Smaylest

Showing posts with label Igapäevaelu. Show all posts

Kes veel mäletab, siis aasta alguses tegin postituse sellest, kuidas mulle jõudis kohale, et kilosid oli liiga palju kogunenud ja selleks tuli miskit ette võtta. Tolleks hetkel olin maha saanud 15 kilo ja postitust saate lugeda SIIT. Eelmises postituses olid andmed novembrikuust ja siin jõule ja jaanuariga tuli paar kilo tagasi, sest see oli aeg, kus ma tegelikult väga ei jälginud, mis ma suhu pistan ja kus ma võtsin kõike kuidagi vabamalt. Ei saa öelda, et ma just rämpsu näost oleks sisse ajanud. Aga teate ju ikka piparkoogid, glögi, mandariinid, praekapsas - neid läheb jõuluperioodil ju tohutustes kogustes. Sealt tuli kaks kilo tagasi, nii et jaanuaris olin ma veel vahepeal 97 kilo, aga siis kuidagi sujuvalt sai sellest heast ja paremast isu täis ja sai kergelt tagasi tervisliku eluviisi peale.

Kuna toitumisest ma rääkisin eraldi postituses SIIN, siis seda teemat ma enam pikalt ja laialt lahkama ei hakkaks. Tegelikult tahtsin rääkida rohkem aktiivsemast eluviisist, mis sai suurema hoo omale sisse veebruaris. Kuna jõuludeks potsatas mulle sülle kauaoodatud Polari aktiivsusmonitor, siis esiteks ajendas see mind rohkem liikuma. Ma olin alati arvanud, et ma olen ikka üsna aktiivne ja valisin suure hurraaga kohe teise astme, kuid oh seda üllatust, kui vaevu pool aktiivsusestki täis tuli. Taset ma aga ei muutnud, vaid hakkasin end sihilikult kella järgi rohkem liigutama, kuigi see 100% mul ikka kokku ei tulnud, kuna teise tasemega oleks vaja ligikaudu 17 000 sammu ära teha. Muidugi Polar Loopi puhul on see halb asi, et rattasõitu arvestab ta passiivse istuva tegevusena. Ma siin vahepeal käisin sõitsin rattaga pikemad maad maha ja mõtlesin, et kuidas see aktiivsus küll ei tõuse, seda enam, et päris palju maad oli veel ülesmäge. Aga lõpuks kui ma päeva kokkuvõtet vaatasin, siis nägin, et terve see aeg arvas mu kell, et ma istun niisama.

Aga jaanuari lõpus rääkis mulle töökaaslane Willpoweri blogi väljakutsest, kus tuli veebruarikuu jooksul võimalikult palju kilomeetreid kokku koguda, olgu selleks siis mistahes liikuv spordiala. Mina valisin enda jaoks käimise ja hakkasin õhtuti töölt jala koju kõndima ja vahel ka tööle. Ja üleüldiselt terve kuu jooksul vaatasin, kus võimalik jala ära käia on, et kilomeetreid kokku saada. Nii, et kuu lõpuks olin kokku kogunud 115 kilomeetrit. Sinna hulka, siis tööl ringi kõndimised ehk sammude pealt tulenev ei läinu - kirja läksid sihilikud kõndimised, mida Endomondo jälgis. Oli ikka uhke tunne küll, sest jõulude ajal tagasi tulnud paarist kilost sain selle aja jooksul lahti. Nii et kui ma jaanuari lõpus kaalusin 97 kg, siis veebruari lõpuks olin ilusti tagasi 95 kg peal.

Aga kuidagi jäi see kõndimine nii harjumuseks, et saigi osaks minu eluviisist. Nüüd kui ma taas Mustamäel elan, siis olen ainult korra võtnud ette töölt jala kojutuleku, aga hetke elutempo juures on see kõndimine kuidagi unarusse jäänud, aga selle eest üritan praegu toitumisele rohkem rõhku panna. Kuigi üks hetk, kui ma olen viimasestest kiiretest kuudest lõpuks suutnud välja puhata, siis hea meelega tahaks jälle pikemaid maid maha kõndida. Kuid oma aktiivsust üritan ikka üleval hoida, seega olen ennast jälle youtube videode järgi liigutama hakanud. Ja muidugi nüüd on need 100 % päevad tunduvalt kergemalt tulevad kui varem. Kuu keskmise tõmbavad alla küll puhkepäevad, kus tõesti end väga liigutada ei taha ega jaksa, kuid üldjoontes ma ise ju tean, et ma siiski suures mahus liigun ju küll.

Eelmine kevad alustasin ma ka videode järgi treenimist, siis läks see tuhin kuidagi üle, sest ilmselt oli mind see üks ja sama kava ära tüüdanud või ei olnud see see õige. Tegelikult üks postituse eesmärk oligi see, et tahtsin teiega jagada Fitness Blenderi youtube kanalit. Neil on lihtsalt meeletult palju videosid, nii algajatele kui ka edasijõudnutele ja kui muidu ma eriti videode järgi ei suutnud miskit teha, siis nende omade järgi sujub alati kuidagi nii hästi, et ei teki seda allaandmise tunnet. Alustasin ma treenimist alloleva video järgi, mida kindlalt ja sujuvalt teking umbes kaks kuud ja siis hakkas vaikselt ära tüütama, nii et siis hakkasin teisi juba otsima. Üks asi, mis mulle Fitness Blenderi videode juures meeldib on see, et sa saad asju omas tempos teha ja tihti on ette näidatud ka kergem variant harjutusest.

Peale pikka pausi liikusin edasi järgmise video juurde, kus sain kasutusele võtta hantlid. Mu käed on mulle alati see kõige suurem murekoht olnud ja nende pärast tunnen ka suuremas osas kõige rohkem piinlikust, seega tahtsin ka rohkem neid mõjutada, et need ei oleks nii jube lodevad ja ilmatuma suure lehvitamislihasega. Nii ma siis ostsin omale hantlid ja hakkasin järgneva video järel treenima. Seda teen ma aeg-ajalt siinai.

Ja viimane, mis on juba mitmeid kuid mu suur lemmik ja pole mind ära tüüdanud. Ehk leidsin ma lõpuks selle õige trenni omale? Igatahes selle videoga on see, et ma olen vahel lausa kurb, kui ma liiga väsinud olen, et pole jaksu trenni teha. Eriti hea on seda hommikuti, sest peale seda on energiat küll ja veel. Vahepeal isegi uurisin, kas kuskil naistele kickboxingu trenne ka tehakse :D Muidugi praegu on mul jälle ligi kuu aega pausi sees olnud, kuna olin vahepeal haige ja nohune, millega kaasnes ka lukus kõrv, mis alles nüüd vaikselt üle läheb.

Nii, et jaanauri lõpus olin ma 97 kg ja nüüd juuni alguses sain lõpuks oma kaalule ette numbri kaheksa ja tänase seisuga kõigub mu kaal seal 88 ja 87 kg vahel, mis on tegelikult siiani kõige väiksem kaal, mida ma tean. Sest kunagi põhikooli lõpu ajal kaalusin ma kuskil 90 kg. ja sealt edasi see juba tõusis kogu aeg. Kui ma veel aasta alguses mõtlesin, et see on võimatu unistus, et ma oma lõpetamise ajaks kaaluks 90 kg, siis nüüd ma kaalusingi oma lõpetamise ajal 88 kg. Nii, et ma tahtsin rõõmust lakke hüpata, kui ma seda kaheksat lõpuks oma kaalu ees nägin. Kusjuures riideid ostmas on nii veider käia, sest reaalselt need lähevad mulle selga. Eriti just püksid. Viimati ostsingi püksid New Yorkerist ja mulle pole kunagi seal üksi pükstepaar nii jalga mahtunud, et ma ka hingata saaks. Läksid isegi liiga lõdvalt, nii et ei pidanudki kõige suuremat numbrit võtma. Nii, et praeguseks olen ma kokku suutnud kaotada 22 kg.

