Ilmataat on see aasta väikese vembu teinud ja lumi on kohe eriti varakult maha sadanud. Muidugi iseasi, kui kauaks see maha ka jääb. Aga, kui siit ja sealt võib kuulda ikka vingumist, et lumi nii vara maha tuli. Siis mulle meeldib see igatahes. Ja tegelikult aastaid tagasi, kui väike olin, siis ma mäletan aega, kus sai Marti ja Katri jooskmas käidud, kui lumi maas oli. Seega on inimesed juba ära harjunud pigem sellega, et siin on üldiselt mustad jõulud ja hea, kui aastavahetuseks lõpuks lumi maha tuleb. 

Nii mõnus on ju hommikul ärgata, kardinad eest tõmmata ja lumesajuse ilmaga hommikusöögi kõrvale kuuma teed nautida. Ja pärast siis kooli või tööle jalutada. Tänane hommikune jalutuskäik kooli ja õhtul tagasi olid küll mõnusad. Ainult eelmine nädal tuli ette olukord, kus tuiskas sellist märga lund ja tol hommikul oli jalutuskäik ilmselgelt vale otsus. Tegin mina rõõmsalt hommikul omale korraliku näo pähe ja kooli jõudes ei olnud sellest mitte miskit järgi, selle asemel vaatas mulle peeglist vastu hoopis totaalsete pandasilmadega nägu. Nii ma siis kiiruga enne loengut üritasin nägu puhtaks nühkida, mis eriti hästi sealt just maha tulla ei tahtnud, seega nägin enamuse päevast suhteliselt zombi välja. Nii et ilmselt peaks omale vist igaks kümneks juhuks ka ühe veekindla ripsmetušši varuma. Aga muidu olen mida igati talve pooldaja, sest siis on kõik nii ilus.

Aga seoses sellega, et lumi nii vara maha tuli on mulle juba meeletu jõulutunne hinge pugenud, sest lisaks sai töö juures ka kõiksugu jõulukraami ja kaunistusi juba välja panna ja paljude akendest võib näha mõnusat jõulutulekeste kuma, mis juba välja pandud on. Ja eks ma ka ise nende seas, sest sain oma uued tulukesed just kätte ja need on ülihead, aga sellest on mul niikuinii peagi ka postitus tulemas. Nii et selle asemel, et kooliasjadega tegeleda, tõmbaks ma end hea meelega lihtsalt teki alla kerra, võtaks ühe suure tassitäie kuuma teed ja vaataks täieliku klišee sisuga filme. Ma ei tea, miks see minu puhul nii on, aga alati, kui jõulud lähenevad tahan ma täiega neid televisooni jaoks tehtud filme faadata, mis on kõik tegelikult suhteliselt ühelaadse sisuga ja küllaltki etteaimatavad.

Nii siis eile õhtul mul õppimisest suurt välja ei tulnud ja selle asemel vaatasin hoopis filmi Acidentally Engaged, mis on täielik klišee, aga praegu tundub see nii armas lihtsalt. Ühesõnaga praegu ma selliseid filme ainult vahikski, kuigi need ei ole just mingid erilised meistriteosed. Lisaks olen hakanud mõlgutama mõtteid ka juba jõulukinkide osas ja ilmselt oleks see aasta tark tegu osad juba novembris ära osta, et detsembris kulutused hiiglaslikuks ei läheks. 

Mina olen igatahes juba täielikult jõulumeeleolus ja seetõttu tuleb ka suur laiskus juba peale. Lõppu veel üks telefoniklõps. Võtaks ma end nüüd käsile ja läheks püüaks mõned kaadrid ka väljas, sest Eesti ilma teades ei oska kunagi arvata, kaua me seda ilu nautida saame. 

Ühel õhtul peale tööd koju sõites ja nagu siis ikka kombeks ninapidi instagramis olles jäi mul silma töökaaslase pilt õunaroosidest, mis nägid ikka äärmiselt isuäratavad välja. Natukese aja pärast saatis ta mulle ka video nende retseptist. Nüüd, kui mul hakkas puhkus ja sellele ajale sattus ka selline koolinädal, et kooli see nädal oli vaja vaid korra minna, siis sain natuke pikemaks ajaks maale tulla ja need ära katsetada.  Kui linnas mul pole ühtegi praeahju, siis siin on mul neid ju lausa kaks tükki.

Kui ma praegu mõtlen, siis normaalne köök, kus saaks rahus süüa teha on just see põhjus, miks ma tahaks, et see kool juba veel kiiremini läbi saaks ja ma ehk omale ka korteri lõpuks saaks. Kus esiteks oleks praeahi. Aga mis mind tegelikult ühika köögi puhul kõige rohkem ärritab on see nõme suitsuandur. Saan aru, et see on ohutuse mõttes vajalik, aga miks peab terve maja tuletõrje süsteem lõugama hakkama, kui keegi kogemata oma toidu kärssama laseb? Kõigepealt võiks ju lihtsalt andur tööle hakata, mille saad vajadusel ise välja lülitada. Kuigi väidetavalt on toaandur see, mis reageerib suitsule ja köögi oma kuumusele ehk toa - ja köögivaheline uks peab kinni olema. Aga need näevad ju täiesti identsed välja ja alateadvusses on ikka see, et suitsuandur on suitsuandur. 

