Ehk mäletate veel mõnda aega tagasi tehtud postitust televisiooni silmarõõmudest. No olin mina esmaspäeval kinos vaatamas Vind Dieseli uut filmi Viimane nõiakütt ja no endamisi ikka mõeldes, et on ikka üks suuurepärane näiteleja, kelle filme võib ikka ja jälle vaadata. Niisiis tuligi mul seal idee, et kui televisiooni kompudest sai postitus tehtud, miks mitte teha ka filmi omadest. Ja ei film ei olnud halb, et mõte uitama läks. Aga sellistel tähelepanu nõudvatel momentidel tulevad miskipärast alati need kõige paremad ideed.

Hopefully you still remember the post about TV Eye Candys. Well, on Monday I was in cinema watching Vin Diesel's new movie The Last Witch hunter and yet again thinking that he is just so good actor and I would watch his movies again and again. And then came the idea that if I already made post about TV  characters then why not to make post about some movie characters. Not that the movie was bad, but appearently good ideas always come moments like these.

VIN DIESEL  AS  DOMINIC TORETTO

No, kui tema tõttu see postitus idee saigi, siis ei saa muud moodi, kui peab ka temaga alustama. Nagu ma mainisin, siis on ta suurepärane näitelja, kuid oma koha võitis ta just Domi karakteriga Kiiretest ja vihastest. Ja tee, mis sa tahad, kuid kõigis ta teistes rollides kumab siiski ta laialt tuntud karakter miskitmoodi läbi. Ja põhjuseks ei ole sugugi see, et näitleja näeb ju samasugune välja, vaid siiski mängib siin rolli tema näitlemine.

If he is the reason I got that idea, it would be proper to start with him as well. Like I mentioned, he is amazind actor, but he won his place with Dominic Torreto's character from Fast and Furious. Even tough he has different characters in other movies, then new characters are stilll somehow remind me of Dom. And not because the actor is same, but more of how Vin is playeing these other roles.

DYLAN O'BRIEN AS THOMAS 

Nüüd the ilmselt mõtlete küll, et ma tundun nagu mõni teismeline fännitüdruk, sest jah ka sellest listist leiate te Dylan O'Brieni, kuid seekords siis oma rolli eest filmis Labürindijooksja, kus ta kehastab tegelast nimega Thomas. Tom on lihtsalt imeline. Ta haarab kontrolli enda kätte, kui keegi seda ei taha või ei oska miskit olukorraga ette võtta. Ka tema ei oska, kuid ta annab endast siiski parima, et päästa need, kes on talle olulised. Kuis samas on ta mingil määral ka enesekeskne ja peab saama selle, mida tahab. Aga ta kombineerib need kaks omavahel kuidagi väga hästi, nii et ta on justkui see perfektne isiksus.

I think that now I seem like some teenage fangirl, but yes you can find Dylan O'Brien from this list again, because his character Thomas from The Maze runner is amazing. Thomas is just so perfect, he takes action is situasion no-one don't want or just don't know what to do. Neither does he, but he still gives everything to save the ones who is important to him. But on the same time he is also a little bit selfcentered, since he has to have what he wants in his life and somehow he is just combining these so perfectly.

ADAM G. SEVANI AS MOOSE 

Kõik, kes on keelatud tantsu filmidega järjel, ilmselt mõistavad seda otsust. No Moose on lihtsat Moose. Iga uue filmi ilmudes on see justkui kohustuslik, et tema peab olemas olema. Kui teised karakterid on siiski filmide jooksul võrdlemisi palju vahetunud, siis Moose on see, kes on teisest filmist saadik seal. Ta on näeb äge välja, ta on humoorikas ja kõigele lisaks tantsib ta ka imelisel. Mida rohkem tahta?

Everyone who now Step Up movies proplably know why he is in that list. Moose is just Moose. He has to be in every new movie, otherwise the movies wouldn't be same. When other characters have changed trough the movies, then he is the one who has been there from the second movie. He looks awesome, he is funny and the most amazing part is that his dancing is amazing. 

