Kes veel mäletab, siis aasta alguses tegin postituse sellest, kuidas mulle jõudis kohale, et kilosid oli liiga palju kogunenud ja selleks tuli miskit ette võtta. Tolleks hetkel olin maha saanud 15 kilo ja postitust saate lugeda SIIT. Eelmises postituses olid andmed novembrikuust ja siin jõule ja jaanuariga tuli paar kilo tagasi, sest see oli aeg, kus ma tegelikult väga ei jälginud, mis ma suhu pistan ja kus ma võtsin kõike kuidagi vabamalt. Ei saa öelda, et ma just rämpsu näost oleks sisse ajanud. Aga teate ju ikka piparkoogid, glögi, mandariinid, praekapsas - neid läheb jõuluperioodil ju tohutustes kogustes. Sealt tuli kaks kilo tagasi, nii et jaanuaris olin ma veel vahepeal 97 kilo, aga siis kuidagi sujuvalt sai sellest heast ja paremast isu täis ja sai kergelt tagasi tervisliku eluviisi peale.

Kuna toitumisest ma rääkisin eraldi postituses SIIN, siis seda teemat ma enam pikalt ja laialt lahkama ei hakkaks. Tegelikult tahtsin rääkida rohkem  aktiivsemast eluviisist, mis sai suurema hoo omale sisse veebruaris. Kuna jõuludeks potsatas mulle sülle kauaoodatud Polari aktiivsusmonitor, siis esiteks ajendas see mind rohkem liikuma. Ma olin alati arvanud, et ma olen ikka üsna aktiivne ja valisin suure hurraaga kohe teise astme, kuid oh seda üllatust, kui vaevu pool aktiivsusestki täis tuli. Taset ma aga ei muutnud, vaid hakkasin end sihilikult kella järgi rohkem liigutama, kuigi see 100% mul ikka kokku ei tulnud, kuna teise tasemega oleks vaja ligikaudu 17 000 sammu ära teha. Muidugi Polar Loopi puhul on see halb asi, et rattasõitu arvestab ta passiivse istuva tegevusena. Ma siin vahepeal käisin sõitsin rattaga pikemad maad maha ja mõtlesin, et kuidas see aktiivsus küll ei tõuse, seda enam, et päris palju maad oli veel ülesmäge. Aga lõpuks kui ma päeva kokkuvõtet vaatasin, siis nägin, et terve see aeg arvas mu kell, et ma istun niisama.

Aga jaanuari lõpus rääkis mulle töökaaslane Willpoweri blogi väljakutsest, kus tuli veebruarikuu jooksul võimalikult palju kilomeetreid kokku koguda, olgu selleks siis mistahes liikuv spordiala. Mina valisin enda jaoks käimise ja hakkasin õhtuti töölt jala koju kõndima ja vahel ka tööle. Ja üleüldiselt terve kuu jooksul vaatasin, kus võimalik jala ära käia on, et kilomeetreid kokku saada. Nii, et kuu lõpuks olin kokku kogunud 115 kilomeetrit. Sinna hulka, siis tööl ringi kõndimised ehk sammude pealt tulenev ei läinu  - kirja läksid sihilikud kõndimised, mida Endomondo jälgis. Oli ikka uhke tunne küll, sest jõulude ajal tagasi tulnud paarist kilost sain selle aja jooksul lahti. Nii et kui ma jaanuari lõpus kaalusin 97 kg, siis veebruari lõpuks olin ilusti tagasi 95 kg peal.

Aga kuidagi jäi see kõndimine nii harjumuseks, et saigi osaks minu eluviisist. Nüüd kui ma taas Mustamäel elan, siis olen ainult korra võtnud ette töölt jala kojutuleku, aga hetke elutempo juures on see kõndimine kuidagi unarusse jäänud, aga selle eest üritan praegu toitumisele rohkem rõhku panna. Kuigi üks hetk, kui ma olen viimasestest kiiretest kuudest lõpuks suutnud välja puhata, siis hea meelega tahaks jälle pikemaid maid maha kõndida. Kuid oma aktiivsust üritan ikka üleval hoida, seega olen ennast jälle youtube videode järgi liigutama hakanud. Ja muidugi nüüd on need 100 % päevad tunduvalt kergemalt tulevad kui varem. Kuu keskmise tõmbavad alla küll puhkepäevad, kus tõesti end väga liigutada ei taha ega jaksa, kuid üldjoontes ma ise ju tean, et ma siiski suures mahus liigun ju küll. 

