Nagu ma eelmises postituses nagu poole suuga mainisin siis jaanauri lõpus oli meil tüdrukutega väike nädalane reis Mallorcale. Ütleme nii, et see oli ikka suures osas täiesti planeerimata reis, alustades siis sellest, et lennupiletite ost tuli suhteliselt äkki ja ülejäänud reisi ajal osutus ka vist planeerimatuse tõttu kergelt kaootiliseks. Aga nalja peab ju elus saama - ehk kuigi osad asjad ei läinud nii nagu vaja, siis ise võtsime seda pigem naljana. Tegelikult kõik sai alguse sellest, et leidsin ühe odava pakkumise Londonisse ja siis sõbranna hakkas ka neid pileteid uurima ja järsku tuli küsimus, et äkki läheks hoopis Mallorcale ja no nii me läksimegi. Novembris ostsime piletid ja Jaanuaris juba lendasime.

Enam ma taolist reisi väga ette võtta ei taha, sest see lennujaamades passimine on ikka eriti tüütu või veel tüütum on see,  kui sa ei vaata, mis lennujaamas sul vahemaandumine on. Meil olid vahepeatused Saksamaal - üks nendest oli Frankfurti Hahni lennujaamas ja just seda Hahni osa me tähele ei pannud, sest see on üks väike lennujaam, mis meie mõistes oli ikka suhteliselt pärapõrgus. Vähemalt vedas, et sain paar nädalat enne reisi tüdrukud nõusse, et me seal ikka ööbimise võtaksime, mitte ei jääks ööseks lennujaama. Peale maandumist sõitsimegi taksoga lähimasse linna, mida oleks võinud pigem aleviks nimetada, sest isegi mõnda lahtiolevat söögikohta oli võrdlemisi raske leida rääkimata siis veel transpordist meie ööbimiskohta, mis oli 6 km kaugusel linnakesest. Kui olime lõpuks süüa saanud, võtsimegi siis ette jalutuskäigu, aga kuna tee oli täiesti lageda maa peal, siis tuul oli ikka parajalt külm. Vähemalt ööbimiskoht oli mõnusalt soe ja armas ja omanikeks oli ka üks armas saksa vanapaar, kes meid hommikul ka väikese tasu eest lennujaama viis.

Aga oh seda algset õnne, kui lõpuks Mallorcale maandusime. Kuigi seal oli ikkagi kevad ja pigem jahedamapoolne, oli see kohati ikka nii hea ja värskendav, eriti kui saad tagi väel käia või lausa kampsuniga. Me muidugi tahtsime oma tarkusega jala sealt lähedalolevasse kaubanduskesksesse saada, sest seal oli ju Primark ja Starbucks. Teate ju küll see eestlaste hullus nende kohtade suhtes, aga Starbucksi karamelli frappuccinost ei saa ju ära öelda. Aga lõppes see sellega, et üks sõbranna ajas praktiliselt kiireteel oma salli taha. Seega läksime sama targalt lennujaama tagasi ja võtsime takso. Eks meil see esimene päev osaliselt seal keskuses mööduski - osteldes, kohvitades ja telefone laadides.

Kuna teadsime, et meie majutuses on köök, siis muidugi enne minekut käisime toidupoes ka ära ja lahkusime sealt nelja toidukotiga. Võtsime takso ja sõitsime majutusse. Või vähemalt nii me arvasime. Tegelikkus oli see, et antud koht oli nende talvehoojaks kinni ja meid oli ümber suunatud. Aga kas keegi seda ka meile mainis? Loomulikult mitte. Nii me helistasime ja üritasime nende kohutavast inglise keelest aru saada, kus me minema peame. Ning soovist, et naine meile takso kutsuks, kuna me ise vastavaid numbreid ei tea, ei teinud ta suurt välja ja ütles, et ta ei saa. Ja see oli kõik. Nii me siis hakkasime oma kotihunnikuga edasi järgmisesse majutusse liikuma, mis pidavat siis ligikaudu kahe kilomeetri kaugusel olema. Aga arvestades, kui kitsad on mõned Hispaania tänavad, siis tekkis küll tunne, et iga hetk võib auto alla jääda.

Kujutage nüüd ette neli tüdrukut, kõigil seljakotid, toidukott ja suur Primarki kott näpu otsas. Ega see kaks kilomeetritki nii libedalt läinud, sest paberkotid hakkasid lagunema ja Primakris miskipärast ei võeta riidepuid ära ja nii me viskasimegi vahepeal ligi 20 riidepuud minema ja pakkisime oma asju ümber ja muidugi viimane kott tuli ümber pakkida paarsada meetrit enne hotelli, sst asjad lihtsalt pudenesid juba kotist välja. Nüüd kõlab legendaarne reklaamlause - aga see pole veel kõik. Sest majutus oli ka omaette tipptase. Alustades siis iseteenindusest, kus võtmed on lauale visatud ehk laske ennast ise tuppa sisse - kusjuures vastuvõtsus polnud ühtegi inimesti mitu päeva. Mitu nädalat enne reisi esitasime nõude lisavoodile, kuna meiega liitus inimene, aga seda voodit me ei saanud. Nii me ööbisime need neli ööd ülipisikeses võrdlemisi jahedas ja niiskes toas, kus magasime põhimõtelliselt diagonaalselt, et me neljakesi kahte voodisse ära mahuks.

Üritasime olla enamus aja ikka linnas, et me peaks võrdlemisi vähe aega hotellis veetma. Üheks päevaks laenutasime ka rattad ja muidugi järgmine päev bussijaamas avastasime poole odavama rattarendi. Tegelikult tuli mõtetuid lisakulutusi päris palju lihtsalt sellepärast, et kõik oli kuidagi väga ligadi-logadi planeeritud. Sest ega tagasi lennates ei uurinud me ka ju seda, et meie vahemaandumine on väiksemas Berliini lennujaamas, kus väga kuskil olla pole. Esialgse plaani järgi pidime öö olema lennujaamas. Aga kuna ma jäin veel lõpus haigeks ka, siis ei suutnud ma kuidagi seal olla, nii ma võtsin lõpus veel üksi lennujaama kõrvale hotelli ööks toa. Irooniliselt oli see kogu tripi kõige mugavam ja parem majutus, kus olek stahtnud tegelikult isegi rohkem kui üks öö olla.







Selliseid äkilisi odavaid reise ma enam igatahes ette võtta ei taha. Sest mis esmapilgul tundus üliodav, tuli lõpuks ikkagi üsna kallis ja seda lihtsalt selle tõttu, et majutuste ja kõige muu taolise koha pealt tuleks eelnevalt ikka korralikku eeltööd teha, mitte esimene ilus ja odav majutus ette võtta. Samas mulle need reisibüroode üliplaneeritud reisid ka ei meeldi. Pigem otsiks ikka ise, aga lihtsalt enne tuleks natuke rohkem mõelda ja arvustusi lugeda.