Becca Fitzpatricku ''Hush, hush'' raamat on mulle nii mitmetel kordadel raamatupoes silma jäänud, kuid tol ajal ei olnud ma sisututvustusest kuidagi vaimustuses ja ega ka kaanepilt mulle just eriti meeltmööda ei olnud. Aga suve lõpul tekkis huvi nende vastu ja nii ma nad omale tellisingi ja nüüdseks olen ka selle raamatusarjaga ühel pool. 

Loo peategelaseks on Nora, kes on tavaline 16-aastane tüdruk, kelle prioriteediks on edukus koolis ja massi sulandumine. Oma enamuse vabast ajast veedab ta oma parima sõbra Vee'ga ning vastupidiselt oma parimale sõbrale pole poisid ja suhted just tema põhieesmärgiks. Seda kuni hetkeni, mil ta hakkab suhtlema Patch'ga, kes viibib  üha rohkem tüdruku läheduses. Norale tundub ta küllaltki tüütu, kuid samas oma välimuse poolest ka võrgutav. Tegelikult on Patch  aga langenud ingel, kellest võib saada surelik inimene, kui tapab Nora, kuid kui ta suudab ta elu päästa, siis on tal võimalik oma tiivad tagasi saada. Seega seisab Patch valiku ees, kas tappa Nora ja nautida täisväärtuslikku elu inimesena või saada taas ingliks.

Raamatus  "Crescendo" on Patchi  endiselt üritatud salapärasena hoida, mistõttu tekivad ka Nora ja Patchi suhtes tülid ja peagi ka lahkuminek, kuna Patch väldib tüdrukut üha enam ning seejuures veedab üha rohkem aega tema vihavaenlase Marciega. Lisaks pingetele suhtele, tahab Nora välja selgitada oma isa surma põhjused ning kas see on kuidagi tema nephilimi päritoluga seotud. Ühtlasi naaseb linna ka kunagine perekonnatuttav Scott, kes ei ole sugugi niis süütu, kui ta seda aastaid tagasi oli, kuid kellega Nora hakkab rohkem aega veetma.

Kolmandas raamatus "Vaikus"  ei mäleta Nora viimasest viiest kuust midagi. Oma minevikust mitte midagi mäletades, üritab ta oma elu taas paika saada, kuid seejuures ei mäleta ta ka Patchi, kuid kes tundub talle tuttav. Kuigi hoolimata sellest, et mälukaotusega üritati teda ohust eemale hoida, siis satub ta ikka ja jälle langenud inglite ja nephilimide vahelistesse sekeldustesse.

Ning neljandaks raamatuks "Lõppmäng" on Norast saanud täielikult nephilim, ehk nüüdseks on ta surematu ning üleloomulike võimetega ning kõigile lisaks ka nephilimi armee juht, kelle peab ta edukalt juhatama sõtta langenud inglite vastu, sest vastasel juhul sureb nii tema, kui ta ema. Seega püüab ta vältida sõda ning ühtlasi leida ka lahenddust sellele, et ta oma elu selle eest andma ei peaks.

Ütleks nii, et esimene raamat meenutas mulle päris palju ka "Videvikku", vahe seisnes ainult selles et vampiiride ja libahuntide asemel on inglid ja nephilimid. Aga sellest hoolimata läks raamat väga ruttu edasi, kuigi mõningatel hetkedel tundus, et lausa kõik tahavad Noralt elu võtta, küll armukadedusest, oma elu muutmiseks või hoopi selle pärast, kes ta on. Teised raamatud enam kuidagi ''Videvikuga'' ei seostunud. Ja muidugi oli raamatute puhul see ka väga hea, et Patchi hoiti suurema osa ajast ikka salapärasena. Tihti need salapärased tegelased muutuvad teistes raamatutes palju rohkem avalikemaks ja seejuures ka igavamateks, kuid Patch on millessegi kogu aeg segatud, kuid millesse täpselt, seda ei tea kunagi.

Muidugi kirjastiil raamatus oli kuidagi veider. Võib-olla oli asi ka selles, et lugesin enne seda just "Labürindijooksa" raamatuid, mille kirjastiili oli ääretult mõnus lugeda, seega peale seda see tundus kuidagi hakitud, aga samas sellega harjub ka ära. Nii, et kogu sari sai minult neli tähekest viiest.

Lõpetasin täna just viimasel ajal populaarsemaks muutuva Victoria Aveyardi raamatu ''Punane kuninganna''. Ise avastasin selle tänu booktouberitele, sest siin ja seal ikka keegi jälle mainis seda, kuni lõpuks ta omale ka ära tellisin. Tegelikult on tegu suhteliselt uue raamatuga, mis on sel aastal ilmunud ning millele peaks veebruaris järg ilmuma. Ja nii mõned päevad tagasi jõudis see ka eesti keeles müügile. Oh ja selle raamatu kaas- see on lihtsalt imeline ju.

Today I just finised Victorya Aveyard ''Red Queen'', which is lately getting more and more popular. I found it thanks to booktoubers, because every once and again you could hear someone talking about that. So I finally bought it. But actually it's pretty new book, since it came out this year and second one should come out in February. Oh and the book cover - I just love it so so much.

Kõigi suust oli kogu aeg kuulda, kui hea see raamat ikka on, aga alguses ei saanud ma sellest vaimustusest kohe üldse aru, kuidagi ei läinud edasi see raamat. Õigemini mind häiris alguses see, et ma ei saanud kogu sellest keskkonnast aru, sest raamatu tutvustust ma lugenud ei olnud. Niisiis ühel hetkle lugesin huvi pärast ka tagant kaanelt tutvustuse läbi ja pilt oli kohe arusaadavam. Sest alguses jäi mulje, et tegu ongi sellise pigem, keskagse üldpildiga, sõjad, must turg, kauplemine ja kõik selline, aga ühtäkki olid seal ka tehnoloogia ja elekter. Ehk siis tegelikult võiks öelda, et maailm, kus tegevus toimub on küllaltki sarnane Näljamängudele, kus alamklass elab põhimõtteliselt olematutes tingimustes, kui samas kõrgklass naudib ilusat elu täiel rinnal. 

Lugu ise räägib ühiskonnast, mis on jagatud kaheks vere värvuse järgi - alamklass, kellel on punane veri ning kõrgklass, kellel on hõbedane veri ning kellel on ühtlasi ka üleloomulikud võimed. Punased teenivad Hõbedaid, ning siiani oli ka loo peategelane Mare Barrow üks punastest, kuid seda kuni hetkeni, mil ta sai töö kuningliku pere juurde ja avastas ka endal võimed. Kuninglik pere andis talle uue identiteedi, varjates tema tegelikku olemust ning kõigele lisaks pidi ta kihluma noorema printsiga. Kuid siiski ei suuda ta Hõbedasi pooldada ning liitub Ergava Kaardiväega, et liikuda edasi revolutsiooniga. Samal ajal aga tekivad tal tunded ja usaldus printside vastu, kuid reetmine on kerge tulema.

Ehk lõpuks muutus raamat tegelikult päris heaks, aga viite palli ta mult hinnanguks ei saandu ja seda alguse tõttu, mis ei olnud minu jaoks just kõige kutsuvam. Aga lõpuks haaras lugu mu kohe nii endaase, et raamatut oli raske käest panna ja siini tundub uskumatu, et mu lemmik printsidest osutus just selleks, kes Mare reetis. Kuigi ta on nüüd vastaspoolel, siis on ta endiselt mu lemmik ning loodan, et nad saavad Marega oma suhted korda, kuigi ma kahtlen selles, kuid loota ju võib.

 

I have only heard that this book is so good and  then when I started reading I couldn't understant what is so amazing about this, since the start was kind of confusing and bit boring. Okay I didn't bother to read descrition on the back, so when I finally did that I actually understand it better. But the word itself reminds me of The Hunger Games word, where the lower class is living in bad conditions and higher ones live some beutiful enjoyable life. There are black markets and wars and the things which remind you a bit of medieval time and then there are also technology.

