''Klient on kuningas!''

Ilmselt kõik teavad ütlust: "Klient on kuningas!". Aga ilmselge on see, et ka vastav kohtlemine tuleks ära teenida. Sel nädalavahetusel tööl olles tundus, et kuskilt on üks suur matsikari lahti lastud, kes ei tea ei viisakusest ega käitumisest mitte midagi. Alustades siis sellest, et tuleks ikka ette vaadata, kuidas ja kus sa liigud, mitte nagu elevant portselanipoes, kes kõik maha suudab ajada. Selge see, et vahel juhtub, sellisel puhul tuleks vähemalt vabandada, aga kui sa samas seal juures käitud nagu viimane ülbik, siis ei ole lihtsalt sõnu. Näiteks siis siinkohal klient, kes ajas maha neli klaasi ja kui mindi siis juurde ja öeldi, et need tuleb kinni maksta, siis saime nähvava vastuse, et siin ei saa ju muud moodi liikuda ja ta jalutas lihtsalt minema. Muideks ruumi oli küllaga, et riiulist ilusti mööda minna. Aga tol hetkel ei osanud töökaaslane lihtsalt sellist vastust ega käitumist oodatagi. Vähemalt vabandus oleks viisakas olnudki.

Selle teema koha pealt muidugi sattusin lugema veel postitust kuskilt foorumist, et ega poes lõhutud asju ju kinni maksma ei pea, need lähevad siis lihtsalt ju mahakandmisele. Aga kas te kujutate, ette, kuhu need summad lõpuks küündivad, kui kui sedasi toimida. Meie iganädalane praagi kast on nädala lõpuks kuhjas täis, sest siit ja sealt leiab jälle mingi eseme, mis on klientide poolt ära lõhutud. 

Teiseks kui, sul miskit kukub palun võta see üles ja pane omale kohale tagasi või pane kasvõi vale koha peale, mitte ära löö seda jalaga riiuli alla. Ja ma ei tea, kas too neiu, kes sel viisil  käitus ei pannud tähele, et ma seisin seal samas tema kõrval, kui ta maha kukkunud sussid lihtsalt jalga riiuli alla lõi. Vot sel hetkel oleks tahtnud küll lihtsalt appi karjuda ja seal hulgas ka tollele öelda, et võta need palun üles ja sedasi ei käituta, aga ei saa ju, sest kliendid on meil ju need kuningad. No kus kohast sellised tulevad? Ja siis te imestate, miks teenindajad aegajalt vihaste pilkudega on. Muidugi on, kui te ise nagu matsid käitude.

Järgmiseks näidised ongi poes selleks väljas, et te ei võtaks karpidest teisi asju välja ja neid ära ei lõhuks, aga eks loomulikult on teil vaja kõik lahti kiskuda ja seejures ka pakid, mida ei saa uuesti sulgeda. Siinkohal palun kulla lapsevanemad kasvatega oma lapsi natuke. Tehke neile selgeks, et kinniseid pakendeid ei tohi ja ei ole vaja lahti teha. Seda enam kui tegu on näiteks asjaga, mida ei saa peale seda enam kasutada, kui sa selle lahti teinud olen. Siinkohal on nimekiri meeletult pikk, aga näiteks olukordi laupäevast, kus poe peale saime lõpuks neli pakki helendavaid pulasid, mis olid läbi raksutatud, mis tähendab, et nendega ei jäänud muud üle kui ära visata. Või pühapäevast, kus oli pool mullitaja vedelikust teiste toodete peale laiali valatud. No miks on ometi seda vaja teha? 

Ning viimaks maksmisest. Palun kui sa oled järjekorras, oota ära, millal on sinu ees olev inimene ära maksnud ja oma ostud letilt võtnud. Ja alles siis pane oma asjad letile, et ma saaks sinuga tegelema hakata. Pole vaja oma asju teise kliendi omadega kokku kuhjata, nii et ma ei saa enam aru, mis kelle oma on. Või kui sa näed, et ma suhtlen parasjagu ühe kliendiga, siis pole vaja vahepeal oma küsimustega segama tulla, mine järjekorda ja oota oma korda, see on ebaviisakas nii teiste klientide suhtes, kui ka segav teenindajale. Ja kui sa sedasi tuled, siis ei ma ei vasta enne su küsimustele, kui ma olen eelneva kliendiga suhtlemise lõpetanud. No muidugi ühel sellisel korral sai üks vene tädike päris kurjaks ja oli arvamusel, et ma olen ikka üks ebaviisakas teenindaja, et ma temaga ei suhtle ja hakkas järjekorras olevale inimesele seda kurtma, kes ka teda pisut veidralt vaatasid.

Ma ei ole muidu vinguv ja virisev inimene ja kannatan palju välja, aga pikka aega teeninduses töötades jäävad mõned asjad lihtsalt korduvalt silma ja eks lõpuks hakkavad need ka vihale ajama. Ja siis tekibki küsimus, et kus sellised inimesed tulevad või kus kohast tuleb selline suhtumine?

Ja postituse jaoks pildimaterjali otsides, sattusin ma sellise blogi nagu The Devil in the Retail ja pean mainima, et päris palju sealt ongi ju nii tõsi.