvel kuulata. Aga kuidas rootsi mehed alati nii paganama head välja näevad? :D

 

Kõik ülejäänud laulud on minu jaoks sellised, et võib kuulta, midagi hullu pole, aga samas midagi erilist nagu ka pole. Samas kui veel kolm valida, kes edasi võiks saada, siis minu valikus oleks veel Albaania, Kreeka ja Tšehhi.

Vahepeal oli periood, kuid iga pisemgi asi ajamas mind nii närvi. Teinekord peale tööd sõbrannaga kokku saades ta veel küsis, et mis minuga küll juhtunud on. Muidu olen pigem vaikne ja kuulaja rollis, aga siis kirusin kõiki. Noh kliente, kes mu päeva jooksul kuidagi välja vihastada olid suutnud. Aga ilmselt oligi tol hetkel probleem selles, et kliendi vastu pead ju viiskakas jääma ja siis on hea õhtul arud välja lasta. Muidugi nendes olukordades hakkab meeltes mõlkuma Metsakutsu laul "Ära ine närvi".

Aeg oli ka varem selline pingeline, kus oligi kergem närvi minna. Nüüd kui mul juba kolmandat kuud järjest vähemalt nädal põhi  - või õppepuhkust on olnud ja vähem aega tööl veetma pean, on olukord kuidagi paremaks läinud. Aga on olemas kaks põhilist asja, mis mind siiani tegelikult tänavapildis närvi ajavad

Esiteks see, kui ma ei saa tänaval inimestest mööda. Üldjuhul on mul alati kiire ja tahaks oma tempos edasi tuhiseda, aga Tallinna kesklinnas liikudes on alati keegi kuskil ees, kes minu arvates uimerdab. Aga päris nii altuks ei tahaks ka muutuda nagu üks naine, kes kõndis mulle sõna otseses mõttes selga, et minust mööda saada ehk ta ei suutnud ära oodata, kui ma kitsast vahest välja jõuaks. Mul oli teha vaid mõni samm, et oleksin saanud tal eest ära astuda.

Teiseks on suitsetajad. See on asi, mis mind kohe eriti närvi ajab. No davai suitseta ja riku oma tervist, kui su hing seda ihaldab, aga jumala eest tee seda kohas, kus sa teisi sellega ei häiri. Ehk ma räägin tänaval suitsetajatest. Ma justkui mäletan gümnaasiumi ajast, et tol ajal ei tohtinud tänaval suitsetada? Vähemalt töökaaslased käisid alati enne töölt äraminekut suitsuruumis, sest nad ütlesid, et muidu peavad koduni ära kannatama. Aga Tallinnas iga nurga peal keegi tossab. Bussijaamades on see kohe eriti levinud probleem - astud ühe juurest ära, et värsket õhku hingata, hakkab teisel pool kohe järgmine tossama. Eriti jube on vaadata, kui vanamutikesed ja naised on nagu korstnad. Aga vahel leidub isegi mõni viisakas ka. Näiteks ükspäev bussijaamas üks mees isegi küsis minult, kas mul on selle vastu midagi, kui ta seal suitsetab. 

Aga on viimasel ajal elu rahulikult olnud, sest pole vaja ka väga koolis käia, kus ka õppejõud suutsid mul alati kopsu üle maksa ajada. Kuigi täna läksin ma täiesti tühise koha pealt närvi. Pigem mul oli juba nutumaitse suus, sest mul oli maasikaid tordi peale vaja, aga mida Pärnus kuskilt saada polnud, olid maasikad. Ja ma sõitsin ekstra maasikate ja täistera lavašši pärast linna. Ja ma ei saanudki oma maasikaid, kuna mul polnud aega ka enam kesklinna sõita. Võib-olla Delicist oleks isegi saanud, aga see jäi paraku kaugele. Alustuseks käisin Kanpolis uut koogivormi ja koogi materjali ostmas, aga sellega olin ma juba arvestanud, et sealt oma ihaldatud maasikaid ei saa.

Mõtlesin, et hüppan siis Maximast läbi, seal polnud isegi mitte tühja kohta, kus maasikad ehk kunagi oleks olnud. No suundusin siis edasi Rimisse. Okei seal oli maasikaid, aga ausalt need nägid välja  nii lömastatud ja pooleldi mädad. Minu meelest on neil seal  ju veel see värskuse garantii teema, aga nende maasikate puhul oli värskusest asi kaugel. Rääkimata hinnast. Ma tean juba ette ära, et Rimi omad on vesised ja maitsetud, seega 250 g eest 4 € või poole kilo eest 6 € välja käia, oli ikka jube palju, arvestades nende seisukorda. Seda enam kui Tallinnas maksan ma oma suurte, uhkete ja värskete massikate poole kilo eest 4 €.  Ma veel enne koju tulekut mõtlesin, et ah ma ei hakka Tallinnas No Bananasest maasikaid kaasa ostma, et Pärnus ju niikuinii on ka. Aga vot ikka ei ole küll. Mu viimane lootus enne bussile jooksmist oli Selver, kus need olid otsas. 

Bussile lonkides olin ma nägu väike ärahellitatud jõmpsikas, kes ei saanud seda, mida tahtis. Aga ma tahtsin oma sünnipäevatordi peale ju maasikaid, sest mu tordi peal on igal aasta maasikad. Aga eks ma lõpuks leppisin siis viinamarjadega, mis ei ole ka nii halb variant. Aga ikkagi ma tahtsin ju maasikaid. Kusjuures nii kummaline on see, et siin pole veel kuskil ühtegi maasikalettigi väljas, kui Tallinnas on need juba Märtsist saadik olnud ja nüüd olen juba Maximate ees täidikesi näinud, kes Kreeka maasikaid ka müüvad. 

See aasta oli see erakordne aasta, kus otsustasin ka ise asja kohapeale vaatama minna. Lausa kahju, et varasemalt seda teleka vahendusel vaatama olen pidanud, sest noh kohapealne heli ja kõik muu säärane on ikka hoopis midagi muud. Vahet ei ole, kas ma vaatan seda arvutist või telekast, panen kõlarid taha või mitte, on ülekande heli alati kuidagi väga niru. 