Muidugi mulle on kogu aeg tundunud, et ainult vööümbermõõt väheneb ja need teised ju ei vähene, aga kui ma nüüd jälle kooli antropomeetria failid välja otsisin, siis on teised mõõdud ka ikka väiksemaks jäänud.

2015 aasta 2017 juuni

Rind 121 cm 106 cm -17 cm

Käsi 39 cm 34,5 cm -4,5 cm

Talje 109,3 cm 91 cm -18,3 cm

Vöö 120,9 cm 100 cm -20,9 cm

Puus 128,9 cm 111 cm -17,9 cm

Reis 71,5 cm 64 cm -7,5 cm

Säär 47,8 cm 42 cm -5,8 cm

Ma olen nüüd paberite järgi insener. See kõlab nii naljakalt, sest selle sõnaga seostub ikka rohkem tehnika ja muu selline, aga nii ta on, sest laupäeval sai lõpu minu ülikoolitee. Täpsemalt olen siis nüüd kvalifitseeritud tegema rõivaala tehnoloogi tööd. Vähemalt praeguseks, sest mõtteid on mul olnud seinast seina, kuid tahaks vähemalt aasta või kaks vabadust nautida ja eks selle aja jooksul võib ju kõike juhtuda ja kas ma siis hiljem veel miskit õppima tahan minna, seda näitab ainult tulevik. Muidugi turundus on üks ala, mis mu peas on viimasel ajal mõlkunud. Kuid kuna praegu ma alustasin just ka erialasel tööl, siis eks aeg näitab, kui sobilik see mulle lõppude lõpuks on. Hetkel igatahes meeldib ja ma poleks elu sees osanud arvata, et ma peale kooli kohe sedasi samale alale tööle saaks.

Muidugi võib siin eeliseks olla see, et rakenduskõrghariduse käigus on palju praktikaid, mida me kõik küll kooli ajal hingepõhjast vihkasime, sest see oli ju tasuta töö tegemine, aga samas annab see tutvusi ja me kõik teame, kui tähtsad on tänapäeval töömaailmas tutvused - mida rohkem sul neid on, seda parem. Muidugi olles läbi käinud need neli aastat ja läbi elanud kõik kerged ajad ja rasked ajad, siis ma ei saaks öelda, et ma seda kooli nii väga soovitada tahaks. Oi, kui palju oli neid kordi, kus ma mõtlesin, et nüüd aitab ja ma võtan paberid välja ja jalutan lihtsalt minema. Aga vastu pidasin ikkagi lõpuks.

Kõik oleneb tegelikult ka teaduskonnast, kuid meie teaduskonnas olid viimastel aastatel asjad ikka üsnagi käest ära ja sama juttu kuulsin ma ka paar aastat noorematel, et nad ei saa aru, mida neilt tahetakse, sest õppejõud isegi ei tea, mida nad tahavad. Muidugi, kui antud ala teid huvitab, siis paraku Eesti mastaabis sama ala mujal õppida ei saa, küll aga saab miskit sarnast õppida Taanis, kuhu ma ju alguses tahtsin minna. Samas, kui pead hästi pingele vastu ja näiteks tööl käima ei pea, siis oleks ilmselt kogu seda kooli tralli väheke kergem üle elada. Aga eks see ole nii vast kõikide koolide puhul. Mis ma veel antud eriala puhul öelda võin on see, et see polnud tegelikult üldse see, milleks ma seda alguses pidanud olin. Rõivaste tehniline disain ja tehnoloogia - eks see nimi manab ikka uhke disaini elu silme ette ja tuleb ettekujutus pigem EKA-st, kuid suures osas on siiski meie eriala suunitletud õmblustehaste tööle - eriti just tehnoloogide pool, kus ka mina olin.

Aga kokkuvõtteks olen läbi elanud need neli aastat piinapinki ja nüüd on nii hea tunne, et saab lihtsalt tööle pühenduda ja vabad päevad ongi ju nüüd vabad. Kuigi see pole mulle ikka kohale jõudnud, et sügisel ei peagi nüüd ju kooli minema. Juhuu!

Jälle on siin tükk aega vaikus olnud. Kool on küll läbi ja võiks arvata, et aega nüüd jagub, aga kuidagi on see juba nii lennanud, et ongi kohe pool juunit juba läbi. Ehk siis tegelikult kooli lõpp on endaga palju elumuutusi kaasa toonud. Esiteks siis nüüd kohe juunis asusin tööle ka erialases valdkonna ehk jäin poole kohaga tööle ka ettevõttesse, kus ma ma lõputöö tegin. Ja eks mul on peas mõlkunud ka mõte, et teine osa tööst ka välja vahetada. Sest praegust klienditeenindaja tööd saaks mul nüüd oktoobris kolm aastat täis ja eks ta on ära tüütanud küll. Enam ei ole seda, et lähed hommikul reipalt tööle, nüüd peab ennast väe võimuga voodist välja ajama, et õigeks ajaks tööl olla. Tahaks, et oleks see elevus nagu siin veel pool aastat tagasi oli, et lähed ja teed tootepaigutusi, teenindad vahepeal kliente ja siis sahmerdad jälle saali peal ringi. Praegu nagu pole tahtmist seal mitte miskit teha ja seetõttu tunduvad ka tööpäevad ilmatuma pikad.

Teiseks jõudis lõpuks kätte ka see kauaoodatud elukoha muutus. Jah, ma leidsin omale lõpuks korteri, mis on puhas, korralik ja tegelikult üpriski ilus ka. No kardinad ei ole üldse minu maitse, liiga roosamanna ja sitsi satsiline, aga see on kõige väiksem probleem, kuna neid on ju kõige kergem välja vahetada. Peaks ütlema, et venelastel on maitset. Kõik korterid, mida ma varem vaatamas olin käinud, olid eestlaste omad ja mitte just kõige paremas seisukorras, aga kui vaadata neid Lasna kortereid ja mu praegust, siis venelased nagu julgevad panustada korterisse, mille nad välja üürivad.

Aga korteriga lihtsalt kuidagi läks õnneks, nii et juuni alguses laupäeval tulin vaatama ja juba uksest sisse astudes olin ma täiesti kindel, et selle korteri pean ma saama. Muidugi paljud tuttavad imestasid, et ütlesin kohe oma soovi ära, ega võtnud mõtlemiseks aega. Aga nii paljud, kes mul siin korra juba käinud on, siis saavad sellest nüüd aru. Esiteks muidugi selle korralik väljanägemine ja teiseks see, et küte on arvesti alusel ehk küttekulud on tunduvalt väiksemad kui muidu mul üürikates olnud on. Eks peamiselt kolimise tõttu siin jälle suur vaikus haigutanud ongi. Sest kui laupäeval sai vaatamas käidud, siis pühapäeval kolisin juba sisse ja õhtuti vaikselt paigutasin asju kappidesse ära ja nüüd ongi päris mõnus kodune tunne juba.

Ma ei tea kuidas teiega on, aga mulle pakub tohutult rõõmu see, kui ma saan minna poodi kodusisustuse peale raha kulutama. Nagu, kes on õnnelik, kui ta saab raha ära anda? Mina! Kuna siin on mul voodi hästi lai, nii et kõik mu linad olid väikesed, siis ma olin nii elevil, kui sain omale lina ja vannituppa põrandamatti ostma minna. Ja nüüd tahaks järgmisel vabal päeval või õhtupoolikul omale kardinaid otsima minna. Ja muidugi telekaost ootab mind ka veel ees, aga selle lükkan pigem suve lõpu poole, kuna siin enne augustit mul niikuinii suurt vast aega pole, et seda vaadata.

