Mulle võiks vist küll aast halvima blogija tiitli anda (tahaks siia lõppu praegu pisaratega naerva emotikoni ka lisada), sest just postituste lehte lahti võttes nägin et viimane kritseldus siin sai kirja lausa rohkem kui kaks kuud tagasi - ja seda kirjutasin ma Jaanuaris ning lõin läpaka kaane kinni, sest vahele tuli sadakümme muud asja - tegelikult kõigest üks - ja sinna see jäigi. Ja nüüd kuu hiljem tuli nagu mõte, et võiks ju ikka edasi kirjutada. Ausalt ega ma ei mäletagi enam, mis algselt selle postituse sisuks pidi olema, aga nüüd saab sellest ilmselt lihtsalt üks lobapostitus või siis juurutlemine selle üle kuidas ma siiani üldse vastu pidasin.

Tegelikult oktoobrist alates või isegi pigem septembris, on elu lihtsalt kuidagi palju kiiremaks muutunud ja eks ma tol hetkel üritasin kahe töö kõrvalt leida aega ühe kalli isiku jaoks, kes siin vaikselt augustist alates mu ellu pugenud on ja sealjuures veel sõprade jaoks. Eks loomulikult on aega ka iseendale vaja ja nii ma üritasingi kuidagi kulgeda.

Eks pinge oli suur, sest mingi hetk ma lihtsalt tundsin, et ma ei jõua enam. Nägin seda kasvõi oma töötulemustes, sest kahe koha vahel joostes kippusid asjad nii ühes kui teises kohas ununema. Hommikuti oli eelmisesse töökohta minek veel eriti vastumeelne ja mul puudus igasugune motivatsioon, sest samal ajal oleks tahtnud pigem oma erialase tööga tegelda, mis paraku tol hetkel oli siiski võrdlemisi tagaplaanil.  Ikkagi see, kui töötad kuus pea kakssada tundi või isegi rohkem, kurnab lõpuks ikka ära küll. Isegi mõtlesin veel, et kaua ma sedasi vastu pean- vanaenam ju kogu aeg manitses, et võtaksin hoogu maha, et muidu põlen läbi. Ja ma ei imesta üldse kui olin seal läbipõlemise äärel, sest motivatsioon puudus ja võtsin kõike nii hinge ja õhtu lõpuks lihtsalt mossitasin kogu aeg. Aga minu jaoks on alati kehtinud reegel, et ma pean iseendaga ise hakkama saama ja raha on olnud alati asi, mida ma teistelt ei küsi.

Kuid siis nagu väike päästeingel pakkus mu praegune töökoht mulle täiskohta, seega said lõpuks siis eelmises töökohas lahkumisavalduse lauale panna. Ütleme nii, et tegelikult polnud seal väga vigagi, kuid läksin sinna lihtsalt ajutiselt kooli ajaks ja lõpuks olin seal ju üle kolme aasta. Kooli kõrvalt oli see igati tore töö - tööaeg oli paindlik ja eks palk tollel ajal ka ju igati korralik, kui võtta, et ühikas elades on kõiksugu arved ja kulutused ikka võrdlemisi minimaalsed. Aga nüüdseks korterit üürides jäi see palk minu jaoks ikkagi väga nadiks, arvestades veel seda, et ma sain siiski väga hea hinnaga korteri, sest kommunaalkulud on mul pea olematud, kui võrdlen seda teiste samaväärsete korteritega. Jah tõesti praegu on mu palk väiksem, kui see oli kahe koha vahel joostes, aga siiski piisavalt suurem eelmise koha täiskoha palgaga võrreldes, et omadega ilusti hakkama saada. Sest olegem ausad, mis see väike lisaraha mulle annab, kui ma olen füüsiliselt omadega läbi ja elangi vaid selleks, et päevad läbi tööl käia ja õhtul võib-olla mõni tunnike mõne lähedase inimesega veeta.