Eelmine kevad alustasin ma ka videode järgi treenimist, siis läks see tuhin kuidagi üle, sest ilmselt oli mind see üks ja sama kava ära tüüdanud või ei olnud see see õige. Tegelikult üks postituse eesmärk oligi see, et tahtsin teiega jagada Fitness Blenderi youtube kanalit. Neil on lihtsalt meeletult palju videosid, nii algajatele kui ka edasijõudnutele ja kui muidu ma eriti videode järgi ei suutnud miskit teha, siis nende omade järgi sujub alati kuidagi nii hästi, et ei teki seda allaandmise tunnet. Alustasin ma treenimist alloleva video järgi, mida kindlalt ja sujuvalt teking umbes kaks kuud ja siis hakkas vaikselt ära tüütama, nii et siis hakkasin teisi juba otsima. Üks asi, mis mulle Fitness Blenderi videode juures meeldib on see, et sa saad asju omas tempos teha ja tihti on ette näidatud ka kergem variant harjutusest. 

   

 Ja viimane, mis on juba mitmeid kuid mu suur lemmik ja pole mind ära tüüdanud. Ehk leidsin ma lõpuks selle õige trenni omale? Igatahes selle videoga on see, et ma olen vahel lausa kurb, kui ma liiga väsinud olen, et pole jaksu trenni teha. Eriti hea on seda hommikuti, sest peale seda on energiat küll ja veel. Vahepeal isegi uurisin, kas kuskil naistele kickboxingu trenne ka tehakse :D Muidugi praegu on mul jälle ligi kuu aega pausi sees olnud, kuna olin vahepeal haige ja nohune, millega kaasnes ka lukus kõrv, mis alles nüüd vaikselt üle läheb. 

 

Nii, et jaanauri lõpus olin ma 97 kg ja nüüd juuni alguses sain lõpuks oma kaalule ette numbri kaheksa ja tänase seisuga kõigub mu kaal seal 88 ja 87 kg vahel, mis on tegelikult siiani kõige väiksem kaal, mida ma tean. Sest kunagi põhikooli lõpu ajal kaalusin ma kuskil 90 kg. ja sealt edasi see juba tõusis kogu aeg. Kui ma veel aasta alguses mõtlesin, et see on võimatu unistus, et ma oma lõpetamise ajaks kaaluks 90 kg, siis nüüd ma kaalusingi oma lõpetamise ajal 88 kg. Nii, et ma tahtsin rõõmust lakke hüpata, kui ma seda kaheksat lõpuks oma kaalu ees nägin. Kusjuures riideid ostmas on nii veider käia, sest reaalselt need lähevad mulle selga. Eriti just püksid. Viimati ostsingi püksid New Yorkerist ja mulle pole kunagi seal üksi pükstepaar nii jalga mahtunud, et ma ka hingata saaks. Läksid isegi liiga lõdvalt, nii et ei pidanudki kõige suuremat numbrit võtma. Nii, et praeguseks olen ma kokku suutnud kaotada 22 kg. 

Muidugi mulle on kogu aeg tundunud, et ainult vööümbermõõt väheneb ja need teised ju ei vähene, aga kui ma nüüd jälle kooli antropomeetria failid välja otsisin, siis on teised mõõdud ka ikka väiksemaks jäänud.

                      2015 aasta              2017 juuni

Rind               121 cm                   106 cm           -17 cm

Käsi                39 cm                     34,5 cm         -4,5 cm

Talje               109,3 cm                 91  cm          -18,3 cm

Vöö                120,9 cm                100 cm          -20,9 cm

Puus               128,9 cm                111 cm           -17,9 cm

Reis                71,5 cm                  64  cm            -7,5 cm

Säär               47,8 cm                  42 cm             -5,8 cm

Ma olen nüüd paberite järgi insener. See kõlab nii naljakalt,  sest selle sõnaga seostub ikka rohkem tehnika ja muu selline, aga nii ta on, sest laupäeval sai lõpu minu ülikoolitee. Täpsemalt olen siis nüüd kvalifitseeritud tegema rõivaala tehnoloogi tööd. Vähemalt praeguseks, sest mõtteid on mul olnud seinast seina, kuid tahaks vähemalt aasta või kaks vabadust nautida ja eks selle aja jooksul võib ju kõike juhtuda ja kas ma siis hiljem veel miskit õppima tahan minna, seda näitab ainult tulevik. Muidugi turundus on üks ala, mis mu peas on viimasel ajal mõlkunud. Kuid kuna praegu ma alustasin just ka erialasel tööl, siis eks aeg näitab, kui sobilik see mulle lõppude lõpuks on. Hetkel igatahes meeldib ja ma poleks elu sees osanud arvata, et ma peale kooli kohe sedasi samale alale tööle saaks.