JOHNY DEPP AS JACK SPARROW

Johnny Depp on suurepärane näitelja, aga enamus filmid, kus ta mänginud on, pole oma sisu poolest mulle just eriti meeltmööda ehk mängib seal siiski ka pisut rolli see, et Depp on oma piraadirolliga mu südame niivõrd võitnud, et on raske teda kedagi teist mängimas ette kujutada, sest siiski jääd tema puhul ootama seda tõsist hullumeelsust, mida saab nautida, kui ta on Jack Sparrowi rollis. Ja just see hullumeelsus ongi see võti siin, miks see üks isik ühest filmist mulle nii hinge pugenud on. Sest tegelikult kui ma noorem olin ei tundunuduki Kariibi mere piraadid filmina mulle nii köitvad, kuid just see Jack Sparrow suutis neid filme vaatama kutsuda.

Johnny Depp is amazng actor, but mostly I'm not interested in these kind of movies he is in. These aren't just my cup of tea and I'm also thinking that I'm still waiting that craziness from him and when I don't get it, the movie don't seem that good. So yes hes has won my hear with his Jack Sparrow role. I just love all this beeing crazy thing with him and that's kind of the reason I have watched the Pirates of the Carribean.  I was pretty young when the movies came out, so back then I didn't like them that much, but I liked Jack Sparrow, so I had to see the othe0 rmovies as well.

THEO JAMES AS FOUR

Ma olen varasemalt kirjutanud, kui väga Four mulle ''Lahkulööja'' raamatus meeldis, nii et pole ka ime, et ta filmi versioon mulle samuti meeldib. Kuigi filmis tundub ta kuidagi karmim, aga see igati teretulnud. Ta on nägus, salapärane, aga ka armastav nende suhtes, kellest ta hoolib. 

I have written before how much I loved Four in Divergent books, so it's no supries that I really like him in the movies as well. Even though in movies he seem lot more tougher and I like it. He is handesome, mysterious, but also loving when he is with right persons. 

Kas teil on ka mõned karakterid filmidest, kuidagi eriti suureks lemmikuteks muutunud? Võid mulle kommentaaridesse, ka oma lemmikuid jätta.

Maybe you have some movie character you like a lot? Let me no in comments.

Mõnda aega tagasi kostitas Amway, mind taas mõningate uute toodetega, milleks sellel korral oli neli toodet Artistry uuest Hydra-V sarjast. Artistry Hydra-V tootesari on loodud kõikide naha niisutamiseks, mis on sobilik kõikidele nahatüüpidele. Tooted sisaldavad Norra fjordidest ammutatud vett, Himalaja roosat soolakivi ning Hawaii acai marja ekstrakti, mistõttu on need niisutavad, toidavad ja taaselustavad näonahka. 

A few weeks ago Amway sent me a package with few new products. This time I was lucky to try  four products from Artistry new Hydra-V collection. New products are focusing on hydrations of all skin types. Products are including Norweigian fjord water, Himalayan pink rock minerals and Hawaiian acai, so they are moisturaising,  nourishing and revitalizing.

Puhastusgeel on esialgu läbipaistev ja küllaltki paks. Enne näole kandmist tuleb nägu sooja veega korralikult niisutada ja seejärel umbes maapähkli suurune tilk näole hõõruda, mil ta muutub valgeks tihedaks vahuks. Pärast on nägu siidine ja pehme ning see eemaldab ideaalselt kõik meigijäägid näonahalt. Sellel ei ole tugevat intensiivset lõhna, vaid on sellise mõnusa värske lõhna alatooniga. Siiani on see mul igapäevasel kasutuses olnud ja ühtlasi on see ka mu lemmikuks nendest, mida katsetada sain.

At first the cleanser is gel and after putting it on(about a hazelnut size drop) and rubbing it is going to change into white thick foam. After using it, face is so soft and silky and it removes make up really well. I love the fact that it don't have an intensive scent, instead it has kind of refreshing one.  Since I got it I have used it every day and also it is my favorite product from all of them.

Ainuke toode neist, mis mulle kahjuks üldse ei sobi. Kuna kreem on mõeldud siiski eelekõige kuivale nahale, siis minu naha puhul muudab see seda veel rasusemaks. Ainuke võimalus on mul seda näo puhul kasutada öökreemina, kuna minu rasuse naha puhul võtab imendumine küllaltki kaua aega. Kuid hommikuti tunnen ikkagi vajadust nägu toonikuga üle käia, et liigne rasu eemalda. Selle tõttu ma seda näol peale paari kasutuskorda rohkem kasutanud pole. Kuid kasutan seda kätekreemina. Sest praegusel järjest kargemaks muutuva ilma puhul on käed siiski need, mis kõige kiiremini kipuvad kuivama ja nende puhul teeb kreem oma tööd küll hästi, jättes päris kiiresti siidise ja pehme naha kätele. Muidugi see on toode, mille lõhn mulle meeldib enim kõigist, kuigi neil kõigil on värske lõhn, siis see on kuidagi eriti hea. 

