Ettevaatust - mere üledoos! Vaatasin siin kolmanda päeva pilte läbi ja ma miskipärast muust väga pilti polegi teinud kui merest. Või kui olen, siis pole need pildid mulle ehk nii väga meeldinud. Aga oma reisi kolmanda päeva veetsime tervenisti Palangal. Alustasime hommikut ühe pika mereäärse jalutuskäiguga. Ilm oli alguses küll pisut jahedavõitu, kuid päeva peale läks ka päris soojaks. Kolmandal päeval me tegelikult miskit väga ette ei võtnudki vaid uudistasime niisama linnas ringi ja ühtäkki oligi päev läbi.







Ma veetsin vist päris pika aja selle kivihunniku juures, et just seda õiget pilti saada, mida aga tol hetkel ei tulnudki. vähemalt mulle tundus nii. Aga kodus pilte läbi vaadates oli neid õigeid järsku nii palju. Küll se sarivõte on ikka üks hea asi. Materjali oli kohe nii palju, et tegin neist hunniku gife ka valmis ja üks neist nüüd siin kah.


Mere äärest edasi võtsime me teekonna merevaigu muuseumisse, kuhu ema minna soovis. Ma sellest varem midagi kuulnud ei olnud, seega eeldasin, et see on miskit eriti ägedat, kus kõik mööbel ja mu selline on merevaigust. Ilmselgelt on mu kujutlusvõime liiga suur ja merevaigust ilmselt ikka nii suuri asju valmistada ei saa. Teegelikult oli see üks näitus, mis on üles pandud vanasse mõisa. Seal on ehteid ja muid selliseid pisikesi pudinaid. Ja siis ruum, kus merevaigu tükkide sees igasugu elukaid on. Isegi sisalik oli ühe sees.











Vahepeal käisime ööbimiskohas riideid vahetamas, kuna jahedaks hakaks minema ja siis suundusime uuesti peatänavale, et ka õhtusöögiks midagi leida. Päeval käisime Pizza Expressis, kus sõime imehead kebabit. Õhtuks oli meil tegelikult koht juba välja valitud. Varem kõndisime mööda alloleval pildil olevast söögikohast ja kuna see tundus meeletult ilus koht, siis tahtsime kindalsti ka sisse piiluda. Muidugi kui uksepeal meid teenindajad ootasid, et saaks meid lauda juhatada, siis olime veendunud, et see on ilmselt üks üle mõistuse kallis restoran, aga otsa nagu ümber ka pöörata ei tahtnud, siis mõtlesime, et joome kasvõi teed või kohvi, kui kallis see ikka olla saab. Ja ei see koht ei olnud üldse kallis, vastupidi see oli hoopis ülimalt odav. Koht ise oli hiiglaslik. See valge kolmekordne maja, pluss siis ees need katusealused ja maja taga oli ka veel mitu katusealust, mille peal elasid jänesed. Igatahes meie olime sellest kohast vaimustuses ja kahju, et me seda kohe esimesel õhtul ei avastanud. Ja peale sööki ruttasime juba mere äärde päikeseloojangut nautima. Ning õhtu lõpuks läksime ja nautisime veel värvilist muusikapurskkaevu.


Juulikuus sain taaskord ühe paki Amwaylt, kus peitsid ennast Artistry Pasific Lights kollektsiooni tooted. Pakis oli kaks huuleläiget, lauvärvid ning täitepuuder. Kui ma neid huuleläikeid nägin, siis mu nägu läks kohe särama, sest kunagi oli Amwayl ka selline bränd nagu BeautyCycle, kes tegi neid samuseid huuleläikeid, mis olid mu lemmikud. Kuid miski pärast nad mõnda aega tagasi kaotasid kosmeetika vallas antud nime ära ja jätsid domineeriva Artistry alles. Ja rõõm on näha, et nad on need huuleläiked nüüd Artistry sarja sisse toonud.