Muidugi võib siin eeliseks olla see, et rakenduskõrghariduse käigus on palju praktikaid, mida me kõik küll kooli ajal hingepõhjast vihkasime, sest see oli ju tasuta töö tegemine, aga samas annab see tutvusi ja me kõik teame, kui tähtsad on tänapäeval töömaailmas tutvused - mida rohkem sul neid on, seda parem. Muidugi olles läbi käinud need neli aastat ja läbi elanud kõik kerged ajad ja rasked ajad, siis ma ei saaks öelda, et ma seda kooli nii väga soovitada tahaks. Oi, kui palju oli neid kordi, kus ma mõtlesin, et nüüd aitab ja ma võtan paberid välja ja jalutan lihtsalt minema. Aga vastu pidasin ikkagi lõpuks.

Kõik oleneb tegelikult ka teaduskonnast, kuid meie teaduskonnas olid viimastel aastatel asjad ikka üsnagi käest ära ja sama juttu kuulsin ma ka paar aastat noorematel, et nad ei saa aru, mida neilt tahetakse, sest õppejõud isegi ei tea, mida nad tahavad. Muidugi, kui antud ala teid huvitab, siis paraku Eesti mastaabis sama ala mujal õppida ei saa, küll aga saab miskit sarnast õppida Taanis, kuhu ma ju alguses tahtsin minna. Samas, kui pead hästi pingele vastu ja näiteks tööl käima ei pea, siis oleks ilmselt kogu seda kooli tralli väheke kergem üle elada. Aga eks see ole nii vast kõikide koolide puhul. Mis ma veel antud eriala puhul öelda võin on see, et see polnud tegelikult üldse see, milleks ma seda alguses pidanud olin. Rõivaste tehniline disain ja tehnoloogia - eks see nimi manab ikka uhke disaini elu silme ette ja tuleb ettekujutus pigem EKA-st, kuid suures osas on siiski meie eriala suunitletud õmblustehaste tööle - eriti just tehnoloogide pool, kus ka mina olin. 

Aga kokkuvõtteks olen läbi elanud need neli aastat piinapinki ja nüüd on nii hea tunne, et saab lihtsalt tööle pühenduda ja vabad päevad ongi ju nüüd vabad. Kuigi see pole mulle ikka kohale jõudnud, et sügisel ei peagi nüüd ju kooli minema. Juhuu!

Jälle on siin tükk aega vaikus olnud. Kool on küll läbi ja võiks arvata, et aega nüüd jagub, aga kuidagi on see  juba nii lennanud, et ongi kohe pool juunit juba läbi. Ehk siis tegelikult kooli lõpp on endaga palju elumuutusi kaasa toonud. Esiteks siis nüüd kohe juunis asusin tööle ka erialases valdkonna ehk jäin poole kohaga tööle ka ettevõttesse, kus ma ma lõputöö tegin. Ja eks mul on peas mõlkunud ka mõte, et teine osa tööst ka välja vahetada. Sest praegust klienditeenindaja tööd saaks mul nüüd oktoobris kolm aastat täis ja eks ta on ära tüütanud küll. Enam ei ole seda, et lähed hommikul reipalt tööle, nüüd peab ennast väe võimuga voodist välja ajama, et õigeks ajaks tööl olla. Tahaks, et oleks see elevus nagu siin veel pool aastat tagasi oli, et lähed ja teed tootepaigutusi, teenindad vahepeal kliente ja siis sahmerdad jälle saali peal ringi. Praegu nagu pole tahtmist seal mitte miskit teha ja seetõttu tunduvad ka tööpäevad ilmatuma pikad. 

Teiseks jõudis lõpuks kätte ka see kauaoodatud elukoha muutus. Jah, ma leidsin omale lõpuks korteri, mis on puhas, korralik ja tegelikult üpriski ilus ka. No kardinad ei ole üldse minu maitse, liiga roosamanna ja sitsi satsiline, aga see on kõige väiksem probleem, kuna neid on ju kõige kergem välja vahetada. Peaks ütlema, et venelastel on maitset. Kõik korterid, mida ma varem vaatamas olin käinud, olid eestlaste omad ja mitte just kõige paremas seisukorras, aga kui vaadata neid Lasna kortereid ja mu praegust, siis venelased nagu julgevad panustada korterisse, mille nad välja üürivad. 

