Kui ma oma viimast meili vaatasin, siis ei osanudki kohe midagi öelda ja lugesin selle kohe mitu korda läbi, sest tundus kuidagi veider kiri. Aga oh ei sain ikka kõigest õigesti aru. Uskumatu, kui nahaalsed ettevõtted ikka olla võivad. Jutt käib siis eelnevas postituses(nüüdseks kustutatud) mainitud ettevõttest, kuid nimepidi ma neid enam nimetama ei hakka, kuna ma ei viitsi lihtsalt sellel teemal rohkem jageleda. Igatahes nagu ma algselt mainisin, siis oli üks päev mu postkastis kiri, kas oleksin nõus nende lehelt kokku panema soovide nimekirja, no ja kuna seal oli päris mitmeid asju, mis mulle meeldisid, siis tükki see mul küljest ju ei võtnud, seega panin postituse kokku.

Nüüdseks olen seda teksti pisut muutnud.  Aga igatahes sain, siis täna kirja, et nad ei taha, et posituses oleks kasutatud fraase, et see on nende poolt palutud või, et nad on seda sponsoreerinud. Nii et nad tulid mulle ettekirjutusi veel tegema, kuidas ma midagi kirjutama pean. Ehk sisuliselt saatis ta mulle täna teksti ette, mille oleks ma pidanud sinna asemele panema. Aga ma võin sellistel puhkudel pisut kiuslik ka olla ja ei kasutanud nende teksti, vaid muutsin lihtsalt esimese lause ära. Miks ma üldse seda muutma peaks? See on minu blogi, mis tähendab, et ma kirjutan sellisel viisil kuidas ma tahan ja kui ettevõte palub mul endast postitus teha, siis mul on õigus ka asjast kirjutada nii nagu ma soovin või arvan. Ja kui nad ei suuda aksepteerida isegi lauset, mis pole kuskilt otsast negatiivne, siis ei ole blogid kohe kindlasti see õige koht, kus ennast reklaamida

Aga kõige parem pärl selle juures oli see, et nad tahavad, et ma teksti ära muudaks, sest kuskil ehk mõni blogija saab pahaseks, et nad neil ei palunud oma soovide nimekirja kokku panna. No jumala eest, kui need vihased blogijad kuskil tahavad ka oma soovid kirja panna, siis palun laske aga käia, ega teil käed raudus pole ja keegi teid selle eest vangi ka ei pane, et te miski sellist postitust ilma eelneva ettevõttelt saadud kirjata teha ei saaks. 

Ja nüüd sain veel ühe kirja, et tekstisiseselt oleks vaja ka poe nimetus aktiivseks teha. 

Aga jagage ka enda kogemusi? Kui ehk kellelgi miskit sarnast olukorda olnud?

November on nähtamatult lõpule veeremas ja mina pole see kuu siia peaaegu, et sattunudki. Tegelikult on kõige muu pingelise ja kiire ajaga lihtsalt blogi unustusehõlma vaiunud. Koolis oli kiire, kiire, kuna oli ülerõivaste projekt käsil, mille ma lõppkokkuvõttes sain isegi nädala aega varem valmis, nii, et see oli igati positiivne. Kuid samal ajal ka töö vahet joosta on siiski natuke liig vist, sest ma pingutasin kahe suuremahulise tegevusega ikka natuke üle.

Ehk mu tervis otsustas natuke vingerpussi mängida ja käes ära minna, millega kaasnes ka pisemat sorti paanikahoog, kuid mis andis hingamisel tunda veel pea nädala. Varem ma isegi ei teadnud, mis see paanikahoog endast täpsemalt kujutab. Kuigi arsti juures sai käidud, nii et midagi hullu viga polnud, kuid sellegi poolest ei suutnud kuidagi maha rahuneda ja kõril oli kogu aeg suruv tunne, nagu miski takistaks hingamist. Nii, et vahepeal ma läksingi poole õmblemise pealt lihtsalt klassist välja, kuna ma ei suutnud enam hingata. Või õigemini hingata sain, aga tunne oli, et ei saa. Lõpuks võtsin kätte ja läksin ostsin rahustavat teed ja oh elu oli kohe palju parem ning sain projekti ka kohe edasi teha ilma muretsemata. Jube, jube, sellist asja ma  igatahes enam kogeda ei taha. Ehk hoidke oma tervist ja ärge teie oma tegemistega üle pingutage, kui te ei taha üks rahutu närvipundar olla. 

