Nii uskumatuna kui see ka ei tundu ongi mu ülikooli aastad läbi. Neli aastat! Kuhu need küll kadusid? Alles teisel aastal vingusin ma, et millal see õudus juba läbi saab ja täna sain oma lõputöö kaitstud ja ühe suure ilutseva väga hea ehk nelja kätte. Mina olen igati rahul ja nüüd ei teagi kohe, mida oma vaba ajaga peale hakata. No ei oska midagi teha - harjunud ju kogu aeg, et ringi vaja joosta ja mingi koolitöö valmis teha.

Aga lõputöö kaitsmisest siis. Eks ma olin tegelikult päris pabinas, nii et hommikul ei tahtud sööki väga kurgust alla liikuda. Jalutasin enne oma korda kordioris edasi-tagasi ja harjutasin oma kõnet. Ma kartsin veel midagi eriti hullu, sest eelkaitsmine tundus kuidagi eriti raske. Seal mul konkreetselt terve aeg jalg lihtsalt võbises all ja aeg tundus ka aina venivat. Aga nüüd see 20 minutit läks nagu linnutiivul ja mul tekkis veel küsimus, et kas tõesti see oligi nüüd 20 minutit? Ja see kergendustunne, kui peale kaitsmist oma allkirja andsid ja klassist välja jalutasid. Tegelikult polnud hullu midagi ja kui ma juba ees kõnepuldi taga olin, siis nagu kadus see suur pabin ka ära, mis eelkaitsmise ajal oli olnud. Komisjon polnud ka üldse nii range, kui olin arvanud. Nii et ilmaaegu sain siin hullult närveeritud. Aga avalik esinemine on ikkagi mul alati üks suur hirm olnud ja selleks see ka vist jääb. Hoolimata sellest, et alates gümnaasiumist on olnud vaja tihti miskit kuskil esitleda.

Aga, mis ma nüüd teen? Mõtlesin ennast vedi premeerida ja raatsisin lõpuks kuus eurot Ben&Jerry's jäätise peale raisata ja ostsin omale paar Vinittot ka kappi ja tuleb üks mõnus filmiõhtu. Muidugi selles jäätises olen natuke pettunud. Miks see nii magus olema peab? Üks popcorni pakk peaks ka veel kuskil riiulis olema, nii et totaalne aja mahavõtt. Nüüd tuleb veel 17 juuni ära oodata, et diplom kätte saada ja siis olengi ametlikult kõrgharitud. Hurraaa!

Jätkuks eelmisele blogipostitusele, siis lasi ka kolmas maakler lihtsalt tuimalt üle. Proovisin talle eile ise mitu korda helistada, aga kõnesid vastu ei võetud ja teine number ei olnud kättesaadav. Ja oh imet, täna helistas maakler siis lõpuks tagasi,et ma seda täna vaatama saaks minna. Ütlesin siis, et te pidite ju eile helistama, mille peale hakkas ta ennast välja vabandama, et mu telefon oli välja lülitatud. Kõige haledam vale, mida ma üldse mõnelt maaklerilt kuulnud olen, seda enam, et ta väitis, et helistas peale seda, kui ma olin helistanud. Mul oli terve päev otsa telefon kõrval ja ainuke kes õhtul mulle veel helistas oli vanaema ja kui ta oleks samal ajal helistanud, oleks mu telefon ju märku andnud, et keegi helistab vahele. 

 Ilmselgelt ei ole mul võimalust enne õhtut millegagi Tallinnasse tagasi saada, seega oleks mul olnud seda vaja teada juba eelmine õhtu, mida talle ka üsna pahaselt ütlesin, mille peale ta nähvas lihtsalt: "No siis ei ole midagi teha". Mind ajab kõige rohkem närvi, et neil maakleritel jääb õigust alati ülegi. Ma tegelikult olin nii valmis juba kõne vastu võtma küsimusega, et kas täna on laupäev, aga ta hakkas ennast kohe alguses välja vabandama. Tunnen tõsiselt kaasa neile omanikele, kes omale sellised susserdised otsinud on. Kuidas inimene omale üldse korteri leidma peaks, kui suuremal osal ajast jääb asi maaklerite taha kinni?

