Ma avastasin ühe maailma parima toidu. Nimelt saab suvikõrvitsast imelisi kotlette teha. Kui aus olla, siis pole ma kunagi eriline suvikõrvitsa austaja olnud ja ega see mul praeguseni eriti ei meeldi, kuid need kotletid on lihtsalt võrratud. Nädalavahetusel käisin maal vanemate juures ja ema oli õhtusöögiks just neid samu teinud. Välimuse järgi arvasin alguses, et need on kartulikotletid ja asusin suure isuga sööma, kui mulle lõpuks koitis, et need ikka kartulist ei ole. Vot nii head on kohe :D Ema veel meelega ei öelnud, et need suvikõrvitsast on, sest ta teadis, et muidu poleks ma neid isegi proovinud. 

Järgmisel päeval meisterdasin ma ise ühe portsu valmis ja panin pool suvikõrvitsat veel pihta ka (õnneks neid veel aias jagub), et saaksin neid siin Tallinnas ka teha. Mõelda vaid, et suvel, kui ema ära oli, jagasime me isaga järjest kõik need samused kõrvitsad ära, sest no meile kummalegi need eriti meelt mööda polnud ja nendega midagi peale ei osanud hakata. Oleks me vaid siis teadnud, et nendest miskit nii head valmistada saab.


Aga asume ikka retsepti juurde nüüd. Mis ma teid ikka enam piinan.

Vaja läheb
300-400 g suvikõrvitsat
100g riivjuustu
pool sibulat või rohelist sibulat
1 spl jahu (kuid ei pea panema)
2 spl kohvikoort
3 muna
natuke soola ja kartulimaitseainet
paneerimiseks riivsaia

Lõika kõrvitsast seemnetega pehme osa välja ja ülejäänud riivi ära. Koor riivi ka ära, sest sellest tekivad sellised mõnusad krõpsud kohad, mis peale küpsemist meenutab pisut pähklit või kõrvitsaseemet. Seejärel pigista riivitud kõrvitsast mahla välja. Kõige pearem on seda teha peotäite kaupa ja mida rohkem vedelikku välja saad, seda parem. Seejärel sega kõrvitsa hulka munad ning koor ning siis jahu. Lisa maitse järgi soola ja kartulimaitseainet, kuid ära liiale mina, sest juust annab ka soolasust. Haki ära sibul ja lisa tainasse ning kõige lõpuks lisa veel riivitud juust.

Seejärel tee käetega parajad pätsikesed ja paneeri need riivsaias. Kuna tainas on küllaltki niiske, siis paneerida on parem, kui rapuad riivsaia kummalegi poolele peale. Kuna tainas on küllaltki märg, siis võib muidu riivsai tükki ja puderjaks minna. Lõpuks prae kotletikesi, kuni mõlemad pooled on pruunid. Praadimise protsess võiks toimuda kaane all, sest seda paremini need ära  küpsevad.

NB! Imehästi sobivad need tomati.kurgi hapukooresalatiga. 

Viimasel ajal leian ennast kapi või siis pigem stange ees riideid valides, mõtlemas, et mul pole mitte midagi selga panna. Ometigi on stange riideid täis ja sahtlid ka. Kui hiljuti keegi küsis, et kas mul sügiseks ja talveks riided olemas, siis ma vastasin, et mul pole nagu midagi vajagi ju :D Noh jah, valetasin ma ehk iseendale, sest iga päev tuleb järjest asju juurde, mida mul on vaja ja neid on vaja  päris kohe, sest ilmad on muutumas kuidagi jube külmaks, aga enamus mu riideid on suvised ju.

