See nädalavahetus on olnud tõsiselt mõnus aeg iseendale, mis on möödunud koristades, kokkates ja niisama ilusat ilma nautides. Eile sain üle pika aja Lendavas Taldrikus söömas käia ja oi kuidas ma sealsest toidust juba ligi nädala olin unistanud, aga iga kord kui olen tahtnud minna, siis on see täis olnud. Seega oli see ikka paras õnnistus, kui me eile lõuna ajal sinna maha potsatada saime ja mõnusalt lõunatasime.

Lõunale järgnes üks imeilus jalutuskäik Haabneemes. Tegelikult oli alguses Pirita mõttes, aga siis me sõitsime sujuvalt lihtsalt edasi kuni lõpuks jäi tee äärde lihtsalt üks imeilus kant ja nii sealt üks väike jalutuskäik alguse saigi, mis kujunes lõpuks pigem fotosessiooniks. Pildistamise osas on mul aga tunne, et ma ei oska üldse enam pildistada. Tahaks nagu kaamerat süüdistada, samas suvel just katsetasime samu objektiive erinevatel keredel ja tegelikult mingit erilist vahet ei ole. Pigem on määrav objektiiv. Siinkohal tunnen jälle, et mul oleks nagu üks objektiiv puudu. Kuigi ma ju alles ostsin uue 50 mm objektiivi, mille kvaliteet piltide puhul on väga hea, aga mind häirib see, et sellega ei saa üldse suumida. Seega, nii kui ma tahan suumida, siis läheb kit objektiiv ette, millega saab ilusaid looduspilte, aga millega tulevad katastroofilise portreed, eriti kui harjud 50mm kvaliteediga ära.  Muidugi on kala ilmselt ka selles, et ma pole eriti inimesi pildistanud, mistõttu jääb mul seal oskustest ikka kõvasti puudu. Ehk ma jään vaatama, et kogu kombo oleks perfekte, taust, horisont, asetus, aga selle ajas sees väsib inimene kaamera ees lihtsalt ära.

Ma ei tea. Peaksin äkki fotograafia kursused millalgi ette võtma? Tegelikult on see hea idee, kui mul selle jaoks aega jaguks. Sest praegu töö, tööotsingute ja sõprade kõrvalt nagu kuidagi ei jagu aega millekski muuks. Ja lisaks olen üritanud ikka joonistamisega tegelda, et oskused rooste ei läheks ja olen paar tellimustööd ka teinud, mida ma paraku teiega aga jagada ei saa, sest kliendi soove tuleb siiski austada, kui nad ei soovi, et nende pilte internetis jagatakse. Aga muidugi, kui keegi soovib jõuluks pilti, siis võite minuga selles osas julgelt ühendust võtta. Paar tellimust jõuan veel vastu võtta. Kusjuures ma täitsa imestasin, et just tänu blogile on tellimustööd minuni jõudnud ja see tekitas minus kuidagi eriti hea tunde,sest lõpuks näen, et asi mille kallal oled vaeva näinud ja millesse aega panustanud, tasub üks hetk ära. Aga seniks, kuni ma jälle millalgi siian jõuan, nautige siis seekord tehtud pilte. 

Ma ei tea, miks ma olin nii kindel, et peale kooli lõppu on mul vaba aega jalaga segada, kuid reaalsus on ikka see, et tihti näppan ma aega ikka une arvelt. Kuigi nüüd oktoober tundub natuke vähem tegusam ehk ma ise tõsiselt loodan, et ma saan ehk lõpuks natuke aega maha võtta ja niiöelda aega rohkem iseendale. Praegu ma siiski endiselt üritan korteris asju rohkem oma käe järgi paika saada, mis siis, et olen siin elanud tegelikult juba neli kuud, aga aega siin veetnud olen tegelikult võrdlemisi vähe. Minu viga on tegelikult ka see, et ma ei oska puhata. Ma olen harjunud kogu aeg sellega, et mul on kiire ja siis ma kohati muudan ise oma elu ülikiireks ja kui mul tekibki mingi vaba hetk, siis tunnen end kuidagi nii kasutuna, kui ma midagi ei tee asjalikku ei tee.

