Mäletan veel kekskooliaegset aega, kui olingi täiesti kodukana ehk minu põhiline suund oli kooli, tööle või tagasi koju. Vaba aega oli tol ajal tegelikult rohkem kui küll, sest pähe jäid mul asjad kiiresti ja koolitöödele kulus vaid mõni tund kui sedagi. Aga sellegi poolest puudus mul täielikult sotsiaalne elu ehk vaba aeg möödus kodus vedeledes ja arvutis istudes ehk praktiliselt mitte midagi tehes. Aga miks? Ütleme siis nii, et ma olin või no siiski osaliselt olen veel ülimalt tagasihoidlik ja vaikne. Niiöelda, siis see vaikne hiireke, kes peol istus ja vaatas pigem ümbruses toimuvat pealt.

Aga vahepeal olen siin paaril tinderi deidil käinud ja ikka on jutuks tulnud kuidagi see, et ma pole varem suhtes olnud. Ja vastaspoole küsimuse peale miks, ma nagu midagi vastata ei oskagi. Hea on vastust peita selle taha, et mul on kogu aeg nii kiire. Tegelikult ülikooli ajal oligi ju kiire, kui üritasin ennast kooli ja töö vahel jaotada. Samas ei saa ka väita, et mul üldse vaba aega ei olnud. Sest õhtuid sai siiski sarjadega sisustatud või sõbrannaga väljas oldud. Pigem seisis vastus hoopis selle taga, et mul puudus enesekindlus. Võiks isegi öelda, et see oli pea olematud.

Muidugi enesekindluse osas mängis kindlasti ka suuresti rolli see, et ma olen alati pisut tüsedam olnud, aga ometigi alguses, mitte nii hullult, kui asi siin keskolli lõpus ja ülikooli algusaegadel oli. Maandasin ehk oma üksiolemist söömisega? No muidugi see, et keegi on suurema kehaehitusega, kui keegi teine, ei tee ju veel inimest teistest halvemaks. Aga minu peanupp seda kunagi tunnistada ei tahtnud ja olin alati arvamusel, et selle tõttu, et ma suurem olen, ei olegi ma ehk nii palju väärt, kui seda on siis tavamõõtmetes inimesed. Tegelikult on see ju äärmiselt loll mõtlemine ja näitab hästi seda, et ma ei osanud ennast hinnata sellisena nagu olen. 

Järeldusena võiks pigem isegi öelda, et ma ei tundud ennast oma kehas hästi. Sest tegelikult vahet ju pole, mis mõõdus sa oled, kui sa end sellisena mugavalt tunned. Mina aga ei tundud. Tihti teisi endasarnaseid linnapildis nähes mõtlesin, et huvitav kuidas ta julgeb lühikeste pükstega käia või maikasid kanda. Ma tahan ka, kuid kuna mul oleks sedasi olnud äärmiselt ebamugavalt, siis näitaski see seda, et ma ei tundud ennast hästi sellisena nagu ma olin. Seda enam, et kui ma oleks nii lühikestes riietes suvel välja läinud, siis oleks mul suurem osas päevast peas kripeldanud mõte, mis teised küll mõtlevad. Aga tegelikult mis vahet seal on, mis teised arvavad? Kui ma tunnen end sellisena hästi nagu ma olen, siis miks peaks mulle võõraste arvamus üldse korda minema ja ma arvasingi kogu aeg, et mul on ükskõik, mis teised arvavad. Tegelikult oli see sisimas lihtsalt iseendale valetamine.

Aga tagasi nüüd Tinderi juurde, kus mu arutelu üldse alguse sai. Tegelikult olen ma Tinederis eksisteerinud juba päris pikka aega. Vahepeal kustutasin ära, siis tõmbasin uuesti, siis kustutasin jälle ära. Sest üks hetke ei näinud ma sellel enam mõtet, kui ma kõigist kokkusaamise kutsetest välja üritasin vingerdada. Ja ma ei vingerdanud neist välja sellepärast, et mulle isik meeldinud ei oleks, vaid selle pärast, et ma olin arvamusel, et ma valmistan vastaspoolele lihtsalt pettumuse, sest ma ei näe ehk selline välja nagu ta ootaks. Sest kui mul oli äärmiselt madal enesehinnang, siis seal juures üheks suureks mõjutavaks faktoriks on ka veel tänapäeva ilustandardid, mis on kujunenud välja ju tegelikult ebarealistlike piltide näol, mida on igal võimalikul viisil veel töödeldud. Mul oli vaja, et peas käiks ära see plõks, et ma saaksin aru, mis minu elupildil valesti on. Ma võin öelda, et mu kaotatud kilodega on kasvanud ka mu enesekindlus, sest ma tunnen end oma välimuse osas üha kindlamalt, ega tunne ka vajadust end enam suvisel ajal saja riidekihi alla peita ja siis haududa. Ehk minu jaosk olid need ülekilod, samas kellegi teise jaosk võib olla see hoopis midagi muud.

