Smaylest

Showing posts with label Muu. Show all posts

Appike, ma tunnen end kui kogu aeg vinguva korterikaaslasena, aga ma ei saa sinna midagi parata. Ja sorry L, kui sa seda loed, aga ma ei suuda enam. Iga natukese aja tagant jääb midagi häirivat silma ja eriti veel siis kui ma paar päeva ära olen olnud. Nagu kui raske on inimesel enda järel koristada või wc paberit osta? Üldjuhul ma ei tee välja nendest asjadest ja ootan, kuni need ära tehakse, aga tõsiasi on see, et tema ei märka, et need asjad ära vaja teha on. Ja ma ka ei viitsi nagu paha vaim kogu aeg iniseda tee see ära ja tee see ära. Seega kuna mind häirib tohutult, kui mulle köögis miski talla alla jääb või kui vannitoas on kuivšampooni kasutaud ja siis kogu põrand on seda valget soga ja juuksekarvu täis, siis lõpuks ei saa ma muudmoodi kui lähen harja ja kühvli järgi, sest see ajaks mind iga kord uuesti närvi. Kusjuures ma pole kunagi eriline puhtusefriik olnud, et kõik peab kogu aeg ideaalselt läikima, aga ma ei tea siin ühikas on mul mingi komme tulnud, et kõik peab alati korras olema.

Aga eile kui ma jälle maalt saabusin, siis mul oli küll tunne, et ma plahvatan kohe. Nimelt olin mina siis viimased kolm korda wc paberit ostnud ja ma mõtlesin, et mulle aitab, kuna ma niikuinii maale läksin ei hakanud ma paberit ostma ka. Sest ma arvasin, et kui inimene kolm päeva ilma vetsupaberita olema peab, siis ta ikka ostab selle lõpuks. Aga tahate nalja teada, ta ei ostnud!!! Kui talle seda mainisin, et noh oleks nagu tema kord ka lõpuks wc paberit osta, siis sain vastuseks, et ta on kogu aeg tööl ja ta pole jõudnud. You know what - ma käin ka tööl peaaegu, et täiskohaga, teen kodus lisatööd tõlkimisega, käin koolis ka ja ma pean jõudma? No sorry, aga kui mul paar vaba päeva vahepeal, siis ma ei kavatsegi enam seda tema tagant koristamisega sisustada.

Eile üsna vihasena panin selle postituse kirja, aga ei avaldanud veel, sest sai nagu asjad räägitud, et ta täna läheb ja ostab. Aga kui ma töölt nüüd saabusin, siis loomulikult ei olnud vetsupaberit elamisse ilmunud, nii et ma läksin ikka ise sellele järele. Kõige lollim asi on see, et tegu on sõbrannaga, seega ei taha midagi sitasti ka öelda, aga mul on tunne, et mu kannatus katkeb lõpuks. Ja mina kogu aeg ikka mõtlesin, miks emps mulle kunagi rääkis, et sõbrannaga koos elada ei ole hea mõte, et võõraga lihtsam. Ja asualt saan nüüd sellest ka aru, eelmise boksikaaslasega oli tunduvalt kergem.

Tundub, et see aasta on mul tervise korda saamise aasta, sest ma ei mäleta, et ma kunagi varem nii palju arstide vahet jooksnud oleks. Nii ja sel korral tuli mul lõpuks üle mitme aasta suund ka hambaarsti juurde võtta, sest ühel hambal tuli kild ära ja valus nurk käis vastu põske. Seal aga selgus, et see auk mis sellest tulenes on üsna sügav ja nii mul vist nüüd mu kallim vara suus ongi, sest selle hamba juureravi läks mulle 300 € maksma ja nagu ma kuulnud olen, siis see on veel odavalt saadud. Peab vist tänama seda et see hammas oli kolme juurega mitte neljaga.

Aga viimasel viisidil sai siis kokku lepitud ka uus aega, et igaks kümneks juhuks ka teised hambad üle vaadata, et pärast ennast jälle segaseks maksma ei peaks, kui mõni auk liiga sügavale juba läheb. Nii siis selguski, et paaril hambal oleks vaja plommid välja vahetada, kuna sinna vahele on hakanud augud tekkima. Mis seal ikka laseme siis praegu odavamalt korda teha.

Mina olen õnneks see, kes hambaarsti juures käimisest suurt numbrit ei tee. Kui peab minema siis peab, mis seal ikka. Üldjuhul alati valin ka tuimestuse, kuna see terav näriv valu, mis kaasneda võib ei ole üldse meeldib. Aga tänane tuimestus ei tahtnud kuidagi üldse hambale mõjuda, nii sai teinegi tehtud ja lõpptulemuseks on mul terve pool nägu tuim. Ja ausalt ma pole elus kunagi varem nii väärakas välja näinud :D Sest kui üks silma ja kulm ei reageeri, siis pole miskit parata. Ütleks nii, et ma pole elus varem mütsi üle nii õnnelik olnud, kui praegu, sest õnneks mütsi praktiliselt silmini tõmmates ei näinudki olukord nii katastroofiline välja. Aga ma poleks elus uskunud, et mõni hambaarsti juures tehtud tuimestus sedasi mõjuda võib.

Kuna õhtu käes ja kõht parajalt natuke tühi ka, siis mõtlesin, et teen omale nüüd kodus ühe smuuti, et kui suu tuim on, siis kõrrega ju ikka juua saab. Tühjagi, katsu sa kõrrega juua, kui poolt oma keelt ja suud ei tunne. Aga kõige rohkem ajas ikka silm närvi, sest see ei allunud kuidagi ja kulmu oleks ka kangesti tahtnud näpuga õiges asendis hoida :D

Läheks need tuimestused siis kiiresti üle, aga ei. Muidugi panoraam pildist sai hea uudise ka, et mul on ainult üks tarkusehammas, mis tuleks välja tõmmata. Üks tegelikult veel, aga see ei pidavatki üldse välja kasvama. Halleluuja, vähemalt selles osas saab raha kokku hoida. Ja mina kogu aeg mõtlesin, et millal need kasvama hakkavad. Pidavat ju hullusti valu tegema. Üks nagu hakkas kasvama, natuke valutas, aga seegi läks kiiresti üle ja see oligi kogu minu tarkusehamamste valu. Vähemalt millegi üle saab peale hambaarsti juures käimist tuju hea olla.

Ilmataat on see aasta väikese vembu teinud ja lumi on kohe eriti varakult maha sadanud. Muidugi iseasi, kui kauaks see maha ka jääb. Aga, kui siit ja sealt võib kuulda ikka vingumist, et lumi nii vara maha tuli. Siis mulle meeldib see igatahes. Ja tegelikult aastaid tagasi, kui väike olin, siis ma mäletan aega, kus sai Marti ja Katri jooskmas käidud, kui lumi maas oli. Seega on inimesed juba ära harjunud pigem sellega, et siin on üldiselt mustad jõulud ja hea, kui aastavahetuseks lõpuks lumi maha tuleb.

Nii mõnus on ju hommikul ärgata, kardinad eest tõmmata ja lumesajuse ilmaga hommikusöögi kõrvale kuuma teed nautida. Ja pärast siis kooli või tööle jalutada. Tänane hommikune jalutuskäik kooli ja õhtul tagasi olid küll mõnusad. Ainult eelmine nädal tuli ette olukord, kus tuiskas sellist märga lund ja tol hommikul oli jalutuskäik ilmselgelt vale otsus. Tegin mina rõõmsalt hommikul omale korraliku näo pähe ja kooli jõudes ei olnud sellest mitte miskit järgi, selle asemel vaatas mulle peeglist vastu hoopis totaalsete pandasilmadega nägu. Nii ma siis kiiruga enne loengut üritasin nägu puhtaks nühkida, mis eriti hästi sealt just maha tulla ei tahtnud, seega nägin enamuse päevast suhteliselt zombi välja. Nii et ilmselt peaks omale vist igaks kümneks juhuks ka ühe veekindla ripsmetušši varuma. Aga muidu olen mida igati talve pooldaja, sest siis on kõik nii ilus.