Õnneks küll terve septembri ja nüüd oktoobris ka on enamus nädalavahetused vabad, et natuke patareisid laadida ja veeta aega ka sõprade ja lähedastega ja õpin vist tasapisi jälle puhkama ka. Eelmine pühapäev oligi selline mõnus. Teate kindlasti neid sügisesi hommikuid, kus hommik on hästi udune, aga päeva peale läheb vaikselt soojemaks ja  lõpuks on päev imeilus ja päikeseline. Sellised hommikud on tegelikult mu lemmikud, kuigi kohati selle uduga kaasneb ka unisus, aga sellisel juhul tuleb vahetevahel appi kohvi, mida ma mõnikord ikka olen joonud, kui suur isu tekib, aga see pigem maitseelamuse jaoks või siis XS energiajook, mis on ainuke energiajook, mida ma olen nõus jooma. Kuna tegu on loodusliku tootega ja sama firma toodab ühtlasi ka magneesiumipulbrit, mille kuure ma aeg-ajalt tegema pean. Üldiselt need energiajoogid mul väga tihti kappi ei satu. Mõnikord oleme tellinud, aga viimane kord üllatas mind Amway ühe pakikesega. Nii, et suur aitäh neile, sest sellisel udusel hommikul oli see küll äärmiselt hea turgutus.

Kuna aega päev läks erakordselt ilusaks, siis oleks patt olnud toas lebotada, sest seda jõuab kindlasti talvel veel küll teha. Seega tuli meil järsku idee, minna metsarajale ja lõpuks käisime siis Lahemaa matkarajal, mis jääb Loska poole. Nii et oli üks äärmiselt mõnus päev, kus sai päeva väljas veeta ja õhtul mõnusalt kokata ja komöödiasarja vaadata. 

Sarjast rääkides, siis ma poleks kunagi arvanud, et mulle mõni seda sorti sari meeldima hakkab. Jutt käib siis sarjast IT crowd, mis on seda tüüpi sari, mida ma ise üksinda ilmselt vaatama poleks hakanud. Esimene osa, mis vaatasin, mulle ka erilist muljet ei avaldanud, aga kuna panime terve hooaja peale, siis kuidagi edasi ma isegi nagu süvenesin ära ja naljad hakkasid mulle ka nalja pakkuma. Ehk siis üks äärmiselt mõnus pühapäev oli, mida mul pole enam ammu olnud. 

Ma vanasti alati mõtlesin, et kuidas on see võimalik, et üks inimene unustab oma vanuse ära. Aga mis minuga just paar päeva tagasi juhtus? Just mul ei tulnud meelde, kui vana ma nüüd õieti siis olen. Töö juures mingi teema järgi tuli jutuks vanus ja siis ma järsku jäin mõtlema, et oot kui vana ma nüüd siis olen. Ja mis meelde ei tule, see ei tule. Lõpuks võtsin kalkulaatori ja arvutasin selle kenasti välja. (kujutage siia taha nüüd kolm pisaratega naervat emotikoni). Piinlik, sest ma ei ole isegi nii vana veel ju ja arvutuste kohaselt täitsa 23 on neid aastaid. 

Unustamistest siis rääkides läksin ma eile ülemistesse, et Telias ära käia ja oma mobiili ID korda teha, aga loomulikult unustasin ma oma ID-kaardi koju arvutisse. Ja siis teine eesmärk oli lambipirn osta, aga unustasin vana pirni koju ja kuna need nii spetsiifilised pirnid, siis umbes ka ostma ei hakanud. Siis ma unustasin reedel tööl kauba vastuvõtu lehed valmis teha, nii et eile pidin ilusti töö ka ikka töö juurde minema, et need ära teha. Ühesõnaga ma lihtsalt unustan kogu aeg või siis kaotan. Kaotasin oma mälukaardi koos reisipiltidega ära, mille ma lõpuks lõpuks üles leidsin ja see oli mul kogu aeg suhteliselt nina all (sama teema ka ID-kaardi pin koodidega). Loodan, et lõpuks saab tööde osas natuke rahulikumalt ka üks hetk võtta, et mul jääks mälumahtu ka elementaarsete asjade jaoks.