 

Kuulutuses on veel ilusti kirjas, et broneerida saab kohe. Et ostan põrsast kotis? Sest üleval on kolm pilti, millest üks on majast ning kaks telefoniga tehtud ülikehva pilti korterist, kus mitte midagi aru ei saa. Siis maksan tagatise ära ja jään lootma, et võib-olla helistatakse tagasi, et sisse kolimiseks lepingut sõlmida? Kui nüüd, kui kool läbi on ja pinge peaaegu kadunud, siis suutsin suurest pingelangusest isegi haigeks jääda ja nüüd korterit otsides kasvab see pinge jälle tagasi.

Kuna aeg on juba seal maal, et kuu aja pärast tuleb mul ühiselamust välja kolida, siis olen siin aktiivselt omale uut pesa otsimas. Aga seis kinnisvara turul tundub küll üsna nutune, sest üks probleem tundub teist taga ajavat. Mulle endale tundub juba vaikselt, et mu nõudmised on liiga suured, samas ma ei taha ju korterit, kus ma ennast hästi ei tunne, nii et tunneksin vajadus kohe jälle kolida. Aga üldiselt on üürihinnad lihtsalt ulmelised, kui arvestada palka, mida suurem osa eestlasi saab. Ma isegi ei kujuta ette, kuidas need korteri üüritut saavad, kes näiteks toidupoes kassiirina töötavad. 

Alustagem siis esimesest asjast, mis mind kõige rohkem korterite puhul häirib. Need veneaegsed hiiglaslikud sektsioonkapid, mis pool elamist enda alla nõuavad. Esiteks on need koledad, teiseks mul oleks suurem osa sellest tühi, sest mul polegi isegi nii palju asju. Lisaks mul tekib alati kuidagi nii ahistav tunne, kui korterid on puupüsti mööblit täis topitud, nii et liikumiseks on üks kitsas riba. Ma ei oota mingit luksuskorterit, aga siiski võiks see olla korralik. Aga suuremal osal juhtudest on need korralikud ühe kuni kahetoalised korterid ulmeliste hindadega, et ma üksi seda maksta jõuaks. Sest kommunaalid on ka suuremal osal ajast ebanormaalsed, sest eks ikka üürnik peab ju kõik ühistu laenud ja remondifondid kinni maksma. Kui mulle see ei sobi, siis kellelegi teisele ikka sobib. Ma siiani ei saa aru, kuidas korteriomanikud aru sellest ei saa, et üürnik ei saa mitte mingit kasu sellest, kui kogutakse raha remondi tegemiseks, sest see korter ei jää ju mulle. Või siis saavad aru, aga ise ei taha seda maksta. 

Teiseks kinnisvaraportaalides kasutatase tihti aastaid vanu pilte, kus kõik näeb veel ilus ja hea välja, aga kui kohale lähed on reaalsus teine. Siin paar nädalat tagasi leidsin enda arust ideaalse korter - piltide järgi. Kohale jõudes oleks tahtnud sama kiiresti seal korterist välja saada. Minu arust üürileandjal oleks elementaarne praeguselt üürnikult paluda korter eelnevalt ära koristada, kui uued huvilised vaatama tuuakse. Ja ma ei pea silmas riiete kappi panekut ja muud taolist, vaid näiteks seinte pesemist. Alustuseks tekkis mul juba kahtlane maik korteri asjus, kui trepikotta sisenesin, sest see haises jubedalt. Toas siis  hakkasid esimesena silma pritsmeid täis seinad ja hallitav laeäär. Lisaks oli seal üleliigset mööblit, mis olevat mingist üürnikust jäänud ja minu küsimuse peale, et kas need oleks võimalik seal ära ka viia, siis vaatas omanik üllatunud silmadega otsa, et mis mõttes. Kapp ise oli vana, kulunud ja hea et koos seisis. Maakler tegi ka ettepaneku, aga viige lihtsalt prügikasti kõrvale, see ka omanikule ei sobinud, mis siis et tema oma polnud, ära ta seda ka nõus viima/viskama polnud. 

