See on alati lihtsalt nii lõõgastav, kui linnakärast eemale saab. Kuna Tallinnas on viimasel ajal lumi pea olematu, siis nähes siin ikka juba natuke korralikumat lumekihti, siis oli motivatsiooni jalad kõhu alt välja võtta ja natukeseks õue minna. Ehk kui ahi ja pliit köetud ja lõuna söödud, haarasin kaamera kaasa ja läksin lihtsalt metsa. No mis teha, maalaps nagu ma olen, siis metsas on lihtsalt nii mõnus vaikus ja pea saab mõnusalt tuulutatud. Seega oli kohe motivatsiooni õhtul ka ühte viimast kooli projekti edasi kirjutada. 

Nii see päev õhtusse veereski ja märkamatult oli kell üks, kui mõtlesin, et peaks end voodisse sättima. Ja kui ma olin enam kui kindel, et üle pika aja üks vaba päev, kus kuskile minema ei pea, siis ma magan ühe pika magusa une, aga juba kell kuus otsustas mu kass, et tal on kõht jube tühi, seega tuli ta mind väikselt käpaga torkima. Nojah mis seal ikka, panin talle hommikuse konservi ära ja läksin magama tagasi, aga ega seda und kauaks ei jätkunud, kui ta juba aknalaua peal laamendama hakkas, kuna tahtis nüüd peale sööki õue minna. Hea küll lasin kassi õue ja siis kuskil poole üheksa aeg oli kuller ukse taga. Ühesõnaga minu pikast unest ei tulnud midagi välja, sest kuigi peal seda läksin veel tagasi voodisse ja pooleldi vist magasin ka, siis nüüd on mul korralik peavalu kallal. See on nii kummaline, et kui ma saan magada ilma häirimata pikalt ei ole peavalu kuskil näha, aga nii kui tekib mingeid segavaid faktoreid ja peale seda uuesti magama lähen on peavalu hommikul platsis, mis eriti üle minna ei taha. 

Loodan vaid, et kui ma nüüd kaks päeva tööl ära käin ja lõpuks mu neli vaba päev tuleb, siis saan end enne kiiremat aega veel korralikult välja puhata, sest nüüd on taas viimane praktika tulemas ja siis võib lõputöö kirjutamine lahti minna. Aga teile siia lõppu veel pildid eilsest, millega ma seekord ise väga rahule jäin. Ütleme nii, et kui ma avastasin RAW formaadi piltidel ja sellega saab palju parema tulemuse, kuna hiljem saan heleduse ja tumeduse valguse tasakaaluga palju paremini mängida. 

 










Tegin mina siis hommikul arvuti lahti ja nagu vabadel päevadel kombeks, siis hommikusöögi ajal uitan Facebookis ringi. Usun, et kõik teate ju neid sponsoreeritud postitusi, mis aeg-ajalt seal vahel ilmuvad. Mulle jäi ette mingi Halensi sooduspakkumine ja mõtlesin, siis et, mis seal ikka lähen viskan pilgu peale. Ja oi kui rõõmus ma olin, kui leidsin sealt ühed megailusad rinnahoidjad kõigest 5 € eest. Lisasin, siis ostukorvi ja mõtlesin, et esitan tellimuse ära, sest muud midagi nagu silma ei jäänud. 

Mida aga kulla Halensi leht mul teha ei lase on tellimuse kinnitamine. Sest minu ostusumma olevat liiga väike. Ma tükk aega jõllitasin ekraani ja mõtlesin, et mis asja. Sest ma pole elu sees üheski e-poes nii lolli süsteemi näinud. Kerisin, siis allapoole, et uurida ostutingimusi ja siis lehe allääres on kirjas, et minimaalne tellimuse summa on 25 € ja postikulu veel otsa 4.49 € või 7.49 €. 



