November on nähtamatult lõpule veeremas ja mina pole see kuu siia peaaegu, et sattunudki. Tegelikult on kõige muu pingelise ja kiire ajaga lihtsalt blogi unustusehõlma vaiunud. Koolis oli kiire, kiire, kuna oli ülerõivaste projekt käsil, mille ma lõppkokkuvõttes sain isegi nädala aega varem valmis, nii, et see oli igati positiivne. Kuid samal ajal ka töö vahet joosta on siiski natuke liig vist, sest ma pingutasin kahe suuremahulise tegevusega ikka natuke üle.
Ehk mu tervis otsustas natuke vingerpussi mängida ja käes ära minna, millega kaasnes ka pisemat sorti paanikahoog, kuid mis andis hingamisel tunda veel pea nädala. Varem ma isegi ei teadnud, mis see paanikahoog endast täpsemalt kujutab. Kuigi arsti juures sai käidud, nii et midagi hullu viga polnud, kuid sellegi poolest ei suutnud kuidagi maha rahuneda ja kõril oli kogu aeg suruv tunne, nagu miski takistaks hingamist. Nii, et vahepeal ma läksingi poole õmblemise pealt lihtsalt klassist välja, kuna ma ei suutnud enam hingata. Või õigemini hingata sain, aga tunne oli, et ei saa. Lõpuks võtsin kätte ja läksin ostsin rahustavat teed ja oh elu oli kohe palju parem ning sain projekti ka kohe edasi teha ilma muretsemata. Jube, jube, sellist asja ma igatahes enam kogeda ei taha. Ehk hoidke oma tervist ja ärge teie oma tegemistega üle pingutage, kui te ei taha üks rahutu närvipundar olla.
Mu vanaema alati ikka ütleb, et ma üle ei pingutaks, kui kuuleb, et küll ma olen ühes kohas, siis teises, siis koolis ja siis veel tööl ka. Ja eks ma olen kogu aeg öelnud, et küll ma jõuan, olen kogu aeg hakkama saanud ja saan edasi. Aga eks siiski, kõik me vajame aega lihtsalt puhkamiseks ka. Kuid nüüdseks on kooli vaid korra nädalas ja lihtsalt vaja kõik esitamiseks vajalikud mapid ära lõpetada ja ongi selleks semestriks kooliga ühel pool. Ja nüüdseks on tervisega ka kõik tip-top korras, nii et ilmatuma mõnus on õhtul ennast lihtsalt teki all kerra tõmmata ja mõnda head seriaali vaadata.
November have gone by so fast so I even haven't been abel to come here. It was really busy time at school since we had another sewing project and I also had work on the same time. But luckily I finished it about week earlier, so on that point everything was perfect.
Just my health decided to go down a bit and I got my fist panic attack. And oh god it was awful, hope that I don't have to exeprience anything like that ever again. Even though I went to see doctor I still couldn't calm down, so for about a week I was still so nervous and afraid that I felt like I can't breath even though I actually could. So finally I went and bought calming tea and life was way more better then since I didn't have that plunging feeling on my troath. So take a one thing at a time and don't expect yourself to be abel to all the things. Because that's kind of the reason I was such a high-strung.
My grandma always tells me not to strain myself, when she hears how I'm here and there and working and at school. And I'm like what, no it won't happen to me. I can manage it, always have and always will, but actually still we need some time to rest too. Now I'm good again and just need to finish some school projects and then I'm done with school for this semester. So it feels so good when you can just go to bed and watch some series for a whole evening.
0 kommentaari:
Post a Comment