Mu vanaema alati ikka ütleb, et ma üle ei pingutaks, kui kuuleb, et küll ma olen ühes kohas, siis teises, siis koolis ja siis veel tööl ka.  Ja eks ma olen kogu aeg öelnud, et küll ma jõuan, olen kogu aeg hakkama saanud ja saan edasi. Aga eks siiski, kõik me vajame aega lihtsalt puhkamiseks ka. Kuid nüüdseks on kooli vaid korra nädalas ja lihtsalt vaja kõik esitamiseks vajalikud mapid ära lõpetada ja ongi selleks semestriks kooliga ühel pool. Ja nüüdseks on tervisega ka kõik tip-top korras, nii et ilmatuma mõnus on õhtul ennast lihtsalt teki all kerra tõmmata ja mõnda head seriaali vaadata.

November have gone by so fast so I even haven't been abel to come here. It was really busy time at school since we had another sewing project and I also had work on the same time. But luckily I finished it about week earlier, so on that point everything was perfect.

Just my health decided to go down a bit and I got my fist panic attack. And oh god it was awful, hope that I don't have to exeprience anything like that ever again. Even though I went to see doctor I still couldn't calm down, so for about a week I was still so nervous and afraid that I felt like I can't breath even though I actually could. So finally I went and bought calming tea and life was way more better then since I didn't have that plunging feeling on my troath. So take a one thing at a time and don't expect yourself to be abel to all the things. Because that's kind of the reason I was such a high-strung.

My grandma always tells me not to strain myself, when she hears how I'm here and there and working and at school. And I'm like what, no it won't happen to me. I can manage it, always have and always will, but actually still we need some time to rest too. Now I'm good again and just need to finish some school projects and then I'm done with school for this semester. So it feels so good when you can just go to bed and watch some series for a whole evening. 

Becca Fitzpatricku ''Hush, hush'' raamat on mulle nii mitmetel kordadel raamatupoes silma jäänud, kuid tol ajal ei olnud ma sisututvustusest kuidagi vaimustuses ja ega ka kaanepilt mulle just eriti meeltmööda ei olnud. Aga suve lõpul tekkis huvi nende vastu ja nii ma nad omale tellisingi ja nüüdseks olen ka selle raamatusarjaga ühel pool. 

Loo peategelaseks on Nora, kes on tavaline 16-aastane tüdruk, kelle prioriteediks on edukus koolis ja massi sulandumine. Oma enamuse vabast ajast veedab ta oma parima sõbra Vee'ga ning vastupidiselt oma parimale sõbrale pole poisid ja suhted just tema põhieesmärgiks. Seda kuni hetkeni, mil ta hakkab suhtlema Patch'ga, kes viibib  üha rohkem tüdruku läheduses. Norale tundub ta küllaltki tüütu, kuid samas oma välimuse poolest ka võrgutav. Tegelikult on Patch  aga langenud ingel, kellest võib saada surelik inimene, kui tapab Nora, kuid kui ta suudab ta elu päästa, siis on tal võimalik oma tiivad tagasi saada. Seega seisab Patch valiku ees, kas tappa Nora ja nautida täisväärtuslikku elu inimesena või saada taas ingliks.

Raamatus  "Crescendo" on Patchi  endiselt üritatud salapärasena hoida, mistõttu tekivad ka Nora ja Patchi suhtes tülid ja peagi ka lahkuminek, kuna Patch väldib tüdrukut üha enam ning seejuures veedab üha rohkem aega tema vihavaenlase Marciega. Lisaks pingetele suhtele, tahab Nora välja selgitada oma isa surma põhjused ning kas see on kuidagi tema nephilimi päritoluga seotud. Ühtlasi naaseb linna ka kunagine perekonnatuttav Scott, kes ei ole sugugi niis süütu, kui ta seda aastaid tagasi oli, kuid kellega Nora hakkab rohkem aega veetma.

Kolmandas raamatus "Vaikus"  ei mäleta Nora viimasest viiest kuust midagi. Oma minevikust mitte midagi mäletades, üritab ta oma elu taas paika saada, kuid seejuures ei mäleta ta ka Patchi, kuid kes tundub talle tuttav. Kuigi hoolimata sellest, et mälukaotusega üritati teda ohust eemale hoida, siis satub ta ikka ja jälle langenud inglite ja nephilimide vahelistesse sekeldustesse.