Oh ja siis tuli järgmine üllatus, kui vannitoa ukse lahti tegin, sest kui piltidel oli ilus korralik pesumasin, siis vastu vaatas mulle üks roostetanud hunnik metalli. Isegi pesumasina ukse lahti tegemiseks oli miskit nuppu kruvikeerajaga vaja kangutada. No halleluuja. Ja muidugi ülekandega üürimaksmisest ei taha keegi kuuldagi, sest kohe on nende vabanduseks,see et ei taheta maksuametit kaela. Aga üürikorteritega äri tahad teha? Vähe sellest, et maakleritasu, mille peaks kinni maksma omanik, maksab siiski kinni üürnik ja maksab selle pealt ka käibemaksu, siis ikka omanik hiilib igal võimalusel oma maksukohustustest kõrvale. 

Ja nüüd viimasel korral on mind tohutult vihale ajanud fakt, et maaklerid lasevad lihtsalt tuimalt üle. Ma varasemalt arvasin, et see on probleem vaid nende isehakanud maaklerite puhul, aga tegelikult ka need, kellel kinnisvarafirma seljataga on. Helistasin ma millalgi eelmine nädal ühe Kristiines asuva korteri asjus, et seda vaatama minna. Maakler siis ütles, et helistab paari päeva jooksul tagasi, kuna peab üürniku ja omanikuga ajad kokku leppima. Ja millal tüüp helistas? Eile. Nädala aega hiljem, et umbes kas te olete ikka huvitatud. Meie esimese kõne ajal pakkusin talle välja päevad, millal mul on aega vaatama tulla ja sa helistad mulle päev peale mulle sobivat aega tagasi. Mille hea pärast ma peaks tahtma sulle veel seda maakleritasu maksta, kui sa oma tööd teha ei suuda? Ma ei tea kas mehed on ainult sellised, kes üle lasevad, sest kaks naismaaklerit, kellega mul siiani kokkupuude on olnud, on küll väga toredad olnud. Aga mäletan, kui Tallinnasse kolisin, siis just meesmaaklerid oli ka tol korral need, kes tuimalt kohtumised üle lasid. 

Ja muidugi ma poleks isegi selle peale tulnud, et lampi peale kuulutuse ülespanemist võiks korter kallimaks muutuda, sest soovijaid on palju. Üleeile helistasin jälle, et ühte korterit vaatama minna. Alguses telefoni vastu ei võetud, mis on sellise töö puhul täiesti arusaadav. Hiljem helistas tagasi ja andsin siis teada, et olen korterist huvitatud ja sooviks vaatama minna, mille peale maakler siis teatas, et kuna huvilisi on palju, siis me tõstsime üürihinda. Ütlesin, siis otse ära, et sel juhul pole huvitatud, kuna mul on üks odavam pakkumine ka, mida vaatama lähen. Natukese aja pärast tuleb uus kõne, et kas ma ikka äkki sooviks vaatama minna, et kui nad jätaks ikka esialgse hinna, kas ma oleks siis huvitatud? Kuigi mulle jäi selgusetuks, miks ta mu ikkagi vaatama kutsus, kuna seda korterit ma lõpuks ikkagi ei saanud, kuigi oleks soovinud. Huvilisi oli jah mitmeid, kuna enne mind olid inimesed vaatamas ja peale mind ka ning ju neist keegi oli siis nõus ka selle kõrgema hinnaga. Alguses tundus lootusandev, kuna palus ilusti andmed oma meilile saata, aga lõpuks lasi ikka üle. Vähemalt oleks viisakas teavitada, et omanik valis kellegi teise välja. Seda enam, et ta ütles, et annab järgmise päeva jooksul teada, kas saan selle korteri või mitte.

Eks nüüd näha ole, kas tuleb kolmas ülelaskmine ka või mitte. Kolm on ju kohtu seadus. Laupäeval peaks mulle üks maakler helistama ja teada andma, kas saan ühte korterit vaatama minna, mille pärast ma ka tegelikult ühe sobiva pakkumise ära ütlesin, nii et kui ta mulle ise ei helista, siis ma hakkan lihtsalt tuimalt kõnedega pommitama. Muidugi kui ma helistasin esimesel korral, siis ta ütles, et helistab ISE mulle laupäeval ja et mina ei helistaks. Ja ta rõhutas seda veel, et ikka tema on see kes helistab. Nii et ma ei teagi, mis nüüd arvata. Ma ei mäletanudki, et see korteri otsimine nii närvesööv tegevus on. Ma ei taha mõeldagi, mis siis hakkab saama, kui mul tuleb plaan korter osta. 