Nii ja kolmandaks ma ootan juba suure elevusega juulikuud, sest juba kuu aja pärast sõidan ma Makedooniasse. Kui töökaaslane pakkumise tegi, et kas ma tahan ka liituda, siis ilma pikemalt mõtlemata andsin jaatava vastuse, sest iga päev just sellised võimalused sülle ei kuku. Tavaliselt olen ma muidu sedasorti inimene, kes kaalutleb pikalt, enne kui mingi otsuse vastu võtab. Seega plaan oli teada juba varem, aga ma ei julgenud miskit enne hõisata, kuid kuna nüüd on meil lennupiletid olemas, siis tähendab ka seda, et minek on kindel. Ainult bussipiletid Riiga vaja veel ära osta. Lisaks võtsime me minnes sellise lennu, et saame päeva ka Instanbulis veeta ja tagasitulekuks võtsime ka lennu päev hilisemaks, et saaksime peale projekti lõppu veel kohapeal ka rohkem vaba aega veeta. Kuna tegu on Erasmuse noortevahetusega, siis on see lisapäev väga asja ette.

Ah, ma olen nagu elevil kutsikas praegu ja juba vaikselt mõtlen, mis asju kaasa vaja võtta on. Ma nii ootan juba reisi ja samas ka seda, et meil on võimalus nii paljude uute inimestega tutvuda. Muidugi see viimane rõõmutatntsu gif annab eriti hea ülevaate sellest, milline oli minu emotsioon peale seda, kui piletid ära ostsime.

Kuna aeg on juba seal maal, et kuu aja pärast tuleb mul ühiselamust välja kolida, siis olen siin aktiivselt omale uut pesa otsimas. Aga seis kinnisvara turul tundub küll üsna nutune, sest üks probleem tundub teist taga ajavat. Mulle endale tundub juba vaikselt, et mu nõudmised on liiga suured, samas ma ei taha ju korterit, kus ma ennast hästi ei tunne, nii et tunneksin vajadus kohe jälle kolida. Aga üldiselt on üürihinnad lihtsalt ulmelised, kui arvestada palka, mida suurem osa eestlasi saab. Ma isegi ei kujuta ette, kuidas need korteri üüritut saavad, kes näiteks toidupoes kassiirina töötavad.

Alustagem siis esimesest asjast, mis mind kõige rohkem korterite puhul häirib. Need veneaegsed hiiglaslikud sektsioonkapid, mis pool elamist enda alla nõuavad. Esiteks on need koledad, teiseks mul oleks suurem osa sellest tühi, sest mul polegi isegi nii palju asju. Lisaks mul tekib alati kuidagi nii ahistav tunne, kui korterid on puupüsti mööblit täis topitud, nii et liikumiseks on üks kitsas riba. Ma ei oota mingit luksuskorterit, aga siiski võiks see olla korralik. Aga suuremal osal juhtudest on need korralikud ühe kuni kahetoalised korterid ulmeliste hindadega, et ma üksi seda maksta jõuaks. Sest kommunaalid on ka suuremal osal ajast ebanormaalsed, sest eks ikka üürnik peab ju kõik ühistu laenud ja remondifondid kinni maksma. Kui mulle see ei sobi, siis kellelegi teisele ikka sobib. Ma siiani ei saa aru, kuidas korteriomanikud aru sellest ei saa, et üürnik ei saa mitte mingit kasu sellest, kui kogutakse raha remondi tegemiseks, sest see korter ei jää ju mulle. Või siis saavad aru, aga ise ei taha seda maksta.

Teiseks kinnisvaraportaalides kasutatase tihti aastaid vanu pilte, kus kõik näeb veel ilus ja hea välja, aga kui kohale lähed on reaalsus teine. Siin paar nädalat tagasi leidsin enda arust ideaalse korter - piltide järgi. Kohale jõudes oleks tahtnud sama kiiresti seal korterist välja saada. Minu arust üürileandjal oleks elementaarne praeguselt üürnikult paluda korter eelnevalt ära koristada, kui uued huvilised vaatama tuuakse. Ja ma ei pea silmas riiete kappi panekut ja muud taolist, vaid näiteks seinte pesemist. Alustuseks tekkis mul juba kahtlane maik korteri asjus, kui trepikotta sisenesin, sest see haises jubedalt. Toas siis hakkasid esimesena silma pritsmeid täis seinad ja hallitav laeäär. Lisaks oli seal üleliigset mööblit, mis olevat mingist üürnikust jäänud ja minu küsimuse peale, et kas need oleks võimalik seal ära ka viia, siis vaatas omanik üllatunud silmadega otsa, et mis mõttes. Kapp ise oli vana, kulunud ja hea et koos seisis. Maakler tegi ka ettepaneku, aga viige lihtsalt prügikasti kõrvale, see ka omanikule ei sobinud, mis siis et tema oma polnud, ära ta seda ka nõus viima/viskama polnud.

Oh ja siis tuli järgmine üllatus, kui vannitoa ukse lahti tegin, sest kui piltidel oli ilus korralik pesumasin, siis vastu vaatas mulle üks roostetanud hunnik metalli. Isegi pesumasina ukse lahti tegemiseks oli miskit nuppu kruvikeerajaga vaja kangutada. No halleluuja. Ja muidugi ülekandega üürimaksmisest ei taha keegi kuuldagi, sest kohe on nende vabanduseks,see et ei taheta maksuametit kaela. Aga üürikorteritega äri tahad teha? Vähe sellest, et maakleritasu, mille peaks kinni maksma omanik, maksab siiski kinni üürnik ja maksab selle pealt ka käibemaksu, siis ikka omanik hiilib igal võimalusel oma maksukohustustest kõrvale.

Ja nüüd viimasel korral on mind tohutult vihale ajanud fakt, et maaklerid lasevad lihtsalt tuimalt üle. Ma varasemalt arvasin, et see on probleem vaid nende isehakanud maaklerite puhul, aga tegelikult ka need, kellel kinnisvarafirma seljataga on. Helistasin ma millalgi eelmine nädal ühe Kristiines asuva korteri asjus, et seda vaatama minna. Maakler siis ütles, et helistab paari päeva jooksul tagasi, kuna peab üürniku ja omanikuga ajad kokku leppima. Ja millal tüüp helistas? Eile. Nädala aega hiljem, et umbes kas te olete ikka huvitatud. Meie esimese kõne ajal pakkusin talle välja päevad, millal mul on aega vaatama tulla ja sa helistad mulle päev peale mulle sobivat aega tagasi. Mille hea pärast ma peaks tahtma sulle veel seda maakleritasu maksta, kui sa oma tööd teha ei suuda? Ma ei tea kas mehed on ainult sellised, kes üle lasevad, sest kaks naismaaklerit, kellega mul siiani kokkupuude on olnud, on küll väga toredad olnud. Aga mäletan, kui Tallinnasse kolisin, siis just meesmaaklerid oli ka tol korral need, kes tuimalt kohtumised üle lasid.

Ja muidugi ma poleks isegi selle peale tulnud, et lampi peale kuulutuse ülespanemist võiks korter kallimaks muutuda, sest soovijaid on palju. Üleeile helistasin jälle, et ühte korterit vaatama minna. Alguses telefoni vastu ei võetud, mis on sellise töö puhul täiesti arusaadav. Hiljem helistas tagasi ja andsin siis teada, et olen korterist huvitatud ja sooviks vaatama minna, mille peale maakler siis teatas, et kuna huvilisi on palju, siis me tõstsime üürihinda. Ütlesin, siis otse ära, et sel juhul pole huvitatud, kuna mul on üks odavam pakkumine ka, mida vaatama lähen. Natukese aja pärast tuleb uus kõne, et kas ma ikka äkki sooviks vaatama minna, et kui nad jätaks ikka esialgse hinna, kas ma oleks siis huvitatud? Kuigi mulle jäi selgusetuks, miks ta mu ikkagi vaatama kutsus, kuna seda korterit ma lõpuks ikkagi ei saanud, kuigi oleks soovinud. Huvilisi oli jah mitmeid, kuna enne mind olid inimesed vaatamas ja peale mind ka ning ju neist keegi oli siis nõus ka selle kõrgema hinnaga. Alguses tundus lootusandev, kuna palus ilusti andmed oma meilile saata, aga lõpuks lasi ikka üle. Vähemalt oleks viisakas teavitada, et omanik valis kellegi teise välja. Seda enam, et ta ütles, et annab järgmise päeva jooksul teada, kas saan selle korteri või mitte.