Niisiis, kuna ma aga nüüd lõpuks reisipiltidele jälle ligi pääsesin, siis saate jälle ühe portsu vaatamiseks, mis pärinevad siis päevast, millal käisime mägedes ronimas. Alustasime kuskilt jalamilt, kus tegelikult vist minna ei tohtinud, aga vahet pole me läksime ikkagi. Mägedes nägime madu, mille nime ma ei mäleta, aga kui hiljem teistele selle pilti näitasime, siis nii makedoonlased kui bulgaarlased teadsid rääkida, see ei ole mürgine, lihtsalt kägistab. Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis oli suuteline vist mõne kondi pooleks murdma. Üsna kiire oli see sell veel. Ütleme nii, et kui näed madu, siis reaktsioon oleks ju ära minna, aga kus sa sellega. Tublid eestlased oli ju kõik kohe ninapidi mao juures, aga maol viskas vist üle ja nii ta läks lõpuks ikka väga kiiresti kivide vahele peitu.

Seal turnides ja ronides lõpuks jõudsime 1800 m kõrgusele merepinnast ja sealt kutsus meid oma hoovi üks pere, kes pakkusid meile siis oma kohalikku rakijat. Mitte seda, mis poes müüakse, vaid seda mis kodus tehakse. Üsna kange kraam teine, nii et mina suutsin ainult pool pitsi ära juua, aga maitse poolest parem kui poes müüdavad. Muidugi enne, kui jook meile välja valati, uuris mees ka ikka vanad me oleme. Ja oh üllatust üllatust, siis jutu käigus pärast tuli välja, et tegu kohalikku politseiga. Nii ta organiseeris meile siis lõpuks sinna üles ka taksod, sest meil endal puudusid igasugused kontaktid, et miskit omale ise tellida. Paari päeva pärast viisisid meie poisid talle  tänutäheks töö juurde ka igasugu Eesti maiustusi, mis meil kaasas oli. Minu jaoks oli see ilmselt kõige meeldejäävam päev kogu reisist ja iga kell oleks uuesti nõus sellise sihitult matkamise ette võtta.

Maikuus tõi kuller mulle Amway poolt ühe eriti suure ja raske paki, mis sisaldas endas G&H sarja kehahooldustooteid. Varasemalt oli neil sama sarja nimi Body Series, kuid siis minu mäletamist mööda ei olnud neil valikuvariante. Nüüdses G&H sarjas on need kategoriseeritud taastavaks ja toitvaks (Nourish+), värskendavaks (Refresh+) ja kaitsvaks (Protect+). Sarjas leidub nii seepe, duššigeele, kreeme kui ka deodorante. 

Järgmiseks kategooriaks sarjas on pesuvahendid. On olemas nii duššigeelid, vedelseep kui ka tükiseep. Igale maitsele midagi. Jällegi minu lemmikuks on Refresh+ variant ja seda puhtalt oma lõhna tõttu. Toime on tegelikult mõlemal hea -  Nourish+ rahustab ja puhastab ning samal ajal suurendab naha niiskusesisaldust ning Refresh+ värskendab, pehmendab ja niisutab õrnalt nahka. Mõlemad pesugeelid on sulfaadi - ja triklosaanivabad. Ja igapäevaseks kätepesuks on olemas vedelseep, mis on lõhnavaba ja tegelikult olen alati nende seepe kasutanud ka näopesuks. Muidugi on neile kõigie müügl ka 1,6 liitrised täitepakendid.

Ning viimaks, kui oled pestud ja kreemitatud, siis on vaja ka ju deodorante. Sarjas on olemas nii rulldeodorant, kui ka pihustatav deodorant. Sama rulldeodorant on mul aastaid kasutuses olnud ning olen sellega alati rahul. Mulle meeldib, et see on praktiliselt lõhnatu, aga samas toimib hästi. Nüüd sain ka esimest korda pihustatavat katsetada ja see on ainus toode, mis mulle paraku üldse meelt mööda ei ole. Minu arust see eriti ei toimi. Üleüldiselt eelsitaks ma  pulkdeodoranti, mida neil kahjuks enam ei ole, aga kui mul on nende kahe valida, siis eelistan rulldeodoranti.