Miks ma neid huuleläikeid taga igatsesin? Sest need on lihtsalt äärmiselt mugavad. Pakendi teisel küljel on peegel ja kui kork otsas keerata, siis hakkavad seal pisikesed LED tuled põlema ehk ma ei pea ekstra peeglit või head valgustust otsima, et seda peale kanda. Teiseks nende huuleläiked on mõnusalt piparmündised ja tekitavad sellise külma efekti huultel. Ja mulle nii meeldib see. Punane on selline mõnusalt särtsakas toon, mis on mul ka postituse lõpus oleval pildil peal. Ning sinine on kerge läbipaistev läige, mis on ideaalne igapäevaseks kasutamiseks. 



Lauvärvid on minu jaoks sellised minu mugavustsoonist väljas toonid, kuid kui peale kandsin, siis sain aru, et tegel on vahelduseks pruunidele ja naturaalsetele toonidele need päris mõnusad. Jällegi viimasel pildil on mul peale see kollakas ja roheline toon kokku miksitult. Pigement on neil selline õrn nagu mulle meeldib. Nagu ikka Artistry lauvärvide puhul ei kogune need vagudesse vaid pigem lihtsalt hajuvad pikema aja jooksul ehk ära. 


Ning viimaks 3D efektiga puuder. Tumedamad toone saab hästi kasutada kontuurimiseks, aga heledad vist minul väga kasutust ei leia, kuna mul niigi hakkab nahk kergelt läikima ja sellel puudril on kerge läige sees. Võib-olla lähevad heledad talvel paremini kasutusse, kui mu näonahk on kuivem ja läigi nii hullult. 



PS! Ilublogijad, kuidas te ainult huultest küll pilte teete? Mina igal korral lihtsalt ebaõnnestun täiega, nii et pilte vaadates tundub nagu mul oleks maailma väärakamad ja kõveramad huuled :D
Reisi järgneval päeval võtsime sõidu ette Klaipedasse, et minna delfiine ja merilõvisid vaatama. Nii me olimegi varsti juba Nida poolsaarel showd vaatamas. Need delfiinid on ikka ühed armsad tegelased - nad on lihtsalt nii siirad ja rõõmsad. Ning ka merilõvid olid ühed nii armsad. Tegelikult tahtsime minna ka liikuvaid liivasid vaatama, aga kuna me poleks selleks ajaks tagasi jõudnud, kui teisel pool meie parkimispilet läbi oleks saanud, siis jäi sinna minemata ja läksime avastasime hoopis Klaipedat natuke. 












Linnas asusime ka mõnda söögikohta otsima, aga paljud kohad olid kolme-nelja ajal alles kinni. Olime juba veendunud, et meil nende söögikohtadega ikka üldse ei vea, aga esimene lahtine koht kuhu sisse astusime osutus üheks väga armsaks kohaks. Ma nime küll ei mäleta, aga toidukoha interjöör oli nii hubane ja mõnus ning lisaks olid hinnad seal väga head. Menüüd neil küll inglise keeles ei olnud, aga teenindaja kutsus meile köögist koka, kes meile kõik toidud inglis keeles ilusti lahti seletas. Lõpuks otsustasime päevapakkumise kasuks, milleks oli grillitud lõhe rohelise salati ja riisiga. Päevapakkumine oli tahvlil ka inglise keeled kirjas, aga mina suutsin seda osaliselt valesti mõista. Nimelt oli saeal kirjas veel sõna "pickles", mida mina teadsin kui hapukurki, aga ma ei teadnud, et see tähendab veel rassolnikut, nii et alguses olime päris segaduses, kui meile supid toodi. Aga mis seal ikka sõime need sellegi poolest ära, sest see oli tõesti maitsev. Ja seda ütleb inimene, kes muidu rassolnikut ei söö. Aga peale suppi toodi meile ka tellitud lõhe ja siis viisin alles otsad kokku, et päevapakkumiseks oli supp pluss praad. Mida oli kokku ikka jube palju, aga kõik oli nii maitsev, et järgi ka nagu ei tahtnud jätta. Ja kogu meie lõuna koos jookidega läks kolme peale maksma 18 eurot, nii et saime ka lõpuks siis tunda, et tõesti Leedus väljas süüa ei olegi kallis. Lihtsalt esimesel õhtul suutsime mingisse veidrasse kohta sattuda.


