Rongisaaga

Ükspäev sõbrannale mainides, et nägin seda rongitüüpi jälle ja pidin temaga veel rääkima, jäi sõbranna mind üllatunult vaatama ega saanud aru millest ma räägin. Enda arust olen pea kõigile tuttavatele  sellest juba rääkinud, aga vist ikka ei ole. Ja nii muuseas ei ole ma ka siin sellest sõnagi maininud, kuigi see oli tol hetkel üsna hirmutav, siis tegelikult on see ikka kohati isegi naljakas. Aga ma täiesti saan aru, miks ma sellest kirjutanud pole. Tol ajal ei olnud ma blogi sisu suhtes eriti avameelne ja pigem jätsin kõiksugu seigad elust jagamata. Kartsin, et mõne koha pealt liialt suud lahti tehes, tuleb äkki halb vastukaja ja üldse olin tol ajal palju kinnisem inimene. 

Aga mis siin pikalt venitada, nii enam vähem kaks aastat tagasi, siis kui need vanad rongid veel liikvel olid, sai siis jälle ühel reede õhtul rongiga koju sõidetud. Nagu alati Pärnu rongidel, siis Raplas jääb rong küllaltki tühjaks ja nii jäi ka minu vastasolev pink. Kuid mõne minuti pärast potsatas minu selja tagant pingist üks noormees sinna istuma ise kohe seletama asudes, et ma olin talle oma juustega pihta läinud ja samas ta ei tahtnud mulle kuklasse hingata. Kuidas ta mulle kuklasse hingas, kui ta seljaga minu poole istus? Vot seda ei tea. Nojah vahet pole, kes mu vastas istub ju. Kuid see mõte kadus niipea kui ta oma suu lahti tegi. Mõnda aega oli ta vait, kuid siis ühel hetkel järsku ütleb: "Oh nii seksikad pitsist sokid!" ja hakkas  mu jalgu näppima. Tõmbasin siis kiiresti oma jala ära ja püüdsin viisakaks jääda ja lihtalt noogutasin ning sisimas lootes, et ta kohe kohe varsti maha läheks. Aga oh ei mahamineku plaani tal polnud ja mul ka kuskile mujale sealt väga põgeneda ei olnud võimalik. 

Siis ta hakkas mulle tasapisi oma elulugu jutustama, nii et lõpuks ma teadsin, mis ta õpib, mida ta vanemad, teevad, mida ta õde teeb, millega ta vabal ajal tegeleb  ja palju muud sellist. Eks ta üritas ka minult infot välja pinnida, kuid kuna ma õnneks pole võõrastega eriti jutukas, siis andsin talle väga napisõnalisi vastuseid. Olgu pealegi, oled jutukas ja tahad uusi tutvusi. Aga jumala eest, sa ei pea mulle sülle ronima. Ehk siis ta oli täiesti püsimatu ja liikus mulle aina lähemale, kuni ta lõpuks istus kuidagi väga napilt toolil. Ja siis saabus mu arvatav päästja kodupeatus, nii et tõttasin juba varakult vaguni otsa ukse juurde, aga loomulikult tuli ta samas peatuses maha. Kuid  tol hetkel õnneks sealt meie teed ka lahku läksid, kuna isa oli mul autoga vastas.

Ja kaks päeva hiljem minu õuduseks tuli ta Tallinasse tagasi sama rongiga, põgenesin kähku ära viimasesse vagunisse, lootes, et ta oma kompsudega vagunite vahelisest alast läbi ronida ei viitsi. Aga ilmselt oli ta arvanud, et on omale uue semu saanud, hoolimata minu ignoreerimisest. Nii ta siis sättis enda taaskord minu vastu istuma ja vot siis hakkas tõsine nali pihta. Ma vaatasin aknast välja lootes, et ta saab aru, et pole isegi mõtet vestlust alustada. Aga siis otsustas ta hoopis huvi tunda selle vastu, mida ma seal väljas näen, et ma nii pingsalt aknast välja vaatan, vastasin siis, et loodust ning selle peale sain vastuseks, et ta jälgin küll minu peegelpilti. Edasi sain teada ta äriplaanides ja veel õpingutest ja igasugu tehnikast, millest ma ausalt öeldes midagi isegi aru ei saanud ega isegi üritanud. Aga jällegi oma jutustamise käigus liikus ta ebamugavalt lähedale ja lõpuks sai ta sellest ka ise aru, kui tuli küsimus: "Oih, ma olen liiga lähedal, sul on ebamugav eks?" Ja siis tõmbus korra tagasi, aga seda kuniks ta tegi ettepaneku, et võiksin oma koti enda kõrvalt maha tõsta, et ta sinna istuda saaks, millest ma välja ei teinud.

Mõnda aega suutis ta isegi vait olla, kui lõpuks üritas mind endaga kuskile laulma kutsuda, mille peale vastasin, et ma ei pea ju viisi, nii et laulmisest küll mitte mingit asja ei saaks. No ja tipphetk oli muidugi see, kui ta ütles, et ega seal polegi ju vaja viisi pidada. Ma lähen laulma, et kõrval kuulda karja elevante, kellel on kõrva peale astutud?!? No jumala eest. Aga ega ta alla ei andnud:

"Aga äkki ikka tuleksid korra?"

''Mul pole aega, ma tööl ja koolis."

''Kus sa töötad?"

''Kaubanduskeskus"

"No see on laialdane mõiste, millises täpsemalt?"

"Mitmes."

"Nojah, siis ei saa sind niisama vaatama ka tulla."

Mul pidi tol hetkel hing kinni jääma viimase öeldu peale, nii et ma ei osanud enam midagi vastata. Ja vestlustest veel nii palju, et ta uuris kas, mul on vann või dušš kodus ja teada saades, et mõlemad, siis oli tal vaja teada ka, kas sinna ka kaks inimest ära mahub. Võite vaid mu pilku tol hetkel ette kujutada. Kuigi praegu tagasi vaadates on see, isegi kohati naljaks, siis tol hetkel hirmutas see kogu värk mu ikka korralikult ära.

Tallinasse jõudes ma jooksin kiiresti oma trolli peale, et me jumala eest sama peale ei läheks. Peale seda olin teda vaid korra bussis näinud, kuid tänu suurele rahvamassile sain ilusti varju jääda. Kuni nüüd üks paar nädalat tagasi ma teda taas rongis nägin, kuid seekord ta õnneks juttu tegema ei tulnud. Istus ta minu ees, aga tal kukkus läätsekrap kotis pingi alla, mida ta ise tähele ei pannud. Olin küll lootuses, et ta märkab ja võtab selle ära. Aga ta jalutas juba ukse juurde, nii ma talle siis järgi jooksingi, et sul kukkus läätsekarp pingi alla. Olen ma liiga heasüdamlik? Aga eks ta arvas, et ma tahan temaga vist ikka semutseda ja üritas taas miskit vestlus alustada. Ja seekord tuli ta veel sama trolli peale ja uuris, et mis ajast ma sellega käin, muidu käisin ju kogu aeg teisega. Ehk ta on siis kogu aeg jälginud, mis trollile ma lähen? Loomulikult suutis see jälle mul külmavärinad tekitada, nii et ma väljusin järgmises peatuses ja jäin järgmist ootama, et ta ei näeks seda õiget peatust, kus ma maha minema pean. Praeguseks ma teda õnnes rohkem kohanud pole ja loodan, et ei kohta ka.

On teil miskit taolist hirmutavat juhtunud?