Kuhu see aeg kaob? Alles nagu jõudsin reisilt tagasi ja juba on mitu nädalat möödas. Aga sain jälle natuke mahti pilte edasi sorteerida, mida kusjuures ei ole isegi nii palju, aga miskipärast ei ole mul ikka aega, et korralikult arvuti taha istuda ja nendega tegeleda. Kõige kummalisem selle juures on see, et ma enne reisile minekut ostsin uue suurema mälukaardi ja lõpuks avastasin, et selle kahe nädala jooksul ei teinudki ma nii palju pilte, kui oleks arvanud. Eks ilmselt oma süüd mängib siin ka see, et unustasin pidevalt kaamera kaasa võtta, nii et mul rohkem kohvris seisiski. Ja muidugi igale poole tahtsin ju jõuda ja kõik teha ja selle kõrvalt kuidagi ununeb ära, kaamera üldse kotist välja võtta.

Istanbulist lendasime siis edasi Makedooniasse, kus on selline väike armas lennujaam, nii et kui me õhtul lennujaamast väljusime, siis oli kuidagi nii kodune tunne. Putukad siristasid ja kõik oli nii roheline ja ikka nii kodune kuidagi. Eks me sõitsime jälle kesklinna, saime oma korteri võtmed kätte, viisime asjad ära ja jälle linna peale. Muidugi Skopjes sellist ööelu pole nagu Istanbulis, aga söögikohad ja baarid on ikka lahti. Kuigi me olime juba enne välja minekut üsna väsinud, siis minemata ei saanud ju siiski jätta. Seega istusime niisama väljas ja lõpuks  tegelikult saime ka oma grupiga väheke rohkem tuttavaks. Oli ka lõpuks aeg vist? Mitu päeva juba koos reisinud, aga keegi kellestki väga midagi ei tea. Nii see õhtu lendas jälle ülikiirelt öösse ja eks kõik need õhtud reisi ajal kippusid pikaks venima, nii et unetunde sai üsna vähe. Kolmandal päeval sõitsime siis edasi oma lõplikku sihtkohta - Strugasse. Väike linn järve ääres, kus põhiline elu toimubki suvisel ajal. Talvel pidavat see linn vaikne olema. Ehk võiks vist kohati Pärnuga võrrelda. 

Hotell asus meil kohe järve ääres, seega vaade oli meil ilus ja kohe esimesel õhtul käisime ujumas ka ära. Kuigi õhk oli pigem jahe, sest esimesteks päevadeks suutsime me Eesti külma ilma kaasa võtta, aga vesi oli selle eest väga soe. Aga kuna üks meist unustas ujuma minnes prillid eest võtta, siis kaotas ta need vette ära, nii et lõpuks otsisime me taskulampidega vees ta prille, mille me ka lõpuks üles leidsime. Nii et läks õnneks ja kutt ei jäänudki oma prillidest ilma. 

Tegelikult põhiline, miks me ju Makedooniasse läksime oli projekt nimega "What they don't say us?", mis keskendus eri riikide meediaväljaannetele ja - kanalitele. Nii meil oli siis iga päev kell kümme kogunemine, kus analüüsisime meediaväljaandeid ja lahedasime ülesandeid, et näha, kui tõsiseltvõetavad uudised on ja kui raske on pealkirja järgi uudise sisu hinnata. Tegevus toimus alguses küll rahvuslikes gruppides, kuid hiljem juba rahvusvahelistes. Kusjuures rahvuslikes gruppides oli hea mugav koostööd teha ja alguses tundus nii ebaõiglane, kui meid lõpuks lahku löödi. Eestlase esimene mõte - kellega ma nüüd eesti keeles räägin? Tegelikult oli  tore, et meid lahku löödi, sest see sundis meid ikka rohkem tagant ka teistega suhtlema. Peale õhtusööki jäi meile ka oma vaba aega, seega üks õhtu läksime ühe eestlasega lihtsalt kaamerad käes linna uitama ja saime ka pika paela lõpuks ühele rõdule, et natuke kõrgemalt ka mõni pilt saada.  Ehk see esimene moment, kus ma lõpuks kaamera kotist välja võtsin. Kuigi ma ise ostsin enne reisile minekut uue objektiivi, siis oli mul õnn kasutada ka ühe reisikaaslase eriti uhket varianti. Seega ei ole võimalik, aga ma tahan jälle uut objektiivi!