Aga korteriga lihtsalt kuidagi läks õnneks, nii et juuni alguses laupäeval tulin vaatama ja juba uksest sisse astudes olin ma täiesti kindel, et selle korteri pean ma saama. Muidugi paljud tuttavad imestasid, et ütlesin kohe oma soovi ära, ega võtnud mõtlemiseks aega.  Aga nii paljud, kes mul siin korra juba käinud on, siis saavad sellest nüüd aru. Esiteks muidugi selle korralik väljanägemine ja teiseks see, et küte on arvesti alusel ehk küttekulud on tunduvalt väiksemad kui muidu mul üürikates olnud on. Eks peamiselt kolimise tõttu siin jälle suur vaikus haigutanud ongi. Sest kui laupäeval sai vaatamas käidud, siis pühapäeval kolisin juba sisse ja õhtuti vaikselt paigutasin asju kappidesse ära ja nüüd ongi päris mõnus kodune tunne juba. 

Ma ei tea kuidas teiega on, aga mulle pakub tohutult rõõmu see, kui ma saan minna poodi kodusisustuse peale raha kulutama. Nagu, kes on õnnelik, kui ta saab raha ära anda? Mina! Kuna siin on mul voodi hästi lai, nii et kõik mu linad olid väikesed, siis ma olin nii elevil, kui sain omale lina ja vannituppa põrandamatti ostma minna. Ja nüüd tahaks järgmisel vabal päeval või õhtupoolikul omale kardinaid otsima minna. Ja muidugi telekaost ootab mind ka veel ees, aga selle lükkan pigem suve lõpu poole, kuna siin enne augustit mul niikuinii suurt vast aega pole, et seda vaadata. 

Nii ja kolmandaks ma ootan juba suure elevusega juulikuud, sest juba kuu aja pärast sõidan ma Makedooniasse. Kui töökaaslane pakkumise tegi, et kas ma tahan ka liituda, siis ilma pikemalt mõtlemata andsin jaatava vastuse, sest iga päev just sellised võimalused sülle ei kuku. Tavaliselt olen ma muidu sedasorti inimene, kes kaalutleb pikalt, enne kui mingi otsuse vastu võtab. Seega plaan oli teada juba varem, aga ma ei julgenud miskit enne hõisata, kuid kuna nüüd on meil lennupiletid olemas, siis tähendab ka seda, et minek on kindel. Ainult bussipiletid Riiga vaja veel ära osta. Lisaks võtsime me minnes sellise lennu, et saame päeva ka Instanbulis veeta ja tagasitulekuks võtsime ka lennu päev hilisemaks, et saaksime peale projekti lõppu veel kohapeal ka rohkem vaba aega veeta. Kuna tegu on Erasmuse noortevahetusega, siis on see lisapäev väga asja ette. 

Ah, ma olen nagu elevil kutsikas praegu ja juba vaikselt mõtlen, mis asju kaasa vaja võtta on. Ma nii ootan juba reisi ja samas ka seda, et meil on võimalus nii paljude uute inimestega tutvuda. Muidugi see viimane rõõmutatntsu gif annab eriti hea ülevaate sellest, milline oli minu emotsioon peale seda, kui piletid ära ostsime. 

Nii uskumatuna kui see ka ei tundu ongi mu ülikooli aastad läbi. Neli aastat! Kuhu need küll kadusid? Alles teisel aastal vingusin ma, et millal see õudus juba läbi saab ja täna sain oma lõputöö kaitstud ja ühe suure ilutseva väga hea ehk nelja kätte. Mina olen igati rahul ja nüüd ei teagi kohe, mida oma vaba ajaga peale hakata. No ei oska midagi teha - harjunud ju kogu aeg, et ringi vaja joosta ja mingi koolitöö valmis teha.