Esiteks kui ma näen, et nende transpordivalikus on Itella ning Omniva ja eks praegusel ajal on suurem osa inimesi kursis nende hindadega, siis miks ma peaks tahtma maksta postikulu eest nii palju, kui ma tean, et tellitud tooted mahuks vabalt XS kappi ja see üks mulliümbrik ettevõttele nii palju ka ei maksa. Sest isegi kui ma oleks nüüd näiteks 25 € eest pesu tellinud, mahuks see endiselt samasse kappi.

Ja teiseks jumala eest miks üldse mõni pood peaks kasutama nii jaburat süsteemi ning seadma omale miinimum summa? Kui paljudest klientidest nad tegelikult selle tõttu ilma jäävad. Nad kasutad tasulist reklaami, et neil on praegu nii head hinnad, kuna kõik soodushinnaga asjad on veel viiskümmend protsenti soodsamad. Kui nüüd inimesed leiavad nende hetke ülisoodsast valikust miskit, mida nad väga tahaks, aga ei saa tellida, kuna neil on mingi neetud alamäär seatud. No sorry, aga ma ei hakka omale mingit muud jama kokku ostma, et saada see üks meelepärane 5 € asi. Jäin veel mõtlema, et eriti mannetu oleks olukord, kui inimene leiaks omale toote, mis maksab 24.95€.

Ma eeldaks, et sellise suurfirma taga on korralik turundus ja müügiosakond, kes teab kuidas kliente võita ning kuidas neile kõige meeldivamat ostukogemust pakkuda, et nad ikka tagasi tuleks, siis vabandust, aga nende praegune valik on küll läbi kukkunud. Poleks arvanud, et isegi e-pood oskab nii lihtsa kliendisõbralikkuse/-teeninduse koha pealt ikka nii puuse panna. Sest mulle ikka ei jõua kohale, kuidas mõni ettevõte ei taha kliendilt raha vastu võtta. Sest see oleks sama hea, kui ma olen näiteks tööl ja klient tahab viimase osa oma summast punaste sentidega maksta ja siis ma ütlen no sorry, aga me ei kasuta punaseid sente, nii et ma ei saa teile tooteid müüa. 


Alati kui maale tulen siis mõtlen välja mida põnevat võiks vahelduseks süüa teha, mida ma ühikas teha ei saa praeahju puudumise tõttu, seega enamasti alati teen ma maal süüa midagi, mida saab ahjus teha. Seekord mõtlesin, et teeks siis üle pika aja tortillasid. Seega pühapäev, mis enamasti on selline laiskuse päev, lähevad need kohe eriti hästi peale, kuna saab kirelt valmis.

Mina praadisin kõigepealt kalkunihakkliha koos sibulaga, valasin pannile juurde pool purki tomatiletsot ja purgi konservube, hautasin veel mõne minuti ja siis saabki juba segu totrillade sisse keerata, juustuga üle puistada ning nii 5-10 minutiks ahju panna. Ja valmis nad ongi ning viivad keele alla. Eriti mõnus on see krõbe tortilla äär, mis otstesse jääb. 




Küll see ahju ja pliidi kütmine võib ikka paras kunst olla. Kui vanasti olin ma hädas tule alla tegemisega, siis nüüd pole see mingi probleem. Pigem on probleem see, et see ka hiljem normaalselt põleks nii, et tuba suitsu täis ei oleks. Ehk meie pliidi põhiviga on see, et ta kipub sisse ajama. Nüüd peale katuse renoveerimist ja korstende ülemise otsa uuesti ehitamist on miskit igatahes mäda, sest samal ajal ei tohi me teha tuld ahju ja pliidi alla, mis varem ei olnud mingi probleem, nüüd peab näiteks kõigepealt tule pliidi alla tegema, nii pool tundi ootama ja siis võib alles ahjuga jätkata, sest muidu on garanteeritud, et õhuaugust hakkab sisse ajama. Teiseks avastasime lihtsama nipi kuidas, tuli esimese korraga põlema saada. Lihtsalt aknad natuke praokile teha ja voilaa, nii ma olengi selle raskuse seljatanud.