Seega alati, kui ma süüa teen tekib kogu aeg selline pinge peale, et äkki nüüd läheb midagi kõrbema ja siis hakkab see andur tööle ja siis on sada jama kaelas. Ei aitäh ma ei soovi mingeid 800 euriseid trahve selle tõttu maksta, kui kõrbenud toidu pärast äkki tuletõrje välja peaks tulema. Kõige toredam selle puhul on see, et alguses, kui ühikasse kolisin, siis olid need tuletõrjealarmid igapäevane ja öine muusika, mis õnneks praeguseks on harvemaks muutnud. Aga kui ma alguses saatsin kontorisse meili, küsimusega, kuidas ma peaks toimima, kui mul andur tööle hakkab, siis ainsaks vastuseks sain, neid saab välja lülitada vaid vastava loaga turvamees. Aga kes too on või, kuhu ma siis pöörduma peaks ei tea ma siiani. Muidugi praeguseks pole häiresüsteemil väga enam pointi, sest elanikest ei tee keegi neist enam välja. 

Ühesõnaga on see jube jabur süsteem seal. Jah maal on ka ju suitsuandur, aga kui see hakkab lõugama, siis võtan patarei seniks välja, kui kõrbehais väljas ja asi korras. Seega, ootan ma nii seda aega, mil mul on oma köök, kus kõik on nii nagu peab.

Aga nüüd tagasi õunarooside juurde, mille retsepti leiate SIIT videost. Mina küll mikrokat ei kasutanud, vaid keetsin õunu mõne minuti pliidil, et neid rulli saaks keerata. Ja aprikoosimoosi asemel kasutasin ma kodus õunamoosi, sest minu arust on aprikoosid ühe jubeda maitsega asjad. Ja soojaks ma moosi ka ei teinu, videos on see ilmselt vajalik vaid selleks, et ta segas moosi ja vee ära. Igatahe neid on nii kerge teha ja need on imehea. Aga kuna need näevad nii ilusad välja, siis oli lausa kahju esimest võtta.Samas nad on ikka niivõrd head, nii et edasi läksid ilma süümepiinadeta. 

Viimasel ajal leian ennast kapi või siis pigem stange ees riideid valides, mõtlemas, et mul pole mitte midagi selga panna. Ometigi on stange riideid täis ja sahtlid ka. Kui hiljuti keegi küsis, et kas mul sügiseks ja talveks riided olemas, siis ma vastasin, et mul pole nagu midagi vajagi ju :D Noh jah, valetasin ma ehk iseendale, sest iga päev tuleb järjest asju juurde, mida mul on vaja ja neid on vaja  päris kohe, sest ilmad on muutumas kuidagi jube külmaks, aga enamus mu riideid on suvised ju.

Eks ma olen ikka rõõmsalt kaltsukates käinud ja üht teist omale ostnud, aga no miks ma endiselt suviseid pluusikesi kokku ostan? Mul oleks vaja ju kapsuneid, jopet, mantlit, saapaid ja kõigele lisaks uut nahktagi ka. Sest khm mu praegune laguneb juba vaikselt ja see on väheke suureks jäänud ka, nii et kui kunagi olin ma sellest bomberi stiili nahktagist vaimustatud, siis praegu tundub see mulle kohati nagu kartulikott :D Suvel ma tegin suuremat sorti suurpuhastust ja korjasin kõik suureks jäänud riided ja riided, mis enam ei meeldinud kokku ja viisin kirbukale müüki. Osadest sain lahti ja ülejäänud saatsin ühele perele, kes neid väga vajas, nii et läksid asja ette. Aga ega mulle vist ei jõudnud kohale, et kui hunnik sügisesi riideid ära jagada, siis oleks endale ju midagi uut asemele vaja ka. Nii mul ongi endal vaikselt tunne, et kannaks kogu aeg samu riideid. 

Aga tegelikult uute riiete ostmine ajab viimasel ajal kergelt närvi ka. Kuna ma ei suuda omale õiget suurust valida ehk ma pole siiani ära harjunud, et mulle lähevad praegu juba number või kaks väiksemad riided selga. Niisiis leian ma üldiselt palju meelepäraseid asju, aga proovikabiinis vaatan, et olen suurustega ikka täielikult metsa pannud ja tavaliselt ma uuesti proovima minna ei viitsi. Nagu täna käisin kodukoha kaltsukas, kus oli nii palju ilusaid mantleid ja kõik, mis ma välja valida suutsin olid suured või mis suuruselt oleks  sobinud, siis neil oli lõige kuidagi nõme, mis ei istunud eriti. Aga õnneks leidsin ühe ülipehme kapsuni, mi istus nagu valatult, nii et tühja see käik ikka ei läinud.