Sel aastal olid tegelikult peaaegu kõik finaali pääsenud laulud head. Oli mõni erand küll, khh need kuulsad võitjad ja Kerli. No ei saa ma siiani aru Koit Toome ja Laura vaimustusest aru ja muidugi tagatipuks Kerli ka sinna otsa. Kerlil oli küll hea show, aga see inisev hääl käis väheke ikka närvidele. Kuigi ma hakkasin naljaga juba mõtlema, et kui Kerli oleks võitnud, siis oleks Eurovisioonil see esitus Eestile päris kulukaks läinud. Äkki mäletate neid paljusid kordi, kus Reikop on maininud, et udu läheb meiel juba nii palju maksma. Mis see tulevärk siis kõik maksma võib minna. Ja nagu ma ühes varasemas postituses mainisin, siis Kerli varasemad lood on olnud väga head, nii et ma ei teagi, mis nüüd juhtus. 

Võitjate koha pealt ma alati imestan, kuidas eestlastele selline jura peale läheb. Eranditeks on muidugi Goodbye to Yesterday ja Play, mis olid väga head, kuigi viimase ebaedust ma ka aru ei saa. Sellekohta tegelikult läks täna väga hästi see kokku, kui täna üks tuttav ütles, et Eurovisoon ongi ju suures osas kehvemapoolse muusika võistlus. Aga nii ta on, mõni pärl, kes seal on, vahel võidab ka, aga miskipärast kipuvad need head laulud siiski sinna tahapoole jääma.

Või siis on minu muusikaline maitse lihtsalt niivõrd erinev Euroopalikust muusikamaitsest? Kes seda teab? Minu kõige suurem lemmik oli Angeelia, kes aga kahjuks finaali ei pääsenud. Võib vist öelda, et see lugu oligi Eurovisiooni jaoks liiga hea. Muidugi meeldis mulle veel väga Daniel Levi - ma olen ju fänn nende algusaegadest saadik. Lugu oli jällegi hea, aga seda oli teada, et see võistlust kinni ei pane. Aga ometigi Rasmus, kellel oli ka kohe väga-väga hea lugu, pidi kolmanda kohaga leppima. Isegi mu hääl läks tema poole teele. Vist? Ma ei ole kindel, kas see läbi läks. Kas ma lihtsalt suure müra sees ei kuulnud, et keegi oleks mulle vastu öelnud "Hääletatud!" või kõne lihtsalt katkes ära, sest igatahes, kui ma telefoni kõrva äärest ära võtsin, siis oli kõne läbi juba. Eks see siis järgmise kuu alguses näha ole, aga uuesti ka proovima ei hakanud, sest kes teab, milline see arve pärast on. Aga eks ma sisimas lootsin ikka väga, et ta selle superfinaali kinni paneks, et jumala eest Kerli ega Laura ja Koit ei võidaks. 

Ehk kokkuvõtteks ei suutnud ma kuidagi võiduloole kaasa elada, kuulatav ta on, aga kui raadiost see tuleb, siis keeraks ma hea meelega teise kanali. Ei ole ma kunagi Lõhmuse loomingu austaja olnud, ei ole ma seda siiani. Jah mõni aasta on tal isegi mõni päris hea lugu olnud, aga need ka sellised, et peale paart kuulamist on täiesti kõrini juba. Ja no Elina Borni kohta ei oska ma midagi kohe öelda. Kunagi superstaarisaates oli ta mu suur lemmik, aga nüüd ei salli ma teda enam eriti, ta tundub oma olekult pidevalt lihtsalt kuidagi nii võlts ja muidugi see lavaline show oli tal omamoodi tipptase, ehk rikkus isegi enam-vähem kuulatava loo ära. Olen ka suur Rästa muusika austaja olnu, aga see lugu on tema poolt küll üks kehvemaid. 

Mina olen nii arvamusel, et Eesti ka sel aastal finaali ei pääse, aga kui uudistada youtubes kommentaaride seas, siis müstilisel kombel eurooplastele see isegi meeldib. Eks näis, mis siis saab. 

Tegin mina siis hommikul arvuti lahti ja nagu vabadel päevadel kombeks, siis hommikusöögi ajal uitan Facebookis ringi. Usun, et kõik teate ju neid sponsoreeritud postitusi, mis aeg-ajalt seal vahel ilmuvad. Mulle jäi ette mingi Halensi sooduspakkumine ja mõtlesin, siis et, mis seal ikka lähen viskan pilgu peale. Ja oi kui rõõmus ma olin, kui leidsin sealt ühed megailusad rinnahoidjad kõigest 5 € eest. Lisasin, siis ostukorvi ja mõtlesin, et esitan tellimuse ära, sest muud midagi nagu silma ei jäänud. 

Mida aga kulla Halensi leht mul teha ei lase on tellimuse kinnitamine. Sest minu ostusumma olevat liiga väike. Ma tükk aega jõllitasin ekraani ja mõtlesin, et mis asja. Sest ma pole elu sees üheski e-poes nii lolli süsteemi näinud. Kerisin, siis allapoole, et uurida ostutingimusi ja siis lehe allääres on kirjas, et minimaalne tellimuse summa on 25 € ja postikulu veel otsa 4.49 € või 7.49 €. 

Esiteks kui ma näen, et nende transpordivalikus on Itella ning Omniva ja eks praegusel ajal on suurem osa inimesi kursis nende hindadega, siis miks ma peaks tahtma maksta postikulu eest nii palju, kui ma tean, et tellitud tooted mahuks vabalt XS kappi ja see üks mulliümbrik ettevõttele nii palju ka ei maksa. Sest isegi kui ma oleks nüüd näiteks 25 € eest pesu tellinud, mahuks see endiselt samasse kappi.