Nii ma siis tõmbasin Tinderi uuesti, alguses nagu ikka pelgasin kuidagi seda, aga sel korral ma juba ise vestluse käigus ütlesin kohe ära, et mul on endiselt veel ülekilodega probleeme ja minu üllatuseks on mu vestluspartneritel sellest ükskõik olnud. Nii siis oligi üks hetk mul kohting kokku lepitud ja ma ka tegelikult läksin kohale, ega leidnud mingeid lolle vabandusi, miks mitte minna. Ja ma ei saa üldse aru, mida ma seni ajani nii hullult põdenud olen. Eks ikka see kurjajuur enesekindlus, mis mul ikkagi üsna nõrk on. Samas arengusamme on näha, sest kahe vestluspartneriga olen suutnud deidil ära käia ja ühega neist tuleb ilmselt teine veel. Tegelikult ühega ei olnudki see otseselt kohting, sest veetsin aega tema ja ta sõpradega, mis oli minu jaoks kohe eriti suur julgusesamm, kui ta mind kutsus. Eks kohtumispaika jalutades süda põksus sees ikka eriti tugevalt, aga kohapeal rahunesin juba üsna kähku maha, sest kõik suhtusid minusse väga hästi. 

Mis mu jutu mõte on? Vahet ei ole, mis mõõdus sa oled, tähtis on see, et sa iseenast oskaks armastada sellisena nagu sa oled. Vastasel juhul võid sa probleemi lihtsalt täiesti tühja koha pealt välja kasvatada ja nii pooltest elurõõmudes ilma jääda. Jah tõesti peoloom ma endiselt ei ole ehk klubid, mind ikka ei tõmba, sest need on kohad, mis meenutavad mulle rohkem lihaletti, kus lihakäntsaka asemel on letis naised. Aga näiteks need sõpradega istumised ja kõik muu säärane. Ma olen suurem osa elust ka neid vältinud, sest seal on olnud ka võõraid inimesi, kes minust äkki ma ei tea, mida mõtlevad ja tegelikult olen selle tõttu nii paljudest noorusaja rõõmudest ilma jäänud ja nüüd tagasi mõeldes, tahaksin, et oleksin rohkem aktiivsem olnud ja elust rohkem rõõmu tundnud. 

Jätkuks eelmisele blogipostitusele, siis lasi ka kolmas maakler lihtsalt tuimalt üle. Proovisin talle eile ise mitu korda helistada, aga kõnesid vastu ei võetud ja teine number ei olnud kättesaadav. Ja oh imet, täna helistas maakler siis lõpuks tagasi,et ma seda täna vaatama saaks minna. Ütlesin siis, et te pidite ju eile helistama, mille peale hakkas ta ennast välja vabandama, et mu telefon oli välja lülitatud. Kõige haledam vale, mida ma üldse mõnelt maaklerilt kuulnud olen, seda enam, et ta väitis, et helistas peale seda, kui ma olin helistanud. Mul oli terve päev otsa telefon kõrval ja ainuke kes õhtul mulle veel helistas oli vanaema ja kui ta oleks samal ajal helistanud, oleks mu telefon ju märku andnud, et keegi helistab vahele. 

 Ilmselgelt ei ole mul võimalust enne õhtut millegagi Tallinnasse tagasi saada, seega oleks mul olnud seda vaja teada juba eelmine õhtu, mida talle ka üsna pahaselt ütlesin, mille peale ta nähvas lihtsalt: "No siis ei ole midagi teha". Mind ajab kõige rohkem närvi, et neil maakleritel jääb õigust alati ülegi. Ma tegelikult olin nii valmis juba kõne vastu võtma küsimusega, et kas täna on laupäev, aga ta hakkas ennast kohe alguses välja vabandama. Tunnen tõsiselt kaasa neile omanikele, kes omale sellised susserdised otsinud on. Kuidas inimene omale üldse korteri leidma peaks, kui suuremal osal ajast jääb asi maaklerite taha kinni?

 

Kuulutuses on veel ilusti kirjas, et broneerida saab kohe. Et ostan põrsast kotis? Sest üleval on kolm pilti, millest üks on majast ning kaks telefoniga tehtud ülikehva pilti korterist, kus mitte midagi aru ei saa. Siis maksan tagatise ära ja jään lootma, et võib-olla helistatakse tagasi, et sisse kolimiseks lepingut sõlmida? Kui nüüd, kui kool läbi on ja pinge peaaegu kadunud, siis suutsin suurest pingelangusest isegi haigeks jääda ja nüüd korterit otsides kasvab see pinge jälle tagasi.

