Becca Fitzpatricku ''Hush, hush'' raamat on mulle nii mitmetel kordadel raamatupoes silma jäänud, kuid tol ajal ei olnud ma sisututvustusest kuidagi vaimustuses ja ega ka kaanepilt mulle just eriti meeltmööda ei olnud. Aga suve lõpul tekkis huvi nende vastu ja nii ma nad omale tellisingi ja nüüdseks olen ka selle raamatusarjaga ühel pool.
Loo peategelaseks on Nora, kes on tavaline 16-aastane tüdruk, kelle prioriteediks on edukus koolis ja massi sulandumine. Oma enamuse vabast ajast veedab ta oma parima sõbra Vee'ga ning vastupidiselt oma parimale sõbrale pole poisid ja suhted just tema põhieesmärgiks. Seda kuni hetkeni, mil ta hakkab suhtlema Patch'ga, kes viibib üha rohkem tüdruku läheduses. Norale tundub ta küllaltki tüütu, kuid samas oma välimuse poolest ka võrgutav. Tegelikult on Patch aga langenud ingel, kellest võib saada surelik inimene, kui tapab Nora, kuid kui ta suudab ta elu päästa, siis on tal võimalik oma tiivad tagasi saada. Seega seisab Patch valiku ees, kas tappa Nora ja nautida täisväärtuslikku elu inimesena või saada taas ingliks.
Raamatus "Crescendo" on Patchi endiselt üritatud salapärasena hoida, mistõttu tekivad ka Nora ja Patchi suhtes tülid ja peagi ka lahkuminek, kuna Patch väldib tüdrukut üha enam ning seejuures veedab üha rohkem aega tema vihavaenlase Marciega. Lisaks pingetele suhtele, tahab Nora välja selgitada oma isa surma põhjused ning kas see on kuidagi tema nephilimi päritoluga seotud. Ühtlasi naaseb linna ka kunagine perekonnatuttav Scott, kes ei ole sugugi niis süütu, kui ta seda aastaid tagasi oli, kuid kellega Nora hakkab rohkem aega veetma.
Kolmandas raamatus "Vaikus" ei mäleta Nora viimasest viiest kuust midagi. Oma minevikust mitte midagi mäletades, üritab ta oma elu taas paika saada, kuid seejuures ei mäleta ta ka Patchi, kuid kes tundub talle tuttav. Kuigi hoolimata sellest, et mälukaotusega üritati teda ohust eemale hoida, siis satub ta ikka ja jälle langenud inglite ja nephilimide vahelistesse sekeldustesse.
Ning neljandaks raamatuks "Lõppmäng" on Norast saanud täielikult nephilim, ehk nüüdseks on ta surematu ning üleloomulike võimetega ning kõigile lisaks ka nephilimi armee juht, kelle peab ta edukalt juhatama sõtta langenud inglite vastu, sest vastasel juhul sureb nii tema, kui ta ema. Seega püüab ta vältida sõda ning ühtlasi leida ka lahenddust sellele, et ta oma elu selle eest andma ei peaks.
Ütleks nii, et esimene raamat meenutas mulle päris palju ka "Videvikku", vahe seisnes ainult selles et vampiiride ja libahuntide asemel on inglid ja nephilimid. Aga sellest hoolimata läks raamat väga ruttu edasi, kuigi mõningatel hetkedel tundus, et lausa kõik tahavad Noralt elu võtta, küll armukadedusest, oma elu muutmiseks või hoopi selle pärast, kes ta on. Teised raamatud enam kuidagi ''Videvikuga'' ei seostunud. Ja muidugi oli raamatute puhul see ka väga hea, et Patchi hoiti suurema osa ajast ikka salapärasena. Tihti need salapärased tegelased muutuvad teistes raamatutes palju rohkem avalikemaks ja seejuures ka igavamateks, kuid Patch on millessegi kogu aeg segatud, kuid millesse täpselt, seda ei tea kunagi.
Muidugi kirjastiil raamatus oli kuidagi veider. Võib-olla oli asi ka selles, et lugesin enne seda just "Labürindijooksa" raamatuid, mille kirjastiili oli ääretult mõnus lugeda, seega peale seda see tundus kuidagi hakitud, aga samas sellega harjub ka ära. Nii, et kogu sari sai minult neli tähekest viiest.
0 kommentaari:
Post a Comment