Jälle on siin tükk aega vaikus olnud. Kool on küll läbi ja võiks arvata, et aega nüüd jagub, aga kuidagi on see  juba nii lennanud, et ongi kohe pool juunit juba läbi. Ehk siis tegelikult kooli lõpp on endaga palju elumuutusi kaasa toonud. Esiteks siis nüüd kohe juunis asusin tööle ka erialases valdkonna ehk jäin poole kohaga tööle ka ettevõttesse, kus ma ma lõputöö tegin. Ja eks mul on peas mõlkunud ka mõte, et teine osa tööst ka välja vahetada. Sest praegust klienditeenindaja tööd saaks mul nüüd oktoobris kolm aastat täis ja eks ta on ära tüütanud küll. Enam ei ole seda, et lähed hommikul reipalt tööle, nüüd peab ennast väe võimuga voodist välja ajama, et õigeks ajaks tööl olla. Tahaks, et oleks see elevus nagu siin veel pool aastat tagasi oli, et lähed ja teed tootepaigutusi, teenindad vahepeal kliente ja siis sahmerdad jälle saali peal ringi. Praegu nagu pole tahtmist seal mitte miskit teha ja seetõttu tunduvad ka tööpäevad ilmatuma pikad. 

Teiseks jõudis lõpuks kätte ka see kauaoodatud elukoha muutus. Jah, ma leidsin omale lõpuks korteri, mis on puhas, korralik ja tegelikult üpriski ilus ka. No kardinad ei ole üldse minu maitse, liiga roosamanna ja sitsi satsiline, aga see on kõige väiksem probleem, kuna neid on ju kõige kergem välja vahetada. Peaks ütlema, et venelastel on maitset. Kõik korterid, mida ma varem vaatamas olin käinud, olid eestlaste omad ja mitte just kõige paremas seisukorras, aga kui vaadata neid Lasna kortereid ja mu praegust, siis venelased nagu julgevad panustada korterisse, mille nad välja üürivad. 

Aga korteriga lihtsalt kuidagi läks õnneks, nii et juuni alguses laupäeval tulin vaatama ja juba uksest sisse astudes olin ma täiesti kindel, et selle korteri pean ma saama. Muidugi paljud tuttavad imestasid, et ütlesin kohe oma soovi ära, ega võtnud mõtlemiseks aega.  Aga nii paljud, kes mul siin korra juba käinud on, siis saavad sellest nüüd aru. Esiteks muidugi selle korralik väljanägemine ja teiseks see, et küte on arvesti alusel ehk küttekulud on tunduvalt väiksemad kui muidu mul üürikates olnud on. Eks peamiselt kolimise tõttu siin jälle suur vaikus haigutanud ongi. Sest kui laupäeval sai vaatamas käidud, siis pühapäeval kolisin juba sisse ja õhtuti vaikselt paigutasin asju kappidesse ära ja nüüd ongi päris mõnus kodune tunne juba. 

Ma ei tea kuidas teiega on, aga mulle pakub tohutult rõõmu see, kui ma saan minna poodi kodusisustuse peale raha kulutama. Nagu, kes on õnnelik, kui ta saab raha ära anda? Mina! Kuna siin on mul voodi hästi lai, nii et kõik mu linad olid väikesed, siis ma olin nii elevil, kui sain omale lina ja vannituppa põrandamatti ostma minna. Ja nüüd tahaks järgmisel vabal päeval või õhtupoolikul omale kardinaid otsima minna. Ja muidugi telekaost ootab mind ka veel ees, aga selle lükkan pigem suve lõpu poole, kuna siin enne augustit mul niikuinii suurt vast aega pole, et seda vaadata. 

Nii ja kolmandaks ma ootan juba suure elevusega juulikuud, sest juba kuu aja pärast sõidan ma Makedooniasse. Kui töökaaslane pakkumise tegi, et kas ma tahan ka liituda, siis ilma pikemalt mõtlemata andsin jaatava vastuse, sest iga päev just sellised võimalused sülle ei kuku. Tavaliselt olen ma muidu sedasorti inimene, kes kaalutleb pikalt, enne kui mingi otsuse vastu võtab. Seega plaan oli teada juba varem, aga ma ei julgenud miskit enne hõisata, kuid kuna nüüd on meil lennupiletid olemas, siis tähendab ka seda, et minek on kindel. Ainult bussipiletid Riiga vaja veel ära osta. Lisaks võtsime me minnes sellise lennu, et saame päeva ka Instanbulis veeta ja tagasitulekuks võtsime ka lennu päev hilisemaks, et saaksime peale projekti lõppu veel kohapeal ka rohkem vaba aega veeta. Kuna tegu on Erasmuse noortevahetusega, siis on see lisapäev väga asja ette. 

Ah, ma olen nagu elevil kutsikas praegu ja juba vaikselt mõtlen, mis asju kaasa vaja võtta on. Ma nii ootan juba reisi ja samas ka seda, et meil on võimalus nii paljude uute inimestega tutvuda. Muidugi see viimane rõõmutatntsu gif annab eriti hea ülevaate sellest, milline oli minu emotsioon peale seda, kui piletid ära ostsime. 