It's the only product which don't suit with my facial skin at all. This creme is meant for dry skin and I have oily, so it makes it feel even more oily. At first for a few times I used it as a night creme, since for my skin it took forever to aborb. But still in the mornings I felt a need for a toner, to get the oily feeling away. That's the reason I haven't used it on the face anymore. But now I'm using it as a hand creme and it does perfect job with them. Now, when the weather is getting colder and colder and hands are usually the ones which is getting so dry on that period. So after using it on my hand I get really good soft result. But I like this ones scent the most. Even though they are all with so refreshing smell, it still smells better than the others.

Nii, et kokkuvõttes olen ma tegelikult sarjaga üsna rahul. Näokreem ei ole kahjuks lihtsalt minu nahatüübile mõeldud. Ja kas mitte ei näe need pakendid imelised välja? On teist keegi jõudnud ka neid juba kasutada? Kuidas on muljed?

So in conclusion I actually really like the collection. Unfortunately the facial creme isn't form my skin type, put for me other product are really good. And don't the packages look amazing? Have any of you used them already? If so, let me know what you think.

Mina olen see sügis ikka tõiselt hädas olnud sobivate üleriiete leidmisega. Kõigepealt olin ma ikka päris sihikindel, et ma muretsen omale lõpuks ühe mantli. Mul pole tõesti mitte kunagi ühtegi mantlit olnud ja lõppkokkuvõttes ma valisin ikkagi jope. No, mis teha kui ühtegi sobivat ei ole kuskilt võtta. Siis tekkis mõte, et oh teeks ise, nüüd oskan ju selle lõiget ka teha, nägin veel sobilikku kangast ka päris hea hinnaga, aga siis mul jõudis kohale, et kohe kohe koputab projekt uksele ja siis võib vaid unistada endale millegi õmblemisest.

Nii olen siis paar nädalat omale uut jopet otsinud. Kuigi ma alles aasta alguses ostsin uue, aga ma ei tea isegi, miks ma tolle ostsin, sest see on lühike jope. Ja tegelikult mulle ei meeldi ju lühikesed ning lisaks avastasin nüüd, et see on mulle veel suureks ka jäänud, nii, et ma olen igal vabal hetkel käinud jope otsingul. Vanasti nagu sai jope ka ilma igasuguse probleemideta leitud ja väga palju, miskit otsima ei pidanud. Aga nüüd on sadakümme häda, küll üks on liiga lühike, teine hoiab imelikult, kolmandal on käisel lühikesed, siis on hind liiga kõrge, siis ei meeldi lõikelised lahendused ning lõpuks, kui leiad selle ideaalse sobiva hinnaga, eks siis pole loomulikult õiget numbrit. 

Üks näide New Yorkerist. Leidsin ideaalse jope, kõik oli super, kuni tahtsin seda eest kinni panna. Ja mida pole, on lukk. Kes teeb talvejope ilma lukuta? Kas tõesti arvati, et need trukid on need kõige püsivamad kinnitused jope jaoks? Olgu, see selleks, sellel oli vöö ka, mis oleks trukkide lahti tulemist takistanud. Aga siis ilmnes järgmiseks fakt, et katteriideks on valitud kunstkarusnahk. No jumala eest, kes selle väja mõtles, sellel pidi küll igasugune praktiline mõtlemine puuduma. Ma saan aru,e t see hoiab sooja, kui lukku pole, aga kes tahaks omale jopet, mis talle jubeda kõhu ette tekitab. Eks ma viisin selle jope siis nõutult omale kohale tagasi. Aga see nii nii meeldis mulle, nii, et see jäi tükiks ajask veel kripeldama. 

Oi ma olin täna üks õnneseen, kui sain lõpuks Pärnu Lindexsist omale sobiva jope. Kuigi hind oli veits krõbe, aga kuna üldpildina meeldib see mulle väga ja sobib ka, siis ära ma ta lõpuks ikka ostsin. Muidugi kassas oli tore kuulda, et kui mul tuleks lisaks sõnumitele ka e-mailiga sooduspakkumised, siis ma oleks saanud selle jope pea 30 eurot odavamalt. Miks ma varem ei teadnud, et neil meililist ka veel on? Aga vähemalt on mul nüüd korralik jope, ega pea enam külmetades nahktagiga ringi käima. Ja varsti varsti näeb kindlasti pilte ka mõnes postituses, sest nüüd ma sain küll oma kaamera, aga unustasin mälukaardi maha.