Kuna eile peale tegusat päeva otsustas mu selg otsad anda ehk päev lõppes suure alaseljavaluga. Nii et isegi kassile söögi panemine oli raskendatud. Seega olen ma täna praktiliselt diivanile naelutatud, sest ei julge ma end väga kuidagi pidi liigutada. Seega ei osanud ma oma ajaga siin arvuti taga rohkem midagi peale hakata, nii et oleks vist viimane aeg ka tänase Eurovisiooni II poolfinaali laulud üle vaadata ja oma lemmikud välja tuua.

Kusjuures, kui nüüd esimesele poolfinaalile tagasi vaadata, siis lives jäi see kohe eriti lahjaks ja ei meeldinud mulle enam suurt üksi laul sealt. Niisama võiks nagu neid kuulata, aga kuna kõik oli kuidagi nii igav, siis ei suutnud ma absoluutselt süveneda ja ausalt öeldes peale Rootsi ma sealt ühtegi esitus enam ei mäletagi. Kuigi Eesti laul mulle üldse ei meeldi, siis loodame, et nad nüüd täna ikkagi edasi saavad, sest kui nüüd vaadata seda kontingenti, kes praeguseks edasi on saanud, siis oleks edasipääsu puhul meil vist isegi lootust kuskile esimese kahekümne sekka jääda. Aga nüüd teise poolfinaali juurde siis.

1.NORRA: Jowst - Grab The mOment

Minu kõige suurem lemmik selle aasta võitluse puhul. Seda lugu olen ma vist isegi liiga palju kuulanud. Tõsiselt loodan, et nad pääsevad edasi, kuigi see on suhteliselt küsimärgi all, sest paljud peavad seda pigem raadiohitiks. Ja muidugi, kas ma olen ainus, kes teda Eesti oma Whogauxiga sarnaseks peab? Nad on muusikastiililt ja ka riietustiilist nii sarnased, et kui ma seda videot esimest korda eemalt nägin, siis mõtlesid, et tohoh, kuidas Hugo sinna lavale sattus :D

2.AUSTRIA: Nathan Trent - Running on Air

Minu teine suur lemmik kogu võistluse puhul. See laul on sellise mõnusa rahuliku vibega ja ei niisama ei peaks seda üldse eurolooks. Ja muidugi sõnum on ka selline mõnus lihtne.

   

Ja minu kolmas uur lemmik. See on lihtsalt nii omamoodi, et raske on seda laulu mitte kuulata ehk see ei ole jälle üks neist lauludest, mida saaks tavaliseks eurokaks nimetada. Eriti kui sel aasatal on jälle jube palju ühte stiili laule.

   

Issand, kuidas ma seda laulu algus ei sallinud, aga praeguseks on see mulle meeldima hakanud. Ma isegi ei tea miks see mulle meeldib, aga meeldib. 

Ilus ja armas ballaad, mida võib kuulata küll. Kuigi mulle see meeldib, siis suurt edu ma sellele ei ennustaks. Loodetavasti saab vähemalt edasi. 

Jällegai ilus laul ja veel väga hea vokaaliga. 

Sellise tüüpilise rütmiga laul, samas kuulata on seda mõnus ja jällegi selline mõnusalt suvine laul. Lisaks jääb ülikergelt kummitama, nii et miskit selles ikka on.

Ja rohkem mulle nagu miskit teisest poolfinaalist ei meeldigi. Ülejäänud on kuidagi nii igavad ja minu jaoks sellised keskmised laulud, mis pole ei head ega ka halvad. Korra piilusin ka otse finaali saanud laule ja ainuke, kes on mulle meeldib on Prantsusmaa, teistest ei arva ma väga midagi ja järjekordselt ei saa ma aru, miks Itaalia lugu nii üles haibitud on. Minu jaoks mitte midagi erilist.