Eks nüüd näha ole, kas tuleb kolmas ülelaskmine ka või mitte. Kolm on ju kohtu seadus. Laupäeval peaks mulle üks maakler helistama ja teada andma, kas saan ühte korterit vaatama minna, mille pärast ma ka tegelikult ühe sobiva pakkumise ära ütlesin, nii et kui ta mulle ise ei helista, siis ma hakkan lihtsalt tuimalt kõnedega pommitama. Muidugi kui ma helistasin esimesel korral, siis ta ütles, et helistab ISE mulle laupäeval ja et mina ei helistaks. Ja ta rõhutas seda veel, et ikka tema on see kes helistab. Nii et ma ei teagi, mis nüüd arvata. Ma ei mäletanudki, et see korteri otsimine nii närvesööv tegevus on. Ma ei taha mõeldagi, mis siis hakkab saama, kui mul tuleb plaan korter osta.

Vahepeal oli periood, kuid iga pisemgi asi ajamas mind nii närvi. Teinekord peale tööd sõbrannaga kokku saades ta veel küsis, et mis minuga küll juhtunud on. Muidu olen pigem vaikne ja kuulaja rollis, aga siis kirusin kõiki. Noh kliente, kes mu päeva jooksul kuidagi välja vihastada olid suutnud. Aga ilmselt oligi tol hetkel probleem selles, et kliendi vastu pead ju viiskakas jääma ja siis on hea õhtul arud välja lasta. Muidugi nendes olukordades hakkab meeltes mõlkuma Metsakutsu laul "Ära ine närvi".

Aeg oli ka varem selline pingeline, kus oligi kergem närvi minna. Nüüd kui mul juba kolmandat kuud järjest vähemalt nädal põhi - või õppepuhkust on olnud ja vähem aega tööl veetma pean, on olukord kuidagi paremaks läinud. Aga on olemas kaks põhilist asja, mis mind siiani tegelikult tänavapildis närvi ajavad

Esiteks see, kui ma ei saa tänaval inimestest mööda. Üldjuhul on mul alati kiire ja tahaks oma tempos edasi tuhiseda, aga Tallinna kesklinnas liikudes on alati keegi kuskil ees, kes minu arvates uimerdab. Aga päris nii altuks ei tahaks ka muutuda nagu üks naine, kes kõndis mulle sõna otseses mõttes selga, et minust mööda saada ehk ta ei suutnud ära oodata, kui ma kitsast vahest välja jõuaks. Mul oli teha vaid mõni samm, et oleksin saanud tal eest ära astuda.

Teiseks on suitsetajad. See on asi, mis mind kohe eriti närvi ajab. No davai suitseta ja riku oma tervist, kui su hing seda ihaldab, aga jumala eest tee seda kohas, kus sa teisi sellega ei häiri. Ehk ma räägin tänaval suitsetajatest. Ma justkui mäletan gümnaasiumi ajast, et tol ajal ei tohtinud tänaval suitsetada? Vähemalt töökaaslased käisid alati enne töölt äraminekut suitsuruumis, sest nad ütlesid, et muidu peavad koduni ära kannatama. Aga Tallinnas iga nurga peal keegi tossab. Bussijaamades on see kohe eriti levinud probleem - astud ühe juurest ära, et värsket õhku hingata, hakkab teisel pool kohe järgmine tossama. Eriti jube on vaadata, kui vanamutikesed ja naised on nagu korstnad. Aga vahel leidub isegi mõni viisakas ka. Näiteks ükspäev bussijaamas üks mees isegi küsis minult, kas mul on selle vastu midagi, kui ta seal suitsetab.

Aga on viimasel ajal elu rahulikult olnud, sest pole vaja ka väga koolis käia, kus ka õppejõud suutsid mul alati kopsu üle maksa ajada. Kuigi täna läksin ma täiesti tühise koha pealt närvi. Pigem mul oli juba nutumaitse suus, sest mul oli maasikaid tordi peale vaja, aga mida Pärnus kuskilt saada polnud, olid maasikad. Ja ma sõitsin ekstra maasikate ja täistera lavašši pärast linna. Ja ma ei saanudki oma maasikaid, kuna mul polnud aega ka enam kesklinna sõita. Võib-olla Delicist oleks isegi saanud, aga see jäi paraku kaugele. Alustuseks käisin Kanpolis uut koogivormi ja koogi materjali ostmas, aga sellega olin ma juba arvestanud, et sealt oma ihaldatud maasikaid ei saa.

Mõtlesin, et hüppan siis Maximast läbi, seal polnud isegi mitte tühja kohta, kus maasikad ehk kunagi oleks olnud. No suundusin siis edasi Rimisse. Okei seal oli maasikaid, aga ausalt need nägid välja nii lömastatud ja pooleldi mädad. Minu meelest on neil seal ju veel see värskuse garantii teema, aga nende maasikate puhul oli värskusest asi kaugel. Rääkimata hinnast. Ma tean juba ette ära, et Rimi omad on vesised ja maitsetud, seega 250 g eest 4 € või poole kilo eest 6 € välja käia, oli ikka jube palju, arvestades nende seisukorda. Seda enam kui Tallinnas maksan ma oma suurte, uhkete ja värskete massikate poole kilo eest 4 €. Ma veel enne koju tulekut mõtlesin, et ah ma ei hakka Tallinnas No Bananasest maasikaid kaasa ostma, et Pärnus ju niikuinii on ka. Aga vot ikka ei ole küll. Mu viimane lootus enne bussile jooksmist oli Selver, kus need olid otsas.

Bussile lonkides olin ma nägu väike ärahellitatud jõmpsikas, kes ei saanud seda, mida tahtis. Aga ma tahtsin oma sünnipäevatordi peale ju maasikaid, sest mu tordi peal on igal aasta maasikad. Aga eks ma lõpuks leppisin siis viinamarjadega, mis ei ole ka nii halb variant. Aga ikkagi ma tahtsin ju maasikaid. Kusjuures nii kummaline on see, et siin pole veel kuskil ühtegi maasikalettigi väljas, kui Tallinnas on need juba Märtsist saadik olnud ja nüüd olen juba Maximate ees täidikesi näinud, kes Kreeka maasikaid ka müüvad.

Jätkuks eelmisele kaalukaotuse postitusele, mida saab lugeda SIIT , teeks nüüd juttu natuke toitumisest, mille arvelt on läinud enamus kaotatud kilodest. Nagu varem ka mainitud sai, siis trenniga ma üldiselt suur sõber ei ole. Vahel tuleb mingi tuhin peale, kui ma ehk kuu aega teen youtube videode järgi miskit ja siis tüütab ära ja läheb kiireks ja asi jääbki soiku.