Eks ma olen ikka rõõmsalt kaltsukates käinud ja üht teist omale ostnud, aga no miks ma endiselt suviseid pluusikesi kokku ostan? Mul oleks vaja ju kapsuneid, jopet, mantlit, saapaid ja kõigele lisaks uut nahktagi ka. Sest khm mu praegune laguneb juba vaikselt ja see on väheke suureks jäänud ka, nii et kui kunagi olin ma sellest bomberi stiili nahktagist vaimustatud, siis praegu tundub see mulle kohati nagu kartulikott :D Suvel ma tegin suuremat sorti suurpuhastust ja korjasin kõik suureks jäänud riided ja riided, mis enam ei meeldinud kokku ja viisin kirbukale müüki. Osadest sain lahti ja ülejäänud saatsin ühele perele, kes neid väga vajas, nii et läksid asja ette. Aga ega mulle vist ei jõudnud kohale, et kui hunnik sügisesi riideid ära jagada, siis oleks endale ju midagi uut asemele vaja ka. Nii mul ongi endal vaikselt tunne, et kannaks kogu aeg samu riideid. 


Aga tegelikult uute riiete ostmine ajab viimasel ajal kergelt närvi ka. Kuna ma ei suuda omale õiget suurust valida ehk ma pole siiani ära harjunud, et mulle lähevad praegu juba number või kaks väiksemad riided selga. Niisiis leian ma üldiselt palju meelepäraseid asju, aga proovikabiinis vaatan, et olen suurustega ikka täielikult metsa pannud ja tavaliselt ma uuesti proovima minna ei viitsi. Nagu täna käisin kodukoha kaltsukas, kus oli nii palju ilusaid mantleid ja kõik, mis ma välja valida suutsin olid suured või mis suuruselt oleks  sobinud, siis neil oli lõige kuidagi nõme, mis ei istunud eriti. Aga õnneks leidsin ühe ülipehme kapsuni, mi istus nagu valatult, nii et tühja see käik ikka ei läinud.

Ja no mul on tõsiselt midagi sügishooajaks selga vaja, sest no külm hakkab vaikselt juba ju. Ehk võiks vist öelda, et vanasõna "Ära hõiska enne õhtut" peab paika küll. Sest tegelikult on nii palju asju vaja, nii et uuel nädalal tuleb kindlasti üks suurem Paavli ring ka ette võtta. Sest kui rääkida kaubanduskeskustest, siis seal ei meeldi mulle lihtsalt mitte miski.

Aga kui nüüd jalatsitest rääkida. Siis paljud teist 42 suurust kannavad? Selles osas olen ma tõsiselt hädas, sest suurem osa kaupluseid tahavad normaasete 42 suuruses saabaste eest saada sellist hingehinda, et mu pangakonto ei teeks selle peale just eriti head nägu. Teine variant on see, et 42 suurus on kogu aeg otsas. Või kolmas ja kõige ebameeldivam variant on see, kui teenindaja sulle üleolevalt nähvab, et nii suuri jalatseid ei toodetagi ju. No olgu, eks ma käin siis paljajalu. Tegelikult ma leidsin omale ühed saapad, aga need on kontsaga, seega 24/7 ma nendega ringi joosta ei suuda, sest mu jalad lihtsalt sureks lõpuks. Need ma ostsingi pigem eesmärgiga, et kui seelikut või kleiti kanda vaja on, siis on miskit jalga panna. Tegelikult sellised paksu kummist kontsaga jalatsid, mis praegu päris populaarsed on, oleks ülimugavad ja nendes suudaks ma päevad läbi ringi patseerida küll, aga leiaks ma neid siis kuskilt suuremat kui 41, et need ei pigistaks. Aga ideaalis tahaks ma hullult jälle bikeri stiilis saapaid nagu mul kunagi olid. Need olid tol korral New Lookist, aga enam nagu üldse ei tehta selliseid eriti.

Nonii sain oma hädaldamised jälle südamelt ära :D Mul on tunne, et ma viimasel ajal siin ainult suuresti hädaldangi. :) Aga tegelikult on varsti ilmselt mõni kaltsukaleidude postitus tulemas ka, sest üht-teist meelepärast on ju leitud ka ja järgmine nädal saan aega need üles pildistada. 