Ja teiseks jumala eest miks üldse mõni pood peaks kasutama nii jaburat süsteemi ning seadma omale miinimum summa? Kui paljudest klientidest nad tegelikult selle tõttu ilma jäävad. Nad kasutad tasulist reklaami, et neil on praegu nii head hinnad, kuna kõik soodushinnaga asjad on veel viiskümmend protsenti soodsamad. Kui nüüd inimesed leiavad nende hetke ülisoodsast valikust miskit, mida nad väga tahaks, aga ei saa tellida, kuna neil on mingi neetud alamäär seatud. No sorry, aga ma ei hakka omale mingit muud jama kokku ostma, et saada see üks meelepärane 5 € asi. Jäin veel mõtlema, et eriti mannetu oleks olukord, kui inimene leiaks omale toote, mis maksab 24.95€.

Ma eeldaks, et sellise suurfirma taga on korralik turundus ja müügiosakond, kes teab kuidas kliente võita ning kuidas neile kõige meeldivamat ostukogemust pakkuda, et nad ikka tagasi tuleks, siis vabandust, aga nende praegune valik on küll läbi kukkunud. Poleks arvanud, et isegi e-pood oskab nii lihtsa kliendisõbralikkuse/-teeninduse koha pealt ikka nii puuse panna. Sest mulle ikka ei jõua kohale, kuidas mõni ettevõte ei taha kliendilt raha vastu võtta. Sest see oleks sama hea, kui ma olen näiteks tööl ja klient tahab viimase osa oma summast punaste sentidega maksta ja siis ma ütlen no sorry, aga me ei kasuta punaseid sente, nii et ma ei saa teile tooteid müüa. 

Tahate teada, kuidas saaksid ühistranspordis üksi istuda? Ja ma räägin siinkohal sellest, kui su kõrval on koht täiesti vaba. Igatahes nipp on imelihtne. Piisab kui kirjutad messengeris inglise keeles ja ei julge keegi su kõrvale istuda :D 

Läksin mina eile hommikul tööle ja istusin aknapoolsele istmele, seega minu kõrval koht jäi tühjaks. Järgmises peatuses tuli peale vanem naine, kes jooksis minu kõrval oleva vaba koha poole ja asetas oma kotid kiiresti sinna. Siis aga jäi mu telefoni vaatama, kus mul oli parasjagu just inglisekeelne vestlus pooleli. Mutike vaatas mu telefoni, vaatas oma ostukotte, vaatas uuesti mu telefoni ja korjas oma kotid kibekiirelt kokku ja astus paar sammu edasi ning jäi pigem püsti seisma.

Täielik tipptase -  piisab vaid inglisekeelsest suhtlusest, kui vanem generatsioon arvab, et oled ilmselt pagulane, sest nende jaoks on kõik välismaalased peale soomlaste pagualased ju. Kõige naeruväärsemaks teeb asja, et mutike tuli peale peatusest, kus on mitu suurt ühiselamut, kus elab väga palju välismaalastest üliõpilasi. Aga mis seal ikka teha, kui oled küllaltki põhjamaise inimese välimusega, aga oskad lisaks eesti, vene või soome keelele soravalt veel mõnda muud keelt, siis oled vanemate inimeste jaoks pagulane valmis.

Tegelikult vahepeal on mul välisüliõpilastest lausa kahju, kui arvestada, kuidas vanem generatsioon või isegi paljud nooremad neisse suhtuvad. Sest ikka ja jälle nähes mõnda natuke tumedama nahaga inimest võid jälle kuskilt kommentaari kuulda, et näe pagulane. Aga õnneks leidub ikka neid ka, kes neisse hästi suhtuvad. Näiteks ükspäev üks vanem vene naine oli küll äärmiselt vaimustuses, kui tume kutt tema taga järjekorras seisis :)

Teadupärast alles hiljuti hakkas uuesti saade "Kallis sa oled kosunud" - varasemaid hooaegu pole ma näinud.  Seekordki hakkasin seda puhtalt selle tõttu vaatama, et äkki saab sealt mingeid häid nippe või rohkem motivatsiooni, et ka enda kaalugakaotusega ikka rohkem vaeva näha. Eks üht ja teist tarka on sealt tulnud ka, aga rohkem ütleks siiski, et selle saate formaat on ikka täielikult läbi kukkunud. Nüüd ma vaatan seda pigem huvist, kas keegi seal üldse kaalu kaotab.

Ütleme nii, et kui seda vaatama hakkasin, siis arvasin, et see on miskit taolist nagu olid kunagi need kaalukaotuse saated MTV peale, kus treener käiski pea iga päev oma niinimetatud hoolealuse juures teda utsitamas või helistas ja uuris ikka kuidas treeningutega on. Aga noh meie kodumaine kraam on nagu ta on. Mulle tundub üha enam, et see saade tahab olla pigem üks suur reklaaminipp, kuidas siis Orgu omale kliente meelitada tahab.

Aga ausalt, praegusel juhul on see pigem halb reklaam. Hetkel jääb nagu selgusetuks, mis on selle saate mõte? Kas see tahab olla lihtsalt reality show, mis surgib siis natuke kogukamate inimeste elus? Või mis? Sest kaalukaotusest on asi ikka kaugel. Muidugi ei saa väita, et osalejad täitsa süüst priid oleks, sest kui sa oled sinna saatesse läinud eesmärgiga kaalu kaotada, siis selle aja jooksul võiks ju natukenegi pingutada, sest kõik ei saa ka päris sülle kukkuda. Aga kuna nad peavad lõpuks  peaaegu kõike iseseisvalt tegema, siis on jällegi arusaadav, miks nad ebaõnnestuvad.

Kui väidetavalt saate raames koolituse läbi käinud inimene ei tea endiselt, mis on tervislik ja sööb kahe suu poolega ikka poolfabrikaate ja sardelle, siis andke andeks, aga ilmselgelt üks eeldatavasti paaritunnine koolitus ei anna neile neid teadmisi, mida vaja oleks. Sealt edasi ei saa ma aru, miks see kokk seal vajalik on, sest minu mäletamist mööda on Orgu ise ka ju toitumisnõustaja/spetsialist. Ja see televaatajatega ühe retsepti jagamine nüüd saates osalejat kuskilt otsast ei aita. 

