Kuhu see aeg kaob? Alles nagu jõudsin reisilt tagasi ja juba on mitu nädalat möödas. Aga sain jälle natuke mahti pilte edasi sorteerida, mida kusjuures ei ole isegi nii palju, aga miskipärast ei ole mul ikka aega, et korralikult arvuti taha istuda ja nendega tegeleda. Kõige kummalisem selle juures on see, et ma enne reisile minekut ostsin uue suurema mälukaardi ja lõpuks avastasin, et selle kahe nädala jooksul ei teinudki ma nii palju pilte, kui oleks arvanud. Eks ilmselt oma süüd mängib siin ka see, et unustasin pidevalt kaamera kaasa võtta, nii et mul rohkem kohvris seisiski. Ja muidugi igale poole tahtsin ju jõuda ja kõik teha ja selle kõrvalt kuidagi ununeb ära, kaamera üldse kotist välja võtta.
Istanbulist lendasime siis edasi Makedooniasse, kus on selline väike armas lennujaam, nii et kui me õhtul lennujaamast väljusime, siis oli kuidagi nii kodune tunne. Putukad siristasid ja kõik oli nii roheline ja ikka nii kodune kuidagi. Eks me sõitsime jälle kesklinna, saime oma korteri võtmed kätte, viisime asjad ära ja jälle linna peale. Muidugi Skopjes sellist ööelu pole nagu Istanbulis, aga söögikohad ja baarid on ikka lahti. Kuigi me olime juba enne välja minekut üsna väsinud, siis minemata ei saanud ju siiski jätta. Seega istusime niisama väljas ja lõpuks tegelikult saime ka oma grupiga väheke rohkem tuttavaks. Oli ka lõpuks aeg vist? Mitu päeva juba koos reisinud, aga keegi kellestki väga midagi ei tea. Nii see õhtu lendas jälle ülikiirelt öösse ja eks kõik need õhtud reisi ajal kippusid pikaks venima, nii et unetunde sai üsna vähe. Kolmandal päeval sõitsime siis edasi oma lõplikku sihtkohta - Strugasse. Väike linn järve ääres, kus põhiline elu toimubki suvisel ajal. Talvel pidavat see linn vaikne olema. Ehk võiks vist kohati Pärnuga võrrelda.
Hotell asus meil kohe järve ääres, seega vaade oli meil ilus ja kohe esimesel õhtul käisime ujumas ka ära. Kuigi õhk oli pigem jahe, sest esimesteks päevadeks suutsime me Eesti külma ilma kaasa võtta, aga vesi oli selle eest väga soe. Aga kuna üks meist unustas ujuma minnes prillid eest võtta, siis kaotas ta need vette ära, nii et lõpuks otsisime me taskulampidega vees ta prille, mille me ka lõpuks üles leidsime. Nii et läks õnneks ja kutt ei jäänudki oma prillidest ilma.
Tegelikult põhiline, miks me ju Makedooniasse läksime oli projekt nimega "What they don't say us?", mis keskendus eri riikide meediaväljaannetele ja - kanalitele. Nii meil oli siis iga päev kell kümme kogunemine, kus analüüsisime meediaväljaandeid ja lahedasime ülesandeid, et näha, kui tõsiseltvõetavad uudised on ja kui raske on pealkirja järgi uudise sisu hinnata. Tegevus toimus alguses küll rahvuslikes gruppides, kuid hiljem juba rahvusvahelistes. Kusjuures rahvuslikes gruppides oli hea mugav koostööd teha ja alguses tundus nii ebaõiglane, kui meid lõpuks lahku löödi. Eestlase esimene mõte - kellega ma nüüd eesti keeles räägin? Tegelikult oli tore, et meid lahku löödi, sest see sundis meid ikka rohkem tagant ka teistega suhtlema. Peale õhtusööki jäi meile ka oma vaba aega, seega üks õhtu läksime ühe eestlasega lihtsalt kaamerad käes linna uitama ja saime ka pika paela lõpuks ühele rõdule, et natuke kõrgemalt ka mõni pilt saada. Ehk see esimene moment, kus ma lõpuks kaamera kotist välja võtsin. Kuigi ma ise ostsin enne reisile minekut uue objektiivi, siis oli mul õnn kasutada ka ühe reisikaaslase eriti uhket varianti. Seega ei ole võimalik, aga ma tahan jälle uut objektiivi!
0 kommentaari:
Post a Comment