The story itself is about Reds and Silvers - Red are lower class people with red blood and Silvers are royality with silver blood and superpowers. Reds are serving Silvers and until then the main character Mare Barrow was Red. She got a job at royal palece and there she found out that she also has superpowers, but she is red. The royal family made her bethroned to younger prince and hide her personality from the word making her Silver. But Mare still wasn't okay how Silvers were treating Reds, so she joind with Reds group called Red Guard. In attempt to take Silvers down and make them equal to reds she is also starting to have trust and feelings for princes, but betrayal is easy to come.

When I didn't like the beginning of the book, then in the end of the book I was so in love it that, so in one moment it was over. And I still can't believe that my favorite prince betrayed Mare like that. But still he is my favorite one and hope that he will end up on good side and hopefully he and Mare are endgame for the series, even though I don't exactly belive it, but my hopes are up.

Ma hammustasin oma eesmärgiks vist liiga suure ampsu ja viiekümne raamatu lugemisest võib ainult unistada. Sest ilmselgelt ei arvestanud ma sellega, kui palju aega kool ikka röövib. Nii, et eks nüüd näha ole, kui palju ma siis tegelikult neid ära lugeda jõuan. Kuid sel korral jõudsin nüüd lõpule James Dashneri ''Labürindijooksja'' sarjaga. Need on ühed imelised raamatud, kuigi mulle pole kunagi eriti meeldinud raamatud, mis pole kirjutatud mina vaates, siis need on ikka äärmiselt hästi sellisel viisil (kuidas seda nimetatakse?) kirjutatud, sest siiski keskendub ta põhiliselt ühele kõige tähtsamale tegelasele ja selle ümbrusele, mitte ei uita siin ja seal ringi. Autori kirjastiil on lihtsalt äärmiselt mõnus, nii et sa unustad ennast lugema, sest kõik on kuidagi nii mõnusalt sujuv.

Esimene raamat räägib sellest, kuidas Thomase nimeline poiss saadetakse välule, mida ümbritsevad kiviseinad ja labürint, mille seinad sulguvad ja liiguvad igal ööl ja kõik, kes on ööseks labürinti jäänud, pole enam naasenud. Kõik välu elanikud on poisid ning keegi ei tea, miks nad sinna saadetud on, kuid iga kuu tuleb üks inimene juurde.  Ühtlasi ei mäleta ka keegi oma minevikust midagi, seega on nad hakanud sealet elu aksepteerima ning ennast seal sisse seadnud ja elavad pealtnäha tavalist elu. Vaid osad neist on jooksjad, kes veedavad päevalabürinti uurides, et leida väljaspääs. Nii sai üsna alguses Thomase kinnisideeeks, et ta tahab jooksjaks saada, mille peale enamus siiski vaid naersid, kuni hetkeni, mil poiss ööseks labürinti jooksis, et nende juht päästa ning sealt ka elusana tagasi tuli. Senine eluolu hakkas aga allamäge minema, kui paar päeva hiljem saabus ka tüdruk Teresa. Ühel hetkel ei sulgunud enam uksed, mis tähendas elanike jaoks vaid seda, et nad ei ole enam labürindis peituvate elukate eest kaitsud ning ellujäämiseks tuli neil veel kiiremini väljapääs leida ning seejuures ka kasutada äärmuslikke meetodeid.

Seeria teine raamat ''Põlenud katsed''  lgab sellega, et nad on labürindist tapvate mostrumite käest pääsenud tagasi pärismaailma, kus tundub, et nad ei pea enam põgenema. Kuid seda kuni hetkeni, mil Teresa poistest eraldatakse ning ta üritab läbi mõtete taas Thomasega ühendust võtta, mistõttu hakkas kogu olukord jälle kahtlust äratama ning Thomas asus teda otsima, kuid leidsid eest hoopis poisi nimeba Aris, kes on samuti katsetes osalenud, kuid seda teise grupiga. Labürint oli kõigest esimene katse ning nüüd oli nad paistaud teise katsumusse, mil nad pidi tee läbi kõrbe leidma oma etteantud sihtpunkti, kui nad eluga pääseda tahtsid. Kuid pärismaailm on muutunud kõrbeks, mis pelgaltki nii turvaline paik, kui tundus, sest kõrvetava kuumusega kaasnevad vahel ka tugevad äikesetormid ning suur osa allesjäänud inimkonnastnakatud haigusesse, mis neid sisimas vaikselt üha enam hävitab. Katsest pääsevad vaid tugevamad ning oht nakatuda vähendab veelgi nende võimalusi.

Kolmandas raamatus ''Surma ravim'' on grupp taas sunnitud põgenema ning sel korral võtavad nad suuna linna, mis peaks olema haigusest vaba. Linna saabudes kontakteerub nendega endine välukaaslane, kes on liitunud salajase grupiga Parem Käsi, kes plaanid rünnakut Mooloki vastu, mis on kogu katsete taga. Kuid hoolimata tugevatest turvameetmetest on linnas haigus üha kiiremini levimas, mis tähendab ka seda, et tegutseda tuleb kiiremini. Seda enam, et ühtlasi on Mooloki peamiseks eesmärgiks leida Thomas, sest ta on võti ravimile ning juhul kui poiss pole nõus nendega taas liituma on nad valmis ka katseid uuesti alustama, mis on aga tekitanud inimkaubanduse immuunsete suhtes. Seega tuleb Thomasel endast anda kõik, et päästa immuunsed ja hävitada Moolok.

Raamatud on täis põnevust ning kooslusega heast kirjastiilist oli neid lausa raske käest panna, sest koguaeg on miskit huvitavat toimumas ning tahaks ju hirmsasti teada saada, mis edasi saab. Lisaks neile kolmele raamatule on kirjutatud veel lisaraamat nimega ''The Kill Order'', mis räägib sellest, kuidas kogu haigus tegelikult alguse sai. Raamat keskendub tegelase Mark ümber ning kuidas ta peale päikese põlenguid ellu jääda on suutnud ning kuidas seejärel haigus levima hakkas ning kuidas jõuti selleni, et immuunseid ravimi leidmiseks kasutada. Pluss ei saa mainimata jätta, et raamatu kujundus on ka väga äge.

Unustasin juba täitsa ära, et olin ka Veronica Rothi raamatu '' Four''  juba mõnda aega tagasi ju läbi lugenud. Ehk mäletate, et ''Divergent'' sarja postituses mainisin ka, et mulle meeldis viimases raamatus ka Fouri/Tobiase vaatapunktist lugeda. Seega sai tõtata ka poodi eriväljaande raamatu järgi. Raamatu alguses kirjanik ka avaldas, et tegelikult alustas ta seeria kirjutamist Tobiase silmade läbi, kuid siis leidis ta, et see suund pole päris õige ikkagi selle loo jaoks, kuid sellegi poolest tahtis ta Tobiase sisse jätta ja nii ta saigi siiski üheks tähtsaks osaliseks selles sarjas. 

I totally forgot that while ago I also read Veronica Roth book Four. I had to take pictures, then I didn't have book with me, then I didn't have my camera with me and so on and on.  Hopefully you remember that I mentioned in Divergent post thta I really enjoyed reading last's book ending through Four/Tobias eyes. So I wanted to read additional book about him as well. In the start of the book writer revelad that she actually started writing Divergent through Tobias perspective and then found that this isn't exactly right and went for Tris instead, but since she still loved first character, she decided to leave him in as important character. 

Tobias on mulle lagusest saadik meeldinud, just see on ta on siiski müstiliseks ja salapäraseks jäetud, mis ajendab sind edasi lugema, sest sa tahad temast rohkem ja rohkem teada. Nii saigi neljandas eriväljaande raamatud lugeda lähemalt ajast, mil ta veel Trisi ei tundud ja ta oma kilda vahetada otsustas, et oma minevikust pääseda ja alustada uut elu. Kuidas ta oma sõprussuhteid loob ning eluga edasi läheb. Ja raamatu lõpu tuleb sisse ka Tris. Kuigi alguses ma mõtlesin, et äh Trisi polegi enamus ajast, et pole nii põnev lugeda, kuid tegelikult oli esimene raamatu pool põnevam. Just näha, miks Tobiasel ja Ericul lahkhelid tekkisid, kui kiiresti võttis Tobias omaks uue keskkonna ning kellega sõbrunes. Sest jah tegelikult Trisi hõlmanud osa me siiski ju varasemalt teame, nüüd saame lihtsalt lugeda seda viisil, kuidas Tobias seda kõike tunnetas. Võiks öelda, et see lisaraamat meeldis mulle vast kogu seeriast isegi kõige rohkem. Mõnus kerge lugemine, kuid samas ka huvitav.