Kuna aeg on juba seal maal, et kuu aja pärast tuleb mul ühiselamust välja kolida, siis olen siin aktiivselt omale uut pesa otsimas. Aga seis kinnisvara turul tundub küll üsna nutune, sest üks probleem tundub teist taga ajavat. Mulle endale tundub juba vaikselt, et mu nõudmised on liiga suured, samas ma ei taha ju korterit, kus ma ennast hästi ei tunne, nii et tunneksin vajadus kohe jälle kolida. Aga üldiselt on üürihinnad lihtsalt ulmelised, kui arvestada palka, mida suurem osa eestlasi saab. Ma isegi ei kujuta ette, kuidas need korteri üüritut saavad, kes näiteks toidupoes kassiirina töötavad. 

Alustagem siis esimesest asjast, mis mind kõige rohkem korterite puhul häirib. Need veneaegsed hiiglaslikud sektsioonkapid, mis pool elamist enda alla nõuavad. Esiteks on need koledad, teiseks mul oleks suurem osa sellest tühi, sest mul polegi isegi nii palju asju. Lisaks mul tekib alati kuidagi nii ahistav tunne, kui korterid on puupüsti mööblit täis topitud, nii et liikumiseks on üks kitsas riba. Ma ei oota mingit luksuskorterit, aga siiski võiks see olla korralik. Aga suuremal osal juhtudest on need korralikud ühe kuni kahetoalised korterid ulmeliste hindadega, et ma üksi seda maksta jõuaks. Sest kommunaalid on ka suuremal osal ajast ebanormaalsed, sest eks ikka üürnik peab ju kõik ühistu laenud ja remondifondid kinni maksma. Kui mulle see ei sobi, siis kellelegi teisele ikka sobib. Ma siiani ei saa aru, kuidas korteriomanikud aru sellest ei saa, et üürnik ei saa mitte mingit kasu sellest, kui kogutakse raha remondi tegemiseks, sest see korter ei jää ju mulle. Või siis saavad aru, aga ise ei taha seda maksta. 

Teiseks kinnisvaraportaalides kasutatase tihti aastaid vanu pilte, kus kõik näeb veel ilus ja hea välja, aga kui kohale lähed on reaalsus teine. Siin paar nädalat tagasi leidsin enda arust ideaalse korter - piltide järgi. Kohale jõudes oleks tahtnud sama kiiresti seal korterist välja saada. Minu arust üürileandjal oleks elementaarne praeguselt üürnikult paluda korter eelnevalt ära koristada, kui uued huvilised vaatama tuuakse. Ja ma ei pea silmas riiete kappi panekut ja muud taolist, vaid näiteks seinte pesemist. Alustuseks tekkis mul juba kahtlane maik korteri asjus, kui trepikotta sisenesin, sest see haises jubedalt. Toas siis  hakkasid esimesena silma pritsmeid täis seinad ja hallitav laeäär. Lisaks oli seal üleliigset mööblit, mis olevat mingist üürnikust jäänud ja minu küsimuse peale, et kas need oleks võimalik seal ära ka viia, siis vaatas omanik üllatunud silmadega otsa, et mis mõttes. Kapp ise oli vana, kulunud ja hea et koos seisis. Maakler tegi ka ettepaneku, aga viige lihtsalt prügikasti kõrvale, see ka omanikule ei sobinud, mis siis et tema oma polnud, ära ta seda ka nõus viima/viskama polnud. 

Oh ja siis tuli järgmine üllatus, kui vannitoa ukse lahti tegin, sest kui piltidel oli ilus korralik pesumasin, siis vastu vaatas mulle üks roostetanud hunnik metalli. Isegi pesumasina ukse lahti tegemiseks oli miskit nuppu kruvikeerajaga vaja kangutada. No halleluuja. Ja muidugi ülekandega üürimaksmisest ei taha keegi kuuldagi, sest kohe on nende vabanduseks,see et ei taheta maksuametit kaela. Aga üürikorteritega äri tahad teha? Vähe sellest, et maakleritasu, mille peaks kinni maksma omanik, maksab siiski kinni üürnik ja maksab selle pealt ka käibemaksu, siis ikka omanik hiilib igal võimalusel oma maksukohustustest kõrvale. 

Ja nüüd viimasel korral on mind tohutult vihale ajanud fakt, et maaklerid lasevad lihtsalt tuimalt üle. Ma varasemalt arvasin, et see on probleem vaid nende isehakanud maaklerite puhul, aga tegelikult ka need, kellel kinnisvarafirma seljataga on. Helistasin ma millalgi eelmine nädal ühe Kristiines asuva korteri asjus, et seda vaatama minna. Maakler siis ütles, et helistab paari päeva jooksul tagasi, kuna peab üürniku ja omanikuga ajad kokku leppima. Ja millal tüüp helistas? Eile. Nädala aega hiljem, et umbes kas te olete ikka huvitatud. Meie esimese kõne ajal pakkusin talle välja päevad, millal mul on aega vaatama tulla ja sa helistad mulle päev peale mulle sobivat aega tagasi. Mille hea pärast ma peaks tahtma sulle veel seda maakleritasu maksta, kui sa oma tööd teha ei suuda? Ma ei tea kas mehed on ainult sellised, kes üle lasevad, sest kaks naismaaklerit, kellega mul siiani kokkupuude on olnud, on küll väga toredad olnud. Aga mäletan, kui Tallinnasse kolisin, siis just meesmaaklerid oli ka tol korral need, kes tuimalt kohtumised üle lasid. 

