Mulle võiks vist küll aast halvima blogija tiitli anda (tahaks siia lõppu praegu pisaratega naerva emotikoni ka lisada), sest just postituste lehte lahti võttes nägin et viimane kritseldus siin sai kirja lausa rohkem kui kaks kuud tagasi - ja seda kirjutasin ma Jaanuaris ning lõin läpaka kaane kinni, sest vahele tuli sadakümme muud asja - tegelikult kõigest üks - ja sinna see jäigi. Ja nüüd kuu hiljem tuli nagu mõte, et võiks ju ikka edasi kirjutada. Ausalt ega ma ei mäletagi enam, mis algselt selle postituse sisuks pidi olema, aga nüüd saab sellest ilmselt lihtsalt üks lobapostitus või siis juurutlemine selle üle kuidas ma siiani üldse vastu pidasin.

Tegelikult oktoobrist alates või isegi pigem septembris, on elu lihtsalt kuidagi palju kiiremaks muutunud ja eks ma tol hetkel üritasin kahe töö kõrvalt leida aega ühe kalli isiku jaoks, kes siin vaikselt augustist alates mu ellu pugenud on ja sealjuures veel sõprade jaoks. Eks loomulikult on aega ka iseendale vaja ja nii ma üritasingi kuidagi kulgeda.

Eks pinge oli suur, sest mingi hetk ma lihtsalt tundsin, et ma ei jõua enam. Nägin seda kasvõi oma töötulemustes, sest kahe koha vahel joostes kippusid asjad nii ühes kui teises kohas ununema. Hommikuti oli eelmisesse töökohta minek veel eriti vastumeelne ja mul puudus igasugune motivatsioon, sest samal ajal oleks tahtnud pigem oma erialase tööga tegelda, mis paraku tol hetkel oli siiski võrdlemisi tagaplaanil.  Ikkagi see, kui töötad kuus pea kakssada tundi või isegi rohkem, kurnab lõpuks ikka ära küll. Isegi mõtlesin veel, et kaua ma sedasi vastu pean- vanaenam ju kogu aeg manitses, et võtaksin hoogu maha, et muidu põlen läbi. Ja ma ei imesta üldse kui olin seal läbipõlemise äärel, sest motivatsioon puudus ja võtsin kõike nii hinge ja õhtu lõpuks lihtsalt mossitasin kogu aeg. Aga minu jaoks on alati kehtinud reegel, et ma pean iseendaga ise hakkama saama ja raha on olnud alati asi, mida ma teistelt ei küsi.

Kuid siis nagu väike päästeingel pakkus mu praegune töökoht mulle täiskohta, seega said lõpuks siis eelmises töökohas lahkumisavalduse lauale panna. Ütleme nii, et tegelikult polnud seal väga vigagi, kuid läksin sinna lihtsalt ajutiselt kooli ajaks ja lõpuks olin seal ju üle kolme aasta. Kooli kõrvalt oli see igati tore töö - tööaeg oli paindlik ja eks palk tollel ajal ka ju igati korralik, kui võtta, et ühikas elades on kõiksugu arved ja kulutused ikka võrdlemisi minimaalsed. Aga nüüdseks korterit üürides jäi see palk minu jaoks ikkagi väga nadiks, arvestades veel seda, et ma sain siiski väga hea hinnaga korteri, sest kommunaalkulud on mul pea olematud, kui võrdlen seda teiste samaväärsete korteritega. Jah tõesti praegu on mu palk väiksem, kui see oli kahe koha vahel joostes, aga siiski piisavalt suurem eelmise koha täiskoha palgaga võrreldes, et omadega ilusti hakkama saada. Sest olegem ausad, mis see väike lisaraha mulle annab, kui ma olen füüsiliselt omadega läbi ja elangi vaid selleks, et päevad läbi tööl käia ja õhtul võib-olla mõni tunnike mõne lähedase inimesega veeta.

Ja siin ma nüüd olen - hetkel küll pisut haige, aga õnnelik oma üheksast viieni tööpäevadega ja vabade nädalavahetustega, sest mul on lõpuks ometi aega, et tegeleda ka asjadega mida ma armastan. Ma saan jälle joonistada, õmmelda, sarju vaadata, raamatuid lugeda ja äkki lõpuks trenniga uuesti alustada. Varem ei osanud ma seda kuidagi väärtustada, sest olin oma kiire elutempoga nii harjunud. Ja eks keha ja meel hakkasid aasta lõpus ka aru saama, et lõpuks tuleb pingelangus, sest hetkest, mil ma ma lahkumisavalduse lauale panin, siis olen ma juba kolmandat korda haige. Detsembris enne jõule väike kerge kurguvalu ja nohu, mis läksid kiirelt üle, sest veel oli vaja ikka kuu vastu pidada ju. Siis vahetult enne oma viimaseid tööpäevi niitis haigus mu nii maha, et oli sunnitud esimest korda elus haiguslehe võtma. Ja nüüd, mil ma jõudsin reisilt tagasi, siis sain ma ise vist päris korralikult aru, et ei enam ma ei pea sinna tagasi minema ja nüüd saangi teha tööd, mis mulle ka tegelikult meeldib, sest suurest pingelanguses või siis lennuki kohutavalt külmast konditsioneerist olen ma jälle kurguvalu, köha ja nohuga. Aga no kolm on ju ikkagi kohtuseadus nagu kiputakse ülema.

Ja te ei kujuta, ette kui rahustav oli praegu arvuti taga istuda ja tegelikult ka kirjutada, sest mul ei jookse peas kümme mõtet, mida kõike ma oma paari vaba päevaga ära pean jõudma teha. Kohati võiks isegi öelda, et midagi pole teha. Ja selle pika loba vahele ka mõned pildid reisilt, mis seekord piirduvad küll telefonikvaliteediga, sest jätsin kaamera koju, aga miskit värskendavat siisa vahele ikkagi. Pikemalt reisist juba järgmises postituses, sest see oli seekord ikka omaette ooper.