Kui kõhud punnis täis, võtsime suuna Akropolise keskuse poole, sest tahtsin ka sealsele meie poele pilgu peale vistata. Meil on töö juures kuidagi selline komme kujunenud, et kui Lätis või Leedus käia, siis võimaluse korral võiks ka seal mõne meie poe üle vaadata. Aga Akropolis oli ikka meeletult suur keskus, nii et see võttis meil ikka päris pikalt aega, et keskus läbi vaadata. Ja nii me väsinuna õhtuks Palangale tagasi jõudsimegi, nii et keegi väga kuskile enam liikuda ei jõudnud. Seega õhtul nosisime lihtsalt head ja paremat, mis poest ostnud olime ja vaatasime telekat. 

Eile külastasin üle pika aja ka Pärnu kino. Kuna olin jälle paariks päevaks siin kandis ja avastasin, et juba jõudiski film "Madalik" kinodesse ja kuna esmaspäeva  õhtu ka täitsa vaba oli, siis lõpuks pileti ära ostsingi. Aga kuna vaatsin ka korra kolmapäevats kava, siis ostsin kogemata vale kuupäevaga pileti. Aga minul on need nädalapäevad ikka täitsa sassis praegu ja ei jaganud ma alguses matsu kuidagi välja, kui kontroll ütles, et mul on vale kuupäevaga pilet. Ja siis jäime mõlemad mõtlema, et mis päev üldse on. Ma veel internetist piletit ostes mõtlesin, et tohoh, kus see ime tuleb, et terve saal tühi on.  Aga sain õnneks oma pileti ilusti välja vahetatud ja filmi ära vaadatud. 

Järjekordselt oli see üks filmidest, mille ma pidin siin kohe välja tooma. Kunagi oli suur haidega filmide fänn, aga siis nagu läks see üle ja suurt ma neist midagi enam ei arvanud, sest siis jõudsi ka reaalsus kohale, et ega need haid ikka tühja koha pealt inimesi väga ründama ei lähe, nagu filmides ikka olema kipub. No teate ilmselt küll neid filme, kus haid klaasakvaariumi puruks teevad või nii kaua paati rammivad kuni see kummuli või katki läheb. Ilmselt said ka filmitootjad aru, et see ei lähe enam inimestele peale ning polegi ammu ühtegi haidega filmi kohanud.

Pilt: themovieelite.com

Film on noorest naisest Nancyst, kes läheb otsima salajast randa, kus ta ema kunagi käis. Rand on peaaegu inimtühi ja ees on vaid kaks surfarit, kes ka peagi lahkuvad. Nancy jääb veel üksinda viimaseid laineid püüdma, ilma, et ta aru saaks, et on sattunud hai toitumisalale. Naine veedab päevi madalikul, kuid tõus on tulemas, mis paneb naise proovile, et ellu jääda. 


Eks ma selle filmiga ikka kaalusin, kas ma lähen ikka vaatama. Aga kuna Blake Lively on üks mu suur lemmik ja sisu poolest tundus film ka parem olevat, kui nad kunagi olid. Nii et lõpuks ikka langes otsus selle filmi kasuks. Ja ma ei pidanud kahetsema. Film nagu hakkas ja teine hetk oli see lihtsalt otsas. Mul ei tekkinud kordagi seda mõtet, et huvitav mis kell juba on. Sest no lihtsalt nii hea oli. Teate ju neid hetki, kus vahepeal unustate hingata, sest nii põnev on. Ja selles oli neid kohti üksjagu, et mis nüüd saab. Ma ostin omale enne filmi ka paki pähkleid ja sõin ma neid vaid alguses, kui trailerid jooksid, sest edasi unustasin ma need ka totaalselt ära. Nii, et mina jäin filmiga väga rahule.