Üks õhtu töölt tulles oli kõht hirmus tühi, aga süüa tegema ei viitsinud ka hakata, kuna idee poolest oli vaja koolitöid teha. Niisiis keerasin kapis leiduvast kokku ühe smuuti ja ise ka ei uskunud, kui hea see tuli. Võib isegi öelda, et mu lemmik mustika-banaani oma on nüüd esikohalt teisele tõugatud.

Ma sügavalt kahtlesin, et sellest miskit head tuleb, kuna kasutasin Kreeka jogurtit, mida ma aga esmakordselt oma külmikusse ostsnud olin ja ma eeldasin, et see on nagu ikka maitsestamat jogurt. Aga see oli lausa nii paks, et meenutas pigem mõnda kohupiimakreemi ja kohupiimakreemid tunduvad tänapäeval ka vedelamad. Aga mis seal ikka katsetasin ära. Alguses panin topsi ühe banaani, peotäie sügavkülmutatud metsmaasikaid, teelusikatäie mett ja pool topsi Kreeka jogurtit ja see oli ikka parajalt paks nii, et saumiksriga blenderdada oli ikka päris raske. Mõtlesin, et mis seal ikka panen siis piima juurde enam hullemaks ju minna ei saa. Ja asualt piim päästis päev või no pigem õhtu. Lõptulemuseks sain ühe imehea maheda smuuti, mis täitis kõhu päris korralikult ära. 

Nii, et kokkuvõteeks on sul selle smuuti valmistamiseks vaja järgnevat:
1 banaan
pool topsi Kreeka jogurtit
peotäis sügavkülmutatud metsmaasikaid 
1 tl mett
natuke piima



Mõtlesin, et teen täna õppimisest vaba õhtu, kuna hommikul suutsin ma olla üllatavalt produktiivne ja varem üles tõusta, et kodutöid teha. Niisiis otsustasin,e t õhtul ei mingit õppimist - teen postituse ära ja siis lippan juba Kadriorgu. Sel aastal oli minu augustikuu selline ringi rändamise kuu. Leedust tulles läksin järgmisel päeval kohe mõneks pärvaks tädi juurde ja siis paariks päevaks tagasi Tallinnasse tööle, et mõne päeva pärast juba Haapsalu poole sõita. Ja juba mõned päevad hiljem olin teel Läti poole, et kanuutama minna, nii et augusti oli üks mõnus kuu. Tegelikult see Haapsallu minek tuli suhteliselt ootamatult. Läksin mina koju, kuna emal oli sünnipäev ja tema siis teatas, et ta tahab oma sünnipäeva Haapsalus veeta. Mis seal ikka, panime autole hääled sõitsime ja varsti olimegi kohal.

See oli üks ütlemata mõnus ringi uitamise päev. Lisaks vedas meil ka ilmaga, mis oli õnneks päris soe. Nii, et õhtul koju jõudes olime kõik äärmiselt väsinud ja ennast diivanilt enam kuksile vedada ei suutnud. Aga teiel nüüd vaatamiseks üks paras ports pilte. Ja lõpuks ometi suutsin kaamera sätted selliseks saada, et töödelda polnud nagu väga vajagi. Kui siis natuke kontrasti lisada.














Uskumatu milline ajaröövel see kool ikka on. Iga päev mõtlen, et tulen siia ja panen nüüd ühe postituse kirja, sest mõtteid ja ideid, millest kirjutada on küll ja veel. Aga kuhu see aeg kaob? Eh, no mulle jõudis lõpuks reaalsus kohale, et ongi viimane kooliaasta ja ühtlasi viimane semester enne lõputööd. Eks kõik rääkisid, et viimane semster saab olema hullumeelne, aga ega ei tahtnud seda uskuda kuidagi, sest minu arust seda räägiti iga semestri kohta, kuid lõppkokkuvõttes, polnud hullu midagi. Aga kui sul on juba peale kahte nädalat koolis olemist tunne, et ei jõua enam, siis vist saab aru, et on vist ikka see värk hullumeelne. Aga lohutan end ikka mõttega, et seda on vaid paar kuud. See pole ju nii pikk aeg.