Ja muidugi ma poleks isegi selle peale tulnud, et lampi peale kuulutuse ülespanemist võiks korter kallimaks muutuda, sest soovijaid on palju. Üleeile helistasin jälle, et ühte korterit vaatama minna. Alguses telefoni vastu ei võetud, mis on sellise töö puhul täiesti arusaadav. Hiljem helistas tagasi ja andsin siis teada, et olen korterist huvitatud ja sooviks vaatama minna, mille peale maakler siis teatas, et kuna huvilisi on palju, siis me tõstsime üürihinda. Ütlesin, siis otse ära, et sel juhul pole huvitatud, kuna mul on üks odavam pakkumine ka, mida vaatama lähen. Natukese aja pärast tuleb uus kõne, et kas ma ikka äkki sooviks vaatama minna, et kui nad jätaks ikka esialgse hinna, kas ma oleks siis huvitatud? Kuigi mulle jäi selgusetuks, miks ta mu ikkagi vaatama kutsus, kuna seda korterit ma lõpuks ikkagi ei saanud, kuigi oleks soovinud. Huvilisi oli jah mitmeid, kuna enne mind olid inimesed vaatamas ja peale mind ka ning ju neist keegi oli siis nõus ka selle kõrgema hinnaga. Alguses tundus lootusandev, kuna palus ilusti andmed oma meilile saata, aga lõpuks lasi ikka üle. Vähemalt oleks viisakas teavitada, et omanik valis kellegi teise välja. Seda enam, et ta ütles, et annab järgmise päeva jooksul teada, kas saan selle korteri või mitte.

Eks nüüd näha ole, kas tuleb kolmas ülelaskmine ka või mitte. Kolm on ju kohtu seadus. Laupäeval peaks mulle üks maakler helistama ja teada andma, kas saan ühte korterit vaatama minna, mille pärast ma ka tegelikult ühe sobiva pakkumise ära ütlesin, nii et kui ta mulle ise ei helista, siis ma hakkan lihtsalt tuimalt kõnedega pommitama. Muidugi kui ma helistasin esimesel korral, siis ta ütles, et helistab ISE mulle laupäeval ja et mina ei helistaks. Ja ta rõhutas seda veel, et ikka tema on see kes helistab. Nii et ma ei teagi, mis nüüd arvata. Ma ei mäletanudki, et see korteri otsimine nii närvesööv tegevus on. Ma ei taha mõeldagi, mis siis hakkab saama, kui mul tuleb plaan korter osta. 

Kuna eile peale tegusat päeva otsustas mu selg otsad anda ehk päev lõppes suure alaseljavaluga. Nii et isegi kassile söögi panemine oli raskendatud. Seega olen ma täna praktiliselt diivanile naelutatud, sest ei julge ma end väga kuidagi pidi liigutada. Seega ei osanud ma oma ajaga siin arvuti taga rohkem midagi peale hakata, nii et oleks vist viimane aeg ka tänase Eurovisiooni II poolfinaali laulud üle vaadata ja oma lemmikud välja tuua.

Kusjuures, kui nüüd esimesele poolfinaalile tagasi vaadata, siis lives jäi see kohe eriti lahjaks ja ei meeldinud mulle enam suurt üksi laul sealt. Niisama võiks nagu neid kuulata, aga kuna kõik oli kuidagi nii igav, siis ei suutnud ma absoluutselt süveneda ja ausalt öeldes peale Rootsi ma sealt ühtegi esitus enam ei mäletagi. Kuigi Eesti laul mulle üldse ei meeldi, siis loodame, et nad nüüd täna ikkagi edasi saavad, sest kui nüüd vaadata seda kontingenti, kes praeguseks edasi on saanud, siis oleks edasipääsu puhul meil vist isegi lootust kuskile esimese kahekümne sekka jääda. Aga nüüd teise poolfinaali juurde siis.

1.NORRA: Jowst - Grab The mOment

Minu kõige suurem lemmik selle aasta võitluse puhul. Seda lugu olen ma vist isegi liiga palju kuulanud. Tõsiselt loodan, et nad pääsevad edasi, kuigi see on suhteliselt küsimärgi all, sest paljud peavad seda pigem raadiohitiks. Ja muidugi, kas ma olen ainus, kes teda Eesti oma Whogauxiga sarnaseks peab? Nad on muusikastiililt ja ka riietustiilist nii sarnased, et kui ma seda videot esimest korda eemalt nägin, siis mõtlesid, et tohoh, kuidas Hugo sinna lavale sattus :D

2.AUSTRIA: Nathan Trent - Running on Air

Minu teine suur lemmik kogu võistluse puhul. See laul on sellise mõnusa rahuliku vibega ja ei niisama ei peaks seda üldse eurolooks. Ja muidugi sõnum on ka selline mõnus lihtne.