Ja tegelikult meeldivad mulle väga haid. Mäletan, kui ma esimest korda Soome meremuueumisse läksin lootes seal ikka suurt korralikku haid näha ja lõpuks olin ma ikka väga pettunud, kui nägin seal mini versiooni neist. Hai liike on ju tegelikult meeletult, aga ega ma tol ajal seda ei teadnud. Siis eksisteerisidki minu jaoks ainult suured mõrtsukhaid.
Mu kauaoodatud puhkus jõudis kätte ja sama kiiresti sai ka läbi ehk lõpuks oli mul viimase kolme aasta jooksul esimesed nädala aega reaalselt puhkust. Aga kui juuli alguses arvasin veel, et lihtsalt lebotan terve selle nädala maal, siis reaalsus oli hoopis see, et sõitsime Palangale. Tegelikult suve alguses  oli mul kindel siht selle puhkuse ajaks omale leida reis Kopenhaagenisse, Amsterdami või kuskile sinna poole, aga kuna ühtegi pakkumist mul silma ei jäänud, sest ilmselgelt hakaksin suvise reisi peale mõtlema liiga hilja, siis see mõte sai üsna kiiresti maha maetud. Aga ühel päeval Skypides, ema rääkis, et nad tahavad isaga Palangale minna ja kas ma tahan ka äkki tulla. Ja kui mul ju niikuinii puhkus tulemas oli, siis andsin ilma pikemalt mõtlemata jaatava vastuse. 

Nii me kolmapäeva varahaommikul oma teekonda alustasimegi. Alguses kaalusime tegelikult bussiga minemist, aga kuna Riiast oleks edasi läinud miksobuss, mis minu arvates on üks ebamugavaimaid sõiduriistasid, siis otsustasime siiski auto kasuks. Pealegi tuli lõppkokkuvõttes autoga sinna sõit hoopis odavam kui bussidega. 

Vahpeal tegeime Lätis tee ääres peatuse ja läksime sirutasime mere ääres natuke jalgu. Kuigi vesi oli minu arust ikka päris külm. Ning hiljem lõunatasime väikeses linnakeses nimega Salaspils. Ning sealt edasi võis sõit Palanga poole jätkuda.






Õhtuks Palangale jõudes viisime oma asjad ja auto ööbimiskohta ja edasi läksime linna peale toidukohta otsima, kus õhtust süüa. Esimene teeots kust natuke edasi lajutasime viis meid aga otse mere äärde ja näes seda mõnusat tormist merd olnud minul tühi kõht kadunud, sest esimene mõte oli ikka, et issand siit saab häid pilte ju. Kuna aga üsna kiiresti hakkas seal külm, siis liikusime kollaste laternatega peatänavale, kus lõpuks ka ühe lahtioleva söögikoha leidsime. Meie imestuseks olid kolmapäeva õhtul paljud kohad juba kinni võid olid köögid juba suletud ja kell oli alles kaheksa. Aga too toidukoht just suurem asi ei olnud. Söök oli küll söödav aga oma hinda see küll väärt ei olnud. Ma ei saa aru miks tehakse riis toidu kõrvale vesimage? Ja ei mingit kastet? Minu kiievikotleti seest tuli õnneks sulavõid, mis tegi riis söömise talutavamaks, kuid teised tellisid kanašaslõkki, kus kõrval oli seesamune vesimage riis ja törts ketšupit. Ja kokku kolme pooleldi maitsetu toidu eest tahtsid nad pea 40 €, see on ju puhas röövimine, arvestades, et järgnevatel päevadel teistes kohtades saime imehead toitu ja seda imeodavalt.







Kuna olime päevasest reisist üpriski väsinud hakkasime tagasi ööbimiskohta jalutama ja juhuslikult sattusime muusikapurskkaevu äärde, millel tol hetkel tasuta show peal oli. Me olime ikka parjalt vaimustuses sellest. Muidu aga enamus ajast saab sealt sõnumiga lugusid tellida.