Aga seoses sellega, et lumi nii vara maha tuli on mulle juba meeletu jõulutunne hinge pugenud, sest lisaks sai töö juures ka kõiksugu jõulukraami ja kaunistusi juba välja panna ja paljude akendest võib näha mõnusat jõulutulekeste kuma, mis juba välja pandud on. Ja eks ma ka ise nende seas, sest sain oma uued tulukesed just kätte ja need on ülihead, aga sellest on mul niikuinii peagi ka postitus tulemas. Nii et selle asemel, et kooliasjadega tegeleda, tõmbaks ma end hea meelega lihtsalt teki alla kerra, võtaks ühe suure tassitäie kuuma teed ja vaataks täieliku klišee sisuga filme. Ma ei tea, miks see minu puhul nii on, aga alati, kui jõulud lähenevad tahan ma täiega neid televisooni jaoks tehtud filme faadata, mis on kõik tegelikult suhteliselt ühelaadse sisuga ja küllaltki etteaimatavad.

Nii siis eile õhtul mul õppimisest suurt välja ei tulnud ja selle asemel vaatasin hoopis filmi Acidentally Engaged, mis on täielik klišee, aga praegu tundub see nii armas lihtsalt. Ühesõnaga praegu ma selliseid filme ainult vahikski, kuigi need ei ole just mingid erilised meistriteosed. Lisaks olen hakanud mõlgutama mõtteid ka juba jõulukinkide osas ja ilmselt oleks see aasta tark tegu osad juba novembris ära osta, et detsembris kulutused hiiglaslikuks ei läheks.

Mina olen igatahes juba täielikult jõulumeeleolus ja seetõttu tuleb ka suur laiskus juba peale. Lõppu veel üks telefoniklõps. Võtaks ma end nüüd käsile ja läheks püüaks mõned kaadrid ka väljas, sest Eesti ilma teades ei oska kunagi arvata, kaua me seda ilu nautida saame.

Ja ongi oktoober linnutiivul möödunud, mis tähendab aga seda, et on aeg kirja panna kuu teise poole kulutused, mis on seoses toiduga. Kes pole, aga esimest osa näinud, siis seda saate lugeda SIIT.

Esimene uue nädala kulutus tuli juba pühapäva õhtul, kui tulin maalt ja külmikus laiutas hommikusöögi osas tühjus, siis hüppasin kiirelt õhtul ka Selverist läbi. Kokkuvõtted ostsin aga ka muud ebavajalikku ka, kuna Selveris olid laadapäevad, siis näiteks oli tupla ülihea hinnaga, nii et ostsin mõned omale varuks sügavkülma. Muideks see sügavkülma variant on hea, sest kodus olles ma sealt asju ei taha, sest ma ei viitsi oodata, kuni need ära sulavad, aga see eest kooli minnes on hea kotti visata, kuna poole päevaga on ta täpselt selline nagu peab. Ja kas ma olen ainuke kellel on Selveri kohupiima sõrnikute sõltuvus? Ükskord oli mul kõht hirmus tühi ja jooksu pealt oli vaja midagi kaas haarata, aga kuna saiakesed mulle just eriti ahvatlevad ei tundu, siis need sõrnikud tunduis sealt letist kõige söödavamad. Ja oh jummel kui head need on, nii et iga kord kui Selverisse satun, siis pean neid ka kindlalt ostma, nii mu arve oligi lõpuks 5.43 €.

Õnneks nädala teine poeskäik tuli alles paari päeva pärast. Maale läksin võrdlemisi tühja kotiga, aga ära tulles oli see ikka üpris punnis. Kuna tol hetkel oli veel ajasaadusi - õunad, progandid, peedid, kapsad ja kõik selline kraam, siis oli mul üht teist söögitegemiseks ka olemas. Ja muidugi, kuna taas on ahju kütmise hooaeg, siis kostitab vanaema mind nüüd jälle kogu aeg oma purgilihadega, mis on ooo kui imelised. Praktiliselt on see sama, mis poe konservliha, aga kordades parem. Kuna enamasti ma söön siiksi kanaliha, siis nüüd ekstra minu jaoks katsetas ta oma retsepti ka kanaga ja ka see viib keele alla. Ehk mul on olemas leivapealne ja mulle meeldib tatart tema purgilihadega teha.

Seega järgmine niinimetatud suur poeskäik oli üsna tagasihoidlik, mis läks mul maksma 4.69 €. Muideks mainin siinkohal ära, et see X-tra jogurt on päris hea. Ostsin selle proovimiseks ja mu üllatus oli suur kui avastasin, et selle 100g sisaldab ainult 11g suhkurt, mis võrreldes teiste jogurtitega on ikka päris hea tulemus. Muidugi poes ma seda üldse ei vaadanud kodus seda proovides mõtlesin, et huvitav kuidas see nii naturaalse maitsega on - tavaliselt kiputakse jogurtites ikka suhkruga liialdama. Ja ma olen päris pikalt mõelnud neid kookoskremiga küpsiseid proovida, aga mulle need kohe üldse ei meeldinud - mis on iseenesest hea, sest käsi ilmselgelt nende järgi rohkem enam ei haara.

Esimesel nädalal üheks minu toiduks oli tatar kanaga, aga mida tuli kohe nii palju, et ma sõin seda pea terve nädal, sest ma leidsin, et pole mõtet seda natukest tatratirtsu sinna purgi põhja jätta ju. Tegelikkuses oli seda aga kahe toidukorra jagu. Ja nädala lõpus tegin omale pelmeene, mis mul juba eelmisest kuust sügvakülmas olemas olid.

Kolmas poeskäik tuli siis veel banaanide ja piimatoodete pärast. Kuigi banaane ostan tavaliselt kuhja korraga, aga eelmisel korral olid kõik nii rohelised ja mina olen see, kellele maitsevad valmis banaanid ehk siis kui nende koor hakkab kergelt pruuniks minema. Ja kui ma juba Kristiines olin, siis maapähklivõi sai mul ka otsa ja minu lemmik pärineb Mark & Spencerist, seega tuli seda ka osta. Nii et alljärgnev ostukorv läks mul kokku 8.53 €.

Ja nagu näete, siis praktiliselt paaripäevase vahega käisin oma hapukoore varu täiendamas. Nimelt söön ma sooja kastet vaid kartuliga. Koorekaste läheb ka riisiga, aga kõige muuga peab mul olema külm kaste ja siiski riisi kõrvale käib ka suurem osa ajast külm kaste, seega hapukoort kulub mul ikka parasjagu. Näiteks ei saa mina sellest aru, kuidas inimesed suudavad süüa tatart sooja kastmega - minu jaoks on see lihtsalt tatra ära rikkumine.

Aga nagu ikka oli ka muid jooksvaid kulutusi. Seega nagu ikka unustan ma midagi osta, nii et vahepeal tuleb peale tööd ikka poest läbi hüpata. Juurde tuleb veel üks lõuna töö juures ja üks väljas söömine. Ja nende kulutuste summa kolmandal nädalal oli 14.86 €. Seega kolmandal nädalal kulutasin kokku toidule 33,51 €.

