Miskipärast on alati nii, et kui ma olen eelnevalt filmi näinud ja seejärel otsustanud, et võiks raamatu ju ka läbi lugeda, siis see raamatu lugemine lükkub aina edasi. Raamatud siiski ju paremad kui filmid, kuigi on olnud ka vastupidiseid juhuseid. Aga pigem on see, et siis terve raamatu vältel on sul ettekujutus filmis olnud näitlejatest ja paratamatult hakkad paralleele tõmbama nende kahe vahel. Kuid jah lõpuks võtsin end kokku ja lugesin läbi Veronica Rothi raamatu ''Divergent'', mis mul pea pool aastat riiulis lugemist ootas ja siis ostsin ka teise nimega '' Insurgent'' ja kolmanda pealkirjaga ''Allegiant'' ning ei saanud enam pidama.
Kui ma arvasin, et kolme raamatu kohta tuleb postitus ilmatu pikk, siis tegelikult hoopis küllaltki lühike. Raamatud olid head, vinguda millegi kallal nagu pole, kiita ka midagi just ülearu ei saa. Sisu on hea ning kaasahaarav, kirjutatud on lihtsalt ja kergelt, seega mõtted kuskile uitama ei lähe, nagu vahel juhtuda võib, kui sa lihtsalt alla annad, kuna sa ei saa aru, mis õige toimub, või kuidas miski osa sisuga seotud on. Khm tegelikult läks jutt jube üle teisele kindlale raamatule, millest ma praegu üldse rääkida ei taha, aga millest ma kunagi kindlasti juttu teen, kui ma selle ehk läbi suudan lugeda.
Lugu ise hõlmab endas natuke kõike - seiklust, armastust, sõprust ning tulevikumaailma. Raamat on kirjutatud tüdruku nimega Beatrice (Trisi) vaatapunktis. Ta elab linnas, kus ühiskond on jagunenud viide vooru - Siirad, Isetud, Kartmatud, Sõbralikud, Erudiidid. Kuueteistkümneselt peavad nooored valima omale neist ühe, tihti jäädakse sinna kus ollakse sündinud, kuid võib minna ka teisiti. Abiks valiku tegemisel on test, mis peaks näitama, kes sa loomuste poolest oled. Kuid kõigi peal see ei toimi, ehk neile sobib rohkem kui üks voor ning neid nimetatakse lahkulööjateks. Üks neist on ka Tris, kes otsustab isetutest kartmatutesse üle minna, kuid samal ajal peab ta varjama, kes ta tegelikult on, sest lahkulööjaid peetakse ühiskonnale ohtlikuks. Kartmatute juures on Trisil instruktoriga Four paljugi ühist, mistõttu saab raamatust ka pisut armastuslugu lugeda. Kogu protsessi käigus leiab Tris omale ustavad sõbrad, keda tal kunagi pole olnud. Kuigi Isetute juurde jäämine oleks tema olemust paremini varjanud ning seeläbi ei oleks ta pidanud nii palju oma elus kaotama, siis samas andis elumuutus talle veel rohkemgi olulisi inimesi juurde, kes teda teekonnal raskutest läbi aitavad.
Kui esimesed kaks raamatut olid ainult Trisi vaatepunktist kirjutatud, siis kolmas raamat on nii Trisi kui Tobiase(Four) vaatest kirjutatud ja siis ei jõudnud mulle alguses päris hästi kohale, mis tüdruk endast kui teisest isikust räägib ja eks ma pöörasin siis mõned lehed tagasi ja sain aru, et peatükid on erinevatest vaatepunktidest. Ja kuigi mulle alguses ei meeldinud või pigem võiks öelda, et oli harjumatud Tobiase vaatepunktist lugeda, siis lõpuks oli see juba päris nauditav, tänu millele otsustasin ka eriväljaande raamatu osta, aga sellest juba mõnel teisel korral.
Muidugi viimase raamatu lõpp oli ootamatu. Oleks arvanud, et see on õnnelikult elu lõpuni sorti lõpuga raamat, aga seda siiksi mitte ja lõppu oli nii kurb lugeda, aga siinkohal ma meelega rohkem ei anna teile miskit ära, sest siis ei oleks ju neil enam huvitav, kes neid raamatuid veel lugenud ei ole.
Kokkuvõttes on raamatud täitsa nelja punkti väärilised. Viite päris anda ei saa, sest miskit oli ikkagi ehk natuke puudu ja sellist tunnet, et jääd raamatuid taga igatsema päris ei olnud.
On tesit keegi veel neid raamatuid lugenud? Mis neist arvate?
0 kommentaari:
Post a Comment