I have liked Tobias since the start. Hes just so mysterios and don't show his real personality, that it keeps you reading, because you want to now more and more. So in the fourth book you can read more about the time when he didn't know Tris and when he changed his faction to escape his past.  In the end of book there are few storys including Tris as well, but in the start I tought book won't be that interesting because it don't include her, but it appeared to be even better, because it was new information. We can read why Tobias and Eric didn't get along, how he fit in new environment, with who he became friends and how this all started for Tobias. So yes, it was better reading than the end of the book, where Tris was in sight. Because there we knew the story and was abel to just read it the way Tobias was going through it. And I think I loved this book the most of the from series.

Mõlemad raamatud leidsin ma kaltsukast ja mulle meeldisid nende kaanepildid, sellised mõnusad sünged, seega lootsin, ka miskit head lugeda, aga vot mulle. Ei tasu ikka raamatuid kaane järgi hinnata, mida ma vahel ikka tegema kipun. Ehk siis sain kohe kaks ühe hoobiga, mille edasi lugemise vastu mul huvi ei ole.

Both book I found from thrift store and I bought them becuase of the book covers. I like that they're so dark. So I hoped for something good, but didn't get what I expected. So don't judge the book by it's cover, but again I'm finding myself doing that. So far they are first two book series, which I don't bother continue. 



Üheks selliseks on Kelly Keatoni ''Gods & Monsters'' sarja esimene raamat ''Darkness Becomes Her''. Alguses tundus see raamat isegi hea ja paljulubav. Ari on tüdruk, kelle ema tegi enesetapu ning suure osa elust on ta ühest perest teise liikunud, kuni lõpuks ühe paari juures jäi ta paikseks. Kuid ta hakkab siiski oma sugulusidemeid otsima ja kui ta saab karbi oma ema asjadega, on talle jäetud sõnum põgeneda, kuid selle asemel otsustab ta hoopis tagasi oma sünnipaika New Orleansi sõita. Sinnani tudus raamat päris hea, vähemalt kuni hetkeni, mil ta kohtub poisiga nimega Sebastian, kellega nad juba esimesel päeval armuvad. Olgu, mis seal ikka lugesin edasi, sest tundus ju huvitav teada, mis siis lahti ikkagi on, et ta põgenema pidi. Aga siis hakkasid seal mängu tulema, vampiirid, nõiad, jumalad ja igasugu imeelukaid veel. Nii, et lõpuks oli seal minu jaoks juba liiga palju olevusi koos, et see raamat põnev tunduks. Lõpuni ma ta lugesin, aga teisi raamatud ma lugema ei torma.

 One of these are Kelly Keaton Gods & Monsters series first book Darkness Becomes Her. At first this books seemed interesting. Ari is a girl, whose mother killed herself, so from then Ari goes form one foster home to another. Until she finally stays with one. But then she gots a box with her real mother things and it includes a message to run, but instead of that she will go back to her birthplace to New Orleans. So until then the books was good, but the moment when you read that she already on her first day back fell in love with a guy named Sebastian, it kind of went down for me. But I continued, since the backstory seemed fine. But then came vampires, witches, gods and all kind of weird creatures, so in the end there were do many of them, so it didn't quite seem interesting anymore. I finished this book , but won't pick up the other ones.

Ning teiseks sellsieks raamtuks oli Amy Meredith raamat ''Shadows''. Ja nii imelik, kui mul seda ka öelda pole, siis ma olen selle raamatu jaoks lihtsalt liiga vana. Kui kekskooliealiste tegelaste tegemisi on üldiselt ikka rõõm lugeda, sest ise ju alles kaks aastat tagasi käisin ka seda teed, aga 15- aastasest, kes peaks siis põhikoolis käima oli lausa piin lugeda. Ja tegelikult kui ma oleks seda raamatut põhikooli ajal lugenud, oleks ma sellest kindlasti nii vaimustuses olnud ja mispärast ma tegelikult sellest suurt ei mäleta ka, sest enamus ajast ikka häiris mind mõte, et ta on ju nii noor. Eks ta üks väga kerge ja pealiskaudne lugemine oli. Aga mäletan sellest raamatust kõigest seda, et linna tuli uus poiss, kellega Eve suhtlema hakkas ja eks need asjad arenesid, poiss päästis ta deemonite käest, kuid lõpuks osutus ise deemoniks ,kes tahtis vaid Eve hinge. Ehk siis miskit köitvat selle juure polnud, et ma tahaks ka teisi osasid lugeda, seda enam, et lõpp oli ka justkui selline nagu polekski sellele rohkem osasid vaja, seega olin päris üllatunud, kui avastasin, et selles sarjas nii mõnigi raamat veel.

And the second book like that was Amy Meredith book 'Shadows''. And it's so weird to say that, but I think I'm too old for that book. When you read a book which includes high school characters, then it's easy to relate with them, since I graduated just two years ago, but when characters are just 15 years old, which means they're still in the basic shcool and this way it's harder to relate with them. Because they're still like children, but they're acting like grown ups and then you still remember that the main character is just 15. I don't remember much of it. But it was related with demons. Girl named Eve met new dark guy, then they started to spend some time together, then the guy saved her and then it appears that he's demon as well, and kind of the king of them. And  the endig of the book was finished for me and I even didn't assume there are more books, so I was kind of suprised that there are several more. 

Lili St. Crowi ''Veidrate inglite'' raamatusarjaga tegin algust nii pea kaks aastat tagasi, kuna ta oli parasjagu vaid mõne euroga müügis ja olin eelnevalt kuskil raamatu lõpust selle paari esimest peatükki lugenud ja eks nii ma ta läbi lugesingi. Aga siis jäi asi sinnapaika, kuna Eestis neid rohkem polnud ja mulle ei meeldi, kui üks raamat on eesti keeles olemas ja siis ülejäänud inglise keeles ja eks ma mõtlesin siis, et ootan ära, millal ka teised eesti keelde tulevad,aga lõpuks mu kannatus ikkagi katkes ja tellisin omale raamatud ära. Kuigi ajapuuduse tõttu see viimase raamatu lugema hakkamine venis ikka päris kaua. Aga kokkuvõtteks ma räägin pigem esimestest raamatutest, kuna ilmselt ei saaks te midagi aru, kui ma ainult viiendast räägiks.

About two years ago I started with  Lili St. Crow ''Strange Angels'' series. Since it was so cheap at that moment and I had already read few chapters of it in the end of some other book, so I bought it without thinking.  But with other books I waited kind of long time.  I just wanted them all to be in Estonian, since the first one  bought I in Estonian. But I just couldn't wait anymore and still bought the other ones in English. An then I just didn't have any time and now I read the last book in this year. I will mostly talk about the first books, because it wouldn't make any sense to you if I'm going to talk about the fift one. 

Kogu sari meenutab mulle mingil määral sarja Supernatural. Dru on teismeline tüdruk, kes käib koos isaga üleloomulikke olendeid jahtimas. Kuid samal ajal üritab Dru isa leida ka meest, kes tappis ta naise aastate eest, kui Dru alles väike oli. Kuid samas pidi ta üritama ka tüdrukut varjata, sest ta on üleloomulikkus maailmas küllaltki haruldane ja seeläbi ka tahtetud. Aga seda, mis ta on, sellest ma ei räägi, sest muidu kaob kogu põnevus raamatut lugedes ära. Seda enam, et kui ma õigesti mäletan, siis paari esimese raamatuga ei oska ta isegi arvata, et ma miski haruldane olla võiks. 