Viimasel nädal ma miskit väga palju osta ei tahtnud, kuna teadsin, et nädalalõpus on jälle maaleminek. Seega esmaspäeval käisin poes natuke juur - ja puuvilju juurde ostmas, kuna plaanis oli teha ühepajatoit (kana oli mul eelenavlt sügavkülmas olemas). Muidugi eksis mu toidukorvi üle pika aja ära ka leib. Purgiliha on lihtsalt musta leiavaga ütlemata hea, seega sai mu musta leiva isu nüüd pikemaks ajaks rahuldatud, kuna viimase viilu sellest sõin alles täna hommikul ära. Aga kuna esmaspäeval oli mul Kopli poole asja, siis käisin ka sealses realiseerimiskeskuses Realiseerimiskeskuses, kus ma ei usukunud oma silmi, kui nägin oma lemmikut teed. Kunagi ostsin seda Pärnus Magazinist, aga mujal pole sed akunagi varem näinud. Lisaks oli talveteele, seal ka sügise oma, mille tahtsin ka ära proovida, aga sügise omas sisaldab liiga palju musta teed, siis see mulle eriti ei meeldi. Seega see ostukorv läks kokku 5,87 €.

Jooksvaid kulutusi sellel nädalal oli veel 14,79 € eest, mille sees on koolilõunad ja muud nipet näpet, mis ma söödavat viimastel päevadel enne maaleminekut ostsin. Ja päev enne ärasõitu ma käisin veel kodujuustu juurde ostmas. Nimelt mul oli kodujuustu lõpp kapis ja ei tahtnud seda käest ära lasta, seega segasin selle mooosiga ära ja oligi ideaalne hommikusööks olemas. Ja mina loll olen kogu aeg poest neid väikesed kodujuustusid ostnud, kus moos kaasa on. Kuidas ma küll varem selle peale pole tulnud, et osta suur postik ja ise kodust moosi sisse segada? Nii ma siis käisin omale veel kodujuustu juurde ostmas.

Seega teisel nädalal kulutasin kokku 20,66 €. Tegelikult olin kindel, et maal olles tuleb ka kulutusi, aga esimene õhtu vanaema kutsus enda juurde sööma ja järgmisel päeval oli naaber kartulipudru ja lihaga uksetaga, sest neil oli süüa nii palju tulnud, et nad seda poleks ära süüa suutnud. Muidugi hakkasin kohe samal päeval kokkama ja küpsetasin kooki, et neile miskit vastu viia, aga kogu vajaminev kraam oli kapis olemas, nii et sealt kulutusi juurde ei tulnud.

Nagu näha, siis kuu lõpu poole muutuvad kulutused tagasihoidlikumaks. Eks nii see kipub ikka olema, et kuu alguses luban omale rohkem head ja paremat ja kuu lõpus on isud rahuldatud ja kulutused vähenevad. Aga kokku teises kuu pooles kulutasin ma 54,17 €, seega kuu peale kokku kulus raha toidule 118,12 €.

Juba pikemat aega olen mõelnud, et jätaks kõik tšekid alles ja vaataks, kui palju mul reaalselt igakuiselt toidule kulutan. Aga eks see lükkub kogu aeg ikka edasi, sest juba harjumusest lipsab toidupoes üle huulte, et tšekki pole vaja ja sinna see läinud ongi. Sest pangakontot vaadates ei saa vahel sugugi aru, mis summad ikka kuhu läinud on. Aga see kuu olen enamus tšekid suutnud ikka ilusti alles hoida, siis nüüd saan ka lõpuks oma postitust teha. Kuigi mõtlesin alguses postituse kogu kuu kohta teha, kuid nähes kui pikaks see kahe nädalaga läinud on, siis on vast mõttekam see ikka kaheks osaks jagada.

Oma poest käimise harjumuste koha pealt nii palju, et isegi kui ma mõtlen, et käin nii poes ära, et rohkem nädala jooksul minema ei pea, siis juba samal õhtul meenub veel asju, mida vaja oleks olnud, seega käin ma üldiselt nädala sees jooksvalt ka mitu korda poes, lihtsalt suuremad poeskäigud jäävad töölt vabadele päevadele ja vahel õhtuti peale tööd saab veel kiirga poest läbi joostud, et piim või mõni muu piimatoode osta, sest neid ma väga pikalt ette osta ei julge. Üldiselt eelistan käia Prismas või siis ühika juures Maximas. Vanasti käisin küll suuremas osas Rimis, kuna see oli mul lihtsalt töökoha kõrval. Kuid nii palju, kui ma viimastel kordadel seal käinud olen, siis mõne asjaga ostukorvi summa on lõpuks kuidagi jube suur, seega olen hakanud Prismat eelistama, mis mulle vanasti sugugi odav ei tundunud, kuid praegu saan ma sealt just kõige odavamalt oma toidu kätte. Sealt on lihtsalt nii suur ja mitmekülgne valik (PS! Ma olen suur Rainbow toodete fänn).

Mainin ära, et kõiksugu kuivained nagu, riis, tatar jms, oli mul eelnevalt juba kodus olemas. Kuu esimese nädala(pluss kuu kaks esimest päeva) jooksul tuli kaks suuremat poeskäiku, millest esimest esimesega läks mul kokku 11.10 € ja ostukorvi sisu on alljärgneval pildil näha. Oleks tegelikult veel odavamalt ka saanud, sest iseenesest neid tortillakrõpse ja präänikuid nagu vaja ei olnud. Aga khmm, vahest tuleb lihtsalt isu millegi eriti hea järgi. Ja präänikud jäid nii spontaalselt mu vaatevälja, kui piimatoodete juurde liikusin, nii et jah nii nad korvi sattusidki. Mu esimene reaktsioon oli, et oh präänikud, pole nii ammu saanud ju. Lõppkokkuvõtte on selline, et paar tükki on mul siiani alles ja nagu ei taha neid enam, sest ma mäletasin, et need on tuduvalt paremad.

Teist korda käisin natuke oma külmkappi täiendamas ja muidugi muid kaupu, mis olid kodus otsa saanud, nii et sellest käigust kulus toidu peale 7,21 €. Seekord sattus minu ostukorvi tavaline odav piim, sest tundus õige aega olevat seda katsetada, kuid lõpptulemusena pean ikka oma laktoosivaba piima juurde jääma, mis maksab 2 € ringis või alla selle, olenevalt poest. Kõige naeruväärsem selle juures on see, et ma ei ole laktoosihaige ega midagi, aga mu organism ei kannata üldse tavalist piima.

Ja jooksvalt Maximast sai ostetud kohukesi ja kohupiimakreeme. Minu totaalne nõrkus on kohukesed ja iga kord kui ma neid rohkem kui ühe korraga ära söön, valdavad mind täiega süümekad. Aga ikka ostan veel, sest need on ju nii head. Kõiki pisikesi tšekke mul ikka pole, aga jooksvalt olen esimese nädala jooksul veel süüa ostnud, milleks on siis kas külmkapivarude täiendamine piimatoodete või puuviljadega, kiiruga kuskilt toidupoest söögi kaasa haaramine või olen töö juures lõuna ajal süüa ostnud (kuigi üldiselt võtan süüa kodust kaasa, aga no alati ikka ei jõua). Igatahes nende kulutuste summa on olnud: 23,14 € Seega esimese nädala lõpuks kulutasin toidu peale 41,45 €.

Kui nüüd menüüst rääkida, siis esimesel nädalal valmistasin kahte rooga. Tavaliselt teen süüa nii, et saan seda mitu päeva tööle kaasa võtta. Esiteks hoiab see raha kokku ja teiseks säästan ma sedasi ka hulgaliselt oma aega. Ühel korral valmistasin Frikadellisuppi, mida sain kahel päeval töö juures süüa. Vahepeal olid kiired koolipäevad, kus tuli ringi joosta, seega sai poest kas salatit ostetud ja Chi Takewayst ka korra toitu koju ostetud. Teisel korral valmistasin tatart frikadellidega, mida jagus kaheks päevaks töö juurde ja kolmandaks päevaks tegin omale munaputru viineritega kaasa.