Ja no mul on tõsiselt midagi sügishooajaks selga vaja, sest no külm hakkab vaikselt juba ju. Ehk võiks vist öelda, et vanasõna "Ära hõiska enne õhtut" peab paika küll. Sest tegelikult on nii palju asju vaja, nii et uuel nädalal tuleb kindlasti üks suurem Paavli ring ka ette võtta. Sest kui rääkida kaubanduskeskustest, siis seal ei meeldi mulle lihtsalt mitte miski.

Aga kui nüüd jalatsitest rääkida. Siis paljud teist 42 suurust kannavad? Selles osas olen ma tõsiselt hädas, sest suurem osa kaupluseid tahavad normaasete 42 suuruses saabaste eest saada sellist hingehinda, et mu pangakonto ei teeks selle peale just eriti head nägu. Teine variant on see, et 42 suurus on kogu aeg otsas. Või kolmas ja kõige ebameeldivam variant on see, kui teenindaja sulle üleolevalt nähvab, et nii suuri jalatseid ei toodetagi ju. No olgu, eks ma käin siis paljajalu. Tegelikult ma leidsin omale ühed saapad, aga need on kontsaga, seega 24/7 ma nendega ringi joosta ei suuda, sest mu jalad lihtsalt sureks lõpuks. Need ma ostsingi pigem eesmärgiga, et kui seelikut või kleiti kanda vaja on, siis on miskit jalga panna. Tegelikult sellised paksu kummist kontsaga jalatsid, mis praegu päris populaarsed on, oleks ülimugavad ja nendes suudaks ma päevad läbi ringi patseerida küll, aga leiaks ma neid siis kuskilt suuremat kui 41, et need ei pigistaks. Aga ideaalis tahaks ma hullult jälle bikeri stiilis saapaid nagu mul kunagi olid. Need olid tol korral New Lookist, aga enam nagu üldse ei tehta selliseid eriti.

Nonii sain oma hädaldamised jälle südamelt ära :D Mul on tunne, et ma viimasel ajal siin ainult suuresti hädaldangi. :) Aga tegelikult on varsti ilmselt mõni kaltsukaleidude postitus tulemas ka, sest üht-teist meelepärast on ju leitud ka ja järgmine nädal saan aega need üles pildistada. 

Uskumatu milline ajaröövel see kool ikka on. Iga päev mõtlen, et tulen siia ja panen nüüd ühe postituse kirja, sest mõtteid ja ideid, millest kirjutada on küll ja veel. Aga kuhu see aeg kaob? Eh, no mulle jõudis lõpuks reaalsus kohale, et ongi viimane kooliaasta ja ühtlasi viimane semester enne lõputööd. Eks kõik rääkisid, et viimane semster saab olema hullumeelne, aga ega ei tahtnud seda uskuda kuidagi, sest minu arust seda räägiti iga semestri kohta, kuid lõppkokkuvõttes, polnud hullu midagi. Aga kui sul on juba peale kahte nädalat koolis olemist tunne, et ei jõua enam, siis vist saab aru, et on vist ikka see värk hullumeelne. Aga lohutan end ikka mõttega, et seda on vaid paar kuud. See pole ju nii pikk aeg.

Igatahes jah, kui kolm aastat möödus suuremate kodutöödeta, siis nüüd muud ei olegi. Järgmine nädal mu päevikus on post-it lipikukesi nii täis, et tunniplaani ma sealt alt enam ei näegi. Aga mis kõige kohutavam, et meil on praktiliselt igas aines miski grupp nii et ma kirjutasin kõik ilusti üles, kus aines kuhu rühma ma kuulun. Aga olegm ausad, siis ikka on kõik sassis. Vähe sellest ei saa keegi meist ikka aru, mida meilt lõppkokkuvõttes tahetakse ja mulje on selline, et ega need õppejõud vist ise ka hästi aru ei saa, mis projekti kompott meie ainetest kokku tulema peaks. Ehk üks suur segadus, mida ma oodata poleks osanud.

Nüüd ütleks, aga muidu on elu lill. Aga ma ei teagi vist ikka ei ole. Sest no kinno tahaks minna, aga kuidagi ei jõua sinnani, sest kui pesu pesemas käia tuleb öösel, mis siis veel meelelahutusest rääkida. 

Ehk siis tõesti viimase aasta reaalsus jõudis mulle just kohale ja see on nii kummaline, sest tegelikult tundub, et see oleks olnud nagu eile, kui ma Tallinnasse kolisin. 

Lõpetuseks teile aga siia pilte Palanga reisi viimasest päevast, sest ma kuidagi ei jõua selle reisipostituseni. Igatahes tagasi tulles käisime läbi Ristimäelt, millest ma tegelikult ootasin midagi hoopis massiivsemat ja teistsugust.