   

Ja minu kolmas uur lemmik. See on lihtsalt nii omamoodi, et raske on seda laulu mitte kuulata ehk see ei ole jälle üks neist lauludest, mida saaks tavaliseks eurokaks nimetada. Eriti kui sel aasatal on jälle jube palju ühte stiili laule.

   

Issand, kuidas ma seda laulu algus ei sallinud, aga praeguseks on see mulle meeldima hakanud. Ma isegi ei tea miks see mulle meeldib, aga meeldib. 

Ilus ja armas ballaad, mida võib kuulata küll. Kuigi mulle see meeldib, siis suurt edu ma sellele ei ennustaks. Loodetavasti saab vähemalt edasi. 

Jällegai ilus laul ja veel väga hea vokaaliga. 

Sellise tüüpilise rütmiga laul, samas kuulata on seda mõnus ja jällegi selline mõnusalt suvine laul. Lisaks jääb ülikergelt kummitama, nii et miskit selles ikka on.

Ja rohkem mulle nagu miskit teisest poolfinaalist ei meeldigi. Ülejäänud on kuidagi nii igavad ja minu jaoks sellised keskmised laulud, mis pole ei head ega ka halvad. Korra piilusin ka otse finaali saanud laule ja ainuke, kes on mulle meeldib on Prantsusmaa, teistest ei arva ma väga midagi ja järjekordselt ei saa ma aru, miks Itaalia lugu nii üles haibitud on. Minu jaoks mitte midagi erilist.

 

Ma paar päeva tagasi avastasin, et issand Eurovisoon ongi ju kohe kohe ukse ees. Õnneks olen ma just 9. mail õhtul maal, nii et saan ilusti telekast ülekannet vaadata. Ma ei tea miks, aga selliseid suuri asju ei meeldi mulle kunagi arvutist vaadata. Nagu see õige efekt kaoks ära, kui vaatad seda vaikselt oma väikselt ekraanilt. Aga ei saa ju eelmisele aastale alla jääda, seega kuulaks lõpuks need laulud ka korralikult üle ja tooks oma lemmikud välja. Tegelikult mõned on spotifys isegi oma tee mu playlisti leidnud, aga üldiselt pole mul väga mahti olnud, et neid kõiki läbi kuulata.

Kusjuures kui ma hakkasin nüüd vaatama, kes millal esineb, siis avastasin, et enamus mu lemmikuid on hoopis teises poolfinaalis ja ütleks, et esimene on pigem nõrgem poolfinaal.

1. ISLAND: Svala - Paper

Minu arust on see laul esimesest poolfinaalist parim. Nii minu teetass lihtsalt. Kuigi ma olen kuulnud ka kõvasti vingumist selle laulu kohta, et mismõttes, et laulu nimi ongi pabaer ja kuidas keegi saab paberist laulda. Aga ilmselt pole need inimesed laulu sõndele ikka korallikult pihta saanud. Tegu on lihtsalt sügavamõttelise lauluga, millest sõnumist ei pruugi võib-olla kõik aru saada. Eks kõik ju tõlgedavad seda omamoodi. 

   

2. POOLA: Kasia Mos - Flashlight

Kusjuures seda lugu kuulatus tuli mul Vanilla Ninja aeg meelde, meenutas mulle kuidagi nii laulu Blue Tattoo. Aga muidu on hea lugu ning samuti üks parimaid sellest poolfinaalist.

   

 3. ASERBAIDŽAAN: Dihaj - Skeletons

Jälle laul, mis on lihtsalt nii minu maitse järgi ja kui nüüd vaadata kõiki laule, mis on minu lemmikute eesotsas, siis tegelikult on need stiililt võrdlemisi sarnased. Sest mulle tohutult meeldib, kui lauludes on sügavust. Samas ei tohi see sügavus olla ära rikutud sellise mainsstream rütmiga. Näiteks kasvõi Belgia laul, mis lihtsalt rikuti tüütu rütmiga ära.

   

 4. LÄTI: Triana Park - Line

Ma olen seda lugu päris pikalt kuulanud, aga ma ei teadnudki varem, et see Eurokas on. Mulle see laul meeldib, aga samas selle edasijõudmises ei näe ma nii suurt potensiaali, sest tegelikult mind on hakanud vaikselt see refrääni osa ära tüütama.

 5. GRUUSIA: Tamara Gachechiladze - Keep The Faith

Kohati mõnusalt bondiliku vibega, aga samas nagu ei ole ka. Selle loo puhul tuleb igati plussiks ka lõpus olev kooriefekt. Muidugi iseasi kuidas nad selle lives lahendavad, kuna teadupärast koori ju eurovisiooni lavale tuua ei saa.