Finding outerwear is just so difficult. Firstly I was so sure that I will buy a coat. Since I never had a coat and now I really wanted it, but I didn't found any, that I would like. Then I was thinking that I'm going to make myself one. I even found perfect material with pretty good price, but then I remember that I have outerwear project coming and then I won't have any time to sew something for myself.

Well, then I decided to buy parka or winter jacket. But oh boy, I never thought that it can be so difficult. Few year back I basically bought the first one I liked. Actually I just bought winter jacket back in February, but I don't like short ones. And it's short, I don't know why I bought it and now I actually discovered that it's too big for me as well. So I have been looking for the right one for few weeks. But what are you doing, when you don't like anything. Firstly you don't like the the length, then other one holds weird, then sleeves are too short, then I don't like the cut and next price is too high and when you finally find perfect one, then they don't have your number.

One example from New Yorker - I found perfect parka andwhen I wanted to zip it up I noticed that it didn't have a zipper. Like who makes winter coat without zipper? Press buttons aren't best to hold front together. Fine, it also had a belt, so wasn't the biggest problem. But then I discovered that the front facing is of fur. Like really why you make it from fur? I get that you want it to be warm if you don't have zipper, but anyone don't want to wear a winter coat which makes you two times bigger. So I put it back. And later was thinking that it was so beautiful and I really wanted it, but the facing in there ruined everything.

But finally today I found perfect one from Lindex. Even though the price was too high and usually I would have but it back and looked for another cheaper one, but it was the last store left and I didn't found anything else at all. But at least now I don't have to freeze with my leather jacket and I actually really really like it, but it was hard to find. And definitley you  will see it soon on some post, but right now I can't take pictures. I have my camera now, but forgot my memory card. 

Kõik on nii mõnusalt värviliseks juba muutunud ja loomulikult pole mul just nüüd kaamerat käepärast. Eks ma mõtlesin, et ma ei tee sellega ju niikuinii see nädal midagi, kui see pea muutumatult kuu aega kapi otsas seisis. Nii, et jätsin selle maale, teades, et kohe kohe sõidan nii või naa tagasi. Aga vot just see nädal oli mul mitmeid hetki, kus soovisin, et kaamera käepärast oleks. Ja kuna internet on ühikas see nädal ikka enamus ajast streikinud, siis ei ole eelmise nädalavahetuse pildid veel siia jõudnudki, nii, et siit ka mõned, millega ma rohkem rahule jäin. Kuigi maal käies on tunne, et pole seal enam midagi pildistada, sest no kõik on kogu aeg ikka üks ja sama, seega pole seal tehtud piltidega juba ammu nii rahul kui olla võiks. 

Kooliga on ka kõik suhteliselt sujuvalt liikunud ehk olen koheselt kõikvõimalikud koolitööd ära teinud. See on ikka suur saavutus. Kuigi nüüd hakkab vaikselt tunda andma, et õppejõud tahavad meilt ka miskit saada ju, nii, et vaikselt see nimekiri ikka täieneb, mis teha vaja on ja eks loomulikult on ülejärgmine nädal ka juba projekt algamas ja mul pole veel modelligi otsitud. Appi. Kuid, kes see ikka nii naljalt modelliks tahab tulla ja selle eest koolile peale maksta, nii, et tundub, et pean vist ikka ise kõik kinni maksma, et ma kellegi sinna üldse saaks, sest ega see hindeke ju niisama ei tule, kui kellelegi pole riideid selga panna. Aga muidu on eluke üsna tore ja rahulik.

All the trees are in so beautiful colors and of course I don't have my camera right now. I was so sure I won't need it this week, so I left it at my parents place, knowing that I will go back there this weekend. But now I feel like I want to catch everything on pictures, but what I don't have is my camera. And back at home I don't feel any inspiration to take pictures anymore, since everything is same as alaways, only seasons are chaneging. I actually wanted to share some pictures with you earlier, but the internet connection in dormitory isn't quite working this week, so finally I have normal connection and able to make this entry.