Aga lõputöö kaitsmisest siis. Eks ma olin tegelikult päris pabinas, nii et hommikul ei tahtud sööki väga kurgust alla liikuda. Jalutasin enne oma korda kordioris edasi-tagasi ja harjutasin oma kõnet. Ma kartsin veel midagi eriti hullu, sest eelkaitsmine tundus kuidagi eriti raske. Seal mul konkreetselt terve aeg jalg lihtsalt võbises all ja aeg tundus ka aina venivat. Aga nüüd see 20 minutit läks nagu linnutiivul ja mul tekkis veel küsimus, et kas tõesti see oligi nüüd 20 minutit? Ja see kergendustunne, kui peale kaitsmist oma allkirja andsid ja klassist välja jalutasid. Tegelikult polnud hullu midagi ja kui ma juba ees kõnepuldi taga olin, siis nagu kadus see suur pabin ka ära, mis eelkaitsmise ajal oli olnud. Komisjon polnud ka üldse nii range, kui olin arvanud. Nii et ilmaaegu sain siin hullult närveeritud. Aga avalik esinemine on ikkagi mul alati üks suur hirm olnud ja selleks see ka vist jääb. Hoolimata sellest, et alates gümnaasiumist on olnud vaja tihti miskit kuskil esitleda.

Aga, mis ma nüüd teen? Mõtlesin ennast vedi premeerida ja raatsisin lõpuks kuus eurot Ben&Jerry's jäätise peale raisata ja ostsin omale paar Vinittot ka kappi ja tuleb üks mõnus filmiõhtu. Muidugi selles jäätises olen natuke pettunud. Miks see nii magus olema peab? Üks popcorni pakk peaks ka veel kuskil riiulis olema, nii et totaalne aja mahavõtt. Nüüd tuleb veel 17 juuni ära oodata, et diplom kätte saada ja siis olengi ametlikult kõrgharitud. Hurraaa!

Jätkuks eelmisele blogipostitusele, siis lasi ka kolmas maakler lihtsalt tuimalt üle. Proovisin talle eile ise mitu korda helistada, aga kõnesid vastu ei võetud ja teine number ei olnud kättesaadav. Ja oh imet, täna helistas maakler siis lõpuks tagasi,et ma seda täna vaatama saaks minna. Ütlesin siis, et te pidite ju eile helistama, mille peale hakkas ta ennast välja vabandama, et mu telefon oli välja lülitatud. Kõige haledam vale, mida ma üldse mõnelt maaklerilt kuulnud olen, seda enam, et ta väitis, et helistas peale seda, kui ma olin helistanud. Mul oli terve päev otsa telefon kõrval ja ainuke kes õhtul mulle veel helistas oli vanaema ja kui ta oleks samal ajal helistanud, oleks mu telefon ju märku andnud, et keegi helistab vahele. 

 Ilmselgelt ei ole mul võimalust enne õhtut millegagi Tallinnasse tagasi saada, seega oleks mul olnud seda vaja teada juba eelmine õhtu, mida talle ka üsna pahaselt ütlesin, mille peale ta nähvas lihtsalt: "No siis ei ole midagi teha". Mind ajab kõige rohkem närvi, et neil maakleritel jääb õigust alati ülegi. Ma tegelikult olin nii valmis juba kõne vastu võtma küsimusega, et kas täna on laupäev, aga ta hakkas ennast kohe alguses välja vabandama. Tunnen tõsiselt kaasa neile omanikele, kes omale sellised susserdised otsinud on. Kuidas inimene omale üldse korteri leidma peaks, kui suuremal osal ajast jääb asi maaklerite taha kinni?

 

Kuulutuses on veel ilusti kirjas, et broneerida saab kohe. Et ostan põrsast kotis? Sest üleval on kolm pilti, millest üks on majast ning kaks telefoniga tehtud ülikehva pilti korterist, kus mitte midagi aru ei saa. Siis maksan tagatise ära ja jään lootma, et võib-olla helistatakse tagasi, et sisse kolimiseks lepingut sõlmida? Kui nüüd, kui kool läbi on ja pinge peaaegu kadunud, siis suutsin suurest pingelangusest isegi haigeks jääda ja nüüd korterit otsides kasvab see pinge jälle tagasi.

Kuna aeg on juba seal maal, et kuu aja pärast tuleb mul ühiselamust välja kolida, siis olen siin aktiivselt omale uut pesa otsimas. Aga seis kinnisvara turul tundub küll üsna nutune, sest üks probleem tundub teist taga ajavat. Mulle endale tundub juba vaikselt, et mu nõudmised on liiga suured, samas ma ei taha ju korterit, kus ma ennast hästi ei tunne, nii et tunneksin vajadus kohe jälle kolida. Aga üldiselt on üürihinnad lihtsalt ulmelised, kui arvestada palka, mida suurem osa eestlasi saab. Ma isegi ei kujuta ette, kuidas need korteri üüritut saavad, kes näiteks toidupoes kassiirina töötavad. 