Minu silmis näeb asi välja selline, et osalejale visatakse näppu jõusaali kuukaart, tehakse testid, vaadatakse paar toidukorda üle, mille järel antakse neile toitumiskava ja ehk saad ühe koolituse ka ja edasi saa ise hakkama. Seda kõike võib inimene ise ka teha ilma saatesse minemata. Ta ongi ju saate poole pöördunud, kuna ta ei saa iseseisvalt hakkama, sest tal puudub see tahtejõud ja seda tahtejõudu peaks Orgu ja too kokk neis tekitama - neid kogu aeg tagant utsitama. Siis näeks me ka reaalset tulemust.

Minu arvates on saate formaat täielikult läbikukkunud, sest ma eeldan, et suurem osa televaatajaid tahab näha reaalset protsessi, mis kaalukaotuse taga on. Olgu selleks, siis higi või pisarad - aga lõpuks on näha tulemus, mida hing ihaldab. Ei ole vaja näidata, kuidas inimene oma igapäevatööd teeb või telefoniga messengeris istub - sest seda me teeme kõik ja ilmselgelt oleme sellega tunduvalt paremini kursis kui kaalaukaotus protsessiga. 

Ükspäev tuli kursakaaslastega jõusaalidest juttu ja sellest, kuidas osad naised seal rohkem niiöelda esinemas käivad. Ütleme nii, et minu jõusaali kogemused piirduvad tavalise kooli jõusaaliga, mistõttu mul väga ettekujutust polnud, mis seis siis praegu reaalselt spordiklubide jõusaalides on. Sest no kooli omad on nagu nad on, kõik on oma tavalistes trenniriietes ja ei pööra tähelepanu sellele, kui ilusad nad seal välja näevad. 

Naljaga sai siis seda veel mainitud, et keegi neist ei julgegi oma mehi trenni saata, sest pidid need olema täis naisi, kes käivad rohkem oma tagumikku eksponeerimas kui trenni tegemas, mida siis kõik mehed jõllitama jäävad. Nõustusin sellega, et eks mõned sellised ikka leiduvad, aga kui palju just neid on, selles osas ei osanud kaasa rääkida. Aga täna nähes buduaaris teemat trennipükste ostmise kohta, kus olid välja toodud sellised lehed nagu Gekko ja Bona-Fide ja nende kaubavalikut nähes tekkis küll küsimus, et miks naised trenni üldse lähevad? Sest seda kaubavalikut nähes on tunne, et trenni eesmärgil sinna küll ei minda, vaid pigem oleks tegu nagu enda eksponeerimise või kaubavalikuga.

Tean, et aja jooksul on kõiksugu riietumiseetika muutunud ja mina olen ilmselt kinni veel vanas ajas ja riietuse poole pealt eelistaks ikkagi miskit katvamat, mis keha kohe sellisel kujul ei eksponeeriks. Vahepeal oli hirmus popp oma tagumikku kükkidega treenida ja see suuremaks saada, aga nüüd on lisandunud veel need toreda lõikega püksid, mis seda veel rohkem esile toovad. Olgu ma saan tänavapildis veel kuidagi nendest pükstest aru, sest kui sul on väike tagumik ja tahad sellel volüümi anda, siis mis seal ikka. Aga trennis? Selle koha peal lendleb õhus küll hunnik küsimärke. Kas tõesti on seda vaja? Kas tõesti on naiste väärtushinnangud nii madalale langenud, et peab ennast trennis sedasi eksponeerima, et suurem osa mehi sind mokk töllakil vahtima jäävad? 

Kui mingi aeg tundus, et see bimbode meri hakkab tagasi tõmbuma ja kõiksugu jubedad võltsküüned ja kohutavalt paigaltadus juuksepikendused hakkavad pildilt kaduma ja naisad on hakanud end väärtustama pigem sellisena, milliseks nad loodud on, siis noh nüüd on see maania vist tagasi. Sest no sellise riietusega ja täismeigiga trenni minna ei ole just normaalne. Nendest ettevõtetest ja tootjatest ma saan täiesti aru. Kuna ise üha rohkem rõivaala tootmismaailmas sees elades saad sa põhimõtetest aru, miks midagi tehakse. Ja kui müüb, siis miks mitte toota. Aga ma ei saa aru neist naistest, kes neid ostavad. Võib-olla olen oma arvamuselt osade suhtes ülekohtune, aga sellised asjad riivavad silma ja tekitavad paratamatult eelarvamusi. Jah sa ei pea kandma mingeid kottis dresse, millega pigem koduseinte vahel liiguks, aga retuusid võivad olla ju täiesti tavalised, mis ei rõhuta su iga kehaosa. 

Mina kannaks meeldeldi esimesi pükse trennis, teised oleks ka veel igati okeid, aga need viimased tekitavad juba küsimuse, et miks ometi? Ja no seal eelpool nimetatud lehtedel võib veel hullemaidki näha. Antud pildid on pärit pinterestist.

Ma usun, et kõik on vist kuulnud Tinderist. No ja läksin ka mina nii aasta tagasi ikka õnge ja ei suutnud enam uudishimule vastu panna, kui nii paljud sellest pidevalt rääkisid ning tõmbasin ka mina endale selle. Peale esimest swipemist ma seal väga rohkem käia ei viitsinud. Tegelikult, kui selle alguses tõmbasin, siis mõtlesin ikka, et nüüd saab nalja ka, sest kõik ju räägivad, et seal on lõbus, aga kuna ma seal väga aktiivne ikkagi ei olnud ja kirjadele väga ei vastanud või tegin seda mitu kuud hiljem, siis eks te ise võite arvata, kui palju seda nalja siis oli. 