Everything with school is perfect as well, since I have done all the homework as soon as possible. And it's a huge achivement. But also now it's seem like lectures will give us more and more things to do. And also the project is strating soon and I even don't have a model yet. Help me. But really who want's to pay to school to get a jacket and skirt? Well kind of noone, so seems like I don't have aneything else to do to pay these thing myself. But it's manageable, so life right now is pretty easy and happy.

Need kolm päeva, mis ma olen saanud kodus olla, olen ma suure osa asjast köögis veetnud, kuna otsustasin, et talveks oleks ka miskit moosi vaja teha ju, nii ma siis laupäeva hommikul selle valmistamist alustasingi ja praeguseks nüüd lõpule viisin ja moosi purki sain. Aga kuna õunadega oli juba hoog sees, siis tuli tahtmine ühed mõnusad õunamuffinid ka valmis küpsetada. Ühtegi meelepärast retsepti ma kuskilt ei leidnud, nii et miksisin kõige tavalisemad muffini komponendid kokku ja sain ühed imemaitsvad koogikesed. Ja kuna tegu on ühe imelihtsa retseptiga, siis miks mitte seda rõõmu ka teiega jagada.

These three days I have been able to spend at home, have mostly gone by in kitchen, since I decided to make some apple jam for winter and today I finished with this. Still apples in mind, I decided to make some apple muffins as well, but I didn't find any recipe I would of liked, so I mixed up most common thing for muffins and ended up with delcious ones. So why not to share the recipe with you too.

Vaja läheb: 3 muna, 2.5 dl suhkurt, 3dl jahu, 150g võid, näpuotsatäis soola, 1tl küpsetuspulbrit ja kaks keksmist õuna. 

You need: 3 eggs, 2.5 dl sugar, 3dl flour, 150g butter, a little bit of salt, 1tsp backing powder and 2 apples. 

Sulata või ja jäta see jahtuma. Seejärel vahusta munad suhkruga ning lisa vahule vaheldumis segades jahu, küpsetuspulber ja sool ning kõige lõpuks sega juurde ka jahtunud sulavõi. Viimaks koori õunad ja haki kuubikuteks ning lisa segule. Pane valmis muffinivormid, täida need taignaga. Et peale krõbe koorik saada - raputa peale ka suhkrut ja kaneeli. Ja pista muffinid ahju ning küpseta, kuni muutuvad pealt kuldpruuniks. Loomulikult võib igaks juhuks ka hambatikuga katsetada, kas on valmis. Sellest kogusest tainast peaks saama umbes 24 muffinit.

Melt the butter and let it cool down. Then whip up sugar and eggs and  add flour, backing powder and salt alternatly stirring. Then add melted butter ad mix the whole thing up again. And finally peel apples and mince them into cubes and add these to the dough. Then pour it to the backing tin and add some sugar and cinnamon as frosting to get them crispyon top. And now bake then until they are beautiful golden brown and just in case you can try with toothpick if it's ready on the inside. With this portion you should have about 24 muffins. 

Ma hammustasin oma eesmärgiks vist liiga suure ampsu ja viiekümne raamatu lugemisest võib ainult unistada. Sest ilmselgelt ei arvestanud ma sellega, kui palju aega kool ikka röövib. Nii, et eks nüüd näha ole, kui palju ma siis tegelikult neid ära lugeda jõuan. Kuid sel korral jõudsin nüüd lõpule James Dashneri ''Labürindijooksja'' sarjaga. Need on ühed imelised raamatud, kuigi mulle pole kunagi eriti meeldinud raamatud, mis pole kirjutatud mina vaates, siis need on ikka äärmiselt hästi sellisel viisil (kuidas seda nimetatakse?) kirjutatud, sest siiski keskendub ta põhiliselt ühele kõige tähtsamale tegelasele ja selle ümbrusele, mitte ei uita siin ja seal ringi. Autori kirjastiil on lihtsalt äärmiselt mõnus, nii et sa unustad ennast lugema, sest kõik on kuidagi nii mõnusalt sujuv.