Teise nädala jooksul olin ma õnneks natuke kokkuhoidvam, kuna olin enamus nädala maal ära ja kiiret ringitormamist ei olnud, kus vahepeal oleks olnud vaja miskit kiirelt hamba alla saada. Seega esmaspäevaks ja teisipäevaks läksin ostsin poest vaid mõned riisipudingud ja banaani, mille peale läks kokku 3.12 €. Muidugi esmaspäeva õhtul sai veel kinos käidud ja sealne pähklihunnik ja kuivatatud banaanid läksid mulle maksma 6.18 €.

Maal sai ka mõned korrad poes käidud, kuna külmkapp oli seal võrdlemisi tühi. Nii, et esimesel õhtul keerasin kappis leiduvast ühe pasta kokku. Järgmisel päeval käisin ja täiendasin külmkapivarusid, et teha kanarulle koorekastmega. See poeskäik läks mul maksma 8.10 € ja pildil on näha ostukorvi sisu. Paari päeva pärast sai mõne tootega veel kapi sisu täiendatud, sest siis valmistasime õhtusöögiks piimariisisuppi ning keetsin ka kisselli, seega sinna juurde ostsin kohupiimakreemi. See ostukorv läks mulle maksma 5,10 €. Seega teise nädala jooksul kulutasin toidule kokku 22,50 €.

Ütleme nii, et tegelikult ei olegi minu toidukorvi sisu vist kuigi tudengile omane. Ma mäletan ikka kuidas räägiti, et tudengid söövad ainult pelmeene ja praemuna. No muidugi oma esimestel aastatel ei olnud mu toidukorvi sisu pooltki nii tervislik. Ütleme nii, et kunagi sisaldas, see palju saiakesi, krõpsu, mahlasid ja muud taolist, mis sisaldab hulgaliselt igasugu jama, kuid see on ilmselt teema juba mõne teise postituse jaoks. Nagu te mu toidukorvi sisust võite näha, siis banaanid on ka asi, mida ma käin nädalas mitmeid kordi juurde ostmas. Neid lihtsalt peab alati kodus olema, sest need on on kõige mugavam niiöelda "go-to" toit ja need on ju nii head ka. Ma söön neid niisama, panen smuutisse ja lisaks veel maitsevad mulle need maapähklivõi ja riisigalettidega.

Kokkuvõtteks olen kahe nädala jooksul kulutanud toidule 63,95 €. Ütleme nii, et maal elada on vist kasulikum, kuigi asjad poes on kallimad, aga reaalselt seal ma ostad vähem, kuna seal pole seda ringi tormamist ja käigu pealt söömist, mis tegelikult võtab ikka päris palju raha enda alla.

Viimasel ajal leian ennast kapi või siis pigem stange ees riideid valides, mõtlemas, et mul pole mitte midagi selga panna. Ometigi on stange riideid täis ja sahtlid ka. Kui hiljuti keegi küsis, et kas mul sügiseks ja talveks riided olemas, siis ma vastasin, et mul pole nagu midagi vajagi ju :D Noh jah, valetasin ma ehk iseendale, sest iga päev tuleb järjest asju juurde, mida mul on vaja ja neid on vaja päris kohe, sest ilmad on muutumas kuidagi jube külmaks, aga enamus mu riideid on suvised ju.

Eks ma olen ikka rõõmsalt kaltsukates käinud ja üht teist omale ostnud, aga no miks ma endiselt suviseid pluusikesi kokku ostan? Mul oleks vaja ju kapsuneid, jopet, mantlit, saapaid ja kõigele lisaks uut nahktagi ka. Sest khm mu praegune laguneb juba vaikselt ja see on väheke suureks jäänud ka, nii et kui kunagi olin ma sellest bomberi stiili nahktagist vaimustatud, siis praegu tundub see mulle kohati nagu kartulikott :D Suvel ma tegin suuremat sorti suurpuhastust ja korjasin kõik suureks jäänud riided ja riided, mis enam ei meeldinud kokku ja viisin kirbukale müüki. Osadest sain lahti ja ülejäänud saatsin ühele perele, kes neid väga vajas, nii et läksid asja ette. Aga ega mulle vist ei jõudnud kohale, et kui hunnik sügisesi riideid ära jagada, siis oleks endale ju midagi uut asemele vaja ka. Nii mul ongi endal vaikselt tunne, et kannaks kogu aeg samu riideid.

Aga tegelikult uute riiete ostmine ajab viimasel ajal kergelt närvi ka. Kuna ma ei suuda omale õiget suurust valida ehk ma pole siiani ära harjunud, et mulle lähevad praegu juba number või kaks väiksemad riided selga. Niisiis leian ma üldiselt palju meelepäraseid asju, aga proovikabiinis vaatan, et olen suurustega ikka täielikult metsa pannud ja tavaliselt ma uuesti proovima minna ei viitsi. Nagu täna käisin kodukoha kaltsukas, kus oli nii palju ilusaid mantleid ja kõik, mis ma välja valida suutsin olid suured või mis suuruselt oleks sobinud, siis neil oli lõige kuidagi nõme, mis ei istunud eriti. Aga õnneks leidsin ühe ülipehme kapsuni, mi istus nagu valatult, nii et tühja see käik ikka ei läinud.

Ja no mul on tõsiselt midagi sügishooajaks selga vaja, sest no külm hakkab vaikselt juba ju. Ehk võiks vist öelda, et vanasõna "Ära hõiska enne õhtut" peab paika küll. Sest tegelikult on nii palju asju vaja, nii et uuel nädalal tuleb kindlasti üks suurem Paavli ring ka ette võtta. Sest kui rääkida kaubanduskeskustest, siis seal ei meeldi mulle lihtsalt mitte miski.

Aga kui nüüd jalatsitest rääkida. Siis paljud teist 42 suurust kannavad? Selles osas olen ma tõsiselt hädas, sest suurem osa kaupluseid tahavad normaasete 42 suuruses saabaste eest saada sellist hingehinda, et mu pangakonto ei teeks selle peale just eriti head nägu. Teine variant on see, et 42 suurus on kogu aeg otsas. Või kolmas ja kõige ebameeldivam variant on see, kui teenindaja sulle üleolevalt nähvab, et nii suuri jalatseid ei toodetagi ju. No olgu, eks ma käin siis paljajalu. Tegelikult ma leidsin omale ühed saapad, aga need on kontsaga, seega 24/7 ma nendega ringi joosta ei suuda, sest mu jalad lihtsalt sureks lõpuks. Need ma ostsingi pigem eesmärgiga, et kui seelikut või kleiti kanda vaja on, siis on miskit jalga panna. Tegelikult sellised paksu kummist kontsaga jalatsid, mis praegu päris populaarsed on, oleks ülimugavad ja nendes suudaks ma päevad läbi ringi patseerida küll, aga leiaks ma neid siis kuskilt suuremat kui 41, et need ei pigistaks. Aga ideaalis tahaks ma hullult jälle bikeri stiilis saapaid nagu mul kunagi olid. Need olid tol korral New Lookist, aga enam nagu üldse ei tehta selliseid eriti.

Nonii sain oma hädaldamised jälle südamelt ära :D Mul on tunne, et ma viimasel ajal siin ainult suuresti hädaldangi. :) Aga tegelikult on varsti ilmselt mõni kaltsukaleidude postitus tulemas ka, sest üht-teist meelepärast on ju leitud ka ja järgmine nädal saan aega need üles pildistada.

Uskumatu milline ajaröövel see kool ikka on. Iga päev mõtlen, et tulen siia ja panen nüüd ühe postituse kirja, sest mõtteid ja ideid, millest kirjutada on küll ja veel. Aga kuhu see aeg kaob? Eh, no mulle jõudis lõpuks reaalsus kohale, et ongi viimane kooliaasta ja ühtlasi viimane semester enne lõputööd. Eks kõik rääkisid, et viimane semster saab olema hullumeelne, aga ega ei tahtnud seda uskuda kuidagi, sest minu arust seda räägiti iga semestri kohta, kuid lõppkokkuvõttes, polnud hullu midagi. Aga kui sul on juba peale kahte nädalat koolis olemist tunne, et ei jõua enam, siis vist saab aru, et on vist ikka see värk hullumeelne. Aga lohutan end ikka mõttega, et seda on vaid paar kuud. See pole ju nii pikk aeg.