Kuni üks paar kuud tagasi igavusest avasin selle jälle, aga vahepeal olid miskid uuendused toimunud ja uuendasin siis enda oma ka ära. Selle muutusega tuli vist kaasa ka see, et enam ei saanud vältida välismaalasi. Ma nagu  mäletan, et alguses seal oli miski valik, et sai neid nagu vältida, aga nüüd muud ei olegi, kui üksteise järjel on mustanahalised või türklased või taolised. Ja eks ta tüütu ole, kui kogu aeg vasakule swipema peab. Ja siis on seal selline tore asi nagu superlike ja mina ei saa aru, kuidas see töötab, sest kõik need suurepärased meeldimised on läinud teele mingite suvakate poole, kes mulle väga ei meeldi. Ja seda siis kogemata, kui tahan nende profiili avada. 

Nonii, üks superlike läks siis teele ka mingisuguse türklase poole. Ma muidugi ei teadnud tema päritlolu seni, kuni olin nõustunud temaga Facebookis sõbraks hakata. Aga Tinderis ta mulle siis kirjutas ja enne kui vastasin, siis uurisin natuke ka tema profiili. Tundus sellien tore tüüp ja kuna tutvustuses oli ka kirjas, et kuna ta õpib eesti keelt, siis otsib vestluskaaslasi, kellega eesti keelt praktiseerida. No mis seal ikka tore ju kui mõni välismaalne on sellise toreda eesmärgi võtnud. Aga olen kas mina lihtsalt liiga naiivne või on mul teistsugune arusaam vestluskaaslasest?

Esiteks Facebookis siis avastasin, et ta on Türgist ja eks ma muutusin siis juba natuke skepitiliseks selles osas. Ta tahtis kohe hirmasti minuga kokku saada, aga no mina ei tahtnud. Nii ma üritasin ennast igatpidi vestlusest välja vingerdada ja leidsin 110 vabandust miks mitte minna.

Üks pärl meie vestlusest:

"Saaks äkki kokku?"

"Ma ei saa, ma olen tööl."

"Aga peale tööd võiks ju kinno minna"

"Ma tõesti ei viitsi peale 11 tunnist vahetust kinno minna. Pealegi pean järgmisel päeval hommikul vara Pärnusse sõitma."

"Aga siis tule minu juurde ööseks ja saad siit hommikul sõita."

Selle peale lõpetasin tolleks õhtuks vestluse. Ee sa otsisid vestluskaaslast? Kus sul siis selline tuli takus järsku on? 

Ta teadis, et ma olen terve nädalavahetuse ära Pärnus. Ja reede õhtu kirjutab mulle, kas ma olen Tallinnas, et välja minna. Appi! Kui loll üks mees olla võib? Edasi oli mõnda aega vaikus. Ja korra kirjutas, et uurida, kas saaks ikka kokku, sest me olevat niigi palju aeg raisanud. Et suvi saab ju varsti otsa ja me polegi veel kokku saanud. Eh? Mis aega me raisanud oleme? Minu teada peale suve tuleb sügis ja maailmalõppu tulemas pole. Ja siis ma mainis talle ka, et Augustis ma eriti Tallinnas pole ja kui olen, siis seda ainult töö tõttu. Ehk enda arust oli see suurelt ja punaselt märk sellest, et mul ei ole tema jaoks aega. Sest kui ma tahaks inimesega kokku saada, siis olgem ausad leiaks ma selle aja ju.

Nüüd on ta on mulle peale iga päev kirjutanud. Kas ma olen Tallinnas? Millele, ma ei viitsi isegi enam vastata. Sest kui sulle ajusid antud pole, siis pole paraku midagi teha. Igatahes see oli taaskord ikka näide sellest, kui ebameeldivad ja pealetükkivad Türgi mehed olla võivad. 

Ning üleeile oli punkt meie vestlustele kui ta oli välja uurinud, millises keksuses ma töötan. Selle peale oli kohe ülimalt kerge vajutada nuppu "Unfriend". Loodetavasti on siis see nüüd talle märgiks mind rahule jätta.

Suures osas mulle tundubki, et Tinder on täis meeleheitlike mehi, kelle juurde sa peaks kohe esimsel ööl minema. Muidugi on ka erandeid, Näiteks aeg-ajalt suhtlen ühe noormehega, kes tundub igati tore ja pole sugugi pealetükkiv. Ja lõpuks otsustasin Tinderi üldse ära kustutada, sest tegelikult on see ikka üpriski mõtetu rakendus.

Milliseid pärleid te Tinderist leidnud olete?

Ma olen seda sorti inimene, keda on väga raske välja vihastada. Või no vihastan ikka vahel, aga pikka viha ei pea. Ehk poole tunni möödudes on juhtunud nagu peast pühitud.Täna leidsingi ennast mõtisklemas, et kuidas ma järsku küll muutunud olen. Vanasti olin pigem selline vaikne hall hiireke, kes enda eest väga seista ei julgenud. Lasin kõigel endast mööda minna, seega kui toimus miski nii, et see minu meele järgi kohe üldse ei olnud, ei teinud sellest suurt draamat. Veel vähem viitsisin ma kuskile kaebekirju esitada. Mida ma just pühapäeva õhtul suures vihahoos tegin. Kas täiskasvanumaks saades käivadki sellised olukorrad paratamatult kaasa, sest need mõjutavad mind vist rohkem?

Igatahes ehk mõned teist on juba kuulnud, et pühapäeva õhtul läks Pärnu rong pool tundi varem ära ja suuremal osal inimestel polnud sellest õrna aimugi. Nii me siis seal pahaaimamatult rongi ootasimegi, kuni lõpuks üks neiu infosse helistas, et miks rongi pole. Ja vastuseks saime siis, et rong läks ju juba pool tundi tagasi. Eks kõik oli parajalt üllatunud. Ja tegelikult ma poleks vist sellest suurt numbrit teinudki. Aga ma pidin esmaspäeva hommikul kell seitse Tallinnas tööl olema ja no siis ma sain ikka parajalt vihaseks küll. Nii, et kui ma napilt Pärnust läinud bussile jõudsin, siis olin ikka päris pahane ja läks Elroni poole teele ka üks kuri kaebekiri. Asualt praegu mõtlen küll, miks ma selle saatsin. Ma ei ole ju selline. Paratamatult räägime ise vinguvaid kliente taga ja ühtäkki olen ise üks nendest. Nüüd tagantjärgi mõeldes on lausa piinlik. Sest jah tõesti nende lehel oli see info üleval, aga natuke kehvasti ja ebamääraselt, nii et ma ei osanud sellest välja lugeda, et rong varem võiks minna. Aga õnneks saime probleemid lahendatud ja muideks Elroni teenindus on nagu alati vastutulelik ja sõbralik, hoolimata sellest, kui kuri kiri minu poolt too õhtu teele läks. 