Esimene raamat räägib sellest, kuidas Thomase nimeline poiss saadetakse välule, mida ümbritsevad kiviseinad ja labürint, mille seinad sulguvad ja liiguvad igal ööl ja kõik, kes on ööseks labürinti jäänud, pole enam naasenud. Kõik välu elanikud on poisid ning keegi ei tea, miks nad sinna saadetud on, kuid iga kuu tuleb üks inimene juurde.  Ühtlasi ei mäleta ka keegi oma minevikust midagi, seega on nad hakanud sealet elu aksepteerima ning ennast seal sisse seadnud ja elavad pealtnäha tavalist elu. Vaid osad neist on jooksjad, kes veedavad päevalabürinti uurides, et leida väljaspääs. Nii sai üsna alguses Thomase kinnisideeeks, et ta tahab jooksjaks saada, mille peale enamus siiski vaid naersid, kuni hetkeni, mil poiss ööseks labürinti jooksis, et nende juht päästa ning sealt ka elusana tagasi tuli. Senine eluolu hakkas aga allamäge minema, kui paar päeva hiljem saabus ka tüdruk Teresa. Ühel hetkel ei sulgunud enam uksed, mis tähendas elanike jaoks vaid seda, et nad ei ole enam labürindis peituvate elukate eest kaitsud ning ellujäämiseks tuli neil veel kiiremini väljapääs leida ning seejuures ka kasutada äärmuslikke meetodeid.

Seeria teine raamat ''Põlenud katsed''  lgab sellega, et nad on labürindist tapvate mostrumite käest pääsenud tagasi pärismaailma, kus tundub, et nad ei pea enam põgenema. Kuid seda kuni hetkeni, mil Teresa poistest eraldatakse ning ta üritab läbi mõtete taas Thomasega ühendust võtta, mistõttu hakkas kogu olukord jälle kahtlust äratama ning Thomas asus teda otsima, kuid leidsid eest hoopis poisi nimeba Aris, kes on samuti katsetes osalenud, kuid seda teise grupiga. Labürint oli kõigest esimene katse ning nüüd oli nad paistaud teise katsumusse, mil nad pidi tee läbi kõrbe leidma oma etteantud sihtpunkti, kui nad eluga pääseda tahtsid. Kuid pärismaailm on muutunud kõrbeks, mis pelgaltki nii turvaline paik, kui tundus, sest kõrvetava kuumusega kaasnevad vahel ka tugevad äikesetormid ning suur osa allesjäänud inimkonnastnakatud haigusesse, mis neid sisimas vaikselt üha enam hävitab. Katsest pääsevad vaid tugevamad ning oht nakatuda vähendab veelgi nende võimalusi.

Kolmandas raamatus ''Surma ravim'' on grupp taas sunnitud põgenema ning sel korral võtavad nad suuna linna, mis peaks olema haigusest vaba. Linna saabudes kontakteerub nendega endine välukaaslane, kes on liitunud salajase grupiga Parem Käsi, kes plaanid rünnakut Mooloki vastu, mis on kogu katsete taga. Kuid hoolimata tugevatest turvameetmetest on linnas haigus üha kiiremini levimas, mis tähendab ka seda, et tegutseda tuleb kiiremini. Seda enam, et ühtlasi on Mooloki peamiseks eesmärgiks leida Thomas, sest ta on võti ravimile ning juhul kui poiss pole nõus nendega taas liituma on nad valmis ka katseid uuesti alustama, mis on aga tekitanud inimkaubanduse immuunsete suhtes. Seega tuleb Thomasel endast anda kõik, et päästa immuunsed ja hävitada Moolok.

Raamatud on täis põnevust ning kooslusega heast kirjastiilist oli neid lausa raske käest panna, sest koguaeg on miskit huvitavat toimumas ning tahaks ju hirmsasti teada saada, mis edasi saab. Lisaks neile kolmele raamatule on kirjutatud veel lisaraamat nimega ''The Kill Order'', mis räägib sellest, kuidas kogu haigus tegelikult alguse sai. Raamat keskendub tegelase Mark ümber ning kuidas ta peale päikese põlenguid ellu jääda on suutnud ning kuidas seejärel haigus levima hakkas ning kuidas jõuti selleni, et immuunseid ravimi leidmiseks kasutada. Pluss ei saa mainimata jätta, et raamatu kujundus on ka väga äge.

Ma pole juba päris mitu kuud küünelakki kasutanud ja lõpuks ometi mu küüned ei lõhene ka enam. Kuid siin eeldan, et abimeheks on olnud Amway Nutrilite kompleksvitamiinid, mida viimased kaks kuud olen üritanud järjepideval tarbida. Kuid enne seda sai nii mitmedki lakid omale soetatud ja nii need proovimata sahtlis seisidki. Nüüd sain lõpuks ära katsetada Collistari laki toonis Blue Camaleonete, mis pimedamas valguses tundub tegelikult lillakas. Ja et natuke särtsu veel juurde anda mõtlesin, siis lõpuks ära katsetada Maybelline All Access NY mutvalge kattelakki, mis mulle absoluutselt ei meeldi. Osad tükid on selles liiga suured mistõttu ei jää need korralikult küüne pinnale kinni ja seejärel jäävad need otsad lihtsalt igale poole külge, kuni ma lihtsalt need tükid ära tõmbasin, mis tegelikult rikub ju kogu tulemuse ära. Lisaks tulevad tükid pintslile nii ebaühtalselt, et võimatu on miskit korralikku tulemust saada.