Ning neljandaks raamatuks "Lõppmäng" on Norast saanud täielikult nephilim, ehk nüüdseks on ta surematu ning üleloomulike võimetega ning kõigile lisaks ka nephilimi armee juht, kelle peab ta edukalt juhatama sõtta langenud inglite vastu, sest vastasel juhul sureb nii tema, kui ta ema. Seega püüab ta vältida sõda ning ühtlasi leida ka lahenddust sellele, et ta oma elu selle eest andma ei peaks.

Ütleks nii, et esimene raamat meenutas mulle päris palju ka "Videvikku", vahe seisnes ainult selles et vampiiride ja libahuntide asemel on inglid ja nephilimid. Aga sellest hoolimata läks raamat väga ruttu edasi, kuigi mõningatel hetkedel tundus, et lausa kõik tahavad Noralt elu võtta, küll armukadedusest, oma elu muutmiseks või hoopi selle pärast, kes ta on. Teised raamatud enam kuidagi ''Videvikuga'' ei seostunud. Ja muidugi oli raamatute puhul see ka väga hea, et Patchi hoiti suurema osa ajast ikka salapärasena. Tihti need salapärased tegelased muutuvad teistes raamatutes palju rohkem avalikemaks ja seejuures ka igavamateks, kuid Patch on millessegi kogu aeg segatud, kuid millesse täpselt, seda ei tea kunagi.

Muidugi kirjastiil raamatus oli kuidagi veider. Võib-olla oli asi ka selles, et lugesin enne seda just "Labürindijooksa" raamatuid, mille kirjastiili oli ääretult mõnus lugeda, seega peale seda see tundus kuidagi hakitud, aga samas sellega harjub ka ära. Nii, et kogu sari sai minult neli tähekest viiest.

Tänane postitus tuleb  suuresti esimesest emotsiooni ajendil. KuuldeS Daniel Levi uut laulu ei suutnud ma seda kuidagi jagamata jätta. Oh sa, see on nii hea. Ma nii nii juba ootasin, millal neil miskit uut välja tuleb. Ja kuna viimasel ajal olen erinevaid häid laule avastanud, siis panengi kirja oma viimase aja suured lemmikud.

Todays post is mostly here because of my first emeotion when I heard Daniel Levi new song That You Were Here. Oh boy, it so so good. I have been waiting so long for them to release new song. But since latley there have been just so many good songs I will bring aout may latest favorites

DANIEL LEVI - THAT YOU WERE HERE

Nad on mu suured lemmikud olnud juba pea kaks aasta, mil nad oma lauluga Silent Streets välja tulid. Ja no nende viimane laul on ikka nii minu teetass, kui vähegi olla saab. Lisaks on minu arvates see siiani nende parim laul. Teate ju küll seda tunnet, kui laul külmavärinad tekitab. Nii hea lihtsalt. Ja iga kord seda laulu kuulates, muutub see justkui veel paremaks.

They have been one of my favorites for almost two years, when they came out with their song Silent Streets. And they're latest song That You Were Here is exactly my cup of tea and I think it's one of their best songs. You know the feeling when song gives you chills, it exactly one of thoes. So good. And this song sound better and better with each time. 

HURTS - ROLLING STONE 

Ma pole kunagi eriline Hurtsi austaja olnud, mõni üksik lugu on vahel meeldinud, kuid suurema osa ajast pole just minu maitsele. Aga seda laulu kuulsin Lindexsis ning kui hiljem avastasin, et see on nende laul, siis olin parajalt üllatunud. Väga hea lugu igatahes.

 I have never been a fan of Hurts, sometimes I like few song, but mostly they're not for me. So when I heard it in Lindex and later find out that it was from them, I was quite suprised. A really good song from them.

   

SKYLER GREY - CANNONBALL 

Ma küll ei tea, kes on Skyler Grey, kuid ükspäev oli see mu youtubei soovitustes ja nii ta mul kummitama jäigi. Meentab mulle ehk natuke Imagine Dragonsit, võib-olla ehk selle tõttu läheb see oma stiililt väga peale. 

I don't know who is Skyler Grey, but this song was in my youtube recommendations and from there it got stuck in my head. Actually it reminds me a little bit of Imagine Dragons, so I guess that the reason I like the song so much.