Igatahes jah, kui kolm aastat möödus suuremate kodutöödeta, siis nüüd muud ei olegi. Järgmine nädal mu päevikus on post-it lipikukesi nii täis, et tunniplaani ma sealt alt enam ei näegi. Aga mis kõige kohutavam, et meil on praktiliselt igas aines miski grupp nii et ma kirjutasin kõik ilusti üles, kus aines kuhu rühma ma kuulun. Aga olegm ausad, siis ikka on kõik sassis. Vähe sellest ei saa keegi meist ikka aru, mida meilt lõppkokkuvõttes tahetakse ja mulje on selline, et ega need õppejõud vist ise ka hästi aru ei saa, mis projekti kompott meie ainetest kokku tulema peaks. Ehk üks suur segadus, mida ma oodata poleks osanud.

Nüüd ütleks, aga muidu on elu lill. Aga ma ei teagi vist ikka ei ole. Sest no kinno tahaks minna, aga kuidagi ei jõua sinnani, sest kui pesu pesemas käia tuleb öösel, mis siis veel meelelahutusest rääkida.

Ehk siis tõesti viimase aasta reaalsus jõudis mulle just kohale ja see on nii kummaline, sest tegelikult tundub, et see oleks olnud nagu eile, kui ma Tallinnasse kolisin.

Lõpetuseks teile aga siia pilte Palanga reisi viimasest päevast, sest ma kuidagi ei jõua selle reisipostituseni. Igatahes tagasi tulles käisime läbi Ristimäelt, millest ma tegelikult ootasin midagi hoopis massiivsemat ja teistsugust.

Viimase aasta jooksul enda jaoks lõpuks avastanud ka youtuberid. Ma olen vist viimane inimene, kes lõpuks ka blogide lugemisest kaugemale nüüd jõudnud on. Ma ei tea, miks ma varem neid küll jälginud ei ole. Ehk ei olnud veel midagi piisavalt head silma jäänud? Tegelikult minu youtuberite jälgimise teekond sai alguse ReadbyZoe kanalilt, sest iga kord kui ma uue lugemise otsingul olin, leidsin end ikka ja jälle tema kanalilt. Kuigi vahel ta ehk räägib liiga kiiresti, siis ta tundub oma olemuselt nii armas ja siiras, et tahestahtmata sa jääd ta videosid vaatama.

Ma isegi ei mäleta, kuidas ma selle avastasin, aga tihti leian ma ennast ka Marcus Butleri kanalilt, tal on lisaks ta teine kanal MoreMarcus, mis mulle tegelikult veel rohkem meeldib, nii et seal saab ikka paaril korral nädalas videosid uudistamas käidud.

Ja kui juba Inglismaa youtuberites rääkida, siis nagu ikka ühe kandi tegelased on mingil moel omavahel sõpradeks saanud ja teevad koostööd, sest neid ühendab Youtube, siis Marcuse blogist olen leidnud suuna ka Zoella ja Alfie kanalitele ja aeg-ajalt ka neil pilku peal hoidnud, kuid neid ma sedasi ei jälgi. Tegelikult Zoella kanalil olen ma kunagi varem ka käinud, kuna lugesin ta esimese raamatu läbi ja eks uudishimu oli ju ikka, et kes ta siis ikkagi on :)

Nii, aga nüüd miski kodumaise juurde ja ühtlasi ka ainukese Eesti youtuberi juurde, keda ma jälgin. Tema ma vist leidsin ühe Hiina poisi youtube video kommentaariumist. Ärge küsige miks, aga tihti leian ma end videode all kommentaare lugemas. Aga selleks toredaks kodumaiseks youtuberiks on ei keegi muu kui Martti Hallik. Ta on oma videodes alati nii vaba olemisega ja see on minu jaoks tähtis, sest ma ei suuda vaatama jääda, kui mul on tunne, et inimene on seda teinud vägisi. Ehk siis tegelikult võib seda võrdsustada blogidega - mõned inimesed kirjutavad vabalt, teised aga praktiliselt imevad pastakast sõnu välja ja neid viimaseid ei ole üldse tore lugeda, sest siis lihtsalt ei suuda süveneda. Sama on ka videodega.

Kui aga keegi oskab mulle häid youtubereid soovitada, siis jätke nimed või lingi kommentaariumisse - uudistaks ka teie lemmikuid hea meelega.

*Kõik pildid pärinevad nende youtube kanalitelt.

Nonii lõpuks on käes mu kauaoodatu ainuke vaba nädalavahetusja tundub, et samal ajal otsusta ka selle suve torm end kohale vedada, nii et õue väga nina pista ei taha. Kuigi hiljem küll tuleb ikka minna, kuna ootamatult sain teada, et täditütar hakkab täna kooli lõpetama. Alles ta oli ju nii pisike? Ja hommikul aknast välja vaadates mõtlesin küll, et issand vaesed lõpetajad. Piisab vaid korra õue astumisest, kui soengud ja meigid on ilmselt kõik rikutud ja ega vihmavarjust ka ilmselt väga kasu ei ole, arvestades, et puud õues just väga püsti hetkel ei ole.

Kui lõpetamistest nüüd rääkida, sees jõuba mitu päeva facebook kubiseb lõpupiltidest ja näed, kuidas kõiks tuttavad esitavad oma lõputöid, siis tuleb nii kurb tunne peale, sest ma tahan ka, aga mul on ju aasta veel. Ja no üldse ei viitsi. Tegelikult on ju praktiliselt pool aastat veel ja siis tuleb silmitsi seista lõputööga ehk tegelikult pole ju palju jäänud. Aga nii tahaks ka, et kõik juba läbi oleks - et saaks korralikult täiskohaga tööl käia, saaks omale juba oma korraliku kodu. Ei ühikal pole tegelikult mitte midagi viga ja üsna kodune tunne on, aga see ei ole ikkagi see, kui tean, et aasta pärast pean nii või naa välja kolima. Ja olegem ausad siis tahaks ju ikka miskit sellist, et oleks elutuba, kus saad peale tööpäeva mõnusalt teleka ees olla ja magamistuba, mis ei ole tuba, kus kogu su elamine kokku seatud on.

Kui teised lõpetavad kooli, siis mina lõpetan praktikat. Jah see ongi juba praktilisel läbi. Õnneks! Sest sel korral mulle praktika kohe üldse ei meeldinud. Töökeskond, töölised ja kõik see on igati tip-top, aga normeeria töö pole kohe üldse minu jaoks - see on lihtsalt nii kohutavalt igav. Ja jumal tänatud, et see ei ole tehnoloogia eriala ainuke suunitlus, sest vastasel juhul oleks ma kooli nüüd kindlasti pooleli jätnud. Lihtsalt jube on päevast päeva istuda kaheksa tundi tööl ja vajutada stopperi nuppu. Ainult need päevad olid toredad, kui sain tööd teha niinimetatud kodukontoris ja koostada saadud tulemustest aruandeid - kuigi see andmete sissetoksimine lõpuks tüütas ikka ära ka, aga vähemalt oli see vaheldus. Aga nüüd ongi veel paar aruande päeva jäänud ja praktika ongi läbi. Wohoo!

Aga naastes nüüd tänase kehva ilma juurde, siis hommik möödust märkamatult raamatut lugedes, sest elekter otsustas ka vahepeal korra jalutama minna ja kui nagu ma kuulsin, siis tuli see tegelikult üsna kiiresti tagasi, aga unustasin ennast raamatusse lihtsalt ära. Aga kuna ilm pole kuskilt otsaks paremaks muutunud, siis hakkasin niisama vanades ja mitte ni vanades piltides sobrama ja leidsin üht teist mis mulle täitsa meeldis, aga mis nagu ühtegi postitusse sobinud pole.