Ja haven't used nail polishes for few months and finally I can say that my nails don't stratify anymore. But here I think that it's thanks to Amway Nutrilite Mutlivitamins, which I have been eating for last two months.  But before that period I bought some new nail polishes I haven't tried out yet. So here now I used Collistar nail polish in tone Blue Camaleonete, which actually in darker light seems more like purple.  And to add a little more spark I also used Maybellinne All Access NY black and white top coat, which I don't like at all. Some pieces are so big, that while putting it on, they don't cover nails correctly and then the edges stay up, so finally I removed some pices, since I got stuck with them everywhere, but it ruined the whole look then. And also whether there are to many pieces on the brush or just few, so it's actuallt pretty frustrating to get them on.

Ükspäev sõbrannale mainides, et nägin seda rongitüüpi jälle ja pidin temaga veel rääkima, jäi sõbranna mind üllatunult vaatama ega saanud aru millest ma räägin. Enda arust olen pea kõigile tuttavatele  sellest juba rääkinud, aga vist ikka ei ole. Ja nii muuseas ei ole ma ka siin sellest sõnagi maininud, kuigi see oli tol hetkel üsna hirmutav, siis tegelikult on see ikka kohati isegi naljakas. Aga ma täiesti saan aru, miks ma sellest kirjutanud pole. Tol ajal ei olnud ma blogi sisu suhtes eriti avameelne ja pigem jätsin kõiksugu seigad elust jagamata. Kartsin, et mõne koha pealt liialt suud lahti tehes, tuleb äkki halb vastukaja ja üldse olin tol ajal palju kinnisem inimene. 

Aga mis siin pikalt venitada, nii enam vähem kaks aastat tagasi, siis kui need vanad rongid veel liikvel olid, sai siis jälle ühel reede õhtul rongiga koju sõidetud. Nagu alati Pärnu rongidel, siis Raplas jääb rong küllaltki tühjaks ja nii jäi ka minu vastasolev pink. Kuid mõne minuti pärast potsatas minu selja tagant pingist üks noormees sinna istuma ise kohe seletama asudes, et ma olin talle oma juustega pihta läinud ja samas ta ei tahtnud mulle kuklasse hingata. Kuidas ta mulle kuklasse hingas, kui ta seljaga minu poole istus? Vot seda ei tea. Nojah vahet pole, kes mu vastas istub ju. Kuid see mõte kadus niipea kui ta oma suu lahti tegi. Mõnda aega oli ta vait, kuid siis ühel hetkel järsku ütleb: "Oh nii seksikad pitsist sokid!" ja hakkas  mu jalgu näppima. Tõmbasin siis kiiresti oma jala ära ja püüdsin viisakaks jääda ja lihtalt noogutasin ning sisimas lootes, et ta kohe kohe varsti maha läheks. Aga oh ei mahamineku plaani tal polnud ja mul ka kuskile mujale sealt väga põgeneda ei olnud võimalik. 

Siis ta hakkas mulle tasapisi oma elulugu jutustama, nii et lõpuks ma teadsin, mis ta õpib, mida ta vanemad, teevad, mida ta õde teeb, millega ta vabal ajal tegeleb  ja palju muud sellist. Eks ta üritas ka minult infot välja pinnida, kuid kuna ma õnneks pole võõrastega eriti jutukas, siis andsin talle väga napisõnalisi vastuseid. Olgu pealegi, oled jutukas ja tahad uusi tutvusi. Aga jumala eest, sa ei pea mulle sülle ronima. Ehk siis ta oli täiesti püsimatu ja liikus mulle aina lähemale, kuni ta lõpuks istus kuidagi väga napilt toolil. Ja siis saabus mu arvatav päästja kodupeatus, nii et tõttasin juba varakult vaguni otsa ukse juurde, aga loomulikult tuli ta samas peatuses maha. Kuid  tol hetkel õnneks sealt meie teed ka lahku läksid, kuna isa oli mul autoga vastas.