Alustagem siis esimesest asjast, mis mind kõige rohkem korterite puhul häirib. Need veneaegsed hiiglaslikud sektsioonkapid, mis pool elamist enda alla nõuavad. Esiteks on need koledad, teiseks mul oleks suurem osa sellest tühi, sest mul polegi isegi nii palju asju. Lisaks mul tekib alati kuidagi nii ahistav tunne, kui korterid on puupüsti mööblit täis topitud, nii et liikumiseks on üks kitsas riba. Ma ei oota mingit luksuskorterit, aga siiski võiks see olla korralik. Aga suuremal osal juhtudest on need korralikud ühe kuni kahetoalised korterid ulmeliste hindadega, et ma üksi seda maksta jõuaks. Sest kommunaalid on ka suuremal osal ajast ebanormaalsed, sest eks ikka üürnik peab ju kõik ühistu laenud ja remondifondid kinni maksma. Kui mulle see ei sobi, siis kellelegi teisele ikka sobib. Ma siiani ei saa aru, kuidas korteriomanikud aru sellest ei saa, et üürnik ei saa mitte mingit kasu sellest, kui kogutakse raha remondi tegemiseks, sest see korter ei jää ju mulle. Või siis saavad aru, aga ise ei taha seda maksta. 

Teiseks kinnisvaraportaalides kasutatase tihti aastaid vanu pilte, kus kõik näeb veel ilus ja hea välja, aga kui kohale lähed on reaalsus teine. Siin paar nädalat tagasi leidsin enda arust ideaalse korter - piltide järgi. Kohale jõudes oleks tahtnud sama kiiresti seal korterist välja saada. Minu arust üürileandjal oleks elementaarne praeguselt üürnikult paluda korter eelnevalt ära koristada, kui uued huvilised vaatama tuuakse. Ja ma ei pea silmas riiete kappi panekut ja muud taolist, vaid näiteks seinte pesemist. Alustuseks tekkis mul juba kahtlane maik korteri asjus, kui trepikotta sisenesin, sest see haises jubedalt. Toas siis  hakkasid esimesena silma pritsmeid täis seinad ja hallitav laeäär. Lisaks oli seal üleliigset mööblit, mis olevat mingist üürnikust jäänud ja minu küsimuse peale, et kas need oleks võimalik seal ära ka viia, siis vaatas omanik üllatunud silmadega otsa, et mis mõttes. Kapp ise oli vana, kulunud ja hea et koos seisis. Maakler tegi ka ettepaneku, aga viige lihtsalt prügikasti kõrvale, see ka omanikule ei sobinud, mis siis et tema oma polnud, ära ta seda ka nõus viima/viskama polnud. 

Oh ja siis tuli järgmine üllatus, kui vannitoa ukse lahti tegin, sest kui piltidel oli ilus korralik pesumasin, siis vastu vaatas mulle üks roostetanud hunnik metalli. Isegi pesumasina ukse lahti tegemiseks oli miskit nuppu kruvikeerajaga vaja kangutada. No halleluuja. Ja muidugi ülekandega üürimaksmisest ei taha keegi kuuldagi, sest kohe on nende vabanduseks,see et ei taheta maksuametit kaela. Aga üürikorteritega äri tahad teha? Vähe sellest, et maakleritasu, mille peaks kinni maksma omanik, maksab siiski kinni üürnik ja maksab selle pealt ka käibemaksu, siis ikka omanik hiilib igal võimalusel oma maksukohustustest kõrvale. 

Ja nüüd viimasel korral on mind tohutult vihale ajanud fakt, et maaklerid lasevad lihtsalt tuimalt üle. Ma varasemalt arvasin, et see on probleem vaid nende isehakanud maaklerite puhul, aga tegelikult ka need, kellel kinnisvarafirma seljataga on. Helistasin ma millalgi eelmine nädal ühe Kristiines asuva korteri asjus, et seda vaatama minna. Maakler siis ütles, et helistab paari päeva jooksul tagasi, kuna peab üürniku ja omanikuga ajad kokku leppima. Ja millal tüüp helistas? Eile. Nädala aega hiljem, et umbes kas te olete ikka huvitatud. Meie esimese kõne ajal pakkusin talle välja päevad, millal mul on aega vaatama tulla ja sa helistad mulle päev peale mulle sobivat aega tagasi. Mille hea pärast ma peaks tahtma sulle veel seda maakleritasu maksta, kui sa oma tööd teha ei suuda? Ma ei tea kas mehed on ainult sellised, kes üle lasevad, sest kaks naismaaklerit, kellega mul siiani kokkupuude on olnud, on küll väga toredad olnud. Aga mäletan, kui Tallinnasse kolisin, siis just meesmaaklerid oli ka tol korral need, kes tuimalt kohtumised üle lasid. 