Aga kõige suurem muutus elustiili juures on tulnud toitumise osa. Alguses mulle ei tundunudki, et see nii palju muutunud oleks, aga kui ükspäev sõbraga seda teemat arutasime ja ma ette loetlesin, mis kõik mu menüüs välja on jäänud, siis tegelikult on see võrdlemisi palju muutnud. Nii aga, mis minu menüüs välja jäänud on? Esiteks ei tarbi ma enam eriti jahutooteid ehk siis saiad, pirukad, koogid, küpsised ja kõik muu selline oma teed enam eriti minu ostukorvi ei leia. Muidugi ei keela ma omale midagi ja mõne kuu jooksul võib olla korra satub mõni küpsisepakk ostukorvi, aga üldiselt ma võin suhteliselt külmalt sealt riiuli eest mööda kõndida, sest isu nagu nende järel pole. Ja teinekord kui mõtledki, et võtaks üle pika aja ühe küpsisepaki ka tee kõrvale, siis lõpuks ei ahvatle mind ikka mitte miski seal riiuli ees ja lähen võtan pigem mingit puuvilja. Tegelikult sellega ongi nii, et kui sa harjud ära, et sa ei tarbi enam rafineeritud suhkrut sellises koguses, siis ei teki enam sellist magusaisu. Või on siis mu magusaisu asendunud puuvilja isuga. Ma ei tea, aga praktiliselt iga hommik läheb üks pildil olev kausitäis. Seal puuvilja kuhja all on muidu pool pakki kohupiima ka. Aga viimasel ajal on jah tavaliselt segu mingist kahest puuviljast.

Leiba ma vahel olen küll ostnud, kui riisigaletid ära tüütavad, aga siis eelistan pigem täisteratooteid- Kusjuures ükspäev ma sõin kiiruga ära ühe pitsarulli, kuna mitte midagi muud söödavat polnud kooli juures asuvats pisikesest poest võtta ja mul oli süda pärast lihtsalt nii paha. Ma ei tea kas see oli sellest, et pole harjunud enam sööma saia ja seda jama, mis seal vahel oli või mõte sellest, mis ma omale just näost sise ajasin. Igatahe alguses oli halb olla ja pärast valutas kõht ka hea tund aega, aga kuna olin järjepidevalt pudelitäie vett peale joonud, siis lõpuks läks üle. Muidugi ka või on minu menüüst välja jäänud, kuna see riisigalettidele ei sobi, selle asemel söön toorjuustu. Ja rasvaineid mainides, siis olen kasutanud külmpressi oliivi või mandliõli. Kuigi nüüd mõtlesin, et kui õlipudel tühjaks saab, siis ilmselt katsetan selle kurikuulsa kookosrasva ka ära.

Sama täistera reegel kehtib ka pastatoodete puhul, mida ma samuti tegelikult väga enam ei armasta. Kunagi oli ma väga suur makarooni ja pasta sõber, aga nüüd kõlbavad mulle tavaliselt ainult penned ja viimati avastasingi prismas väga head Rainbow täistera penned. Ning hommikuhelveste puhul pigem pooldan ka täistera tooteid või siis kui valin maisihelbed, siis jälgin, et seal eriti palju suhkrut ei oleks. Hommikuhelveste koha pealt samamoodi avastain Rainbow firma kaerapadjakesed. Võib-olla mäletate veel neid vanakooli padjakesi, kus oli maasika või šokolaadi täidis see. Need on samasugused ainult ilma täidiseta ja sisaldavad väga vähe suhkrut, nii et ideaalselt sobivad vahetevahel hommikusöögiks.

Teile oluline asi on see, et ma joon praktiliselt ainutl vett või rohelist teed. Kohvist loobusin ma juba päris tükk aega tagasi, kui mul kahtlustati sapikive, seega oli parem kohvi mitte tarbida, Õnneks oli tervisega ikkagi kõik korras, aga samas kohvist loobumine tuli igati kasuks. Nüüd olen vaid aeg-ajalt R-kioskist võtnud ühe kakaokohvi, aga seda siiski suhteliselt harva. Üldiselt on minu hommikujoogiks roheline tee ingveri ja sidruniga. Kõige suurem lemmik on mul ilmselt Jaapani kevade tee, mille leiate Tigerist. See on lihtsalt imeline, eriti hea on veel see, et see lõhnab erakordselt hästi.

Kui vanasti oli mul alati kapis pakk mahla joogiks, siis khmm, aga need mahlad sisaldavad tegelikult meeletus koguses suhkruid. Nüüd olen aga veega nii ära harjunud, et need pakimahlad tunduvad ikka jube magusad. Ainukesed mis minu ostukorvi satuvad on Pure mahlad ja teinekord keedan ise jõhvikatest mahla. Kuhu sisse läheb siiski suhkur, nii et kui keegi oskab soovitada midagi millega seal suhkur asendada, siis ma oleks teile ülitänulik, sest tegelikult ma polnud juba pea poolteist aastat suhkrut ostnud. Aga kuna tahtsin üle pika aja jälle jõhvikamahla, siis tuli ikka üks pakk taas koju osta. Muidugi otsisin ma seda poes hea 15 minutit, sest ma ei saanud üldse süsteemist aru, kus see olema peaks.

Kui ma juba mainisin, et küpsised enam ei isuta, siis kõiksugu muu magus kraam nagu šokolaadid, kommid ka mind väga enam ei tõmba. Otseselt ma endale neid ei keela ehk mõnikord saab ikka tarbitud, aga siis on mul kolm lemmikut mida ostnud olen, Bitteri tume 70 % šokolaad, Geisha tume šokolaad või Kinder Bueno. Aga see ei ole nüüd nii, et ma neid iga päev omale näost sisse ajaks. Näiteks seisab mul külmikus üks suur Tobrelone, mille vanemad tõid mulle jaanuari lõpus. Ja oli aeg, kui see oleks mul esimese paari päevaga otsas, aga nüüd võtan vahel harva tüki ja mulle piisab, nii et ma ei taha seda enam tükk aega. Muidugi jäätis on üks asi, millest on raske loobuda. Viimati avastasin Oatly vanilli kaerajäätise, mis on tegelikult päris hea, aga samas see on nii megamagus, et seda üle paari lusikatäie väga süüa ei suuda. Ja muidugi on minu nõrkuseks veel kohukesed ja kohupiimakreemid, mis teadupärast sisaldavad päris palju suhkrut, nii et loodan sellest maaniast ka ükskord üle saada.

Seega kuna kõik see suhkrune magus kraam hakkab mulle pigem vastu, siis on see asendanud kõiksugu puuviljadega. Viimasel ajal on erilisteks lemmikuteks greip, maasikad, mango ja õun. Ja loomulikult peab alati kodus üks banaanikobar ka olema. Sest neid on alati hea kotti visata juhuks, kui kõht peaks tühjaks minema. Ütleme nii, kui vanasti oli klassikaline see, et kui kõht tühjaks läks, siis sai kuskilt mõni saiake või pirukas haaratud, siis nüüd on see asendunud banaaniga.

Aga näiteks õhtu ja lõunasöökide osas on minu jaoks väga oluline värske tooraine. Minu ostukorvi ei satu enam poolfabrikaadid, mis kunagi oligi praktiliselt mu põhiline toit. Samuti ei tarbi ma eriti kartulit. Hautise või supi sisse jah või kartulipudruna, kuid nii nagu kunagi vanemad kodus tegid, et kartul ja mingit sorti kaste või liha kõrvale, ei ahvatle mind üldse. Pigem on minu menüüs riis ja tatar. Ja üsna tihti olen hakanud pooldama värskeid salateid jääsalati, hiinakapsa või rooma salatiga. Seega suures osas võib minu külmkapis näha värskeid aiasaadusi. Kui veel lihast rääkida, siis olen loobunud nii sea - kui ka veiselihast, sest minu organism ei suuda neid nii kergelt seedida ja lõpptulemuseks on lihtsalt raske olek. Seega kui liha tarbin, siis on selleks kana või kala.