 

Ma paar päeva tagasi avastasin, et issand Eurovisoon ongi ju kohe kohe ukse ees. Õnneks olen ma just 9. mail õhtul maal, nii et saan ilusti telekast ülekannet vaadata. Ma ei tea miks, aga selliseid suuri asju ei meeldi mulle kunagi arvutist vaadata. Nagu see õige efekt kaoks ära, kui vaatad seda vaikselt oma väikselt ekraanilt. Aga ei saa ju eelmisele aastale alla jääda, seega kuulaks lõpuks need laulud ka korralikult üle ja tooks oma lemmikud välja. Tegelikult mõned on spotifys isegi oma tee mu playlisti leidnud, aga üldiselt pole mul väga mahti olnud, et neid kõiki läbi kuulata.

Kusjuures kui ma hakkasin nüüd vaatama, kes millal esineb, siis avastasin, et enamus mu lemmikuid on hoopis teises poolfinaalis ja ütleks, et esimene on pigem nõrgem poolfinaal.

1. ISLAND: Svala - Paper

Minu arust on see laul esimesest poolfinaalist parim. Nii minu teetass lihtsalt. Kuigi ma olen kuulnud ka kõvasti vingumist selle laulu kohta, et mismõttes, et laulu nimi ongi pabaer ja kuidas keegi saab paberist laulda. Aga ilmselt pole need inimesed laulu sõndele ikka korallikult pihta saanud. Tegu on lihtsalt sügavamõttelise lauluga, millest sõnumist ei pruugi võib-olla kõik aru saada. Eks kõik ju tõlgedavad seda omamoodi. 

   

2. POOLA: Kasia Mos - Flashlight

Kusjuures seda lugu kuulatus tuli mul Vanilla Ninja aeg meelde, meenutas mulle kuidagi nii laulu Blue Tattoo. Aga muidu on hea lugu ning samuti üks parimaid sellest poolfinaalist.

   

 3. ASERBAIDŽAAN: Dihaj - Skeletons

Jälle laul, mis on lihtsalt nii minu maitse järgi ja kui nüüd vaadata kõiki laule, mis on minu lemmikute eesotsas, siis tegelikult on need stiililt võrdlemisi sarnased. Sest mulle tohutult meeldib, kui lauludes on sügavust. Samas ei tohi see sügavus olla ära rikutud sellise mainsstream rütmiga. Näiteks kasvõi Belgia laul, mis lihtsalt rikuti tüütu rütmiga ära.

   

 4. LÄTI: Triana Park - Line

Ma olen seda lugu päris pikalt kuulanud, aga ma ei teadnudki varem, et see Eurokas on. Mulle see laul meeldib, aga samas selle edasijõudmises ei näe ma nii suurt potensiaali, sest tegelikult mind on hakanud vaikselt see refrääni osa ära tüütama.

 5. GRUUSIA: Tamara Gachechiladze - Keep The Faith

Kohati mõnusalt bondiliku vibega, aga samas nagu ei ole ka. Selle loo puhul tuleb igati plussiks ka lõpus olev kooriefekt. Muidugi iseasi kuidas nad selle lives lahendavad, kuna teadupärast koori ju eurovisiooni lavale tuua ei saa.

   

6. KÜPROS Hovig - Gravity

Selles oleks nagu tüüpilisi eurolaulu jooni, aga samas ära see ei tüüta nagu sellised laulud tavaliselt teevad. Kuigi ma tean, et selle laulu kohta olid algusest peale juba suured jutud, kuna Hovig pidavat sealpool vist suur staar olema. Midagi nii erilist ma selles laulus ei näe, aga taustaks kuulata on mõnus.

   

 7. ROOTSI: Robin Bengtsson - I Can't Go On

Ei saa ka ju Rootsit välja jätta, sest no ikkagi Rootsi ju. Mina ei mäleta, millal neil viimati halb lugu oleks olnud. Muidugi Robini esitatav lugu ei ole parim valik, mulle meeldis Loreeni laul Statement püalju rohkem, aga samas halb see laul ju ka ei ole. No edasi finaali ta saab nii või naa, see oleks lausa veider, kui Rootsi edasi ei saaks. Selline mõnusalt tempokas lugu, mida hea suvel kuulata. Aga kuidas rootsi mehed alati nii paganama head välja näevad? :D

 

Kõik ülejäänud laulud on minu jaoks sellised, et võib kuulta, midagi hullu pole, aga samas midagi erilist nagu ka pole. Samas kui veel kolm valida, kes edasi võiks saada, siis minu valikus oleks veel Albaania, Kreeka ja Tšehhi.