Dru ja ta isa oli äsja uude linna kolinud, kui ta isa muudeti zombiks, mistõttu oli tüdruk sunnitud oma enese isa tapma. Misläbi ja ta täitsa üksi, kuid uues linnas sõbrunes ta poisiga nimega Graves, kes ühtlasi sai hammustada hundilt, kuid päris hundiks ta ei muutu, vaid jääb millekski vahepealseks. Võiks öelda, et need kaks on lahutamatud sõbrad ja samas nad vaidlevad ja tülitsevad siiski päris palju. Ja nii hakkabki Dru oma isa kontakte läbi käima, et ise oma ema ja siis ühtlasi ka tegelikult isa mõrvar kätte saada, kuid tuleb välja, et ta peab ise tema eest põgenema hakkama ja Graves saadab teda kogu teel, hoolimata sellest, et ta sai hammustada just seetõttu, et veetis tol hetkel temaga aega.

The whole series reminds me a little bit of Supernatural. Dru is teenage girl, who is hunting supernatural creatures with his fater. But on the same time her father tries to find the man who killed her wife, when Dru was just a little girl. But on the same time he has to hide her as well, because she is also something special, and kind of wanted in the supernatural world. But I won't tell you what she is or why everyone want her, because then it won't be interesting for you to read it anymore. And if I'm right it appears in the end of second book or in third one that she is something else than human.

 Dru and her father just moved in new town, when her dad was turned into a zombie. So she had to kill him in order to live. So then she was toally alone and had to get trough the life on her own. But at school she met with the Asian guy Graves and he was bitten by a werewolf when it tried to catch Dru. So from then they kind of startet to spend a lot of time together and she got herself a bestfriend, who is helping her. Even though they argue a lot, they still can't be without each other. So Dru starts to contact with the friends of her father to hunt down the man who killed her parents. But suddenly it appears that she is the one who has to hide and run for her life.

Ehk siis jah lõpuks ma sain aru, et see meenutab väga Supernaturali, eriti just alguse osas, aga samas on need totaalselt erinevad, kuid lihtsalt mõned teatud kohad ja juhtumised teevad need sarnaseks. Kui sulle meeldib Supernatural, siis arvan, et peaks ka see raamat meeldima. Ja selle raamatusarja puhul on raske öelda, milline see kõige parem osa nüüd oli, sest need kõik on üsnagi võrdväärsed. Võib-olla alguses, kui ma nendega alustasin, siis oli kohati raskem aru saada, kuna ma polnud harjunud veel niivõrd inglise keeles lugema, aga viimast raamatut lugedes oli seda kuidagi nii mõnus lugeda, sest kõik oli palju arusaadavam, kui ma alustasin, just seetõttu, et ilmselt mu sõnavara on tunduvalt paranenud selle aja jooksul. Aga, kui otsustad need raamatut käsile võtta, siis loe neid pigem ühes keeles, kuna nii on lihtsam igasugustest nimetustest aru saada.

So in some points it reaminds me a lot of Supernatural. Especially the background story of Dru. But in the other hand they are totally different. But it even to bother that they share some similarities. So I guess if you like Supernatural, you will like it too. And with this book series it's hard to tell which book is the best one, because they're all so good. But it was so much easier to read the last book. I started the series in Estonian, then next book in English, and then it was bit confusing, because the vocabulary was kind of difficult in the first place, but now when I feel that I'm getting better in English and got used to this book vocabulary. So if you going to read it, makse sure you will read all of them in one language, since it will be easier for you.

Selle raamatuga mõtlesin ikka tükk aega kas ma loen selle läbi või mitte. Kuigi mulle film väga meeldis, siis raamatu kohta olin nii erinevaid arvamusi kuulnud, et ei teadnudki kohe, mida arvata. Selle raamatuga tekib kaks gruppi, ühed kellele see väga meeldib ja teised, kellele see absoluutselt ei meeldi. Ja mina olen õnneks siis nende esimeste seas. Väga mõnus lugemine oli . Lugu on kurb, armas ja südamlik. Kuigi pisarat päris silma ei toonud, nagu seda film tegi. Aga see võis olla ka selle tõttu, et osaliselt mäletasin, mis filmis juhtus.

Mia on 17-aastane tüdruk, kelle elu muutub hoobilt ühel lumisel päeval, mil nad satuvad oma perega autoõnnetusse. Kui ta ärkab avastab ta, et ta ei ole oma kehas ning sedasi jägib ta kogu tegevust enda ümber ja ühtlasi ka tegema otsuse kas jääda või lahkuda. Valik on talle äärmiselt raske, sest ta ärkaks orvuna, kuid samas on ta elus siiski olulisi inimesi, kelle nimel tasub jääda. 

Suurem osa raamatust räägib Mia mälestustest ja osa ka sellest, mis hetkel toimub ja erinevaid mälestusi lugedes saad aru, kuidas Mia valik elu või surma vahel on äärmiselt raske ja kui ma poleks varem filmi näinud, siis oleks mul olnud veel põnevam, sest ma poleks teadnud, millise valiku ta teeb. Kindlasti tahan ma ka teise osa läbi lugeda, sest selle kohta olen ma kuulnud, et see on parem kui esimene, sest mõnede jaoks puudus esimeses osa nii-öelda tõeline sisu ja teises pidavat see nende jaoks olemas olema. Aga kõige naljakam on see, et inimesed, kellele see raamat ei meeldi, kirjutavad, et see lugu on nii ebarealistlik, sest keegi ei lahkub koomas olles oma kehast ja ei jää enda ümber olevat jälgima. Aga see on ju väljamõeldis, nii et sel juhul on kõik lubatud, sealhulgas ka ei näe ma mingit probleemi, et mõnel juhul on tõesti see pisut ebarealistlik.

I was thinking a lot if I'm gong to read this book or not. Even though I really liked the movie, but I read so many different opinions, so I really didn't know what to think about the book, since sometimes movies are different than books. With this book there are two groups of readers, the ones who love it and ones who hate it. And I'm definitely in group one, because I really loved that book. The story is so sad, but it's also so sweet. So it won my heart.

Mia is 17-years old girl, whose life changes in a single moment, when on snowy day she and her family get into a car accident and when she wokes up, se realizes that she isn't in her body, so she's going to follow her body and what's going on around that. And she has to decided whether to stay or not. But choosing is hard, because she has lost a lot and will wake up as orphan, but in the other hand there are still many loving people around her. 

A big part of the book is in her memories and some is in what's going on right now. And trough the memories you will see why it's so hard for her to choose life or death. And if I hadn't seen the movie before, it would of been even more interesting, because then I wouldn't of know what choice she was making.  I definitely want to read second book as well, since I have heard that it's better than, the first one. People say that there are more plot than there were in the first one. And it's funny how people, who don't like the book, say that it's unrealistic that someone is in coma and her spirit watches over what's going on around. But it's fiction, so it dosen't have to be real . At least that's my opinion.

Viimaks sai läbi loetud ka Kass Morgani kirjutatud ''The 100'' sarja viimane raamat pealkirjaga ''Homecoming'' ja kui kaks esimest osa mulle väga meeldisid ja ootasin ka kolmandat väga, siis tegelikult kolmandast ma nii suures vaimustuses enam ei olnud. Varasemaid postitust samast sarjast saate lugeda SIIT.  Võib-olla mängib siin rolli ka see, et iga raamatuga läks lugu sarjast palju rohkem lahku ja see muutis ehk asja pisut härivaks. Veelgi enam, kui raamatud on kirjutatud hiljem, kui sari ja mõlemad lähevad oma looga totaalselt erinevat rada, siis ei saa miskit parata, et üks meeldib rohkem kui teine ja siinkohal on tõesti sari palju parem. Raamatus on karakteritel küll enamjaolt samad nimed, kuid isiksused on hoopis teised. Kui raamatus mulle isegi meeldib Wells, siis sarjas ei meeldinud ta mulle kohe üldse ja vastupidi siis Clarkega, kes on sarjast kindalsti mu lemmik, kuid raamatus kahjuks ei meeldinud ta mulle eriti. Ja kus on Murphy? Alguses ma temast eriti puudust ei tundnud, aga kui sarjas muutub ta ühe rohkem üheks mu lemmikuks, siis paratamatult hakkab mind segama fakt, et teda lihtsalt ei ole raamatus. Raamat sai küll kiiresti läbi, aga miskit erilist muljet ta mulle ei jätnud ja mul on hea meelde, et see oli ühtlasi ka viimane raamat, 

Ja sisu kohapealt ma palju enam ei mäletangi, kuna raamatut sai lugeda umbes kuu tagasi ja postituse tegemine kuidagi lükkus aina edasi, siis ei oskagi ma praegusel juhul enam midagi tarka öelda selle koha pealt. Nii, et ka see räägib juba enda eest, kui sa ei mäleta enam pooltki, mis raamatus toimus. Aga üldiselt kui sa pole sarja näinud, siis tasuks need raamatud kindlasti kätte võtta, kuid kui oled sarjaga alustanud, siis pole mõtet raamatutega tegelikult alustadagi, sest sari on raamatutest nii palju üle. 