Aga nüüd juba teisel korral järjest, kui maale tulen, on köök suitsu täis -  eelmine kord küll hullemini, sest kui koju tulin, siis ma unustasin suitsuanduri tagasi lakke panna, seega ei pannud ma üldse tähele. Ehk panin panni pliidile sooja, läksin natukeseks tuppa ja kui kööki tagasi läksin oli see konkreetselt suitsu täis, nii et pidin lausa hinge kinni hoidma, et ilma seda kõike sisse hingamata aknani jõuda. Kõige veidram on see, et suits ei tulnud tuppa (meil ei ole elutoa, koridori ja köögi vahel uksi). Igatahes lõpuks sain köögi tagasi normaalseks, kui olin mõnda aega aknaid lahti hoidnud. Jumal tänatud, et siis õues -20 kraadist külma ei olnud. Kuigi tookord oli väga tuuline ilma, seega kahtlustasin tol hetkel, et see vast sisse ajamise põhjuseks ka on. 

Ja täna õnnestus see mul jälle, kuigi õues on täiesti tuulevaikne. Seekord oli mul koju jõudes meeles suitsuandur lakke tagasi panna, seega avastasin suitsuse köögi tunduvalt varem, kuna see hakkas kahtlaselt kiiresti laes vilkuma. Nii et tegelikult see vidin on ikka äärmiselt vajalik, kuigi teinekord pannkooke tehes suudab see mind närvi ajada. Ma ei tea kuidas pannkooke küpsetades mul alati köök sinine on. 


Niisis mõtlesin ma ikka, mis värk see on ja hakkasin googeldama, sealhulgas leidsin väga kasuliku tuletõrjeliidu lehe. Näiteks sain teada, et lihtsalt see, et õues on külm võib tõmmet mõjutada. Ja kui arvestada, et kui mind ega vanemaid siin ei ole, siis käib vanaisa vaid vahel kütmas, seega on suurema osa ajast ahi ja pliit pikalt külmad olnud. Näiteks kui eile õhtul siia jõudes ahju kütsin, siis oli see hommikuks juba täiesti külm, kuigi tavaliselt seisab see soojana nii, et kütame üle päeva. 

Nii ma helistasin siis rõõmsalt uuesti emale ja uhkustasin, et sain vist asjale pihta, miks pliit ei tõmba. Ja siis isa nii muuseas küsis selja tagant, et palju ma puid alla panen. Ma mingi, et noh paar halgu, kui midagi just ei prae või küpseta, et mis ma ikka sellest täis topin, kui ma pikalt kütta tahan, nii et vannituba ka soojaks läheks. Ja sealt saingi oma müstilise vastuse, miks pliit ei tõmba. Kuna need paar halgu ei saa korralikku hoogu üles, seega jõuab suits korstnas maha jahtuda ja vajub alla tagasi. Noh ja loogiline ju on ka see, et paari puutükiga ei teki neid niinimetatud õhuvahesid, mis aitaks aasa põlemise protsessile.

Vahel ma tunnen end ikka tohutult blondina, et selliseid elementaarseid asju ei tea. Seda enam, et ma olen terve elu elanud ahiküttega korteris ja pool sellest ka vahelduva eduga kütmisprotsessis osalenud. Kuigi mul ei seisa siiani meeles, kumb siiber, mis olukorra jaoks on, seega üldiselt tõmban ma alati mõlemad lahti ja mingi aja jooksul panen ühe kinni, kuigi ma olen suuremas osas alati kindel, et ma panen selle kinni, mis tuba kütab ja selle lahti mis õuet kütab. Aga tee, mis tahad, mul need meelde ei jää. Aga hoolimata sellest, et ma vahel pliidi kütmisega hädas olen, pooldan ma siiski igal juhul enne ahiküttet kui keskkütet.
Vana-aasta õhtul oli mul kindel plaan minna vabaduse väljakule Cartooni kuulama ja ilutulestiku vaatama. Seda kuni ajani, kui ma viie aeg poodi läksin ja õues konkreetset padukat sadas. Siis aga saatis onu elukaaslane sõnumi ja kutsus külla, nii et lõpuks veetsin vana-aasta õhtu seal. Vaatasime filme, 12 ajal käisime õues ja oli muidu lihtsalt mõnus tšill õhtu. Muidugi oli see mu esimene aastavahetus linnas, seega tegelikult võrdlemisi uus kogemus, sest muidu olen  ikka aastavahetuseks maale sõitnud. Mind üllatas tegelikut see,et niikui õues pimedaks hakkas minema, siis võiski kuulda vaheldumisi paugutamist ja vilkureid. Muidugi ilutulestiku mõistes on linnas väga hea olla, sest siis ei pea ise sentigi selle peale raiskama.