Ja siin ma nüüd olen - hetkel küll pisut haige, aga õnnelik oma üheksast viieni tööpäevadega ja vabade nädalavahetustega, sest mul on lõpuks ometi aega, et tegeleda ka asjadega mida ma armastan. Ma saan jälle joonistada, õmmelda, sarju vaadata, raamatuid lugeda ja äkki lõpuks trenniga uuesti alustada. Varem ei osanud ma seda kuidagi väärtustada, sest olin oma kiire elutempoga nii harjunud. Ja eks keha ja meel hakkasid aasta lõpus ka aru saama, et lõpuks tuleb pingelangus, sest hetkest, mil ma ma lahkumisavalduse lauale panin, siis olen ma juba kolmandat korda haige. Detsembris enne jõule väike kerge kurguvalu ja nohu, mis läksid kiirelt üle, sest veel oli vaja ikka kuu vastu pidada ju. Siis vahetult enne oma viimaseid tööpäevi niitis haigus mu nii maha, et oli sunnitud esimest korda elus haiguslehe võtma. Ja nüüd, mil ma jõudsin reisilt tagasi, siis sain ma ise vist päris korralikult aru, et ei enam ma ei pea sinna tagasi minema ja nüüd saangi teha tööd, mis mulle ka tegelikult meeldib, sest suurest pingelanguses või siis lennuki kohutavalt külmast konditsioneerist olen ma jälle kurguvalu, köha ja nohuga. Aga no kolm on ju ikkagi kohtuseadus nagu kiputakse ülema.

Ja te ei kujuta, ette kui rahustav oli praegu arvuti taga istuda ja tegelikult ka kirjutada, sest mul ei jookse peas kümme mõtet, mida kõike ma oma paari vaba päevaga ära pean jõudma teha. Kohati võiks isegi öelda, et midagi pole teha. Ja selle pika loba vahele ka mõned pildid reisilt, mis seekord piirduvad küll telefonikvaliteediga, sest jätsin kaamera koju, aga miskit värskendavat siisa vahele ikkagi. Pikemalt reisist juba järgmises postituses, sest see oli seekord ikka omaette ooper. 

Viimasel ajal koolitöid tehes on kogu aeg tunne, et ma ei oska mitte midagi. Mõned nädalad vaja veel ära venitada ja olekski kõik, aga tööd ei saa mitte kuidagi valmis. See on viimasel ajal üks jube vastik tunne kooli puhul - just see, et ma kirjutan ja kirjutan, aga ma konkreetselt imen sõnu pastakast välja ja ei saa ise ka aru, mis ma kirja pannud olen. Lisaks ei saa aru, mida ma üldse tegema pean ja siis ongi pudru ja kapsad koos. Ei tea kas nutta või naerda, aga kohe mitte midagi nagu ei oska.

Nagu näiteks praegu peame äriplaani kirjutama, aga ma võlun neid sõnu klaviatuurist välja, sest ma ei sa no mitte midagi enam aru.  Kõik loengud on juttu mingist ärimudelist, mis otseselt nagu äriplaaniga ei seostugi, kui siis mõne üksiku punkti osas. Aga et, mis maksudega me seal arvestama peaks ja kõik muu finantsprognoosiga seostuv, kust ma need teadmised võtan?

Ma tunnen, et mu enda jutt hakkab ka üheks uureks ümmarguseks mulliks muutuma :D Vot seda meile õpetatakse. Kasvõi tänane näide, pidime tootearenduses projekti kaks viimast tabelit ära tegema, aga jälle, mitte midagi ei saanud aru. Hea küll, läksime küsisime siis ja saime vastu jälle seda ümmargust mulli. Lõppkokkuvõttes oli tabelites täiesti idiootne järjestus ehk viimased tabelid tuleb enne ära teha, kui eespool olevad. Pakkusin siis välja, et äkki tõstaks ümber, oleks ju loogilisem. Aga ei, neid ei tohi mitte mingil juhul ümber tõsta, kuna temale koolitusel nii räägiti. Küsisin, et miks nad siis niipidi on. Kogu vastus, mis ma sain oli see, et need on kindlasti selles järjekorras, tema teab ikka küll, kuna tema osales koolitusel. Ja siis hiiliti küsimusest kõrvale. Ja seda isikut peaks me nimetama siis õppejõuks ja veel oma teaduskonna dekaaniks. Tere tulemast Tallinna Tehnikakõrgkooli! 