Seega kui kogu see pikk jutt kokku võtta, siis minu menüüst on välja jäänud kõiksugu valmistooted, mis on asendunud värske toormaterjaliga, millest ise miskit kokku vaaritan. Ja nüüd olen ma üks nendest, kes poes alati võrdleb toitumisinfot ja siis otsustan alles kumma võtan. Ja tööl on mul ka alati enda toit nii õhtuks kui lõunaks kaasas, mis väldib seda et läheks omale tühja kõhuga poest kõiksugu jama kokku ostma. PS! Tegelikult söön ma tatart rohkem kui riisi, aga miskipärast pildtele jõuavad ainult riisiroad :D

Täna on küll kohati tunne, et olen vale jalaga voodist välja astunud. Ma ei tea kas teistel ka mõni hommik kõik viltu veab. Igatahes sain täna kauem magada natuke, kuna läksin praktikaettevõttesse alles 11-neks, et oma lõputöö asjadega tegelema hakata. Või no lõpuks jõudsin sinna hoopis pool kaksteist, sest tänane hommik kohe üldse ei sujunud.

Alustuseks vahtisin ma hommikul iga poole tunni tagant kella. Kuigi nagu und oleks olnud, aga palav hakkas, seest mulle paistab hommiku päike tuppa ja suhteliselt valge oli ka juba. Ma panin eelmine õhtu isegi äratuse tavalisest 20 minutit varasema, et jõuaksin omale lõunaks salati kaasa teha. Ehk kui tavaliselt ärkan nii tund enne bussile minekut, siis täna ärkasin lausa tund ja 20 minutit enne. Aga mida ma teha ei jõudnud oli salat. Aga viltu hakkas kõik alates sellest vedama, kui olin nii kindel, et panen kleidi selga. Ajasin ma siis ilusti sukkpüksid jalga ja kleidi selga ja tegin oma hommikusi toimetusi sellega, aga ega ma uksest selleha välja ei jõudnud.

Täna ei tulnud välja isegi kõige elementaarsema meigi tegemine, mis koosneb lihtsalt jumestuskreemist ja ripsmetuššist. See võttis lihtsalt megakaua aega, sest jumestuskreem ei jäänud üldse ühtlane näol, siis tõmbasin teise heledamaga üle veel natuke. Tooni poolest oli asi parem, aga siis tundus mulle, et seda on nagu meeletu kiht näos. Nii ma läksin tegin siis lõpuks oma beautyblenderi märjaks, et seda väheke ühtlasemaks saada. No enam vähem vist sain kah, aga ega ma eriti rahule ei jäänud. Kui muidu saan ma alati sõrmedega kõige parema tulemuse, siis ma ei tea, mis täna küll juhtus.

Kui ma lõpuks hommikusöögini jõudsin oli mul megavähe aega. Seega tegin kiirelt ühe lõhevõiku, mida sõin samal ajal, kui omale mango lahti lõikasin ja massikaid sekka hakkisin. No aga kuna see salat sobis nii ilusti sellisesse ilma, ja nägi kausis kuidagi eriti hea välja, siis oli instasse pilti ka vaja ju. Niisiis võttis see pildi tegemine jälle terve igaviku, nii et ma lõpuks jõudsin sellest ainult paar ampsu võtta ja ülejäänud kallasin karpi ja võtsin kaasa. Ja kui ma lõpuks siis Mimisse jõudsin, oli mul kõht ikkagi tühi.

Aga muidugi ega ma siis kodust välja ei saanud, kui asjad valmis olin pannud. Sest hoolimata sellest, et õues oli mõnus päikeseline ilm, siis oli kleidi peale ka midagi vaja panna. Sest lihtsalt mantliga hakkaks külm ju. Aga mitte miski lihtsalt ei tundud õige. Kuna ma olin niikuinii juba bussist maha jäänud, siis teate ju küll seda ütlemist, kui olete niikuinii hiljaks jäänud, siis pole mõtet enam kiirustada. Nii ma valisin rahus omale teised riided ja sain lõpuks uksest välja. Jõudsin alla ka, kui tuli meelde, et prügikott jäi kööki, mille kaasa pidin võtma. Nojah siis, õnneks küll sõbranna viis selle välja, aga nõmedalt kleepuv jälg jäi sellest ikka maha, mille sisse ma loomulikult õhtul astuda suutsin. Ja tagatipuks ei pannud ma mütsi ka pähe, nii õhtul kirusin ennast, sest tuulega külma tuulega kipuvad mu kõrvad valutama. No mõni päev lihtsalt veab totaalselt viltu.

Võib vist öelda, et ma olen suurema osa oma elust olnu selline pontsakas laps ja kooli ajal kehalises kasvatuses olin suuremas osas viimane. Kui välja arvata kuulitõuge ja sõudeergomeeter, kus mul õnnestus pigem esimeste seas püsida. Ja eks oli ikka uhke tunne, küll kui ergomeerti eest sai kehalisse kasvatusse viis kirja. No muidugi pallimängud on ka pigem rohkem minu teema, kus saan igati hästi hakkama, aga jooksmine, kaugushüpe ja muu säärane, nendest ma parema meelega hiilisin kõrvale. Ja tegelikult päris pikka aega nendes ma osaleda ei saanudki, kuna mul on üsna ammusest ajast juba põlvega pisut probleeme olnud, mistõttu kuskil viiendast või kuuendast klassist alates olid minu panus selles tunnis üsna kesine, kuna ei tohtinud jalga eriti põrutada. Mistõttu olin ma pigem suurem osa ajast jõusaalis, kus jalga koormama ei pidanud. Aga kõige totram asi kogu selle loo jooksul on see, aastaid hiljem sain uue arsti juures teada, et mu kunagine arst pani lihtsalt vale diagnoosi ja polnud mul tegelikult midagi hullu viga.

Gümnaasiumis mulle tegelikult meeldis väga kehalise tund. Õpetaja oli küll üsna karm, aga ilmselt see, et polnud aastaid korralikult osaleda saanud ja nüüd sain, siis tundus see kuidagi nii tore, kui Cooperi test välja arvata. Aga gümnaasiumisse minekuga läks tegelikult mu toitumine ikka korralikult käest ära, kuna siis oli toidu osas valikuvõimalus suur ja miks võtta lõunaks korralik praad, kui saab natuke salatit süüa ja saiakesi näost sisse ajada? Ja siis bussi peale minnes oli loomulikult vaja ju veel poest läbi minna ja küpsist osta. Nii, et olgem ausad, siis hoolimata kehalise tundidest kogunes gümnaasiumi ajal seda kaalu ka. Sest tegelikul kogu mu kehaline akatiivus ju kooliga piirduski.

Ja siis tuli otsa ülikool ja üksinda Tallinnasse kolimine. Tead kui ahvatlev on minna õhtul poodi koti krõpsude, koogi või küpsiste järgi, kui see on kõigest mõnisada meetrit su kodust. Või peale tööd läbi hüpata Macist või Hesburgesrist. Siin on ju kõik olemas, nii et kui hing ihaldab, siis lähed ja ostad. Ütleme nii, et kui oma esimese 19 eluaasta jooksul olin Hesburgerisse või Macdonaldsisse sattunud heal juhul kümme korda, siis ülikooli algusaegdal võis ennast ikka päris tihti seal leida.

Oi kui palju ma olen mõelnud, et nüüd ma hakkan jooksmas käima ja võtan ennast kokku, aga ennemei saa ju asjadest aru, kui tervisega jama lahti on. Tegelikult nii paar aastat tagasi ma isegi suutsin käia poolteist kuud järjest jooksmas. Seda siis intervallmeetodiga, et mitte kohe endale liiga teha. Ja töö on mul ka alati väga liikuv olnud, seega tundus, et need ülekilod on ikka jube kerge maha saada. Ega ikka ei ole küll, kui kahe suu poolega rämpsu näost sisse ajad. Aga seda jooksmist jagus vaid seniks, kuni jäin haigeks ja seda südasuvel. Seega jätsin paar nädalat vahele ja läksin uuesti, aga peale seda läks mu köha päris hulluks, nii et lõpuks käisin sellega lausa emos, sest magada absoluutselt ei saanud ja köhimisest hing kinni juba. Nii et seal jäi sisse nii pikk vahe, et ei suutnud ma end enam kuidagi motiveerida.