Finally I read The 100 last book Homecoming by Kass Morgan. And when I pretty much liked first two books then I didn't like the third one that much. Earlier post about same series you can read HERE.  The more books the more far away the storylines will be from each other. It's like both the  show and book are going it's own ways and it's kind of disturbing, especially considering the fact that two last book are written after the show were out. So if you assume that this means that they are similar, then no. And the show it's much better and also the characters are different. Yes, they have same names, but then you realize that they are so different. For example I really liked Wells in the books, but didn't like him in the TV show. And same goes with Clarke I really really like her in the show. but don't like her that much in the books. And where is Murphy? I didn't miss him that much in the first place, but when you starting to really like him in the series and then he isn't in books then it's kind of sad. The book went on pretty quickly, but I don't thnik that much of it and I'm actually happy that it was the last book of these. 

And about the plot I even don't know what to say, because I just don't remember much anymore. So it's say much about it as well.  Even tought I read it about month ago, but it means that there were nothing so special to remember. So I you haven't seen the show then the books might me really good, but when you have seen then it's maybe even better not to read these, since the show is so much over it. 

Varem olen pisut jutustanud Amanda Hockingu ''Switched'' sarjast SIIN. Nüüd võtsin käsile tema teise seeria ''Kanin Chronicles'', mille esimeseks raamatuks on ''Frostfire''. Tegevus toimub endiselt samas Trylles, kuid hoopis teistest võtmest siis. Ehk siis kui tema eelmine seeria jälgis trolli elu nimega Wendy, kellest sai lõpuks ühe klanni kuninganna, siis selles seerias jälgib raamat ühe jälitaja elu ja käekäiku. Siinkohal oleks hea tuua näiteks ehk spinn-off sarjad. Näiteks ''Vampiiripäevikutes'' olnud originaalvampiirid said oma sarja. Siis siin võiks öelda, et jälitajad said oma raamatu ehk siis spin-off raamat, kui seda nii nimetada võib.

Earlier I have talked about Switched series by Amanda Hocking. You can see it HERE. Now I started reading Kanin Chronicles which is still in the Trylle world, but now the new series is about the trackers. The best thing to compare this book is the spin-off series. For example in The Vampire Diares originals got their own series. Then now trackers from Switched got their own book. Like a spin-off book then.

Jälitajad on siis tegelased, kes toovad vahetusse viidud lapsed koju tagasi, kui nad kindla elueani jõuavad. Raamatutesse on pisut kaasatud ka varasemaid tegelasi, kuid seda pigem tagaplaanil ja külalistena. Eelkõige on siiski raamat Bryn Avenist, kes on üks parimatest jälitajatest ja tema suurimaks sooviks on oma staatusega jõuda aste kõrgemale. Kuid arvestades fakti, et ta on segu kahest klannist, siis austuse võitmine ei ole kõige kergem. Aga asja teeb veel raskemas see, kui endine eliitvalvur Kostantin Black, kellesse ka Bryn kunagi armunud oli,  hakkab Kanini vahetusse viidud lapsi jälitama plaaniga nad röövida. Ning samas tekib Brynil ka omamoodi suhe oma ülemusega, kuigi ta on omale kindla eesmärgi võtnud suhteid mitte luua, sest karjäär peab tema jaoks olema esiplaanil ning viimane on veel omakorda reeglite rikkumine. 

Tracker are bringing back changelings, who has been switched on birth with human babies. An when they are on certain age they are brought back to trolls world. Also the book includes some characters from last series, but now they are like quest characters. Mainly the book is about Bryn Aven, who is one of the best trackers and she wants to reach up on her career, so one day she wants to be part of elite guardians. But it's hard to gain the respect for her, since she is half Kanin. And everything is going to be harder, when the former elite guard Konstantin Black, who she once loved, starts to steal Kanin changelings. Also Bryn is going to have some kind of forbbiden relationship with her boss. But since the carieer is most important for here, she won't let relationships get on her way. 

Raamat on kaasahaarv ja olles eelnevalt ''Switched'' raamatuid lugenud, oli väga põnev jälgida ka jälitaja tegemisi. Ja kuigi mulle raamatu sisu peaaegu, et meeldis, siis oli loos liiga kiire edasiliikumine ehk siis järsku hüpati ühelt teemalt teisele, mis tundus osaliselt kuidagi kontekstist välja. Põhiliselt terve raamat on suunatud sellele, kuidas Bryn käsitleb olukorda Konstatiniga seoses laste röövimisega, siis loo lõpuks on hoopis üks kuninganna röövitud ja hakatakse seda uurima. Kuigi ma saan aru, et see oli sisse toodud, kuna Konstantin oli sinna kaasatud ja ka näitamaks, et Bryn on oma karjääriredelil ülespoole liikumas, siis siiski tundus see kuninganna osa kuidagi nii teine teema juba. Sarja edasi tahan ma endiselt lugeda, sest mulle meeldib Bryni kõrval tegelikult väga ka Konstantin ja ausaltöeldes praegu mind huvitab isegi rohkem, see mis Konstantinist sai, kui see, mis Bryniga edasi juhtuma hakkab.

Book is enthralling and since I have reat Switched as well, it was interesting to see the thing in point of the tracker as well. Mostly I liked the book, but in some point the story goes on too fast. When most of the book is about Bryn dealing getting up on her career and on her way facing with Konstantin. And the most of the story is built up on protecting the changelling, then in the end suddenly some other tribe's queen is missing and she goes there to investicate. Even though I understand, that was there beacuse of Konstantin's invlolvement and her step closer getting in higher position, But still the queen part seemed so off somehow. But I definitely want to read the other books too. And I also like Konstantins's character and I'm even more intrested what's going to happen with him than with Bryn.

Lugesin ka läbi viimasel ajal nii mõnelgi pool kõne alla tulnud Zoe Sugg raamatu ''Girl Online''. Ausalt öeldes alguses olin pisut skeptiline selle suhtes, sest kirjastiil ei tundunud üldse kohe kuidagi õige minu jaoks. Muidugi korra mõtlesin, et ma hakkan lihtsalt nendest keskkooli elu tüüpi raamatutest välja kasvama. Sest no seal oli kõik olemas, mis on tüüpilistes teismeliste filmides. Pisut kohmakas peategelane Penny, temaga lihtsalt juhtus kogu aeg midagi. Loomulikult on tal parim sõber Elliot, kellega ta saab iga kui viimset asja jagada. Sealt edasi poiss Ollie, kes talle meeldib, aga kes temast huvitatud pole, aga siis lõpuks otsustab, et ikka nagu nüüd talle ikka meeldib Penny. No ja ei puudu ka üks õel kunagine sõbranna Megan ja tolle sabarakud kaksikud, kes tunduvad ehk pisut juhmid. No ja siis see härra õige Noah , kellesse armutakse reisil olles vaid mõne päevaga. No olgem ausad sisu on ikka väga klišee.