Ja muidugi ma poleks isegi selle peale tulnud, et lampi peale kuulutuse ülespanemist võiks korter kallimaks muutuda, sest soovijaid on palju. Üleeile helistasin jälle, et ühte korterit vaatama minna. Alguses telefoni vastu ei võetud, mis on sellise töö puhul täiesti arusaadav. Hiljem helistas tagasi ja andsin siis teada, et olen korterist huvitatud ja sooviks vaatama minna, mille peale maakler siis teatas, et kuna huvilisi on palju, siis me tõstsime üürihinda. Ütlesin, siis otse ära, et sel juhul pole huvitatud, kuna mul on üks odavam pakkumine ka, mida vaatama lähen. Natukese aja pärast tuleb uus kõne, et kas ma ikka äkki sooviks vaatama minna, et kui nad jätaks ikka esialgse hinna, kas ma oleks siis huvitatud? Kuigi mulle jäi selgusetuks, miks ta mu ikkagi vaatama kutsus, kuna seda korterit ma lõpuks ikkagi ei saanud, kuigi oleks soovinud. Huvilisi oli jah mitmeid, kuna enne mind olid inimesed vaatamas ja peale mind ka ning ju neist keegi oli siis nõus ka selle kõrgema hinnaga. Alguses tundus lootusandev, kuna palus ilusti andmed oma meilile saata, aga lõpuks lasi ikka üle. Vähemalt oleks viisakas teavitada, et omanik valis kellegi teise välja. Seda enam, et ta ütles, et annab järgmise päeva jooksul teada, kas saan selle korteri või mitte.

Eks nüüd näha ole, kas tuleb kolmas ülelaskmine ka või mitte. Kolm on ju kohtu seadus. Laupäeval peaks mulle üks maakler helistama ja teada andma, kas saan ühte korterit vaatama minna, mille pärast ma ka tegelikult ühe sobiva pakkumise ära ütlesin, nii et kui ta mulle ise ei helista, siis ma hakkan lihtsalt tuimalt kõnedega pommitama. Muidugi kui ma helistasin esimesel korral, siis ta ütles, et helistab ISE mulle laupäeval ja et mina ei helistaks. Ja ta rõhutas seda veel, et ikka tema on see kes helistab. Nii et ma ei teagi, mis nüüd arvata. Ma ei mäletanudki, et see korteri otsimine nii närvesööv tegevus on. Ma ei taha mõeldagi, mis siis hakkab saama, kui mul tuleb plaan korter osta. 

Vahepeal oli periood, kuid iga pisemgi asi ajamas mind nii närvi. Teinekord peale tööd sõbrannaga kokku saades ta veel küsis, et mis minuga küll juhtunud on. Muidu olen pigem vaikne ja kuulaja rollis, aga siis kirusin kõiki. Noh kliente, kes mu päeva jooksul kuidagi välja vihastada olid suutnud. Aga ilmselt oligi tol hetkel probleem selles, et kliendi vastu pead ju viiskakas jääma ja siis on hea õhtul arud välja lasta. Muidugi nendes olukordades hakkab meeltes mõlkuma Metsakutsu laul "Ära ine närvi".

Aeg oli ka varem selline pingeline, kus oligi kergem närvi minna. Nüüd kui mul juba kolmandat kuud järjest vähemalt nädal põhi  - või õppepuhkust on olnud ja vähem aega tööl veetma pean, on olukord kuidagi paremaks läinud. Aga on olemas kaks põhilist asja, mis mind siiani tegelikult tänavapildis närvi ajavad

Esiteks see, kui ma ei saa tänaval inimestest mööda. Üldjuhul on mul alati kiire ja tahaks oma tempos edasi tuhiseda, aga Tallinna kesklinnas liikudes on alati keegi kuskil ees, kes minu arvates uimerdab. Aga päris nii altuks ei tahaks ka muutuda nagu üks naine, kes kõndis mulle sõna otseses mõttes selga, et minust mööda saada ehk ta ei suutnud ära oodata, kui ma kitsast vahest välja jõuaks. Mul oli teha vaid mõni samm, et oleksin saanud tal eest ära astuda.