Ma veel võtsin omale nädala õppepuhkust, et saan kõik asjad ilusti valmis kirjutada, aga valmis pole veel mitte miski saanud, sest iga päev ma istun nõutult arvuti taga ja üritan midagi teha, aga lõpuks ajab kõik vihale, sest saan aru, et jälle ma ei oska mitte midagi. Ja selle kõige juures jääb tunne, et ma olen ikka nii loll :D Kui aga vahel juhtub olema aine, milles kõik on ilusti arusaadav, sest üks õppejõud tagab piisavalt õppematerjale, mis on arusaadavad, siis ma tunnen end jälle täieliku geeniusena ja ise ka imestan, et ma sellise meistriteose kirja olen pannud. 

Aga täna istusin õhtul jälle nõutult oma äriplaani otsas, seega viskasin kõik kooliasjad nurka ja hakkasin hoopis pilte töötlema. Vähemalt sellest võlukunstist saan ma veel aru.

Tundub, et see aasta on mul tervise korda saamise aasta, sest ma ei mäleta, et ma kunagi varem nii palju arstide vahet jooksnud oleks. Nii ja sel korral tuli mul lõpuks üle mitme aasta suund ka hambaarsti juurde võtta, sest ühel hambal tuli kild ära ja valus nurk käis vastu põske. Seal aga selgus, et see auk mis sellest tulenes on üsna sügav ja nii mul vist nüüd mu kallim vara suus ongi, sest selle hamba juureravi läks mulle 300 € maksma ja nagu ma kuulnud olen, siis see on veel odavalt saadud. Peab vist tänama seda et see hammas oli kolme juurega mitte neljaga.

Aga viimasel viisidil sai siis kokku lepitud ka uus aega, et igaks kümneks juhuks ka teised hambad üle vaadata, et pärast ennast jälle segaseks maksma ei peaks, kui mõni auk liiga sügavale juba läheb. Nii siis selguski, et paaril hambal oleks vaja plommid välja vahetada, kuna sinna vahele on hakanud augud tekkima. Mis seal ikka laseme siis praegu odavamalt korda teha.

Mina olen õnneks see, kes hambaarsti juures käimisest suurt numbrit ei tee. Kui peab minema siis peab, mis seal ikka. Üldjuhul alati valin ka tuimestuse, kuna see terav näriv valu, mis kaasneda võib ei ole üldse meeldib. Aga tänane tuimestus ei tahtnud kuidagi üldse hambale mõjuda, nii sai teinegi tehtud ja lõpptulemuseks on mul terve pool nägu tuim. Ja ausalt ma pole elus kunagi varem nii väärakas välja näinud :D Sest kui üks silma ja kulm ei reageeri, siis pole miskit parata. Ütleks nii, et ma pole elus varem mütsi üle nii õnnelik olnud, kui praegu, sest õnneks mütsi praktiliselt silmini tõmmates ei näinudki olukord nii katastroofiline välja. Aga ma poleks elus uskunud, et mõni hambaarsti juures tehtud tuimestus sedasi mõjuda võib.

Kuna õhtu käes ja kõht parajalt natuke tühi ka, siis mõtlesin, et teen omale nüüd kodus ühe smuuti, et kui suu tuim on, siis kõrrega ju ikka juua saab. Tühjagi, katsu sa kõrrega juua, kui poolt oma keelt ja suud ei tunne. Aga kõige rohkem ajas ikka silm närvi, sest see ei allunud kuidagi ja kulmu oleks  ka kangesti tahtnud näpuga õiges asendis hoida :D

Läheks need tuimestused siis kiiresti üle, aga ei. Muidugi panoraam pildist sai hea uudise ka, et mul on ainult üks tarkusehammas, mis tuleks välja tõmmata. Üks tegelikult veel, aga see ei pidavatki üldse välja kasvama. Halleluuja, vähemalt selles osas saab raha kokku hoida. Ja mina kogu aeg mõtlesin, et millal need kasvama hakkavad. Pidavat ju hullusti valu tegema. Üks nagu hakkas kasvama, natuke valutas, aga seegi läks kiiresti üle ja see oligi kogu minu tarkusehamamste valu. Vähemalt millegi üle saab peale hambaarsti juures käimist tuju hea olla. 