   

6. KÜPROS Hovig - Gravity

Selles oleks nagu tüüpilisi eurolaulu jooni, aga samas ära see ei tüüta nagu sellised laulud tavaliselt teevad. Kuigi ma tean, et selle laulu kohta olid algusest peale juba suured jutud, kuna Hovig pidavat sealpool vist suur staar olema. Midagi nii erilist ma selles laulus ei näe, aga taustaks kuulata on mõnus.

   

 7. ROOTSI: Robin Bengtsson - I Can't Go On

Ei saa ka ju Rootsit välja jätta, sest no ikkagi Rootsi ju. Mina ei mäleta, millal neil viimati halb lugu oleks olnud. Muidugi Robini esitatav lugu ei ole parim valik, mulle meeldis Loreeni laul Statement püalju rohkem, aga samas halb see laul ju ka ei ole. No edasi finaali ta saab nii või naa, see oleks lausa veider, kui Rootsi edasi ei saaks. Selline mõnusalt tempokas lugu, mida hea suvel kuulata. Aga kuidas rootsi mehed alati nii paganama head välja näevad? :D

 

Kõik ülejäänud laulud on minu jaoks sellised, et võib kuulta, midagi hullu pole, aga samas midagi erilist nagu ka pole. Samas kui veel kolm valida, kes edasi võiks saada, siis minu valikus oleks veel Albaania, Kreeka ja Tšehhi.

Vahepeal oli periood, kuid iga pisemgi asi ajamas mind nii närvi. Teinekord peale tööd sõbrannaga kokku saades ta veel küsis, et mis minuga küll juhtunud on. Muidu olen pigem vaikne ja kuulaja rollis, aga siis kirusin kõiki. Noh kliente, kes mu päeva jooksul kuidagi välja vihastada olid suutnud. Aga ilmselt oligi tol hetkel probleem selles, et kliendi vastu pead ju viiskakas jääma ja siis on hea õhtul arud välja lasta. Muidugi nendes olukordades hakkab meeltes mõlkuma Metsakutsu laul "Ära ine närvi".

Aeg oli ka varem selline pingeline, kus oligi kergem närvi minna. Nüüd kui mul juba kolmandat kuud järjest vähemalt nädal põhi  - või õppepuhkust on olnud ja vähem aega tööl veetma pean, on olukord kuidagi paremaks läinud. Aga on olemas kaks põhilist asja, mis mind siiani tegelikult tänavapildis närvi ajavad

Esiteks see, kui ma ei saa tänaval inimestest mööda. Üldjuhul on mul alati kiire ja tahaks oma tempos edasi tuhiseda, aga Tallinna kesklinnas liikudes on alati keegi kuskil ees, kes minu arvates uimerdab. Aga päris nii altuks ei tahaks ka muutuda nagu üks naine, kes kõndis mulle sõna otseses mõttes selga, et minust mööda saada ehk ta ei suutnud ära oodata, kui ma kitsast vahest välja jõuaks. Mul oli teha vaid mõni samm, et oleksin saanud tal eest ära astuda.

Teiseks on suitsetajad. See on asi, mis mind kohe eriti närvi ajab. No davai suitseta ja riku oma tervist, kui su hing seda ihaldab, aga jumala eest tee seda kohas, kus sa teisi sellega ei häiri. Ehk ma räägin tänaval suitsetajatest. Ma justkui mäletan gümnaasiumi ajast, et tol ajal ei tohtinud tänaval suitsetada? Vähemalt töökaaslased käisid alati enne töölt äraminekut suitsuruumis, sest nad ütlesid, et muidu peavad koduni ära kannatama. Aga Tallinnas iga nurga peal keegi tossab. Bussijaamades on see kohe eriti levinud probleem - astud ühe juurest ära, et värsket õhku hingata, hakkab teisel pool kohe järgmine tossama. Eriti jube on vaadata, kui vanamutikesed ja naised on nagu korstnad. Aga vahel leidub isegi mõni viisakas ka. Näiteks ükspäev bussijaamas üks mees isegi küsis minult, kas mul on selle vastu midagi, kui ta seal suitsetab. 

Aga on viimasel ajal elu rahulikult olnud, sest pole vaja ka väga koolis käia, kus ka õppejõud suutsid mul alati kopsu üle maksa ajada. Kuigi täna läksin ma täiesti tühise koha pealt närvi. Pigem mul oli juba nutumaitse suus, sest mul oli maasikaid tordi peale vaja, aga mida Pärnus kuskilt saada polnud, olid maasikad. Ja ma sõitsin ekstra maasikate ja täistera lavašši pärast linna. Ja ma ei saanudki oma maasikaid, kuna mul polnud aega ka enam kesklinna sõita. Võib-olla Delicist oleks isegi saanud, aga see jäi paraku kaugele. Alustuseks käisin Kanpolis uut koogivormi ja koogi materjali ostmas, aga sellega olin ma juba arvestanud, et sealt oma ihaldatud maasikaid ei saa.