Aga bussile minnes suutis mingi mees minu taga kobisema hakata, et ma lasen kõik ette. Siis oli teine hetk too õhtu kus mul oli tunne, et nüüd ma kohe plahvatan ka. Aga no minust vast vanemal, nii kolmekümnedates mehel võiks ikka väheke viisakust olla. Ütlesin siis talle, et neil inimestel ju piletid olemas, las lähevad enne. Üldse ma ei saa sellest aru, miks sa peaks minema enne, kui sul piletit ei ole. Selleks, et see rivi piletitega saaks sinu järgi oodata, kuni sa oma rahakotis täpset raha otsid? Aga talle muidugi ei andnud rahu, sest tema arvates oleks ma sinna bussi pidanud jooksma nii, et kõik teised inimesed lendavad kahte kaarde laiali. Hakkas mulle ikka vastu vaidlema, et mis vahet seal on, kas neil on pilet olemas või mitte. Tõi mulle siis näite, et kinos sa ei lase inimesi endast ette kui neil pilet on. Miks peaks piletiga inimene üldse kassas järjekorras olema? No kes seda teab. Ja oleksin tol hetkel talle juba nähvanud, et kobi siis ette, kui sul nii kiire sinna bussi on, aga suutsin end ikka tagasi hoida. Aga see näitab seda, et mõned mehed on ikka täielikud matsid. 

Aga järgmine päev pidi töö juures ka poodi loomulikult mingi nolgikari sattuma. Niigi kiire ja siis jälgi neid, et need midagi ära ei lõhuks või pihta ei paneks. Loomulikult oli vaja neil mitu tiiru poe peal laamendada. Nii et ma olin juba selles staadiumis, et ma lähen ja viskan nad lihtsalt poest välja, kuid õnneks üks vennike otsustas oma asja lõpuks ära osta ja kogu selle karja endaga kaasa võtta. 

Kusjuures ma ei teagi, kus ma seda julgust kohe nii palju viimasel ajal võtnud olen, aga kui nüüd töö teemal edasi rääkida, siis ma viskasingi ükspäev ühe mehe poest välja. Ise ka imestasin pärast, kust ma sellise julguse võtsin. Üks jube kahtlane mees oli igal juhul, jäin teda jälgima ja eks too tahtis omale järjest asju kotti toppida, samas kui ma tal selja taga seisin. Varasemalt väikestele vargapoistele olen alati turva kutsunud. Ja nüüd tuli mingi hirmsa välimusega asotsiaal vargile ja ma viskasin ta poest välja. Eks mu käed värisesid peale seda hea tund aega, aga kui ma temaga rääkima läksin siis polnud hirmust kuskil ühtki märki :D

Üha enam ma mõtlen, miks inimesed riidest kotte üldse kasutavad, kui nad koguvad ikka tonnide viise kilekotte. Riidest kotid tulid ju kunagi selleks, et vältida kilekotide kasutamist. Sul on juba üks, kaks või isegi äkki kolm kotti, mida saad ikka ja uuesti kasutada ilma loodust reostamat. Aga siis hakkasid need kotikesed ikka ühe ägedamate disainidega välja tulema, nii et nüüd vaatad, et inimesel on see juba pigem moe pärast, kui praktilisel eesmärgil. Sest see on ju nii ägeda disainiga! Jah, ka mulle meeldivad igasuguste ägedate piltidega kotid ja mul on neid ka üksjagu, kui siiski täidavad nad eesmärki selles osas, et ma ei kasuta enam eriti kilekotte. Teinekord ununeb ehk maha, siis tuleb ikka kilekotiga leppida, seega minu jaoks on täiesti arusaadav see, kui inimene võtab kilekoti, sest tal ei ole muud või on teine kott juba täis, aga et võtta see selleks, et kõik asjad sinna sisse eraldi kilekottidega panna on ikka täitsa jabur.

Alustame siis äkki memmekesteks - kõik on omele uhked ostukotid muretsenud. Kasutavad neid ka ostude jaoks, aga kõik asjad seal sees peavad olema kilekottides. Ostavad oma imepisikese vidina ja kui küsid lihtsalt viisakusest kas ta kilekotti ka soovib, sest eks veidi ebaviisakas on seda mitte pakkuda, kuid no eeldad juba, et vastuseks tuleb ei. Aga oh, selle asemel vaadatakse siis mõrvarliku pilguga, et mis loll küsimus see veel on, loomulikult et tahan ja et kõik asjad ikka eraldi kotikestesse saaks. Ja siis küsitakse veel otsa kuhu nad minu arvates oma asjad siis panema peavad. Vot sel hetkel ei tea kas nutta või naerda. Endal neil on ju vanust ja seevõrd ka elukogemust küll, aga miskipärast mõistus ei taha kuidagi olukorrast aru saada. 

Suhteliselt tihti on nende memmekeste seas ka venelasi. Pakud kilekotti eesti keeles, vene keeles, soome keeles, inglise keeles ja korra igaks juhuks veel vene keeles  - aga ikka ei mingit vastust. Eks eeldad siis, et ju ta siis ei soovi, kui tal ostukott ka niikuinii kaasas on. Makstakse oma asjad ära ja siis jäävad otsa vaatama - A paket. Nu paket, paket - ma küsisn ju vähemalt kümme korda seda juba. 