Ilmataat on see aasta väikese vembu teinud ja lumi on kohe eriti varakult maha sadanud. Muidugi iseasi, kui kauaks see maha ka jääb. Aga, kui siit ja sealt võib kuulda ikka vingumist, et lumi nii vara maha tuli. Siis mulle meeldib see igatahes. Ja tegelikult aastaid tagasi, kui väike olin, siis ma mäletan aega, kus sai Marti ja Katri jooskmas käidud, kui lumi maas oli. Seega on inimesed juba ära harjunud pigem sellega, et siin on üldiselt mustad jõulud ja hea, kui aastavahetuseks lõpuks lumi maha tuleb. 

Nii mõnus on ju hommikul ärgata, kardinad eest tõmmata ja lumesajuse ilmaga hommikusöögi kõrvale kuuma teed nautida. Ja pärast siis kooli või tööle jalutada. Tänane hommikune jalutuskäik kooli ja õhtul tagasi olid küll mõnusad. Ainult eelmine nädal tuli ette olukord, kus tuiskas sellist märga lund ja tol hommikul oli jalutuskäik ilmselgelt vale otsus. Tegin mina rõõmsalt hommikul omale korraliku näo pähe ja kooli jõudes ei olnud sellest mitte miskit järgi, selle asemel vaatas mulle peeglist vastu hoopis totaalsete pandasilmadega nägu. Nii ma siis kiiruga enne loengut üritasin nägu puhtaks nühkida, mis eriti hästi sealt just maha tulla ei tahtnud, seega nägin enamuse päevast suhteliselt zombi välja. Nii et ilmselt peaks omale vist igaks kümneks juhuks ka ühe veekindla ripsmetušši varuma. Aga muidu olen mida igati talve pooldaja, sest siis on kõik nii ilus.

Aga seoses sellega, et lumi nii vara maha tuli on mulle juba meeletu jõulutunne hinge pugenud, sest lisaks sai töö juures ka kõiksugu jõulukraami ja kaunistusi juba välja panna ja paljude akendest võib näha mõnusat jõulutulekeste kuma, mis juba välja pandud on. Ja eks ma ka ise nende seas, sest sain oma uued tulukesed just kätte ja need on ülihead, aga sellest on mul niikuinii peagi ka postitus tulemas. Nii et selle asemel, et kooliasjadega tegeleda, tõmbaks ma end hea meelega lihtsalt teki alla kerra, võtaks ühe suure tassitäie kuuma teed ja vaataks täieliku klišee sisuga filme. Ma ei tea, miks see minu puhul nii on, aga alati, kui jõulud lähenevad tahan ma täiega neid televisooni jaoks tehtud filme faadata, mis on kõik tegelikult suhteliselt ühelaadse sisuga ja küllaltki etteaimatavad.

Nii siis eile õhtul mul õppimisest suurt välja ei tulnud ja selle asemel vaatasin hoopis filmi Acidentally Engaged, mis on täielik klišee, aga praegu tundub see nii armas lihtsalt. Ühesõnaga praegu ma selliseid filme ainult vahikski, kuigi need ei ole just mingid erilised meistriteosed. Lisaks olen hakanud mõlgutama mõtteid ka juba jõulukinkide osas ja ilmselt oleks see aasta tark tegu osad juba novembris ära osta, et detsembris kulutused hiiglaslikuks ei läheks. 

Mina olen igatahes juba täielikult jõulumeeleolus ja seetõttu tuleb ka suur laiskus juba peale. Lõppu veel üks telefoniklõps. Võtaks ma end nüüd käsile ja läheks püüaks mõned kaadrid ka väljas, sest Eesti ilma teades ei oska kunagi arvata, kaua me seda ilu nautida saame.