Kuigi sisu on nagu ta on, siis ühel hetkel ei suutnud ma enam raamatut käest panna ja kahe päevaga ta mul läbi oligi, sest tegelikult on lugu ise kuidagi nii armas ja läheb hinge.  Kuigi alguses ma mõtlesin, et ma ei suuda ilmselt seda lõpuni lugeda ning lugesin edasi vaid selle tõttu, et peategelane on blogija ja olin ikka parajalt uudishimulik, kuidas see raamatus lahendatud on, pluss veel fakt, et raamat on omakorda kirjutatud ka blogija poolt. Mis seal ikka üks äärmiselt lihtne lugemine ta on, eks kõik läheb raamatus nii nagu arvata võib ja mingeid erilisi üllatusi seal ei ole, aga millegi pärast see ikka meeldib mulle ja täitsa kahju oli kui see läbi sai.

I read Zoe Sugg book Girl Online. And I was kind of skeptical about that, because the writing style was exactly the best in my opinion. For a second I tought that I'm just growing out of the high school love story theme books. Because there were everything which one high-school-love-story kind of book or movie will include. The main character was a bit clumsy, everything that might go wrong actually went wrong. Then of course she has a best friend called Elliot, who she can share everything. Then there is boy who Penny has chrush on, but who don't like her or actually in the end he still decides that he likes her, when it's too late. And obviously there is former best friend, who is kind of bitchy now and her two followers twins, who seem to be bit stubid. And finally guy named Noah, who she fells in love within few days. Doest it sound totally cliche? Because it is.

Even tough it's a really clichee story, I just couldn't but the book down and I was finished with it in two days. It's just somehow was so sweet that I actually liked it. Even tough in the beginning I tought that I'm not going to finish that book, but the fact that it's written by a blogger and the main character is a blogger as well kept me reading in the first place and I'm glad I read it. It's one really easy reading and everithing goes the way you expect, there's no suprises in the storyline, but I liket it and I'm even a bit sad that it's already over. 

Olete seda raamatut lugenud? Mis te arvate? Ja loomulikult, kui teil peaks olema mingeid raamatusoovitusi, siis need on alati teretulnu.

Have you read it? What do you think? And of course if you have any book recomendations, they are welcome.

Miskipärast on alati nii, et kui ma olen eelnevalt filmi näinud ja seejärel otsustanud, et võiks raamatu ju ka läbi lugeda, siis see raamatu lugemine lükkub aina edasi. Raamatud siiski ju  paremad kui filmid, kuigi on olnud ka vastupidiseid juhuseid. Aga pigem on see, et siis terve raamatu vältel on sul ettekujutus filmis olnud näitlejatest ja paratamatult hakkad paralleele tõmbama nende kahe vahel. Kuid jah lõpuks võtsin end kokku ja lugesin läbi Veronica Rothi raamatu ''Divergent'', mis mul pea pool aastat riiulis lugemist ootas ja siis ostsin ka teise nimega '' Insurgent'' ja kolmanda pealkirjaga ''Allegiant'' ning ei saanud enam pidama.

Kui ma arvasin, et kolme raamatu kohta tuleb postitus ilmatu pikk, siis tegelikult hoopis küllaltki lühike. Raamatud olid head, vinguda millegi kallal nagu pole, kiita ka midagi just ülearu ei saa. Sisu on hea ning kaasahaarav,  kirjutatud on lihtsalt ja kergelt, seega mõtted kuskile uitama ei lähe, nagu vahel juhtuda võib, kui sa lihtsalt alla annad, kuna sa ei saa aru, mis õige toimub, või kuidas miski osa sisuga seotud on. Khm tegelikult läks jutt jube üle teisele kindlale raamatule, millest ma praegu üldse rääkida ei taha, aga millest ma kunagi kindlasti juttu teen, kui ma selle ehk läbi suudan lugeda.

Lugu ise hõlmab endas natuke kõike - seiklust, armastust, sõprust ning tulevikumaailma. Raamat on kirjutatud tüdruku nimega Beatrice (Trisi) vaatapunktis. Ta elab linnas, kus ühiskond on jagunenud viide vooru  - Siirad, Isetud, Kartmatud, Sõbralikud, Erudiidid. Kuueteistkümneselt peavad  nooored valima omale neist ühe, tihti jäädakse sinna kus ollakse sündinud, kuid võib minna ka teisiti. Abiks valiku tegemisel on test, mis peaks näitama, kes sa loomuste poolest oled.  Kuid kõigi peal see ei toimi, ehk neile sobib rohkem kui üks voor ning neid nimetatakse lahkulööjateks. Üks neist on ka Tris, kes otsustab isetutest kartmatutesse üle minna, kuid samal ajal peab ta varjama, kes ta tegelikult on, sest lahkulööjaid peetakse ühiskonnale ohtlikuks. Kartmatute juures on Trisil instruktoriga Four paljugi ühist, mistõttu saab raamatust ka pisut armastuslugu lugeda. Kogu protsessi käigus leiab Tris omale ustavad sõbrad, keda tal kunagi pole olnud. Kuigi Isetute juurde jäämine oleks tema olemust paremini varjanud ning seeläbi ei oleks ta pidanud nii palju oma elus kaotama, siis samas andis elumuutus talle veel rohkemgi olulisi inimesi juurde, kes teda teekonnal raskutest läbi aitavad. 

Kui esimesed kaks raamatut olid ainult Trisi vaatepunktist kirjutatud, siis kolmas raamat on nii Trisi kui Tobiase(Four)  vaatest kirjutatud ja siis ei jõudnud mulle alguses päris hästi kohale, mis tüdruk endast kui teisest isikust räägib ja eks ma pöörasin siis mõned lehed tagasi ja sain aru, et peatükid on erinevatest vaatepunktidest. Ja kuigi mulle alguses ei meeldinud või pigem võiks öelda, et oli harjumatud Tobiase vaatepunktist lugeda, siis lõpuks oli see juba päris nauditav, tänu millele otsustasin ka eriväljaande raamatu osta, aga sellest juba mõnel teisel korral.

Muidugi viimase raamatu  lõpp oli ootamatu. Oleks arvanud, et see on õnnelikult elu lõpuni sorti lõpuga raamat, aga seda siiksi mitte ja lõppu oli nii kurb lugeda, aga siinkohal ma meelega rohkem ei anna teile miskit ära, sest siis ei oleks ju neil enam huvitav, kes neid raamatuid veel lugenud ei ole.

Kokkuvõttes on raamatud täitsa nelja punkti väärilised. Viite päris anda ei saa, sest miskit oli ikkagi ehk natuke puudu ja sellist tunnet, et jääd raamatuid taga igatsema päris ei olnud.

On tesit keegi veel neid raamatuid lugenud? Mis neist arvate?

Raamatute lugemine on kogu kooliasjade kõrvalt nii unarusse jäänud, nii et nüüd pean kõvasti raamatuid lugema hakkama, et oma aasta eesmärgiga ka kuskile jõuda. Sest no tegelikult virn mis ootab lugemist on päris suur.

Aga vahepeal jääb lugemine pooleli ka siis, kui raamat oma sisu poolest kohe üldse ei edene ja viimaseks selliseks oli Veronica Rossi ''Into the Still Blue'', mis on ''Under the Never Sky'' raamatute viimane osa. Mäletan kui suure õhinaga ma neid raamatuid lugema hakkasin. Esimene osa oli kaasahaarav ja asusin kohe teise raamatu kallale, mis oli ka veel enam-vähem. Aga vot kolmas ei tahtnud kuidagi edasi minna. Aga kõigepealt lühike ülevaade kahest esimesest raamatust, üritan, siis mitte liiga palju spoilereid jagada.

Maailm on lõpu äärel - elektritormid(ma ei teagi täpselt kuidas neid eesti keeles nimetada, aga kirjelduse järgi nimetaks neid sedasi) muutuvad üha hullemaks. Inimesed on nii-öelda kahe maailma vahel ära jaotatud, ühed, kes on eluolustiku muutused väljas üle elanud ja moodustavad omavahel hõime ja teised, kes elavad tehnoloogilises maailmas kaitstud seinte vahel, kus suurem osa nende elust käib silmal kantava vidina läbi. Näiteks kogu meelelahutus on sarnaneb kujutlusele. Ehk nad pole kordagi elu väljaspool seinu näinud. Peamine põhjus on lihtsalt see, et nad ei jääks seal ellu., kuna nende organism on liialt nõrk. Seega, kui keegi on jääb juhtkonnale kuidagi takistuseks, siis lihtsalt jäetakse nad kuskile välja surema. 

