Mere äärest edasi võtsime me teekonna merevaigu muuseumisse, kuhu ema minna soovis. Ma sellest varem midagi kuulnud ei olnud, seega eeldasin, et see on miskit eriti ägedat, kus kõik mööbel ja mu selline on merevaigust. Ilmselgelt on mu kujutlusvõime liiga suur ja merevaigust ilmselt ikka nii suuri asju valmistada ei saa. Teegelikult oli see üks näitus, mis on üles pandud vanasse mõisa. Seal on ehteid ja muid selliseid pisikesi pudinaid. Ja siis ruum, kus merevaigu tükkide sees igasugu elukaid on. Isegi sisalik oli ühe sees.

Vahepeal käisime ööbimiskohas riideid vahetamas, kuna jahedaks hakaks minema ja siis suundusime uuesti peatänavale, et ka õhtusöögiks midagi leida. Päeval käisime Pizza Expressis, kus sõime imehead kebabit. Õhtuks oli meil tegelikult koht juba välja valitud. Varem kõndisime mööda alloleval pildil olevast söögikohast ja kuna see tundus meeletult ilus koht, siis tahtsime kindalsti ka sisse piiluda. Muidugi kui uksepeal meid teenindajad ootasid, et saaks meid lauda juhatada, siis olime veendunud, et see on ilmselt üks üle mõistuse kallis restoran, aga otsa nagu ümber ka pöörata ei tahtnud, siis mõtlesime, et joome kasvõi teed või kohvi, kui kallis see ikka olla saab. Ja ei see koht ei olnud üldse kallis, vastupidi see oli hoopis ülimalt odav. Koht ise oli hiiglaslik. See valge kolmekordne maja, pluss siis ees need katusealused ja maja taga oli ka veel mitu katusealust, mille peal elasid jänesed. Igatahes meie olime sellest kohast vaimustuses ja kahju, et me seda kohe esimesel õhtul ei avastanud. Ja peale sööki ruttasime juba mere äärde päikeseloojangut nautima. Ning õhtu lõpuks läksime ja nautisime veel värvilist muusikapurskkaevu.

Linnas asusime ka mõnda söögikohta otsima, aga paljud kohad olid kolme-nelja ajal alles kinni. Olime juba veendunud, et meil nende söögikohtadega ikka üldse ei vea, aga esimene lahtine koht kuhu sisse astusime osutus üheks väga armsaks kohaks. Ma nime küll ei mäleta, aga toidukoha interjöör oli nii hubane ja mõnus ning lisaks olid hinnad seal väga head. Menüüd neil küll inglise keeles ei olnud, aga teenindaja kutsus meile köögist koka, kes meile kõik toidud inglis keeles ilusti lahti seletas. Lõpuks otsustasime päevapakkumise kasuks, milleks oli grillitud lõhe rohelise salati ja riisiga. Päevapakkumine oli tahvlil ka inglise keeled kirjas, aga mina suutsin seda osaliselt valesti mõista. Nimelt oli saeal kirjas veel sõna "pickles", mida mina teadsin kui hapukurki, aga ma ei teadnud, et see tähendab veel rassolnikut, nii et alguses olime päris segaduses, kui meile supid toodi. Aga mis seal ikka sõime need sellegi poolest ära, sest see oli tõesti maitsev. Ja seda ütleb inimene, kes muidu rassolnikut ei söö. Aga peale suppi toodi meile ka tellitud lõhe ja siis viisin alles otsad kokku, et päevapakkumiseks oli supp pluss praad. Mida oli kokku ikka jube palju, aga kõik oli nii maitsev, et järgi ka nagu ei tahtnud jätta. Ja kogu meie lõuna koos jookidega läks kolme peale maksma 18 eurot, nii et saime ka lõpuks siis tunda, et tõesti Leedus väljas süüa ei olegi kallis. Lihtsalt esimesel õhtul suutsime mingisse veidrasse kohta sattuda.

Mu kauaoodatud puhkus jõudis kätte ja sama kiiresti sai ka läbi ehk lõpuks oli mul viimase kolme aasta jooksul esimesed nädala aega reaalselt puhkust. Aga kui juuli alguses arvasin veel, et lihtsalt lebotan terve selle nädala maal, siis reaalsus oli hoopis see, et sõitsime Palangale. Tegelikult suve alguses  oli mul kindel siht selle puhkuse ajaks omale leida reis Kopenhaagenisse, Amsterdami või kuskile sinna poole, aga kuna ühtegi pakkumist mul silma ei jäänud, sest ilmselgelt hakaksin suvise reisi peale mõtlema liiga hilja, siis see mõte sai üsna kiiresti maha maetud. Aga ühel päeval Skypides, ema rääkis, et nad tahavad isaga Palangale minna ja kas ma tahan ka äkki tulla. Ja kui mul ju niikuinii puhkus tulemas oli, siis andsin ilma pikemalt mõtlemata jaatava vastuse. 

Nii me kolmapäeva varahaommikul oma teekonda alustasimegi. Alguses kaalusime tegelikult bussiga minemist, aga kuna Riiast oleks edasi läinud miksobuss, mis minu arvates on üks ebamugavaimaid sõiduriistasid, siis otsustasime siiski auto kasuks. Pealegi tuli lõppkokkuvõttes autoga sinna sõit hoopis odavam kui bussidega. 

Vahpeal tegeime Lätis tee ääres peatuse ja läksime sirutasime mere ääres natuke jalgu. Kuigi vesi oli minu arust ikka päris külm. Ning hiljem lõunatasime väikeses linnakeses nimega Salaspils. Ning sealt edasi võis sõit Palanga poole jätkuda.

Õhtuks Palangale jõudes viisime oma asjad ja auto ööbimiskohta ja edasi läksime linna peale toidukohta otsima, kus õhtust süüa. Esimene teeots kust natuke edasi lajutasime viis meid aga otse mere äärde ja näes seda mõnusat tormist merd olnud minul tühi kõht kadunud, sest esimene mõte oli ikka, et issand siit saab häid pilte ju. Kuna aga üsna kiiresti hakkas seal külm, siis liikusime kollaste laternatega peatänavale, kus lõpuks ka ühe lahtioleva söögikoha leidsime. Meie imestuseks olid kolmapäeva õhtul paljud kohad juba kinni võid olid köögid juba suletud ja kell oli alles kaheksa. Aga too toidukoht just suurem asi ei olnud. Söök oli küll söödav aga oma hinda see küll väärt ei olnud. Ma ei saa aru miks tehakse riis toidu kõrvale vesimage? Ja ei mingit kastet? Minu kiievikotleti seest tuli õnneks sulavõid, mis tegi riis söömise talutavamaks, kuid teised tellisid kanašaslõkki, kus kõrval oli seesamune vesimage riis ja törts ketšupit. Ja kokku kolme pooleldi maitsetu toidu eest tahtsid nad pea 40 €, see on ju puhas röövimine, arvestades, et järgnevatel päevadel teistes kohtades saime imehead toitu ja seda imeodavalt.

Kuna olime päevasest reisist üpriski väsinud hakkasime tagasi ööbimiskohta jalutama ja juhuslikult sattusime muusikapurskkaevu äärde, millel tol hetkel tasuta show peal oli. Me olime ikka parjalt vaimustuses sellest. Muidu aga enamus ajast saab sealt sõnumiga lugusid tellida.