Tavaliselt on kõigil üks kindel riietusese, mida ei raatsi kellelelegi ära anda või enne ära vista, kui see ikka päris ribadeks kantud on. No on minul ühed teksad, ilma milleta ma kuidagi pidi ei saa. Paar kuud seisid nad mul nukralt kapinurgas, sest no kurjam suureks olid jäänud ja ei viitsinud enam nii ringi käia, et iga sammu peal pükse kergitama peab. Ostsin siis mõned uued ja no tee mis sa tahad, ei tunne ennast lihtsalt mugavalt, sest tahaks ju neid vanu ikkagi :D Ajasin ma need täna siis jälle jalga, aga no naljakas on käia kottis pükstega ringi ja no kui värvel vaat et rinnuni venitada, siis ehk hoiavad nii enam vähem - aga no kuitage ette, kui mugav see ikka olla võib.

Käisin siis peale praktikat poodides paar ringi ja no mitte miskit ei olnud sellist, mis oleks see õige olnud. H&M-s olid tegelikult ühed tumehallid ja põlve pealt katkised, mis mulle muidu nii väga meeldisid, aga no jalas need kaktkised põlved nägid nii naeruväärsed välja, et viisin nurkalt need jälle tagasi. Mul olid nii suured lootused, kui ma neid nägin.

Aga kui koju jõudsin, siis isa teatas, et tal oleks vaja tööpükste alt ääred ära õmmelda, kuigi üldse nagu viitsimist ei olnud sinna õmblusmasina taha istuda, siis lõpuks ma ikka õmblein need ära. Sest no kujutage nüüd ette ise õpin rõivaalast eriala ja nüüd ei viitsi pisikest asjagi õmmelda. Ja no kui mul juba masin väljas oli, siis tuli mõte, et teeks kiirelt oma püksid ka kitsamaks. Ja voilaa, ma sain oma lemmikpüksid täies hiilguses tagasi. Miks ma varem selle peale küll ei tulnud, et need kitsamaks õmmelda?

We always have that one piece of clothing which we love so much that we will wear it until it's really broken. Well I have one pair of jeans which are like that - I just can't be without these. Actually I haven't been able to wear these for few months, since on one moment I discovered that they don't want to stay on. So I went and bought some new ones, but they weren't these jeans and I felt myself so uncomfortable, since I actually wanted to wear my favorite ones. So today I decided to take these out again, but it wasn't best idea since they were so baggy and didn't want to stay up that well.

So after my internship I wen't to buy myself again some new ones, but there weren't anything I would like. There were ones I really liked in H&M - dark grey jean with broken knees, but when I tried them on they looked totally ridiculous. So I was really sad when I had to but them back, because I actually really liked these at first.

But when I got to home, my dad wanted me to hem his working trousers. Even though I didn't have any mood to sew, but I took my sewing machine out and did it- because imagine how weird it would of looked when my father would of sewn his trousers himself, when his daughter is studying in clothing area. And when the machine was already out I had a brilliant idea to sew my jeans a little bit smaller. And boom, I have mu favorite jeans back. Why didn't I think on it before?

Igatahes siin na nüüd on (olgu siin on need veel suured, nii et nad on nii üles tiritud kui võimalik, et ilusti jalas oleks :D )

And well here they are (okay, well on that picture they were still too big, so they were so up as possible, so they would look normal :D )

On teil ka mõni riietusese ilma milleta te kuidagi ei saa?

Do you have some piece of clothing you can't be without?

Facbooki blogipostituste grupis tuldi lagedale ägeda ideega, kus blogijad võiks omavahel pakke vahetada. Kuna mulle meeldib alati kingitusi teha ja kui aus olla, siis on ju tore neid ka ise saada, siis hüppasin ka kampa. Juba puhtalt asjade ostmine oli juba nii põnev ja kujutage siis ette veel seda öötusärevust, et teada saada, mis mulle saadetud pakist välja hüppavad :) Mina tegin vahetust Janaga blogist Life Of Jana. Meie leppisime kokku kategooriad ning saatsime igast kategooriast oma lemmiku. Ja mõne päeva eest oligi mul teade postkastis, et mind on pakk ootamas.

In Facebook blogposts group one girl had idea to make bloggers swap, so two bloggers would make each other a giftbag. And I have always loved making gifts and to be honest I like to get these as well, so I was in. Already the shopping part was so exciting and imagine how patiently I tried to wait for my package to find out what would pop out of it. I made a swap with Jana from blog Life Of Jana. We agreed with five categories, so we picked our favorites form each. So few days ago I got a message that there are a package waiting for me in the post office.

Huulepalsam läks küll nüüd kümnesse, kuna mu eelmine oli nii otsakorral juba ja Eestis nende leidmine ei ole just eriti kerge. Internetist tellides olen mitu korda ämbrisse astunud ja väga kehva koopia otsa sattnud. Nii et ei peagi ma nüüd kruiisile tõttama, et uut saada. Ning see armas pehme pallike leiab kindlasti koha ühe mu käekoti küljes.

This lip balm came just in right time, because my last one is almost empty and to find new one from Estonia is quite a headache. I tried to order EOS from internet, but failed, since I got some awful replica. So now I don't have to go on a cruise to get a new one. And this cute soft ball definitely will find place on some of my handbags.

Need krõpsud on lihtsalt nii head. Need meenutavad mulle oma maitse poolest natuke Layis laimi ja tšilli kõrpse, kuid need on väheke mahedamad, mis sobib suurepäraselt. Ja tumedat šokolaadi ma armastan ka väga, kuigi see oli minu jaoks veidike liiga mõru, aga selles pole hullu, sest mõne koogi sees mõjub see kindlasti eriti hästi.

These rice sticks are really good. These taste reminds me Lay's chili and lime chips, but these ones aren't that strong, which fits me perfectly. Also I love dark chocolate, though this one is bit too bitter to me, but it isn't a problem since I think that it would fit perfectly with some cake.

Kas see teepurk pole mitte armas? Arvestades fakti, et aasta alguses loobusin ma kohvist ja läksin üle tee joomisele, siis see karp läks nüüd küll asja ette :)

Isn't this tin for tea cute? Considering that since a beginning of the year I don't drink coffee anymore and replaced it with tea, then this box is perfect to hold my tea collection. :)

Oo jaa, ma olen ka üks nendest kes täiskasvanute värviraamatute ohvriks langenud on ja nüüd mu kogu täienes veel toredate postkaartide näol. Nüüd saab jälle vahel hooga värvima hakata, kui muust maailmast mõtteid eemale vaja saada on.

Oh yes, I fall in love with mandala coloring books too, so my collection improved with these amazing postcards. So sometimes I can forgot my surroundings and relax by coloring these.

Ma olen paki sisu üle väga õnnelik ja mul on tunne nagu mu parim sõbranna oleks mulle kingi teinud. Kõik asjad on lihtsalt nii hästi valitud.

I'm so happy with this package and I feel like my best friend sent me a package. All the products are just so well chosen.

Tavaliselt ma tööl toimunut siin eriti ei kajasta. Sest nagu ikka kliente on äärmusest äärmusesse, mõned, kes suudavad su tuju totaalselt ära rikkuda ja teised, kes teevad päeva mitmeid kordi rõõmsamaks. Aga paar päeva tagasi tuli kolmas äärmus ka juurde - turistist naistemees. Oh meil tagant järgi rääkides oli nalja kui palju, kui võtta arvesse, et meie pooled töölised on blondid.