Vahepeal oli periood, kuid iga pisemgi asi ajamas mind nii närvi. Teinekord peale tööd sõbrannaga kokku saades ta veel küsis, et mis minuga küll juhtunud on. Muidu olen pigem vaikne ja kuulaja rollis, aga siis kirusin kõiki. Noh kliente, kes mu päeva jooksul kuidagi välja vihastada olid suutnud. Aga ilmselt oligi tol hetkel probleem selles, et kliendi vastu pead ju viiskakas jääma ja siis on hea õhtul arud välja lasta. Muidugi nendes olukordades hakkab meeltes mõlkuma Metsakutsu laul "Ära ine närvi".

Aeg oli ka varem selline pingeline, kus oligi kergem närvi minna. Nüüd kui mul juba kolmandat kuud järjest vähemalt nädal põhi  - või õppepuhkust on olnud ja vähem aega tööl veetma pean, on olukord kuidagi paremaks läinud. Aga on olemas kaks põhilist asja, mis mind siiani tegelikult tänavapildis närvi ajavad

Esiteks see, kui ma ei saa tänaval inimestest mööda. Üldjuhul on mul alati kiire ja tahaks oma tempos edasi tuhiseda, aga Tallinna kesklinnas liikudes on alati keegi kuskil ees, kes minu arvates uimerdab. Aga päris nii altuks ei tahaks ka muutuda nagu üks naine, kes kõndis mulle sõna otseses mõttes selga, et minust mööda saada ehk ta ei suutnud ära oodata, kui ma kitsast vahest välja jõuaks. Mul oli teha vaid mõni samm, et oleksin saanud tal eest ära astuda.

Teiseks on suitsetajad. See on asi, mis mind kohe eriti närvi ajab. No davai suitseta ja riku oma tervist, kui su hing seda ihaldab, aga jumala eest tee seda kohas, kus sa teisi sellega ei häiri. Ehk ma räägin tänaval suitsetajatest. Ma justkui mäletan gümnaasiumi ajast, et tol ajal ei tohtinud tänaval suitsetada? Vähemalt töökaaslased käisid alati enne töölt äraminekut suitsuruumis, sest nad ütlesid, et muidu peavad koduni ära kannatama. Aga Tallinnas iga nurga peal keegi tossab. Bussijaamades on see kohe eriti levinud probleem - astud ühe juurest ära, et värsket õhku hingata, hakkab teisel pool kohe järgmine tossama. Eriti jube on vaadata, kui vanamutikesed ja naised on nagu korstnad. Aga vahel leidub isegi mõni viisakas ka. Näiteks ükspäev bussijaamas üks mees isegi küsis minult, kas mul on selle vastu midagi, kui ta seal suitsetab. 

Aga on viimasel ajal elu rahulikult olnud, sest pole vaja ka väga koolis käia, kus ka õppejõud suutsid mul alati kopsu üle maksa ajada. Kuigi täna läksin ma täiesti tühise koha pealt närvi. Pigem mul oli juba nutumaitse suus, sest mul oli maasikaid tordi peale vaja, aga mida Pärnus kuskilt saada polnud, olid maasikad. Ja ma sõitsin ekstra maasikate ja täistera lavašši pärast linna. Ja ma ei saanudki oma maasikaid, kuna mul polnud aega ka enam kesklinna sõita. Võib-olla Delicist oleks isegi saanud, aga see jäi paraku kaugele. Alustuseks käisin Kanpolis uut koogivormi ja koogi materjali ostmas, aga sellega olin ma juba arvestanud, et sealt oma ihaldatud maasikaid ei saa.

Mõtlesin, et hüppan siis Maximast läbi, seal polnud isegi mitte tühja kohta, kus maasikad ehk kunagi oleks olnud. No suundusin siis edasi Rimisse. Okei seal oli maasikaid, aga ausalt need nägid välja  nii lömastatud ja pooleldi mädad. Minu meelest on neil seal  ju veel see värskuse garantii teema, aga nende maasikate puhul oli värskusest asi kaugel. Rääkimata hinnast. Ma tean juba ette ära, et Rimi omad on vesised ja maitsetud, seega 250 g eest 4 € või poole kilo eest 6 € välja käia, oli ikka jube palju, arvestades nende seisukorda. Seda enam kui Tallinnas maksan ma oma suurte, uhkete ja värskete massikate poole kilo eest 4 €.  Ma veel enne koju tulekut mõtlesin, et ah ma ei hakka Tallinnas No Bananasest maasikaid kaasa ostma, et Pärnus ju niikuinii on ka. Aga vot ikka ei ole küll. Mu viimane lootus enne bussile jooksmist oli Selver, kus need olid otsas. 