Ja eks nii neid kilosid ikka juurde kogunes. Päris täpselt ma kursis ei olegi, kui palju ma kõige rohkem kaalunud olen, kuna vahepeal ei olnud mul kaalu. Aga kui ma nüüd otsisin 2014 aasta antropomeetria loengu bodyskänneri failid üles, siis sealt näitas masin mulle kaaluks 110,6 kg ja ma ei imesta, kui seda kaalu vahepeal rohkem oli, sest praegu 2015 aasta suve pilte vaadates vaatab vastu ikka täielik katastroof. Mul on isegi ühed püksid 2015 aasta suvest alles, mis mul enam jalas ei püsi.

Suuresti oma tervise tõttu hakkasin 2015 aasta detsembris vaatama, mis ma omal suhu pistan. Kuna järsku hakkasid ka riided pisut suureks jääma, siis veebruaris ostsin omale kaalu, et teada saada, mis see number siis olla võiks. Minu õnneks oli see 102 kg ehk olin mõne kuuga kaotanud 8 kg, mis on suurepärane, kuid nii kiire kaalulangusega kaasnes ainuke miinus, et mul oli kogu aeg külm ja nii võis mind suvel üsna tihti märgata sooja ilmaga ka üsna soojalt riides. Ning 2016 aasta detsembriks olin oma kaalu juba 95 kg peale saanud. Nii et lõppkokkuvõttes võib kindlalt öelda, et olen maha saanud 15 üleliigset kilo. Nii, et minna on veel kõvasti, aga pigem pooldan viisi tasa ja targu kui palju ja korraga. Aga, et see postitus liialt pikaks ei veniks, siis sellest, mis ma teinud olen selleks, juba mõnes järgmises postituses.

Kusjuures ma poleks kunagi arvanudki, et seda teemat oma blogis kajastan, kuna minu jaoks on mu kaalunumber ja kõik selle ümber üsna selline kinnine teema olnud ehk midagi, mida ma pigem ei avaldaks. Aga vanu pilte sirvides sain aru, et see -15 kilo on ju täitsa näha ja kindlasti on mu enesekindlus ka mõnevõrra selle arvelt kasvanud, seega jõudsin lõpuks ikka otsusele seda teemat natuke lahata. Lõppu ka mõned pildid, kus minu silm vähemalt seda vahet määrgata suudab. Sest kui näolappi vaadata, siis vahepeal olin ma näost ikka täitsa pall ju.

Mul oli vahepeal küll vist täielik blogikriis. Pidevalt oli mõtte, et kui koju jõuan, siis kirjutan, sest mul oli vahepeal terve nimekiri, millest kirjutada tahtsin, aga nüüd on enamus juba ajast ja arust. Igatahes iga kord, kui ma arvuti taha maandusin, siis lõppkokkuvõttes ei suutnud ma miskit kirja panna, sest see tundus kuidagi nii kohustusena ja siis ei meeldi mitte miski, mis klaviatuuri toksides ilmavalgust näeb.

Aga nüüd kokku peale 7 kilomeetrist jalutuskäiku vanaema juurde ja tagasi oleks mul nagu patareid laetud ja energiat siin ja seal. Kusjuures ma olen täheldanud, et kui ma end vabadel päevadel hommikul varem üles ajama pean, siis on mul jaksu päeva jooksul igasugu asju teha, aga nii kui ma lõunani magan, olen nagu uimane kana ja ei suuda terve päev muud teha kui sarju vaadata ja isegi nende vaatamine on teinekord nii raske.

Muideks kui nüüd jalutamisest rääkida, siis töökaaslane rääkis mulle ühest väljakutsest, mille käigus tuleks siis end veebruaris võimalikult palju liigutada ehk kilomeetreid koguda. Niipea kui ta mulle Willpoweri blogi lingi saatis ja asjaga täpsemalt tutvunud olin, liitusin ka sellega ja nüüd esimesed päevad olen tubli olnud ja õhtul töölt jala koju läinud ning kui täna vanaema helistas, et saadab vanaisaga süüa, siis pakkusin välja, et võin ju ise sinna ka jalutada. Uh ma tunnen ennast nii tublina, sest kui arvestades, et kell on neli ja mu aktiivsusmonitor näitab mulle, et tänane aktiivsus on juba 90%, siis võib ju tegelikult ennast tublina tunda ka.

Aga muidu oli jaanuar mul äärmiselt laisk kuu ja miskit nagu eritlist ei toimunudki. Ainult kuu lõpus käisin lõpuks juuksuris, sest see tuustihunnik, mis mul juuste otstes oli, nägi ikka kohutav välja küll. Nüüd mõtlen, et oleks võinud isegi natuke rohkem lasta lõigata, sest lühike tundub hetkel kuidagi nii mõnus võrreldes eelnevate pikkadega. Ilmselt on point selles, et enne need pikad ja katkised ja hõredad juukseotsad tegid juuksed kuidagi nii õhukeseks, aga nüüd lühemana tunduvad need kohe eriti paksud. Rääkimata muidugi sellest, kui kerge nüüd pea tundub.

Muidugi blogi tegi ka väikese uuenduskuuri läbi, seda siis uue kujunduse näol, mis sada protsendi ei toimi veel nii nagu vaja, aga tegemata on veel mitte nii olulised pisiasjad. Vähemalt postituste osa toimib peale natukes jändamist.

Küll see ahju ja pliidi kütmine võib ikka paras kunst olla. Kui vanasti olin ma hädas tule alla tegemisega, siis nüüd pole see mingi probleem. Pigem on probleem see, et see ka hiljem normaalselt põleks nii, et tuba suitsu täis ei oleks. Ehk meie pliidi põhiviga on see, et ta kipub sisse ajama. Nüüd peale katuse renoveerimist ja korstende ülemise otsa uuesti ehitamist on miskit igatahes mäda, sest samal ajal ei tohi me teha tuld ahju ja pliidi alla, mis varem ei olnud mingi probleem, nüüd peab näiteks kõigepealt tule pliidi alla tegema, nii pool tundi ootama ja siis võib alles ahjuga jätkata, sest muidu on garanteeritud, et õhuaugust hakkab sisse ajama. Teiseks avastasime lihtsama nipi kuidas, tuli esimese korraga põlema saada. Lihtsalt aknad natuke praokile teha ja voilaa, nii ma olengi selle raskuse seljatanud.

Aga nüüd juba teisel korral järjest, kui maale tulen, on köök suitsu täis - eelmine kord küll hullemini, sest kui koju tulin, siis ma unustasin suitsuanduri tagasi lakke panna, seega ei pannud ma üldse tähele. Ehk panin panni pliidile sooja, läksin natukeseks tuppa ja kui kööki tagasi läksin oli see konkreetselt suitsu täis, nii et pidin lausa hinge kinni hoidma, et ilma seda kõike sisse hingamata aknani jõuda. Kõige veidram on see, et suits ei tulnud tuppa (meil ei ole elutoa, koridori ja köögi vahel uksi). Igatahes lõpuks sain köögi tagasi normaalseks, kui olin mõnda aega aknaid lahti hoidnud. Jumal tänatud, et siis õues -20 kraadist külma ei olnud. Kuigi tookord oli väga tuuline ilma, seega kahtlustasin tol hetkel, et see vast sisse ajamise põhjuseks ka on.