1. jaanaur kulges ka lihtsalt laiseldes  ja nüüd lõpuks täna on viitsimist end jälle liigutada ka. Seega viskasin kiirelt pilgu ka piltidele, kuigi pean oma kaamera ilmselt parandusse viima, sest automaatne fokuseerimine streigib juba pikemat aega. Kuigi kui aus olla, siis pole ma seda tegelikult juba päris pikk aega puhastusse ka viinud, viimati käis seal äkki 2015 aastal. Nii,et kui nüüd on juba 2017, siis oleks vast aega ka juba.

Aga teile kõigile soovin suurepärast aasta algust ja nautige uut aastat täiega!







Nagu ilmselt paljud teist juba kursis on, siis sel aastal toimus Maryliisi eestvedamisel blogijate vahel jõululoos. Mõned päevad enne jõule sain ka mina oma pakikese kätte. Ja ma ei mäleta, millal ma viimati ühe paki avamisest nii elevil olin. Ilmselt tegi asja põnevaks see, et kingituse tegija mind ju ei tunne. Minul on igatahes väga hea meel, et antud ettevõtmises kaasa lõin. Loodan, et ka minu tehtud pakike selle saajale meeldis. Kuid oleks te vaid seda laia naeratust mu näol näinud, kui pakki lahti hakkasin tegema. 

Leidsin oma karbist lõhna, huulepulga ja kõrvarõngad. Aa ja raffaellosid oli ka, aga te ju teate kui oivalised need on, seega need sai kiiremas korras pintslisse pistetud, kui arvetsada, et selja taga oli üks väsitav tööpäev. Kõige tänulikum olen ma selle huulepulga üle. Teate kui palju kordi mul on poes antud toon näppu jäänud, kuid olen selle lõpuks ikkagi tagasi pannud, sest olen 100 % kindel olnud, et mulle ei sobi nii erk toon. Aga wow, mulle nii meeldib see ja see püsib nii hästi peal ka. Kõrvarõngad on ka täietsi täppi, arvestades, et viimased aastad olen pigem ehete juures mugavust hindama hakanud, seega väiksemaid rõngaid kulub alati marjaks ära. Kusjuures ma olin sügavalt üllatunud, et lõhn on isegi üsna lähedal minu maitsele. Nii et suur aitäh sulle Liis - tegid mu väsitava tööpäeva lõpu eriti säravaks :) Liisi blogiga Lisberg saate tutvuda SIIN.


 


Ja ongi käes viimase jõulupüha õhtu ja mina jõuan alles nüüd siia. Õigemini kahel eelneval päeval pole mul aega olnud arvutitki lahti teha. Ütleme nii, et sel aastal möödusid jõulud imekiirelt. 24, hommikul olin ma veel tööl ja õhtuks jõudsin koju, niisiis 25 sai veel igal pool külas käidud ja täna hommikul pidid vanemad Soome juba tagasi sõitma. Seega sel aastal ei näinud me mõtet ka kuuske tuppa tuua, sest ka mina pean ülehomme juba Tallinnasse tagasi sõitma. Vanemad tõid Soomest kaasa hoopis ühe suurema küpressi, millele tuled külge panime. Ei andnud küll päris seda õiget jõulutunnet, kuid midagi siiski. Tähtis on ju ikkagi see, et jõulud sai perega koos veedetud. 

Kuid teile soovin veel imelist viimast jõuluõhtut, et siis juba vaikselt aasta ärasaatmisele vastu minna.