Mõtlesin, et hüppan siis Maximast läbi, seal polnud isegi mitte tühja kohta, kus maasikad ehk kunagi oleks olnud. No suundusin siis edasi Rimisse. Okei seal oli maasikaid, aga ausalt need nägid välja  nii lömastatud ja pooleldi mädad. Minu meelest on neil seal  ju veel see värskuse garantii teema, aga nende maasikate puhul oli värskusest asi kaugel. Rääkimata hinnast. Ma tean juba ette ära, et Rimi omad on vesised ja maitsetud, seega 250 g eest 4 € või poole kilo eest 6 € välja käia, oli ikka jube palju, arvestades nende seisukorda. Seda enam kui Tallinnas maksan ma oma suurte, uhkete ja värskete massikate poole kilo eest 4 €.  Ma veel enne koju tulekut mõtlesin, et ah ma ei hakka Tallinnas No Bananasest maasikaid kaasa ostma, et Pärnus ju niikuinii on ka. Aga vot ikka ei ole küll. Mu viimane lootus enne bussile jooksmist oli Selver, kus need olid otsas. 

Bussile lonkides olin ma nägu väike ärahellitatud jõmpsikas, kes ei saanud seda, mida tahtis. Aga ma tahtsin oma sünnipäevatordi peale ju maasikaid, sest mu tordi peal on igal aasta maasikad. Aga eks ma lõpuks leppisin siis viinamarjadega, mis ei ole ka nii halb variant. Aga ikkagi ma tahtsin ju maasikaid. Kusjuures nii kummaline on see, et siin pole veel kuskil ühtegi maasikalettigi väljas, kui Tallinnas on need juba Märtsist saadik olnud ja nüüd olen juba Maximate ees täidikesi näinud, kes Kreeka maasikaid ka müüvad. 

See aasta oli see erakordne aasta, kus otsustasin ka ise asja kohapeale vaatama minna. Lausa kahju, et varasemalt seda teleka vahendusel vaatama olen pidanud, sest noh kohapealne heli ja kõik muu säärane on ikka hoopis midagi muud. Vahet ei ole, kas ma vaatan seda arvutist või telekast, panen kõlarid taha või mitte, on ülekande heli alati kuidagi väga niru. 

Sel aastal olid tegelikult peaaegu kõik finaali pääsenud laulud head. Oli mõni erand küll, khh need kuulsad võitjad ja Kerli. No ei saa ma siiani aru Koit Toome ja Laura vaimustusest aru ja muidugi tagatipuks Kerli ka sinna otsa. Kerlil oli küll hea show, aga see inisev hääl käis väheke ikka närvidele. Kuigi ma hakkasin naljaga juba mõtlema, et kui Kerli oleks võitnud, siis oleks Eurovisioonil see esitus Eestile päris kulukaks läinud. Äkki mäletate neid paljusid kordi, kus Reikop on maininud, et udu läheb meiel juba nii palju maksma. Mis see tulevärk siis kõik maksma võib minna. Ja nagu ma ühes varasemas postituses mainisin, siis Kerli varasemad lood on olnud väga head, nii et ma ei teagi, mis nüüd juhtus. 

Võitjate koha pealt ma alati imestan, kuidas eestlastele selline jura peale läheb. Eranditeks on muidugi Goodbye to Yesterday ja Play, mis olid väga head, kuigi viimase ebaedust ma ka aru ei saa. Sellekohta tegelikult läks täna väga hästi see kokku, kui täna üks tuttav ütles, et Eurovisoon ongi ju suures osas kehvemapoolse muusika võistlus. Aga nii ta on, mõni pärl, kes seal on, vahel võidab ka, aga miskipärast kipuvad need head laulud siiski sinna tahapoole jääma.

Või siis on minu muusikaline maitse lihtsalt niivõrd erinev Euroopalikust muusikamaitsest? Kes seda teab? Minu kõige suurem lemmik oli Angeelia, kes aga kahjuks finaali ei pääsenud. Võib vist öelda, et see lugu oligi Eurovisiooni jaoks liiga hea. Muidugi meeldis mulle veel väga Daniel Levi - ma olen ju fänn nende algusaegadest saadik. Lugu oli jällegi hea, aga seda oli teada, et see võistlust kinni ei pane. Aga ometigi Rasmus, kellel oli ka kohe väga-väga hea lugu, pidi kolmanda kohaga leppima. Isegi mu hääl läks tema poole teele. Vist? Ma ei ole kindel, kas see läbi läks. Kas ma lihtsalt suure müra sees ei kuulnud, et keegi oleks mulle vastu öelnud "Hääletatud!" või kõne lihtsalt katkes ära, sest igatahes, kui ma telefoni kõrva äärest ära võtsin, siis oli kõne läbi juba. Eks see siis järgmise kuu alguses näha ole, aga uuesti ka proovima ei hakanud, sest kes teab, milline see arve pärast on. Aga eks ma sisimas lootsin ikka väga, et ta selle superfinaali kinni paneks, et jumala eest Kerli ega Laura ja Koit ei võidaks. 