Igatahes jah, kui kolm aastat möödus suuremate kodutöödeta, siis nüüd muud ei olegi. Järgmine nädal mu päevikus on post-it lipikukesi nii täis, et tunniplaani ma sealt alt enam ei näegi. Aga mis kõige kohutavam, et meil on praktiliselt igas aines miski grupp nii et ma kirjutasin kõik ilusti üles, kus aines kuhu rühma ma kuulun. Aga olegm ausad, siis ikka on kõik sassis. Vähe sellest ei saa keegi meist ikka aru, mida meilt lõppkokkuvõttes tahetakse ja mulje on selline, et ega need õppejõud vist ise ka hästi aru ei saa, mis projekti kompott meie ainetest kokku tulema peaks. Ehk üks suur segadus, mida ma oodata poleks osanud.

Nüüd ütleks, aga muidu on elu lill. Aga ma ei teagi vist ikka ei ole. Sest no kinno tahaks minna, aga kuidagi ei jõua sinnani, sest kui pesu pesemas käia tuleb öösel, mis siis veel meelelahutusest rääkida. 
Ehk siis tõesti viimase aasta reaalsus jõudis mulle just kohale ja see on nii kummaline, sest tegelikult tundub, et see oleks olnud nagu eile, kui ma Tallinnasse kolisin. 

Lõpetuseks teile aga siia pilte Palanga reisi viimasest päevast, sest ma kuidagi ei jõua selle reisipostituseni. Igatahes tagasi tulles käisime läbi Ristimäelt, millest ma tegelikult ootasin midagi hoopis massiivsemat ja teistsugust.








Hurraa! Ma olen ka nüüd lõpuks kulmude omanik. Eks need on mul alati ikka olemas olnud, aga need on loomulikult lihtsalt niivõrd heledad, et sama hästi võiks ka öelda, et mul neid ennem ei olnud. Vaatasime ükspäev just 12 klassi lõpupilte ja oi kuidas ma ennast ikka kirun, et ma kulme ära ei värvinud, sest noh, mul lihtsalt ei ole neid seal. Ma ju ostsin ekstra selle jaoks kulmupliiatsi, aga kui ma kodus seda esimest korda peale panin, siis nägin enda arust hull krõll välja ja ürituseks ma seda ikka peale ei pannud. Khm ausalt nägin ma ilma nendeta ikka rohkem krõll välja. 

Edasi tuli periood, kus ma sain aru, et oleks ikka vaja neid värvida natuke, nii ma siis iga hommik ikka pea aasta aega sellega ka mässasin, aga tulemus ei olnud ikka päris see, mida oleks tahtnud. Siis tuli suvi ka peale ja siis ma ennast niikuinii meikida väga ei viitsinud. Ripsmetušš ajas kogu asja ära küll. Nii ma tükk aega ikka ei kasutanud ja vahel mõneks ürituse jaoks andsin kulmudele ka ikka natuke tooni. Aga muidu olen ikka nii laisk olnud, et uut kulmupliiatsit osta pole viitsinud. Kuigi nüüd ma nägin Maybellinel mingit huvitavat uut kulmupliiatsit, mida tahaks katsetada küll.

Aga ikka ja jälle endast pilte vaadates viskab ikka üle küll, kui ei ole nendega kuidagi rahul, sest mul ei ole kulme. Nii ma hakkasin siis otsima kedagi kelle juures lasta kulmud korda teha. Googlest sel korral väga abi polnud ja lõpus tuli mul ju pähe, et mu kursaõde käib pidevalt kuskil kulme korrigeerimas ja mulle on ta kulmud alati meeldinud. Nii ma siis lõpuks ta käest küsisingi, et kus ta käib ja nii ma saingi omale korralikud kulmud. Hip-hip- hurraa!

