Stig Rästa ''Minu Kennedy''

Ma pole kunagi suurem asi elulugudel põhinevate raamatute austaja olnud. Kuigi Stig mainis ka eessõnas, et ise ta seda elulooraamatuks ei pea, kuid samas mingil määral see siiski sinna alla liigitub. Aga tõesti väga entusiastlikult ma tavaliselt seda sorti raamatuid kätte ei haara, kuid selle puhul teadsin, et teen erandi, sest juba mõnda aega on ta üks mu suuri lemmikuid olnud. Olin alles suhteliselt noor, kui nad Eesti laulu Outloudziga esinesid ja ega see laul mulle tol ajal kohe üldse ei meeldinud, kuna eks mu muusikamaitse oli sel ajal ka võrdlemisi teismeeale kohane. Kuid nüüd mõned aastad tagasi hakkasin neid vanemaid laule üles kaevama ja oi kui head need on. Ei tea mis mul küll tol ajal viga oli. Igatahes kui kuulsin, et ta annab välja raamatu, siis oli ka teada, et seda tahan kindlasti lugeda ja nüüd jaanuari alguses selle omale ka ära ostsin.

See on üks äärmiselt lihtne ning sujuv lugemine. Raamat sai läbi nii umbes paari päevaga ja täitsa kahju oli, kui see otsa sai. Alustasin selle lugemist hommikul, kui mul oli tööle minekuni nii tunnike veel aega ja tööl ma ei suutnud muud mõelda, kui et tööpäev juba ära lõpeks ja saaks tagasi koju raamatut lugema. Kõik on kirja pandud hästi vabas vormis ja just nii, kuidas tal tol hetkel mõte jooksnud on. Ning ei jää sellist liigselt tsenseeritud muljet nagu minule tihti elulooraamatud jätavad.

Raamat algab Stigi lapsepõlvest Lasnamäel ja lausa naljakas oli lugeda, et see Lasnamäe elu tol ajal oligi täitsa selline nagu kõiksugu kuulujutud väidavad. Lapsepõlve osa oli just eriti põnev lugeda just seepärast et ma ei oskaks ennast mitte kuigagi sellise elukeskonnaga samastada. Esiteks mudigugi ajavahe, kuid samas ei kujutaks ma kuidagi ette lapsepõlve linnas elades - põline maalaps nagu ma olen. Nii aga jõuti edasi teismeea juurde ning sealt juba teekond pahedeni.

Raamatu keskel liigub Stig jutuga edasi muusikamaailma ning räägib natuke rohkem Eesti laulu kui ka kogu Eurovisiooni kaadritagustest. Ja eks selle osa juures hämmastas mind loomulikult kõige rohkem see, et ta tegelikult ei naudi eriti seda tähelepanu keskmes olemist, vaid parema peelega oleks ta rohkem tagaplaanil. Kuigi ehk võiks arvata, et eks muusikud armastavad esineda ja neil seda lavahirmu ei eksisteeri. Ja mina olen siiani kogu aeg mõelnud, et miks ta ise oma laule nii palju ei laula, vaid pigem kirjutab neid teistele laulmiseks. Sest tegelikult on Stigil ju imeline tämber ja sellega ta minu arust erineb võrdlemisi palju tüüpilisest eestlaslikust muusikust.

Ning raamatu lõpus saab lugeda tema palverännakust, mis oli ka omamoodi huvitav. Seega kokkuvõtteks oli see raamat üks mõnus lugemine. Kõik on ausalt ja otsekoheselt kirja pandud., mis muudabki selle lugemise äärmiselt kergeks. Soovitan kõigil, kel natukenegi huvi selle vastu, see raamat läbi lugeda. Kahetsema kindlasti ei pea. Minule igatahes väga meeldis.