Sama juhtus ka tüdrukuga nimega Aria, kellele lubati, et ta viiakse oma ema vaatama, kuid kuhu ta ei jõudnudki. Kuid Aria kohanes välise eluga üsna kergelt, sest nagu teises raamatus välja tuli, siis ta isa oli ka väljast pärit. Vahepeal kohtub ta posisiga nimega Peregrine ehk Perry, kes on ühe hõimu pealiku vend ja kuna hõimud ei salli eraldatud inimesi, siis nende suhted just kõige soojemad ei ole ja Aria tahab väljas siiski ellu jääda, seega nad rändavad pisut koos ja harjuvad ka üksteise seltskonnaga rohkem. Kuid nagu arvata võib, siis lõpuks nad armuvad ja siis toimub kahe raamatu jooksul nii mitmeidki sekeldusi, kuna kõik hõimud ei saa ka omavahel just kõige paremini läbi. Ning hõimus elavatel inimestel on mingi meel suurendatud. Näiteks osad näevad pimedas hästi, mõned tunnevad lõhnasid paremini kui teised või kuulevad paremini.

See oli nüüd lühiülevaade kahest esimesest raamatust. Kuid kolmandas raamatus on nende eesmärgiks leida üles osa maailmast, kus elu on nagu vanasti. Päikeseline ja elamiskõlblik, sest varsti ei elaks neist enam keegi torme üle. Muidugi tutvustust lugedes tundus kõik täiesti huvitav nagu alati. Aga viimases raamatus hakkab mind Aria karakter üha enam häirima. Ta ei ole mulle eriti algusest saadik meeldinud, kuid vahepeal ei viitsinud ma seda viimast raamatut puhtalt tema karakteri pärast lugeda. Sest mind häiris,kui enesekeskne ta olla võib. Näiteks kui nad sattusid vangi, kus nende elud olid ohus, siis tema ei suutnud muust mõelda, kui et ta saaks Peregrine juurde ja temaga koos olla. Ja kui nad kokku said ja neil aega nappis, et plaane arutada kuidas pääseda, siis loomulikult  otsustasid need kaks üksteist voodis hoobis kaisutada. Ütleme nii, et viimasest raamatust ma tegelikult ootasin, et Aria saab rohkem oma isa kohta teada ja temaga aega veeta ja teda tundma õppida. Kuid seda oli raamatust võrdlemisi vähe. 

Minu arust oleks see sari võinud täiesti vabalt kahe raamatuga piirduda. Tegelikult on veel olemas lisaraamat Perry parima sõbra ja õe, Roari ja Livi kohata, kuid ma ei raatsi seda tellida, kartes, et pean jälle pettuma. Kuigi Roar oli mu üks kõige suuremaid lemmikuid raamatus. 

Ma olin üsna kindel, et mina John Greeni raamatut ''Süü on tähtedel'' läbi ei loe, sest see lihtsalt ei tundu, minu tüüpi raamat. Kuid kuna raamatupoes olid küllaltki head allahindlused, siis ei suutnud ma ikkagi vastu panna ja ostsin selle lõpuks ära. Sest no huvitas ikka küll, miks see kõigile nii meeldib. Ja nüüd tõehetkeni- ma jumaldan seda raamatut esimesest lehest saadik. Ja seda ei ole varem juhtunud, sest üldiselt võtab see ikka paar peatükki enne, kui saad aru, kas raamat sulle meeldib või mitte.  

I was pretty sure that I'm not going to read John Green's The Fault In Our Stars, because it just didn't seemed like my kind of book. But since we had pretty good discounts at book store I decided to finally buy myself that. I was just curious why so many people love that. And well I loved it from the first page. And it have never happend before. Usually you have to read like a chapter or two to understand  if you would like it or not. Definitely it's the syle of writing and well the storyline is actually good. Even funny, which I didn't expect from this book. 

Siiani teadsin vaid, et see on armastuslugu, kus kellelgi on kasvaja.  Ma polnud ei ühtegi tutvustust lugenud, ega isegi mitte filmi treilerit vaadanud. Ja no oligi armastuslugu, aga seda kuidagi teisel moel. Kõik selle raamatu puhul on kuidagi nii lihtne ja tavaline, aga samas lõbus ja huvitav. Tegelased mulle meeldivad, lugu meeldib, kirjastiil meeldib. Ehk kõik meeldib, viriseda pole midagi. Üks äärmiselt hea raamat. Kindlasti teeb selle raamatu eriti heaks autori kirjastiil. Sest olgem ausad see mees oskab ikka hästi kirjutada. Kui te pole veel seda lugenud, arvates, et see on lihtsalt mingi imal armastuslugu, siis heitke see mõte peast välja, võtke raamat kätte ja te ei kahetse. Mina igatahes ei saanud aru, miks ma varem seda raamatut lugeda ei tahtnud. Üldsegi olen tähele pannud, et need raamatud, mille lugemist ma aina edasi lükkan või vältida üritan, osutuvad ikka äärmiselt headeks. 

So far I only knew that this book is about lovestory, where someone had a cancer.  I hadn't read any description or watched movie trailer. And well it was a lovestory, but on it's own different way. Everything with this book is so  simple, but also funny and interesting. I like characters, I like the story, I like the style of writing, I like everything about that book. It's one amazing book. And well the way how it's written makes the book even more better. The man just knows how to write. If you haven't read it yet, because you think it's some typical lovestory, then forget that thought and take the book and read it. And you won't regret.  Now I actually don't understand why I didn't want to read it in the first place. Also I have noticed that the books which I don't want to read so likely are turning out to be the best ones. 

Eelmisel aastal lugesin ma läbi Kass Morgani raamatu '''100'' ning nüüd jaanuaris lõpetasin sarja teise raamatu ''21. päev''. Kuna pole teile siin esimesest raamatust miskit rääkinud, siis teen ka sellest pisut juttu. Ja raamatu avastasin ma täna samanimelisele sarjale, millest olen varem ka juba SIIN juttu teinud.

Last year I read Kass Morgan's ''The 100'' and now in January I finished second book ''Day 21''. Since I haven't talked about the first book either I will say few word of it as well. I discovered the books when I was watching The 100 TV series and I talked about it HERE as well.

Kes on sarja näinud, on looga juba pisut tuttav, kuid kes veel ei ole, siis sari räägib sajast kriminalist, kes elavad kosmoses ja nüüd nad saadetakse Maale, et kindlaks teha, kas seal saab jälle elada. Aastaid tagasi toimus tuumakatastroof, mille tõttu mõned inimesed põgenesid kosmosesse elama. Nad on elanud seal mitmeid põlvkondi ja nüüd on aeg tagasi Maale minna, sest nad ei saa seal igavesti elada - tuleb päev, mil neil ei ole enam piisavalt hapnikku. Esimene raamat räägib nende saabumisest ja enda sisse seadmisest Maal. Nad avastavad eri paiku ning peavad õppima üksteist tundma ja usaldama, et ellu jääda. 

Inimesed kosmoselaevades on alati arvanud, et keegi ei ole katastroofist saadik jalga maale tõstnud. Vähemalt nad uskusid seda, kuid selgub, et nad ei ole ainukesed, kes on kiirituse üle elanud. Mõned maal sündinutest aktsepteerivad taevainimsi ning mõned mitte. Keegi sureb, keegi jääb kadunuks ja nüüd peavad sada maale saabunut üritama klannide vahel rahu säilitada, sest peagi tulevad ka ülejäänud siia. Samal ajal õpivad nad ükstest paremini tundma ja mitte just üskteise kõige meeldivamaid külgi, seega kasvab ka pinge nende endi vahel. 

Who have seen a TV show, know the storyline, but who don't, then the book is about a 100 criminals who live in spaceships and know they are sent to Earth to test radiation levels. Years ago there were a nuclear apocalyps, so some of the people escaped to space, they lived there for some generations and now it's time to go back to Earth, because the they can't live up there forever. There will be a day when they don't have enough oxygen anymore. The first book is about them setteling there and getting to now Earth since they're never been there. They have to learn to trust each other and have to be tolerative to survive.