Oma kulmud lasin korda teha Maribelli ilusalongis kosmeetik Caddi juures. Tulemusega jäin väga rahule. Kuigi alguses olid tulemadamad kulmud harjumatud, siis ma nüüdseks olen sellega täitsa ära harjunud. Ja eks järgmistel päevadel oli koolis ja tööl tore kuulda komplimente. Nii et järgmistel kordadel lähen ma kindlasti jälle tema juurde. 




Ettevaatust - mere üledoos! Vaatasin siin kolmanda päeva pilte läbi ja ma miskipärast muust väga pilti polegi teinud kui merest. Või kui olen, siis pole need pildid mulle ehk nii väga meeldinud. Aga oma reisi kolmanda päeva veetsime tervenisti Palangal. Alustasime hommikut ühe pika mereäärse jalutuskäiguga. Ilm oli alguses küll pisut jahedavõitu, kuid päeva peale läks ka päris soojaks. Kolmandal päeval me tegelikult miskit väga ette ei võtnudki vaid uudistasime niisama linnas ringi ja ühtäkki oligi päev läbi.







Ma veetsin vist päris pika aja selle kivihunniku juures, et just seda õiget pilti saada, mida aga tol hetkel ei tulnudki. vähemalt mulle tundus nii. Aga kodus pilte läbi vaadates oli neid õigeid järsku nii palju. Küll se sarivõte on ikka üks hea asi. Materjali oli kohe nii palju, et tegin neist hunniku gife ka valmis ja üks neist nüüd siin kah.


Mere äärest edasi võtsime me teekonna merevaigu muuseumisse, kuhu ema minna soovis. Ma sellest varem midagi kuulnud ei olnud, seega eeldasin, et see on miskit eriti ägedat, kus kõik mööbel ja mu selline on merevaigust. Ilmselgelt on mu kujutlusvõime liiga suur ja merevaigust ilmselt ikka nii suuri asju valmistada ei saa. Teegelikult oli see üks näitus, mis on üles pandud vanasse mõisa. Seal on ehteid ja muid selliseid pisikesi pudinaid. Ja siis ruum, kus merevaigu tükkide sees igasugu elukaid on. Isegi sisalik oli ühe sees.











Vahepeal käisime ööbimiskohas riideid vahetamas, kuna jahedaks hakaks minema ja siis suundusime uuesti peatänavale, et ka õhtusöögiks midagi leida. Päeval käisime Pizza Expressis, kus sõime imehead kebabit. Õhtuks oli meil tegelikult koht juba välja valitud. Varem kõndisime mööda alloleval pildil olevast söögikohast ja kuna see tundus meeletult ilus koht, siis tahtsime kindalsti ka sisse piiluda. Muidugi kui uksepeal meid teenindajad ootasid, et saaks meid lauda juhatada, siis olime veendunud, et see on ilmselt üks üle mõistuse kallis restoran, aga otsa nagu ümber ka pöörata ei tahtnud, siis mõtlesime, et joome kasvõi teed või kohvi, kui kallis see ikka olla saab. Ja ei see koht ei olnud üldse kallis, vastupidi see oli hoopis ülimalt odav. Koht ise oli hiiglaslik. See valge kolmekordne maja, pluss siis ees need katusealused ja maja taga oli ka veel mitu katusealust, mille peal elasid jänesed. Igatahes meie olime sellest kohast vaimustuses ja kahju, et me seda kohe esimesel õhtul ei avastanud. Ja peale sööki ruttasime juba mere äärde päikeseloojangut nautima. Ning õhtu lõpuks läksime ja nautisime veel värvilist muusikapurskkaevu.