Teised on noored oma kangast kottidega, millel on imelised disainid, aga disainielemendiks nad neil jäävadki, sest selle asemel ostatakse hoopis kilekott ja käiakse siis lõpuks kümme kilekotti näpu otsas, aga õlal ripub tühi kotike, kus heal juhul on sees veepudel. Muidugi ei saa kategoriseerida, et kõik sellised on, kuid selliseid on viimasel ajal ikka väga palju silma jäänud.

Võib-olla olen mina oma endiselt vanade arusaamadega ja ehk oleme tagasi loodust hävitavasse ajastusse tagasi läinud. Aga mis eesmärgil teie riidest kotte kasutate? Lihtsalt iluasjana või ikka praktilisel eesmärgil?

Ma mõtlesin, et huvitav, kas mu lemmikud on samad ka peale live esituste nägemist. Osaliselt ehk jah, osaliselt mitte. Kahjuks Eesti loos pidin ma pettuma. Mulle tohutult meeldis see lugu ja tegelikulult meeldib endiselt, aga miks pidi Eesti eurotiim nüüd kogu asja lihtsalt ära rikkuma. Enne oli see lihtne ja võluv, kuid nüüd mul ei ole kohe sõnugi. Mul oli Pootsmannist täitsa kahju, ta on imehea hääl ja suudab sellega võluda. Kes selle lavalise väänlemise talle välja mõtles ja see kaardi trikk. Miks ometi? Ja see kasiino teema? Kas laul ei rääkinud mitte armastusest?Ühesõnaga kõik oli pudru ja kapsad, kuid kui Jüri oleks saanud olla laval tema ise, oleks asi palju paremini töötanud. Ja kes talle ometi selle ülikonna valis? Punasel vaibal nägi ta nii äge välja ja ideaalselt valitud riided ja mis nüüd juhtus. Ühesõnaga Eesti korraldusmeeskond pani ikka täiega pange ja rikkus lihtsa ja võluva laulu ära. Ühesõnaga laul on küll hea, aga lavalise poole pärast on see minu top kümnest välja langenud. Seega ehk võtavad nad õppust ega muuda nii palju esialgset versiooni.

I was wondering if my favorites will change after seeing live performances - and yes it did change a bit. But unfortunately I disappointed in Estonia. I really loved and still love this song, but our Eurovision team totally ruined it. Earlier it was so simple and elegant and that was the thing that made it special. And I feel sorry for Pootsmann, because he is amazing and I believe he gave best of him. But who but together the movement? Oh why? And this card trick? There were just too much of everything and it was just a such a mess. If Jüri would of been able to be himself on the stage like on Eesti Lauil it would of been much much better. And the casino theme? Yeah it sounds like some of the Bond movie songs, but wasn't the song about love? And who chose this awful suit. It was clear that double-breasted suit won't fit him. On red carpet event he looked amazing and now he looked like schoolboy who had to wear two sizes bigger jacket. Song is good but because of the performance part it has fallen out of my top.

Minu number üks on endiselt Ungari oma lauluga "Pioneer". Eesti võtke eeskuju, lihtne ja võluv. Ei mingeid suuri muudatusi ja kõik toimib endiselt ideaalselt.

Hungary's Pioneer is till my number one. Estonia learn - it's simple and charming. No big changes and it works perfectly.

Poleks uskunud, et ta minu topi ilmub ja veel nii kõrgele, aga Leedu võitis mu südame. Kõik oli ühtäkki kuidagi nii ideaalne. Aga mul tekib küsimus, miks noortele poistele riided mitu numbrit suuremad selga pannakse. No see valge jakk on nii mööda ja kõik on kohe kordades parem, kui ta selle seljast viskab. Ehk saaks finaalis ilma jakita?

I din't believe that this will make it's way to my top, but it did and on pretty high rank. With that performance Lithuania just won my heart. Everything is so perfect. But one thing I don't understand why the stilists want to dress young men in clothes which seem few numbers bigger. This Leather jacket is awful, and it's much better when he took it off. So maybe you could leave this home when you go to the finals?

Kuigi mind häiris Iisraeli laulja hoiak, on üldpildis siiki päris perfektne esitus. Kogu see tulevärk seal taga läheb igati hästi laulu ideega kokku. Britt oma blogis mainis, et ta oleks tahtnud nii käärid kätte võtta ja poisi juuste kallale minna. Ma varem ta juukseid sellise pilguga ei vaadanduki, aga mind vist nii väga ei häirigi. Kui soengutest rääkida, siis ma räägiks tegelt vuntsidest. Kuigi Poola laul mulle niikuinii eriti ei meeldinud, siis lisaks Poola puhul häirisid mind vuntsid. Oleks tahtnud nii miskit ette võtta ja nüüd saan aru, mida Britt silmas pidas :D

With this performance it was so annoying when he was hugging himself in the end, but otherwise it was perfect. All fireworks back there fitted really well wit the context. Britt mention in her blog that she wanted to take a pair of scissors and do something with his hair, I didn't even notice this weird haircut before, but for me it's not that bad. When I'm already talking about appearance then oh how annoying it was that Poland singer has a mustache and considering that I didn't like the song that much either, I really wanted to do something with his mustache.

Bulgaaria oli endiselt hea ja lives tundus esitus veelgi parem. Ainult ma ei saa hästi aru, mis tal seljas on? On need tal püksid jalas või on lihtsalt mingid asjad ümber jalgade? Igatahes pool laulu keksndusin ma sellel, et aru saada, mis asjad tal seljas on ja siis tulid tuled :D

Bulgaria was still good and their live performance was even better. Only thing I didn't understand is that what is she wearing? Are thouse trousers or just some weird things around her legs. For half of the song I tried to figure it out and then the lights came :D

Läti tõrjus Venemaa minu tabelist välja ja lükkas mõned esimestest lugudest ka tahapoole. Jällegi lihtne ja hea esitus. Varem jäi ta napilt mu listist välja, kuid nüüd leidis ta siiski oma tee siia.