   

MOKS FT. JAMES ARTHUR - OTHERWISE 

James Arthur on teine artist, kelle uut lugu ma pikkisilmi oodanud olen. Ja õnneks on see ka imehea.

James Arthur is the second artist whose song I have been waiting. And luckily it's really good as well.  

KARL-ERIK TAUKAR - SEGASED LOOD 

Eesti muusika oli pikka aega selline, mida mulle kuidagi väga kuulata ei meeldinud. Kuid aastatega on see üha paremaks muutundu ja ehe näide sellest on ka Taukar, kelle lood ka aina paremaks lähevad. 

Estonian music haven't been been my favorite, but with last few years it have gotten better and it's still growing. Good example of it is Taukar, whose songs are getting better and better.

   

IMAGINE DRAGONS - ROOTS 

Ja ei saa kuidagi mu lemmikutest välja jääda ka mu suurima lemmiku lugu Roots. Mäletan veel, kui avastasin nad tänu loole Radioactive ning kui siis leidsin, et neil on veel nii palju häid laule, siis mõtlesin, küll, et kus ma seni elanud olen. Aga ma pole nende lugudes kunagi pettunud ja ootan juba nende kontsertit - vaid mõned kuud ootamist on veel jäänud.

And I can't leave out my biggest favorite artist song Roots. I remember when I found them thanks to Radioactive and then discovered that they have so many good songs and the first thought was that wehere have I been living. But I have nerever been disappointed in their songs and I can't wait for their concert - only few months left.

   

 JOJO - WHEN LOVE HURTS 

Teamast polnud ma juba aastaid miskit kuulnud, aga nüüd on tema paar uut lugu küll väga head olnud. 

I haven't heard about her for yeara, good to have her back. And her new songs are really good.

 

Täna tuli mul suur isu kartulipudru ja tomatipasta-kana kastme järgi, aga kuna mul pole pudrunuia, siis lusikaga karutlite pudruks tegemine ei ole just kõige meeldivam tegevus. Kuigi mulle see pakipuder just eriti suurt vaimustust ei valmsita, siis otsustasin ikkagi seda ostma minna. Aga ma ei suuda  Prismas kunagi midagi üles leida, siis neid ma lõpuks ei leidnudki, aga selle eest leidsin hoopis kartulihelbed, mis tundus ju veel parem variant.

Aga oh õudust, kui ma selle paki peal oleva õpetuse järgi valmis sain. Üks imelik valge mass see oli. Olgu, värvus võib petlik olla, pealegi ei saagi ju neist ilusat kollast putru nagu saaks kartulitest. No maitse oli veel kuidagi ehk talutav, aga see lõhn kindlasti mitte. See meenutas mulle täpselt seda lõhna, kui väiksena sai vanaemaga vasikalaudas kaasas käidud ja neile lõssipulbrist piima tehtud. Ja ei, see ei ole meeldiv lõhn. Ja kujutage siis ette seda jubedat massi, jubeda lõhnaga ja vaevu söömist kannatava maitsega.

Proovisin esimest korda - no nii enam vähem. Proovisin koos kastmega - tundus juba päris söödav. Ja kolmandat korda ilma kastmeta tundus see ikka totaalne katastroof ja mõte, et ma peaks seda veel homme töö juures lõunaks sööma tundus eriti enda piinamine.

Ma ei kujuta ette, kas ma tegin midagi nii valesti? Või ongi tulemus kogu aeg selline, sest ma tegin kõik täpselt õpetuse järgi. Igatahes lõpuks ma kallasin selle lihtsalt ära ja keetsin omale ikkagi kastme kõrvale tatart, kuigi mul on sellest juba üsna kõrini, siis vähemalt söödav oli. Igatahes, kui olete sama sinisilmsed lootes kartulihelvestest miskit head saada, siis no seda head sealt kohe kindlasti ei saa.

On ehk kellelgi paremaid kogemusi, sest mul on seda pool pakki alles veel ja äkki miskit söödavat sellest ikka teha saab?

Lõpetasin täna just viimasel ajal populaarsemaks muutuva Victoria Aveyardi raamatu ''Punane kuninganna''. Ise avastasin selle tänu booktouberitele, sest siin ja seal ikka keegi jälle mainis seda, kuni lõpuks ta omale ka ära tellisin. Tegelikult on tegu suhteliselt uue raamatuga, mis on sel aastal ilmunud ning millele peaks veebruaris järg ilmuma. Ja nii mõned päevad tagasi jõudis see ka eesti keeles müügile. Oh ja selle raamatu kaas- see on lihtsalt imeline ju.