Teiseks on suitsetajad. See on asi, mis mind kohe eriti närvi ajab. No davai suitseta ja riku oma tervist, kui su hing seda ihaldab, aga jumala eest tee seda kohas, kus sa teisi sellega ei häiri. Ehk ma räägin tänaval suitsetajatest. Ma justkui mäletan gümnaasiumi ajast, et tol ajal ei tohtinud tänaval suitsetada? Vähemalt töökaaslased käisid alati enne töölt äraminekut suitsuruumis, sest nad ütlesid, et muidu peavad koduni ära kannatama. Aga Tallinnas iga nurga peal keegi tossab. Bussijaamades on see kohe eriti levinud probleem - astud ühe juurest ära, et värsket õhku hingata, hakkab teisel pool kohe järgmine tossama. Eriti jube on vaadata, kui vanamutikesed ja naised on nagu korstnad. Aga vahel leidub isegi mõni viisakas ka. Näiteks ükspäev bussijaamas üks mees isegi küsis minult, kas mul on selle vastu midagi, kui ta seal suitsetab. 

Aga on viimasel ajal elu rahulikult olnud, sest pole vaja ka väga koolis käia, kus ka õppejõud suutsid mul alati kopsu üle maksa ajada. Kuigi täna läksin ma täiesti tühise koha pealt närvi. Pigem mul oli juba nutumaitse suus, sest mul oli maasikaid tordi peale vaja, aga mida Pärnus kuskilt saada polnud, olid maasikad. Ja ma sõitsin ekstra maasikate ja täistera lavašši pärast linna. Ja ma ei saanudki oma maasikaid, kuna mul polnud aega ka enam kesklinna sõita. Võib-olla Delicist oleks isegi saanud, aga see jäi paraku kaugele. Alustuseks käisin Kanpolis uut koogivormi ja koogi materjali ostmas, aga sellega olin ma juba arvestanud, et sealt oma ihaldatud maasikaid ei saa.

Mõtlesin, et hüppan siis Maximast läbi, seal polnud isegi mitte tühja kohta, kus maasikad ehk kunagi oleks olnud. No suundusin siis edasi Rimisse. Okei seal oli maasikaid, aga ausalt need nägid välja  nii lömastatud ja pooleldi mädad. Minu meelest on neil seal  ju veel see värskuse garantii teema, aga nende maasikate puhul oli värskusest asi kaugel. Rääkimata hinnast. Ma tean juba ette ära, et Rimi omad on vesised ja maitsetud, seega 250 g eest 4 € või poole kilo eest 6 € välja käia, oli ikka jube palju, arvestades nende seisukorda. Seda enam kui Tallinnas maksan ma oma suurte, uhkete ja värskete massikate poole kilo eest 4 €.  Ma veel enne koju tulekut mõtlesin, et ah ma ei hakka Tallinnas No Bananasest maasikaid kaasa ostma, et Pärnus ju niikuinii on ka. Aga vot ikka ei ole küll. Mu viimane lootus enne bussile jooksmist oli Selver, kus need olid otsas. 

Bussile lonkides olin ma nägu väike ärahellitatud jõmpsikas, kes ei saanud seda, mida tahtis. Aga ma tahtsin oma sünnipäevatordi peale ju maasikaid, sest mu tordi peal on igal aasta maasikad. Aga eks ma lõpuks leppisin siis viinamarjadega, mis ei ole ka nii halb variant. Aga ikkagi ma tahtsin ju maasikaid. Kusjuures nii kummaline on see, et siin pole veel kuskil ühtegi maasikalettigi väljas, kui Tallinnas on need juba Märtsist saadik olnud ja nüüd olen juba Maximate ees täidikesi näinud, kes Kreeka maasikaid ka müüvad. 

Jätkuks eelmisele kaalukaotuse postitusele, mida saab lugeda SIIT , teeks nüüd juttu natuke toitumisest, mille arvelt on läinud enamus kaotatud kilodest. Nagu varem ka mainitud sai, siis trenniga ma üldiselt suur sõber ei ole. Vahel tuleb mingi  tuhin peale, kui ma ehk kuu aega teen youtube videode järgi miskit ja siis tüütab ära ja läheb kiireks ja asi jääbki soiku.