Ma usun, et kõik on vist kuulnud Tinderist. No ja läksin ka mina nii aasta tagasi ikka õnge ja ei suutnud enam uudishimule vastu panna, kui nii paljud sellest pidevalt rääkisid ning tõmbasin ka mina endale selle. Peale esimest swipemist ma seal väga rohkem käia ei viitsinud. Tegelikult, kui selle alguses tõmbasin, siis mõtlesin ikka, et nüüd saab nalja ka, sest kõik ju räägivad, et seal on lõbus, aga kuna ma seal väga aktiivne ikkagi ei olnud ja kirjadele väga ei vastanud või tegin seda mitu kuud hiljem, siis eks te ise võite arvata, kui palju seda nalja siis oli. 

Kuni üks paar kuud tagasi igavusest avasin selle jälle, aga vahepeal olid miskid uuendused toimunud ja uuendasin siis enda oma ka ära. Selle muutusega tuli vist kaasa ka see, et enam ei saanud vältida välismaalasi. Ma nagu  mäletan, et alguses seal oli miski valik, et sai neid nagu vältida, aga nüüd muud ei olegi, kui üksteise järjel on mustanahalised või türklased või taolised. Ja eks ta tüütu ole, kui kogu aeg vasakule swipema peab. Ja siis on seal selline tore asi nagu superlike ja mina ei saa aru, kuidas see töötab, sest kõik need suurepärased meeldimised on läinud teele mingite suvakate poole, kes mulle väga ei meeldi. Ja seda siis kogemata, kui tahan nende profiili avada. 

Nonii, üks superlike läks siis teele ka mingisuguse türklase poole. Ma muidugi ei teadnud tema päritlolu seni, kuni olin nõustunud temaga Facebookis sõbraks hakata. Aga Tinderis ta mulle siis kirjutas ja enne kui vastasin, siis uurisin natuke ka tema profiili. Tundus sellien tore tüüp ja kuna tutvustuses oli ka kirjas, et kuna ta õpib eesti keelt, siis otsib vestluskaaslasi, kellega eesti keelt praktiseerida. No mis seal ikka tore ju kui mõni välismaalne on sellise toreda eesmärgi võtnud. Aga olen kas mina lihtsalt liiga naiivne või on mul teistsugune arusaam vestluskaaslasest?

Esiteks Facebookis siis avastasin, et ta on Türgist ja eks ma muutusin siis juba natuke skepitiliseks selles osas. Ta tahtis kohe hirmasti minuga kokku saada, aga no mina ei tahtnud. Nii ma üritasin ennast igatpidi vestlusest välja vingerdada ja leidsin 110 vabandust miks mitte minna.

Üks pärl meie vestlusest:

"Saaks äkki kokku?"

"Ma ei saa, ma olen tööl."

"Aga peale tööd võiks ju kinno minna"

"Ma tõesti ei viitsi peale 11 tunnist vahetust kinno minna. Pealegi pean järgmisel päeval hommikul vara Pärnusse sõitma."

"Aga siis tule minu juurde ööseks ja saad siit hommikul sõita."

Selle peale lõpetasin tolleks õhtuks vestluse. Ee sa otsisid vestluskaaslast? Kus sul siis selline tuli takus järsku on? 

Ta teadis, et ma olen terve nädalavahetuse ära Pärnus. Ja reede õhtu kirjutab mulle, kas ma olen Tallinnas, et välja minna. Appi! Kui loll üks mees olla võib? Edasi oli mõnda aega vaikus. Ja korra kirjutas, et uurida, kas saaks ikka kokku, sest me olevat niigi palju aeg raisanud. Et suvi saab ju varsti otsa ja me polegi veel kokku saanud. Eh? Mis aega me raisanud oleme? Minu teada peale suve tuleb sügis ja maailmalõppu tulemas pole. Ja siis ma mainis talle ka, et Augustis ma eriti Tallinnas pole ja kui olen, siis seda ainult töö tõttu. Ehk enda arust oli see suurelt ja punaselt märk sellest, et mul ei ole tema jaoks aega. Sest kui ma tahaks inimesega kokku saada, siis olgem ausad leiaks ma selle aja ju.

Nüüd on ta on mulle peale iga päev kirjutanud. Kas ma olen Tallinnas? Millele, ma ei viitsi isegi enam vastata. Sest kui sulle ajusid antud pole, siis pole paraku midagi teha. Igatahes see oli taaskord ikka näide sellest, kui ebameeldivad ja pealetükkivad Türgi mehed olla võivad. 

Ning üleeile oli punkt meie vestlustele kui ta oli välja uurinud, millises keksuses ma töötan. Selle peale oli kohe ülimalt kerge vajutada nuppu "Unfriend". Loodetavasti on siis see nüüd talle märgiks mind rahule jätta.

Suures osas mulle tundubki, et Tinder on täis meeleheitlike mehi, kelle juurde sa peaks kohe esimsel ööl minema. Muidugi on ka erandeid, Näiteks aeg-ajalt suhtlen ühe noormehega, kes tundub igati tore ja pole sugugi pealetükkiv. Ja lõpuks otsustasin Tinderi üldse ära kustutada, sest tegelikult on see ikka üpriski mõtetu rakendus.

Milliseid pärleid te Tinderist leidnud olete?