Today I just finised Victorya Aveyard ''Red Queen'', which is lately getting more and more popular. I found it thanks to booktoubers, because every once and again you could hear someone talking about that. So I finally bought it. But actually it's pretty new book, since it came out this year and second one should come out in February. Oh and the book cover - I just love it so so much.

Kõigi suust oli kogu aeg kuulda, kui hea see raamat ikka on, aga alguses ei saanud ma sellest vaimustusest kohe üldse aru, kuidagi ei läinud edasi see raamat. Õigemini mind häiris alguses see, et ma ei saanud kogu sellest keskkonnast aru, sest raamatu tutvustust ma lugenud ei olnud. Niisiis ühel hetkle lugesin huvi pärast ka tagant kaanelt tutvustuse läbi ja pilt oli kohe arusaadavam. Sest alguses jäi mulje, et tegu ongi sellise pigem, keskagse üldpildiga, sõjad, must turg, kauplemine ja kõik selline, aga ühtäkki olid seal ka tehnoloogia ja elekter. Ehk siis tegelikult võiks öelda, et maailm, kus tegevus toimub on küllaltki sarnane Näljamängudele, kus alamklass elab põhimõtteliselt olematutes tingimustes, kui samas kõrgklass naudib ilusat elu täiel rinnal. 

Lugu ise räägib ühiskonnast, mis on jagatud kaheks vere värvuse järgi - alamklass, kellel on punane veri ning kõrgklass, kellel on hõbedane veri ning kellel on ühtlasi ka üleloomulikud võimed. Punased teenivad Hõbedaid, ning siiani oli ka loo peategelane Mare Barrow üks punastest, kuid seda kuni hetkeni, mil ta sai töö kuningliku pere juurde ja avastas ka endal võimed. Kuninglik pere andis talle uue identiteedi, varjates tema tegelikku olemust ning kõigele lisaks pidi ta kihluma noorema printsiga. Kuid siiski ei suuda ta Hõbedasi pooldada ning liitub Ergava Kaardiväega, et liikuda edasi revolutsiooniga. Samal ajal aga tekivad tal tunded ja usaldus printside vastu, kuid reetmine on kerge tulema.

Ehk lõpuks muutus raamat tegelikult päris heaks, aga viite palli ta mult hinnanguks ei saandu ja seda alguse tõttu, mis ei olnud minu jaoks just kõige kutsuvam. Aga lõpuks haaras lugu mu kohe nii endaase, et raamatut oli raske käest panna ja siini tundub uskumatu, et mu lemmik printsidest osutus just selleks, kes Mare reetis. Kuigi ta on nüüd vastaspoolel, siis on ta endiselt mu lemmik ning loodan, et nad saavad Marega oma suhted korda, kuigi ma kahtlen selles, kuid loota ju võib.

 

I have only heard that this book is so good and  then when I started reading I couldn't understant what is so amazing about this, since the start was kind of confusing and bit boring. Okay I didn't bother to read descrition on the back, so when I finally did that I actually understand it better. But the word itself reminds me of The Hunger Games word, where the lower class is living in bad conditions and higher ones live some beutiful enjoyable life. There are black markets and wars and the things which remind you a bit of medieval time and then there are also technology.

The story itself is about Reds and Silvers - Red are lower class people with red blood and Silvers are royality with silver blood and superpowers. Reds are serving Silvers and until then the main character Mare Barrow was Red. She got a job at royal palece and there she found out that she also has superpowers, but she is red. The royal family made her bethroned to younger prince and hide her personality from the word making her Silver. But Mare still wasn't okay how Silvers were treating Reds, so she joind with Reds group called Red Guard. In attempt to take Silvers down and make them equal to reds she is also starting to have trust and feelings for princes, but betrayal is easy to come.

When I didn't like the beginning of the book, then in the end of the book I was so in love it that, so in one moment it was over. And I still can't believe that my favorite prince betrayed Mare like that. But still he is my favorite one and hope that he will end up on good side and hopefully he and Mare are endgame for the series, even though I don't exactly belive it, but my hopes are up.