Aga asja juurde siis täpsemalt. Tuli nädala alguse poole üks indiapärase välimusega mees poodi ja ostis pisikese sõela. Ma olin tol hetkel just pausil ega polnud teda veel näinud, kui töökaaslane minuga rääkima tuli, et jube hirmutav tundub ikka. Kui mees ostab mingi pisikese sõela ja jätab selle poodi ja ütleb, et tuleb siis tagasi ja võtab selle kaasa, kui pood kinni on. Kui sul seda halb kaasas kanda on, siis oleks ehk mõttekam see enne poe sulgemist osta? Igatahes, kui too tüüp siis tagasi oma sõela järgi tuli olin mina ka parasjagu kassas. Ja oh tal oli muidugi juttu kohe rohkem kui veel, sest ennäe teine blondiin veel. Üritas siis hirmsasti minuga jututeemat arendada ja selle käigus nii muuseas teada saada ka ega mul oma kutti pole. No eks ma valetasin talle omajagu seal kokku, et on küll ja siis hakkas jälle töökaaslase vastu huvi tundma, et kas tal on oma poiss olemas. Sai ka sealt jaatava vastuse ja eks ta siis lõpuks läks minema ja arvasime kergeusklikult, et asi sellega piirdub.

Aga paar päeva hiljem oli ta jälle poodi tulnud ja oh seda rõõmu kui kaks uut blondiini eest leidis. Ja läks üks moosimise jutt jälle lahti,millalgi peab ikka näkkama ka ju, sest üks töökaaslastest läks temaga isegi kohvile. Nii ta oli ka kolmandal päeval nagu krapsti tagasi, mu sõbrannat(töökaaslast) otsimas, sest avastas, et nad oma sõbraga olid sama tüdrukut kohanud ja mõlemad on temast nagu huvitatud. Aga kuna mu sõbrannat tööl ei olnud, siis paluti mul kogu lugu ikka kindlasti edasi rääkida. Tema siis nagu eeskujulik sõber tuli ütlema, et tema loobub ja pühendagu mu sõbranna ennast ta sõbrale. Sõbranna muidugi valetas ka mõlemale kokku, et tal kutt olemas, et märku anda, et ta pole huvitatud. No ja kui ma seda veel korra mainisin, siis tuli sealt tore vastus: " Mis siis, ta ütles, et see on hetkel keeruline."

Aga kuna ta otsustas siiski, et sõprus on tähtsam, siis üritas mind ikka natuke moosida, kutsudes mind Amsterdami ja ma ei tea kuhu veel. Ma lihtsalt noogutasin ega ei tahtnud absoluutselt enam rääkida ja eks ta vist sai lõpuks aru ka, siis tuli enne äraminekut veel küsimus: " Oled sa ikka täiesti kindel, et su sellel teisel töökaaslasel ka poiss olemas on?" Ühesõnaga saime siis juba ta meeleheitlikule tüdruku või lihtsalt üheöösuhte eesmärgile pihta, kui arvestada, et algaval nädalal sõidab ta juba minema. Õnneks! Ja lõpus oli ta üsna õnnetu, kui küsis miks kõigil eesti tüdrukutel juba kutid olemas on. Eks sellistes olukordades on meil kõigil alati need kujutletavad kutid olemas.

Aga saaga pole veel läbi :D Õhtul nägi töökaaslane teda veel Tammsaare pargis, kus ta üritas ka meeleheitlikul järgmise blondi neiu numbrit saada. Mis teha blondid on teemas. Tundub aga, et keegi ikka ei võtnud vist vedu, sest ta oli täna jälle tagasi. Ja ma kujutan ette ta rõõmu, kui ta nägi, et tohoh juba lausa viies blond teenindaja siin. No nii - läks jälle vestluseks, kuni töökaaslane läks ja päästis ta tolle mehe käest ära, sest me polnud talle jõudnud veel vahepealsest saagast rääkida. Aga selle natukese ajaga, mis nad vestlesid, suutis kutt oma õnnetut lugu rääkida, kuidas nad sõbraga ikka mõlemad sama tüdrukut tahaks ja nii muuseas siis vahepeal töökaaslast ka Belgiasse kutsudes.

Aga mis teha poiss oli meeleheitel, et omale keegi leida ja mitte keegi ei võtnud vedu, nii et peab õnnetult Amsterdami tagasi sõitma, kuna ei leidnudki nädala jooksul omale Eestis elu armastust. Aga ausalt ma pole veel enne näinud ühtegi meest, kes omale nii meeleheitlikult kedagi otsiks.

Eks enamus on kursis kui soe ilm täna oli. Või õigemini jätkus seda soojust siiski pooleks päevaks. Viimasel ajal on mul hommikuti kombeks aken lahti teha, sest no täitsa õhupuudus tundub toas olevad. Igatahes kui enamus hommikud tuleb sealt pahvakas külma õhku näkku, siis täna seda ei juhtunud ning tundus, et vast on aeg nahktagi jälle selga ajada. Muidugi ma olin endaga igati rahul, kui sain kooli jalutada ja mul polnud kuskilt otsast külm. Päev muutus aina soojemaks ja koolist tagasi ühikasse jalutada oli eriti hea tunne. Selline hiliskevadine tunne tuli täitsa peale. Mis siis, et ükski puu ega põõsas veel roheline pole.

I believe that most of Estonian know how warm today was. Well it was like that for about half a day. Lately I have been opening my window every morning when I wake up. Usually a punch of cold air is greeting me, but today it wasn't. So I assumed it is right time to take out my leather jacket. Everything was perfect and it felt so goot to walk to school when it's warm and it felt like a late spring. Even though yet we don't have any leaves on trees.

Veetsin siis üks tunnikese tuba kraamides endal aken pool pärani lahti. Siis otsustasime sõbrannaga aga ühe Paavli kaltsuga ringi teha ja pärast sööma minna. Jälle oli igati mõnus õues jalutada, sest sooja oli lausa 17 kraadi, nii et sai lausa lahtiste hõlmadega ringi käia. Seda lõbu oli aga seniks kuni kaltsukast tulema saime, sest vihma hakkas sadama. Olgu vihm vihmaks, vähemalt polnud külm. Tõttasime siis kiirelt trammile, et Boheemis üks mõnus soe jook juua ja õhtust süüa. Nii enne seitsest siis uuesti trammile sättima hakates oli rõõm näha, et vihmasadu järgi oli jäänud. Aga oi oi, kui külm järsku oli. Mu hambad plagisesid ikka jupp aega, enne, kui ma sellest külmast üle sain.

Later I got back to dormitory and then we decided to make one second hand tour and after that have a dinner. Since it was getting even more warmer outside I changet my thick cardigan to thinner one. And there we went. It was about 17 degrees so it was totally okay to unzip tje jacket. But we didn't have this nice weather for long, when we left second hand, it started to rain. It wasn't cold though, so it wasn't that big of a deal. So we hurried to Boheem where we had one hot drink and a dinner. But when we left there it was totally freezing outside. My teeth were chattering for a while.

No siis ma kirusin ennast küll, sest ei pannud ma ei kindaid ega mütsi kotti, mis oleks asja palju paremaks teinud. Ja ennist ühikas käies vahetain paksema kampsuni veel õhema vastu välja, sest no palav oli. Ja eks ma siis seal trammipeatuses tükk aega vingusin, kuidas mul võiks need kõik eelnevad olla ja talvejope ka veel. Aga no ilmselgetl oleks ma oma talvejopega selle soojaga lihtsalt haudunud. Aga ilm miks sa ometi nii teed? Ma ei saa ju poolt riidekappi päev läbi kaasas kanda, et sinu tujude järgi olla. Igatahes praeguste ilmadega saab mõistus täiesti otsa, mida selga panna ja mida mitte. Ei taha ju, et külm oleks. Ei taha, et palav oleks. Ja lõpetuseks võiks ikka meenutada, et vanasti oli sellise ajaga ikka ilm soojem ja rohi rohelisem - nii nagu ta ikka kipub olema.