Ehk kokkuvõtteks ei suutnud ma kuidagi võiduloole kaasa elada, kuulatav ta on, aga kui raadiost see tuleb, siis keeraks ma hea meelega teise kanali. Ei ole ma kunagi Lõhmuse loomingu austaja olnud, ei ole ma seda siiani. Jah mõni aasta on tal isegi mõni päris hea lugu olnud, aga need ka sellised, et peale paart kuulamist on täiesti kõrini juba. Ja no Elina Borni kohta ei oska ma midagi kohe öelda. Kunagi superstaarisaates oli ta mu suur lemmik, aga nüüd ei salli ma teda enam eriti, ta tundub oma olekult pidevalt lihtsalt kuidagi nii võlts ja muidugi see lavaline show oli tal omamoodi tipptase, ehk rikkus isegi enam-vähem kuulatava loo ära. Olen ka suur Rästa muusika austaja olnu, aga see lugu on tema poolt küll üks kehvemaid. 

Mina olen nii arvamusel, et Eesti ka sel aastal finaali ei pääse, aga kui uudistada youtubes kommentaaride seas, siis müstilisel kombel eurooplastele see isegi meeldib. Eks näis, mis siis saab. 

Tegin mina siis hommikul arvuti lahti ja nagu vabadel päevadel kombeks, siis hommikusöögi ajal uitan Facebookis ringi. Usun, et kõik teate ju neid sponsoreeritud postitusi, mis aeg-ajalt seal vahel ilmuvad. Mulle jäi ette mingi Halensi sooduspakkumine ja mõtlesin, siis et, mis seal ikka lähen viskan pilgu peale. Ja oi kui rõõmus ma olin, kui leidsin sealt ühed megailusad rinnahoidjad kõigest 5 € eest. Lisasin, siis ostukorvi ja mõtlesin, et esitan tellimuse ära, sest muud midagi nagu silma ei jäänud. 

Mida aga kulla Halensi leht mul teha ei lase on tellimuse kinnitamine. Sest minu ostusumma olevat liiga väike. Ma tükk aega jõllitasin ekraani ja mõtlesin, et mis asja. Sest ma pole elu sees üheski e-poes nii lolli süsteemi näinud. Kerisin, siis allapoole, et uurida ostutingimusi ja siis lehe allääres on kirjas, et minimaalne tellimuse summa on 25 € ja postikulu veel otsa 4.49 € või 7.49 €. 

Esiteks kui ma näen, et nende transpordivalikus on Itella ning Omniva ja eks praegusel ajal on suurem osa inimesi kursis nende hindadega, siis miks ma peaks tahtma maksta postikulu eest nii palju, kui ma tean, et tellitud tooted mahuks vabalt XS kappi ja see üks mulliümbrik ettevõttele nii palju ka ei maksa. Sest isegi kui ma oleks nüüd näiteks 25 € eest pesu tellinud, mahuks see endiselt samasse kappi.

Ja teiseks jumala eest miks üldse mõni pood peaks kasutama nii jaburat süsteemi ning seadma omale miinimum summa? Kui paljudest klientidest nad tegelikult selle tõttu ilma jäävad. Nad kasutad tasulist reklaami, et neil on praegu nii head hinnad, kuna kõik soodushinnaga asjad on veel viiskümmend protsenti soodsamad. Kui nüüd inimesed leiavad nende hetke ülisoodsast valikust miskit, mida nad väga tahaks, aga ei saa tellida, kuna neil on mingi neetud alamäär seatud. No sorry, aga ma ei hakka omale mingit muud jama kokku ostma, et saada see üks meelepärane 5 € asi. Jäin veel mõtlema, et eriti mannetu oleks olukord, kui inimene leiaks omale toote, mis maksab 24.95€.

Ma eeldaks, et sellise suurfirma taga on korralik turundus ja müügiosakond, kes teab kuidas kliente võita ning kuidas neile kõige meeldivamat ostukogemust pakkuda, et nad ikka tagasi tuleks, siis vabandust, aga nende praegune valik on küll läbi kukkunud. Poleks arvanud, et isegi e-pood oskab nii lihtsa kliendisõbralikkuse/-teeninduse koha pealt ikka nii puuse panna. Sest mulle ikka ei jõua kohale, kuidas mõni ettevõte ei taha kliendilt raha vastu võtta. Sest see oleks sama hea, kui ma olen näiteks tööl ja klient tahab viimase osa oma summast punaste sentidega maksta ja siis ma ütlen no sorry, aga me ei kasuta punaseid sente, nii et ma ei saa teile tooteid müüa.