People in spacehips have always thought that no one have set a foot on Earth for hundreds of years. At least they belived it, but as it appears there are other people who survived radiation and have lived on the ground. Some of them accept skypeople, some of them not and this is all because of the past. Some of them die, some got missing and now the 100 have try to settle a peace between them, because soon the other will come to the ground.  But minewhile they learn things about each other so the tension between themselves will grow.

Ma ei mäleta, millal oli viimane kord, kui lugesin raamatu läbi paari päevaga. Ja nüüd ootan ma väga kolmandat. Minu arvates pole ehk esimene raamat nii kaasahaarav, sest teist raamatut oli mul ikka tunduvalt raskem käest panna, kui esimest. Ja jällegi, mulle meeldib, et raamat on kirjutaud mitme karakteri vaatepunktist, seega saab kursis olla ka laevas toimuvaga, mis teeb kogu loo veel huvitavamaks. 

Kuid kindlasti tahtsin ma ära mainida, et raamat ja sari on üksteisest täiesti erinevad. Jah loo algne sisu ja mõned karakterid on küll samad, kuid siiski on need küllaltki erinevad. Võib-olla oligi esimest raamatut raskem lugeda, kuna üritasin raamatut sarjaga samastada, umbes stiilis, et äkki on see karter raamatust see tegelane sarjas. Ja tahes tahtmata viib see sedasi mõtted mujale. Kuid teise raamatuga oled juba harjunud ideega, et need on erinevad. Seega kui sa pole sarja veel näinud ja tahad raamatud läbi lugeda, siis soovitaksin enne raamatud ära lugeda. 

Kuid sellegi poolest mulle meeldivad mõlemad, head on nii raamatud kui ka sari. Aga siiski pean tunnistama, et sari meeldib mulle pisut rohkem, kuna seal on tunduvalt rohkem pinget. Pealegi sarjade ja raamatute puhul olengi tähele pannud, et sari on parem kui raamat. 

I don't remember when were the last time I read some books that fast. Maybe the first one isn't as catchy as the second. Since I couldn't but the second book town until it was finished.  So now I really really wait for the third.  I love the fact that it's written in four charatcters view, so you also know what's going on in spaceships, which makes it more interesting.

But the main thing I wanted to bring out is that the book and the TV show are so different. While reading the first book I always tryed to match it with TV show, maybe that's the reason why it was harder to follow the first book. So if you want to read the book and haven't watched TV show yet, then read the book before. It was lot easier to red a second book, because I was used to the fact that it isn't same as the show.

But I love both of these, the book is really good, so is the TV show. But I admit that TV show I like little bit more, because it has bit more tension in the story. I have noticed thing about the books and TV show, that mostly TV show are better.

Mõnda aega tagasi kirjutasin ma ''Värin'' raamatutest ja kogu sari tundus kuidagi lõpetamata. Eks ma olen pisut selle üle vahepeal mõtisklenud, miks see kuidagi poolik tundus. Ja nüüd kui hakkasin lugema Maggie Stiefvateri lisaraamatut seeriale, siis jõudis mulle kohale, miks raamat lõpetamat mulje jättis. Kui Sami ja Grace vaatenurgast sai lugu lahenduse ja nagu polekski millestki rohkem kirjutada, siis tegelikult Cole ja Isabeli lugu oleks justkui alles alanud. Ehk nad õpivad üksteist alles tundma ja ühtäkki ongi raamat läbi.

While ago I wrote about Shiver trilogy and it felt like the series were somehow unfinished. I have been thinking why it felt like that, because  the whole trilogy was amazing. But when I started reading Maggies Stiefvater additional book to that series I figured out why it seemed so unfinished. If Sam and Grace story was kind of over - there just weren't anything to write about them. But actually the part which made the trilogy unfinished was Cole and Isabel storyline. Because if you read the last book it feels like everyting is starting for them and then boom and it's end of the book. But the writer fixed this problem by writing one more book of Cole and Isabel.


Kuid selle vea parandas autor, kui kirjutas sarjale lisaks veel raamatu Cole ja Isabeli elust Californias, mis kannab pealkirja ''Patune''. ''Igavesti'' lõpus tegid Isabeli vanemad otsuse tagasi Californiasse kolida, kuid Cole ei suutnud sellega leppide ning läks talle hiljem sinna järgi. Kuid sinna elama asudes saab Cole ka pakkumise oma bänd taas kokku ajada ning sellest  saade teha. Kõik ei ole nii ideaalne nagu varem oli olnud, kui arvetsada, et üks algne bändiliige on surnud ning basskitarristi mängja tagasisaamine võtab ka pisut aega. Kuid bändi produtsent on kõik uued liikmed juba ise välja valinud, mis ei ole Coleile just meeltmööda. Jääb mulje nagu ta tahaks Cole taas musta augu poole tõmmata, et saatesse draamat saada. Kõige selle kõrval üritab Cole oma suhteid Isabeliga taas üles soojendada, aga ega ka see pole ehk kõige lihtsam. 

Selles raamatus ei kasutata enam nii palju hundimotiivi. Seda kasutatakse nii mõningatelgi kordadel, kuid sellesse pole enam nii sügavuti keskendutud kui ülejäänud seerias. Kui varem tarvitas Cole narkootikume, et muust maailmast eemale saada, siis nüüd on hundiks muutumine selle eest, et mõneks minutiks kõik unustada.

The book is called Sinner and it follows Cole's and Isabel's life in California. In the end of the Forever Isabel's parents made a decision to move back to California and Cole realised that he can't be without her, so he followed her there. But going to California also brought him a opportunity to reunite his band and make a TV show about it. But everything isn't that perfect anymore, since one of his old band members is dead and it takes some time to get his old bassist back, but on the same tme his producer want's to get him all new mebmers and seems like she want's to somehow bring him down again to get some drama. Cole's and Isabel's relatonship haven't been exactly a relationship and whole TV show case messes with them while they try to build something up.

This book isn't that much about beeing a wolf anymore. Yes wolf is mentioned there a few times, but in this book being a wolf is like a drug for Cole. When he used to get high to forgot everything then now the wolf is a drug which takes him away for few minitues.

Seda raamatutu nautisin ma kogu seeriast vist kõige enam. Ehk just selle tõttu, et Cole ja Isabel on niivõrd erinevad Samist Ja Graceist. Kui Sam ja Garce teevad üksteise nimel kõik ja näitavad oma armastust, siis Cole ja Isabel on üsna jäärapäised ja ka küllaltki enesekesksed, mis teeb raamatu põnevamaks, kuna sa ei oska nende käitumist alati ette näha.

I loved this book and I can say that I enjoied that book even more than other of the Shiver trilogy. Because when in Shiver Sam and Grace love each other and do everything for each other and show they're love, then Cole and Isabel are both stubborn and they are kind of selfcentered, so it makes it interesting, because you never know what to expect of them. 

Ma ei tea, kui paljud teist teavad lehte Goodreads, kuid ise avastasin selle lehe umbes pool aastat tagasi ning olen sinna sujuvalt märkinud raamatuid, mida lugenud olen ja mida lugeda tahan. Ning ühtlasi on see hea abimees uute raamatute leidmiseks. Aasta alguses lehte külastades aga jäi mul pealehel silma katsumus, kuhu sai kirja panna raamatute arvu, mis sa aasta jooksul läbi lugeda tahad. Mina võtsin oma eesmärgiks 50 raamatut, mis tundub võrdlemisi reaalne arv ehk siit siis minu teise aasta eesmärk on lugeda rohkem raamatuid.

I don't know how much of you are familiar with the page called Goodreads, but I discover the page about a half year ago. It's good place where to mark the books which you have already read or which you want to read in future and also it helsp to find some new books. In the beginning of the year I find a challenges on their page and my goal is to read at least 50 in this year. So here is my second goal for this year. 

Siia ka list, mida ma kindlasti lugeda kavatsen ja eks ülejäänud 10 raamatut kujunevad aasta jooksul välja.

And here is the list of the books I definitely want to read and other 10 others of the 50 I will figure out trough the year.