Latvia is pushing Russia out of my top and also moved some top songs to the lower positions. And yet again simple and good performance. Earlier he was just a spot away to be on my top, but now he found it's way here.

Hispaania on tunduvalt allapoole liikunud, selliste tantsuliste lauludega on juba kord paraku nii, et nende live esitused ei kõla lihtsalt nii hästi kui seda teevad raadio versioonid. Kusjuures ma juba pikemat aega mõtlen, et Hispaania laulja meenutab mulle tohutult kedagi. Aga keda? Seda ma pole siiani suutnud välja nuputada.

Spain has fallen to the lower position, but with this kind of music it's inevitable that it doesn't sound as good as it sound on radio edit. Oh and Spain's singer is reminding me so much of someone. But who? I haven't been able to figure it out.

Malta on endiselt hea ja miskit erilist poelgi öelda.

Malta is still good and I don't have anything good or bad to say about this.

Rootsi laulu on hea kuulata, aga lavaliselt jääb see kuidagi nõrgaks.

Sweden's song is good to listen, but something is missing.

Oh Prantsusmaa! Kuidas ma seda laulu raadio versioonis armastan, aga laval esitades jääb see esitus aga paraku üsna nõrgaks. Artist on nii siiras ja armas, aga mis teha, kohe väga palju on millestki puudu. Kuigi enamasti lihtsuses peitub võlu, siis selle loo puhul oleks midagi juurde vaja.

Oh, France! How I love this song's radio edit, but the live performance is too weak. Singer is so sincere and sweet, but there are so much missing. Even though most of the times less is better, but this time it really need something to lighten it up.

Austraalia on endiselt hea, aga paraku on teised laulud nartuke tugevamad.

Australias is still good, but other song are just a little bit stronger.

Eurovisooni esimene poolfinaal on kohe kohe ukse ees ja mõtlesingi, et võiks see aasta ikka oma lemmikuid teile ka näidata. Varasematel aastatel on need miskipärast kuidagi salajaseks jäänud. Aga kuna see on üritus, mida ootan igal aastal suure huviga, siis siin on ka minu kümme lemmikut selle aasta eurolauludest. Muidugi ma panin tähele, et sel aastal on enamus mu lemmikud riikidest, mis eelnevatel aastatel nii suurt vaimustust mulle valmistanud pole. Ja peab ütlema, et see aasta on üks tugev eurovisiooniaasta, sest häid laule on tegelikult väga palju, nii et neid järjekorda reastada on üsna keerukas.

Eurovision first semi-final is almost here, so why not to share my favorites with you as well, since I have been listening them for quite while. I don't know why I haven't made this kind of posts before. After all I am a huge fan of Eurovision and really looking forward it every year. So here are my top ten of this years songs. One thing I noticed that most of my favorites are from countries which songs I didn't like that much in previous years. And also I have to say that it's one strong Eurovision year, because there are so many good songs and it's quite hard to but these in order.

1. HUNGARY/ Freddie - Pioneer 

Minu number üks! Uh, milline hääl! Sellesse laulu armusin ma esimesel kuulamisel ära. Lugu ise meenutab mulle miskipärast Imagine Dragonsit, mitte, et see oleks ühegi looga sarnane, aga just see olek ja kõla.

My number one! Uh, that voice! I fell in love with that song when I first heard it. And for some reason it kind of reminds me Imagine Dragons. Not that it's similar to any of their songs, but the vibe of it is so them.

2. FRANCE/ Amir - J'ai cherche´

Minu selle aasta suur lemmik. Kuigi mulle üldiselt ei meeldi, kui lauludes kasutatakse kahte keelt korraga, siis see on küll ideaalne.

My big favorite. Even though that mostly I don't like when people are using two languages in one song, but this is too perfect.

 3. SPAIN/ Barei - Say Yay! 

See laul mulel alguses kohe üldse ei meeldinud, aga ikka ja jälle jäi see kuskilt kõrvu ja nii on see mulle juba väga väga meeldima hakanud. Mõnus rütmikas, ideaalne lugu suvisesse playlisti. 

This song I didn't like at first. But then I heard pieces of it again and again until I started to really like it. Catchy and prefect for summer playlits.

 

4.SWEDEN/Frans - If I Were Sorry

Miskipärast paljudele see laul ei meeldi, kuid mulle meeldib see kohe väga. Rootsi ei valmista kunagi pettumust. 

For some reason lots of people don't like it, but I really like it. Sweden never dissapoints.

 

5.ESTONIA/ Jüri Pootsmann - Play 

Ja ei jää sellest listist välja ka meie oma Jüri. See laul on lihtsalt nii mõnusalt James Bondilik, et on raske seda mitte kuulata. 

And you will find our ow Jüri here as well. This song is just so James Bond that it's hard to not listen to it. And of course he has and amazing voice.

   

 6.MALTA / Ira Losco - Walk on Water 

Jälle üks mõnusalt suvine lugu. Hea laul, hea hääl, hea rütm. 

Once again one good summer song. Great song, great voice, great rhythm

.  

7. BULGARIA / Poli Genova - If Love Was A Crime

   

8. AUSTRALIA / Dami Im - Sound Of Silence 

Austraalia osaleb alles teist aastat, kuid uusima liikme kohta on mõlemal aastal lood väga heal tasemel. 

Considering that it's only Australias second year, they are on top and yet again they have an amazing song. 

9.ISRAEL / Hovi Star - Made Of Stars 

Teine laul, mis mulle esimesel kuulamisel eriti ei meeldinud, aga mida rohkem ma seda kuulanud olen, seda rohkem on see mulle meeldima hakanud. 

Second song that I didn't like at first listening, but the more I've heard it, the more I like it.  

10. RUSSIA / Sergey Lazarev - You Are The Only One 

Kui kõik eelnevad laulud on sellisest tüüpilisest eurovisiooni popist välja kasvanud, siis Venemaa on vana rada otsustanud minna ja tore, et natuke kunagist erovisiooni hõngu sees hoitakse. 

Millised on teise selle aasta lemmikud?

Which song do you like of this year's songs?