Bussile lonkides olin ma nägu väike ärahellitatud jõmpsikas, kes ei saanud seda, mida tahtis. Aga ma tahtsin oma sünnipäevatordi peale ju maasikaid, sest mu tordi peal on igal aasta maasikad. Aga eks ma lõpuks leppisin siis viinamarjadega, mis ei ole ka nii halb variant. Aga ikkagi ma tahtsin ju maasikaid. Kusjuures nii kummaline on see, et siin pole veel kuskil ühtegi maasikalettigi väljas, kui Tallinnas on need juba Märtsist saadik olnud ja nüüd olen juba Maximate ees täidikesi näinud, kes Kreeka maasikaid ka müüvad. 

Ma olen vahepeal oma lõputööga nii ametis olnud, et siin on pikemat aega suur vaikus haigutanud. Isegi Facebook andis juba märku, et kuule postita nüüd ometi midagi. Ja kuna see hõivatud olek on end kuhjaga ära tasunud, sest olen oma lõputööga jube vaikselt lõpusirgel, siis mõtlesin, et vajan pausi ja tahaks nagu miskit muud ka ikka vahepeal kirjutada. Niisis üllatas L'Oreal mind vahepeal ühe pakikesega. Ma ei tea kuidas, aga alati kipuvad need pakid tulema just õigel ajal ehk mu palsam oli just otsa saamas, nii et sain kohe uue kasutusele võtta. 

Pakis peitis ennast Elvital Extraordinary Clay seeria šampoon, palsam, kuivšampoon ja juuksemask. Pakilt lugedes lubab see 72 tunniks puhtaid juukseid, mis minu puhul küll niivõrd hästi ei toimi. Muidugi siin oleneb ka see sellest, kes millal pead peseb, kui oled hommikune pesija, siis muidugi annab kolm päeva täiesti puhast pead ilmselt välja, aga mina olen see õhtune pesija siiski. Iseenesest see sari niisutab juukseid väga hästi, mis tähendab, et juuksed on kerged, siidised ja pehmed, mida ma pole nii ammu tundud - viimati oli selline tunne, kui juuksuri juurest tulin. No pea on kuidagi nii kerge ja juuksed hoiavad nii ilusti. Hoiavad need hästi nii kaks päeva, kolmandal päevad kipuvad mul juuksed nendega liiga pead ligi vajuma, seega tekib mul endal selline ebamugav tunne, et nad oleks nagu mustad, kuigi nad seda otseselt ei ole. Nii et lõpuks ma ikka käkerdan juuksed ühte krunni kokku. Samas see kolmas päeva on väga ideaalne, et teha need Kardashianite stiilis punupatsid - kui mul vaid kogu aeg viitsimist oleks.

Minu lemmikuks on mask, mida olen kasutanud umbes korra nädalas. Kui maski ka kasutada, siis saab selle kõige parema tulemuse, sest siis on juuksejuured kohe eriti pehmed. Teadupärast ei saa palsamit juurtele panna, sest muidu on juba teise päeva hommikul juuksed mustad. Ainuke toode, mis mulle ei meeldi on kuivšampoon, sest minul ei mõju see absoluutselt. Peale kasutamist on juuksejuured ebameeldivalt takuse ja jäiga tundega. LJa no ma ei tea lasin seda korra, mõjus viis minutit või isegi rohkem. Kammisin pea ära ja ei midagi. Nii tegin veel mitu korda ja lõpuks oli erakordselt ebameeldiv tunne, sest oli tunne, et mul on lihtsalt mingi rasvane heinakuhi peas. Krunnis käivad küll, aga sellegi poolest annab see meeletult ebamugava tunde kogu päevaks. Seega, kui teisi tooteid olen edaspidi nõus meeleldi ostma, siis selle kuivšampooni järgi mu käsi küll ei haara.