Nii sain lõpuks mõneks päevaks maale, kus mind üks väike nurrumootor ootas. Nimelt kuna mu isa otsustas ka nüüd koos emaga Soome tööle minna, siis meie kass on täitsa üksi kodus. Muidugi vanaisa käib teda toitmas ja kütab vahepeal toad ära, aga ikkagi peab ta üksi olema ja ega ta vist väga sellega harjunud ei ole. Sest no, kui tavaliselt on tal ikka suhteliselt ükskõik, mis me kodus teema, tal on lihtsalt tähtis, et keegi on ja no seetõttu on ta suhteliselt isekas oma omapäi seiklev. Aga täna kui koju tulin, siis iga natukese aja tagant käib ta pai nurumas ja laseb end sülle võtta, mis on noh ikkagi suhteliselt haruldane nähtus. Aga mis kõige haruldasem, siis päris palju võib ka vaikset nurrumist kuulda, mida tavaliselt tuleb tal väljaainult siis, kui näiteks maksa või liha lõikad. 

Maale tulles ostsin natuke küünlaid ka, kuna praegusel neid põletades tekib hea hubane tunne. Lisaks läksin panin kohe enda tuppa jõulutuled üles ja aknale lumehelbed. Alguses mõtlesin, et köögiaken see aasta minu teha, aga emps jõudis enne äraminekut kõik juba üles panna. Ühe viimase koolitöö tegemine sujus ka kohe palju paremini, kui hunnik küünlaid põleb ja ahi vaiksel praksub. Nii mõnus hubane tunne on. Nii ma mõtlesingi, et katsetan veel oma fotokat natuke ja äkki suudan pimedas ka miskit ikka välja võluda - kokkuvõttes avastasin kohe mitu varianti kuidas mustvalgeid pilte teha.