Ja kaks päeva hiljem minu õuduseks tuli ta Tallinasse tagasi sama rongiga, põgenesin kähku ära viimasesse vagunisse, lootes, et ta oma kompsudega vagunite vahelisest alast läbi ronida ei viitsi. Aga ilmselt oli ta arvanud, et on omale uue semu saanud, hoolimata minu ignoreerimisest. Nii ta siis sättis enda taaskord minu vastu istuma ja vot siis hakkas tõsine nali pihta. Ma vaatasin aknast välja lootes, et ta saab aru, et pole isegi mõtet vestlust alustada. Aga siis otsustas ta hoopis huvi tunda selle vastu, mida ma seal väljas näen, et ma nii pingsalt aknast välja vaatan, vastasin siis, et loodust ning selle peale sain vastuseks, et ta jälgin küll minu peegelpilti. Edasi sain teada ta äriplaanides ja veel õpingutest ja igasugu tehnikast, millest ma ausalt öeldes midagi isegi aru ei saanud ega isegi üritanud. Aga jällegi oma jutustamise käigus liikus ta ebamugavalt lähedale ja lõpuks sai ta sellest ka ise aru, kui tuli küsimus: "Oih, ma olen liiga lähedal, sul on ebamugav eks?" Ja siis tõmbus korra tagasi, aga seda kuniks ta tegi ettepaneku, et võiksin oma koti enda kõrvalt maha tõsta, et ta sinna istuda saaks, millest ma välja ei teinud.

Mõnda aega suutis ta isegi vait olla, kui lõpuks üritas mind endaga kuskile laulma kutsuda, mille peale vastasin, et ma ei pea ju viisi, nii et laulmisest küll mitte mingit asja ei saaks. No ja tipphetk oli muidugi see, kui ta ütles, et ega seal polegi ju vaja viisi pidada. Ma lähen laulma, et kõrval kuulda karja elevante, kellel on kõrva peale astutud?!? No jumala eest. Aga ega ta alla ei andnud:

"Aga äkki ikka tuleksid korra?"

''Mul pole aega, ma tööl ja koolis."

''Kus sa töötad?"

''Kaubanduskeskus"

"No see on laialdane mõiste, millises täpsemalt?"

"Mitmes."

"Nojah, siis ei saa sind niisama vaatama ka tulla."

Mul pidi tol hetkel hing kinni jääma viimase öeldu peale, nii et ma ei osanud enam midagi vastata. Ja vestlustest veel nii palju, et ta uuris kas, mul on vann või dušš kodus ja teada saades, et mõlemad, siis oli tal vaja teada ka, kas sinna ka kaks inimest ära mahub. Võite vaid mu pilku tol hetkel ette kujutada. Kuigi praegu tagasi vaadates on see, isegi kohati naljaks, siis tol hetkel hirmutas see kogu värk mu ikka korralikult ära.

Tallinasse jõudes ma jooksin kiiresti oma trolli peale, et me jumala eest sama peale ei läheks. Peale seda olin teda vaid korra bussis näinud, kuid tänu suurele rahvamassile sain ilusti varju jääda. Kuni nüüd üks paar nädalat tagasi ma teda taas rongis nägin, kuid seekord ta õnneks juttu tegema ei tulnud. Istus ta minu ees, aga tal kukkus läätsekrap kotis pingi alla, mida ta ise tähele ei pannud. Olin küll lootuses, et ta märkab ja võtab selle ära. Aga ta jalutas juba ukse juurde, nii ma talle siis järgi jooksingi, et sul kukkus läätsekarp pingi alla. Olen ma liiga heasüdamlik? Aga eks ta arvas, et ma tahan temaga vist ikka semutseda ja üritas taas miskit vestlus alustada. Ja seekord tuli ta veel sama trolli peale ja uuris, et mis ajast ma sellega käin, muidu käisin ju kogu aeg teisega. Ehk ta on siis kogu aeg jälginud, mis trollile ma lähen? Loomulikult suutis see jälle mul külmavärinad tekitada, nii et ma väljusin järgmises peatuses ja jäin järgmist ootama, et ta ei näeks seda õiget peatust, kus ma maha minema pean. Praeguseks ma teda õnnes rohkem kohanud pole ja loodan, et ei kohta ka.

On teil miskit taolist hirmutavat juhtunud?