Ja täna õnnestus see mul jälle, kuigi õues on täiesti tuulevaikne. Seekord oli mul koju jõudes meeles suitsuandur lakke tagasi panna, seega avastasin suitsuse köögi tunduvalt varem, kuna see hakkas kahtlaselt kiiresti laes vilkuma. Nii et tegelikult see vidin on ikka äärmiselt vajalik, kuigi teinekord pannkooke tehes suudab see mind närvi ajada. Ma ei tea kuidas pannkooke küpsetades mul alati köök sinine on.

Niisis mõtlesin ma ikka, mis värk see on ja hakkasin googeldama, sealhulgas leidsin väga kasuliku tuletõrjeliidu lehe. Näiteks sain teada, et lihtsalt see, et õues on külm võib tõmmet mõjutada. Ja kui arvestada, et kui mind ega vanemaid siin ei ole, siis käib vanaisa vaid vahel kütmas, seega on suurema osa ajast ahi ja pliit pikalt külmad olnud. Näiteks kui eile õhtul siia jõudes ahju kütsin, siis oli see hommikuks juba täiesti külm, kuigi tavaliselt seisab see soojana nii, et kütame üle päeva.

Nii ma helistasin siis rõõmsalt uuesti emale ja uhkustasin, et sain vist asjale pihta, miks pliit ei tõmba. Ja siis isa nii muuseas küsis selja tagant, et palju ma puid alla panen. Ma mingi, et noh paar halgu, kui midagi just ei prae või küpseta, et mis ma ikka sellest täis topin, kui ma pikalt kütta tahan, nii et vannituba ka soojaks läheks. Ja sealt saingi oma müstilise vastuse, miks pliit ei tõmba. Kuna need paar halgu ei saa korralikku hoogu üles, seega jõuab suits korstnas maha jahtuda ja vajub alla tagasi. Noh ja loogiline ju on ka see, et paari puutükiga ei teki neid niinimetatud õhuvahesid, mis aitaks aasa põlemise protsessile.

Vahel ma tunnen end ikka tohutult blondina, et selliseid elementaarseid asju ei tea. Seda enam, et ma olen terve elu elanud ahiküttega korteris ja pool sellest ka vahelduva eduga kütmisprotsessis osalenud. Kuigi mul ei seisa siiani meeles, kumb siiber, mis olukorra jaoks on, seega üldiselt tõmban ma alati mõlemad lahti ja mingi aja jooksul panen ühe kinni, kuigi ma olen suuremas osas alati kindel, et ma panen selle kinni, mis tuba kütab ja selle lahti mis õuet kütab. Aga tee, mis tahad, mul need meelde ei jää. Aga hoolimata sellest, et ma vahel pliidi kütmisega hädas olen, pooldan ma siiski igal juhul enne ahiküttet kui keskkütet.

Vahel paneb mind ennast ka ikka imestama kui pikad juhtmed mul ikka olla võivad. Kolmapäeval peale sõbrannaga kokku saamist käisin veel läbi Postimaja Rimist, et natuke magustad ka kingituste sisse osta. Loomulikult olid sealse väljapääsu äärde ennast ka Starmani kutid sättinud. Üldiselt üritan ma neist suure kaarega mööda käia, sest minu jaoks tundub see tohutult ebaviisakad, kui inimene minuga räägib ja ma temast kui postist mööda kõnnin. No ja kuna seal Rimis ei ole võimalik just kaarega mööda kõndida, siis sai üks tüüp ka minu jälle rajalt maha.

Üldiselt mõjub alati mu lause: "Ma elan ühikas." Peale seda uuritakse veel, millal kolimas olen ja soovitakse head päeva. Kiire ja lihtne vestlus. Kuid seekordset tüüpi see lause väga ei kõigutanud. Küsitles mind aga edasi ja kui ütlesin, mul pole telekatki ju ja ühikasse pole, seda mõtet muretseda. Siis üritas ta ikka elu eest vestlust edasi arendada, uurides, aga kas ma tahaks omale telekat ja muud sellist, mida ma täpselt enam ei mäeta, aga edasine vestlus jäi mul küll hästi meelde, kuna see oli võrdlemisi ootamatu:

Tüüp: "Kuhu sa kolid?"
Mina: "Korterisse ilmselt ikka."
Vaatab küsivalt otsa.
Mina:"No ma ei tea veel täpselt kuhu. Õigemini ma ei tea üldse, mis minust peale kooli edasi saab."
Aga selle peale tüüp üritas veenvalt mu numbrit saada: " Aga anna oma number, ma siis helistan sulle poole aasta pärast."
Mina:" Eee, hea meelega ma ikka ei annaks."
Tüüp muutus natuke morniks: " No olgu, ma ei hakka pressurima."
Mina: " Mis asja?"
Tüüp: "Ma nagu ei hakka pressurit peale panema."
Mina:"Ahah."

Kui ma olin juba trepist üles kõndinud, siis mul hakkas koitma, et müügimehed vist ju ei küsi kunagi numbrit. Vähemalt seni pole veel keegi küsinud. No muidugi välja arvatud juhul kui lepingut sõlmima hakkad. Seda enam, et helistada tasuks poole aasta pärast. Siis mulle jõudis kohale, et kutt üritas vist lihtsalt mu numbrit saada. Ja ausalt olen ma selliste asjade koha pealt ikka täitsa dumba ega jaga kunagi matsu välja.

Tööl olles võib näha, et jõulumöll on ikka täies hoos ja tänan õnne, et mul oli taipu enamus kingid varakult ära osta. See tähendab, et pooled asjad said juba novembri lõpu poole ära ostetud. Seega nüüd saan vabadel päevadel seda kogu ostumöllu nii palju kui võimalik vältida, sest asualt see kogu rahvamass poodides ajab kergelt pea valutama, kui sa oled seda tüüpi inimene, kes läheb ja ostab kiirelt oma asjad ära ja tuleb tulema. Täna on küll vaja minna paar pisiasja juurde osta, aga see pole just katastroof. Seega õhtul läheb ilmselt üks suur pakikontor tööle, sest kõik asjad on ju ära ka vaja pakkida.

Aga tänu sellele, et ma ei pea oma mõnda üksikut vaba päeva poodides kolamise peale kulutama, sain ette võtta ka ühe piparkoogiteo ja issand ma ei mäleta, millal ma viimati piparkooke tegin, vast siis kui ma põhikoolis alles käisin või gümnaasiumi algusaegadel, sest üldiselt olen ma see, kellele tegelikult eriti küpsiseid ja muud säärast küpsetada ei meeldi, ma teen hea meelega pigem torte ja kooke. Ja kuna minuni jõudis järgmine pakk ebayst jõulutuledega, siis sain neid ka kohe ära kasutada, ilma, et oleks pidanud teisi seina pealt maha kakkuma.

Tegelikult ma tahtsin neist tuledest juba ammu, ammu postituse teha, sest tegin oma seina ühikas ümber ja organiseerisin natuke asju, aga postitus muudkui lükkus edasi. Nii kui ma esimesed tuled kätte sain ja tellisin teised ka ja mõte oli siis ühine postitus teha, kui mõlemad kasutuses on. Aga ma poleks osanud arvata, et tühjade valgete veinipudelite leidmine selline peavalu on, seega hetkel kaunistavad teised tuled lihtsalt mu pisikest kuuske. Kuna ma ei arva alkoholist suurt midagi, eriti veinist, siis selle jaoks ma veini ka ostma ei hakka, et see siis kraanikausist alla valada, seega olen endiselt veinipudelite otsingul. Ma kusjuures üks aasta kuskil poes nägin ka lihtsalt tühje pudeleid müügil, aga enam ma neid leida ei suuda. Igatahes tuled tellisin ma omale SIIT ja olen nendega ülirahul.