On that second I tought how stubid I was to choose leather jacket. I whined for a while that I whish to have my hat and gloves and winter jacket. But on the other hand winter coat would of been too much when it was like 17 degrees. But weather why are you doing that? I can't take my whole closet with me, just in case you decide to change so constantly. With this kind of weather I never know what to wear. In some moments it so warm and yet a bit later it freezing. And like they always say old times were good times, since the grass was greener. Well in that case, years ago by this time it was already much warmer outside.

Ükspäev sõbrannale mainides, et nägin seda rongitüüpi jälle ja pidin temaga veel rääkima, jäi sõbranna mind üllatunult vaatama ega saanud aru millest ma räägin. Enda arust olen pea kõigile tuttavatele sellest juba rääkinud, aga vist ikka ei ole. Ja nii muuseas ei ole ma ka siin sellest sõnagi maininud, kuigi see oli tol hetkel üsna hirmutav, siis tegelikult on see ikka kohati isegi naljakas. Aga ma täiesti saan aru, miks ma sellest kirjutanud pole. Tol ajal ei olnud ma blogi sisu suhtes eriti avameelne ja pigem jätsin kõiksugu seigad elust jagamata. Kartsin, et mõne koha pealt liialt suud lahti tehes, tuleb äkki halb vastukaja ja üldse olin tol ajal palju kinnisem inimene.

Aga mis siin pikalt venitada, nii enam vähem kaks aastat tagasi, siis kui need vanad rongid veel liikvel olid, sai siis jälle ühel reede õhtul rongiga koju sõidetud. Nagu alati Pärnu rongidel, siis Raplas jääb rong küllaltki tühjaks ja nii jäi ka minu vastasolev pink. Kuid mõne minuti pärast potsatas minu selja tagant pingist üks noormees sinna istuma ise kohe seletama asudes, et ma olin talle oma juustega pihta läinud ja samas ta ei tahtnud mulle kuklasse hingata. Kuidas ta mulle kuklasse hingas, kui ta seljaga minu poole istus? Vot seda ei tea. Nojah vahet pole, kes mu vastas istub ju. Kuid see mõte kadus niipea kui ta oma suu lahti tegi. Mõnda aega oli ta vait, kuid siis ühel hetkel järsku ütleb: "Oh nii seksikad pitsist sokid!" ja hakkas mu jalgu näppima. Tõmbasin siis kiiresti oma jala ära ja püüdsin viisakaks jääda ja lihtalt noogutasin ning sisimas lootes, et ta kohe kohe varsti maha läheks. Aga oh ei mahamineku plaani tal polnud ja mul ka kuskile mujale sealt väga põgeneda ei olnud võimalik.

Siis ta hakkas mulle tasapisi oma elulugu jutustama, nii et lõpuks ma teadsin, mis ta õpib, mida ta vanemad, teevad, mida ta õde teeb, millega ta vabal ajal tegeleb ja palju muud sellist. Eks ta üritas ka minult infot välja pinnida, kuid kuna ma õnneks pole võõrastega eriti jutukas, siis andsin talle väga napisõnalisi vastuseid. Olgu pealegi, oled jutukas ja tahad uusi tutvusi. Aga jumala eest, sa ei pea mulle sülle ronima. Ehk siis ta oli täiesti püsimatu ja liikus mulle aina lähemale, kuni ta lõpuks istus kuidagi väga napilt toolil. Ja siis saabus mu arvatav päästja kodupeatus, nii et tõttasin juba varakult vaguni otsa ukse juurde, aga loomulikult tuli ta samas peatuses maha. Kuid tol hetkel õnneks sealt meie teed ka lahku läksid, kuna isa oli mul autoga vastas.

Ja kaks päeva hiljem minu õuduseks tuli ta Tallinasse tagasi sama rongiga, põgenesin kähku ära viimasesse vagunisse, lootes, et ta oma kompsudega vagunite vahelisest alast läbi ronida ei viitsi. Aga ilmselt oli ta arvanud, et on omale uue semu saanud, hoolimata minu ignoreerimisest. Nii ta siis sättis enda taaskord minu vastu istuma ja vot siis hakkas tõsine nali pihta. Ma vaatasin aknast välja lootes, et ta saab aru, et pole isegi mõtet vestlust alustada. Aga siis otsustas ta hoopis huvi tunda selle vastu, mida ma seal väljas näen, et ma nii pingsalt aknast välja vaatan, vastasin siis, et loodust ning selle peale sain vastuseks, et ta jälgin küll minu peegelpilti. Edasi sain teada ta äriplaanides ja veel õpingutest ja igasugu tehnikast, millest ma ausalt öeldes midagi isegi aru ei saanud ega isegi üritanud. Aga jällegi oma jutustamise käigus liikus ta ebamugavalt lähedale ja lõpuks sai ta sellest ka ise aru, kui tuli küsimus: "Oih, ma olen liiga lähedal, sul on ebamugav eks?" Ja siis tõmbus korra tagasi, aga seda kuniks ta tegi ettepaneku, et võiksin oma koti enda kõrvalt maha tõsta, et ta sinna istuda saaks, millest ma välja ei teinud.

Mõnda aega suutis ta isegi vait olla, kui lõpuks üritas mind endaga kuskile laulma kutsuda, mille peale vastasin, et ma ei pea ju viisi, nii et laulmisest küll mitte mingit asja ei saaks. No ja tipphetk oli muidugi see, kui ta ütles, et ega seal polegi ju vaja viisi pidada. Ma lähen laulma, et kõrval kuulda karja elevante, kellel on kõrva peale astutud?!? No jumala eest. Aga ega ta alla ei andnud:

"Aga äkki ikka tuleksid korra?"

''Mul pole aega, ma tööl ja koolis."

''Kus sa töötad?"

''Kaubanduskeskus"

"No see on laialdane mõiste, millises täpsemalt?"

"Mitmes."

"Nojah, siis ei saa sind niisama vaatama ka tulla."

Mul pidi tol hetkel hing kinni jääma viimase öeldu peale, nii et ma ei osanud enam midagi vastata. Ja vestlustest veel nii palju, et ta uuris kas, mul on vann või dušš kodus ja teada saades, et mõlemad, siis oli tal vaja teada ka, kas sinna ka kaks inimest ära mahub. Võite vaid mu pilku tol hetkel ette kujutada. Kuigi praegu tagasi vaadates on see, isegi kohati naljaks, siis tol hetkel hirmutas see kogu värk mu ikka korralikult ära.

Tallinasse jõudes ma jooksin kiiresti oma trolli peale, et me jumala eest sama peale ei läheks. Peale seda olin teda vaid korra bussis näinud, kuid tänu suurele rahvamassile sain ilusti varju jääda. Kuni nüüd üks paar nädalat tagasi ma teda taas rongis nägin, kuid seekord ta õnneks juttu tegema ei tulnud. Istus ta minu ees, aga tal kukkus läätsekrap kotis pingi alla, mida ta ise tähele ei pannud. Olin küll lootuses, et ta märkab ja võtab selle ära. Aga ta jalutas juba ukse juurde, nii ma talle siis järgi jooksingi, et sul kukkus läätsekarp pingi alla. Olen ma liiga heasüdamlik? Aga eks ta arvas, et ma tahan temaga vist ikka semutseda ja üritas taas miskit vestlus alustada. Ja seekord tuli ta veel sama trolli peale ja uuris, et mis ajast ma sellega käin, muidu käisin ju kogu aeg teisega. Ehk ta on siis kogu aeg jälginud, mis trollile ma lähen? Loomulikult suutis see jälle mul külmavärinad tekitada, nii et ma väljusin järgmises peatuses ja jäin järgmist ootama, et ta ei näeks seda õiget peatust, kus ma maha minema pean. Praeguseks ma teda õnnes rohkem kohanud pole ja loodan, et ei kohta ka.