Kunagi keegi kirjutas oma blogis, kuidas moevaldkonnas kool hävitab loovust ja piirab seda ja tol ajal ma ei saanud sellest kuidagi aru, sest olin tegelikult siis ju suhteliselt alguses oma õpingutega. Aga mida aega edasi, seda rohkem saan aru, kuidas kool seda tegelikult teeb. Kuidas päevast päeva mu motivatsioon aina väheneb ja kuidas mu huvi selle ala vastu väheneb ja otsus antud eriala õppida tundub kuidagi vale. Kuid siin on üks aga - see kõik tundub nii mõtetuna kuni praktikani, sest tegelikult on reaalsus asi isegi veidike põnevam. Siis tundub isegi täitsa tore selleks mõneks nädalaks. Aga ajast millal võtsin töö juures vastu pakkumise tõlketööd enda peale võtta, on mulle hoopis see valdkond palju rohkem huvi pakkuma hakanud. Aga nüüd pooleli jätta tundub ka ju naeruväärne, kui ainult poolteist aastat on jäänud ja siis oleks möödunud kaks ja poolt aastat lihtsalt nagu õhku visatud. Ja ega eriti ei viitsi enam kõike otsast peale alustada, seda enam, et peaks ju selle jaoks inglise keele eksami ära tegema ja ega ma ei tea kas enam tasuta õppekohale ka nii saaks.
Seega ikka ja jälle leian ennast mõtlemas, et natuke veel ja varsti see on läbi. Võib-olla ehk ei tunduks kogu see asi nii jube, kui õppejõudude suhtumine oleks parem. Nii, et eks on see ka see, mis seda motivatsiooni väheke suretab. Motivatsiooni rääkides, siis viimasegi natukese sellest kaotas too viimane semester. Nagu ikka koolis käiakse tunniplaani alusel ja selle põhjal lasen paika panna ka töö graafiku. No kui siis õppejõud ei suuda nendest aegadest kinni pidada ja teeb loenguid pikemalt ja ei lõpeta ainet siis ära kui peaks, vaid teeb seda mitu nädalat edasi, siis ajab ikka vihale küll. Seda enam kui tunniplaanivälistes tundides õpetatakse seda kõige olulisemat teemat. Ja nii ma selle viimase semestri ühes aine kahe saingi. Ja kuna ma tegelikult olen hinnete suhtes kogu aeg enda suhtes küllaltki nõudlik, siis nüüdseks on mul õppimiseks igasugune motivatsioon kadunud.
Või veel hoopis teistsugused olukorrad, kus õppejõud annab ette küllaltki vigased andmed ning joonised ja ootab meilt perfektseid töid. No ja antud olukorras ei suutnud mina ka ennast enam tagasi hoida ja sattusin õppejõuga väiksesse vaidlusesse. Kuigi pigem olen ma vait, aga kui ma ikka tunnen, et mulle tehakse ülekohut siis selle koha pealt võin ma üsna agaralt sõna võtta, mistõttu vahepeal mulle tundu, et antud õppejõud mind enam eriti ei sallinud. Nüüd tundub jälle tasapisi leebuvat, kuigi töödes nokib endselt iga väiksemagi puuduoleva sõna tõttu.
Imelik on see, et kunagi mulle see rõivala tehnoloogia ja lõikeõpetus ja muud sorti asi tundus niivõrd palju huvi pakkuvat, et tahtsin sama eriala Taanis õppida. Aga tegelikult kogu see motivatsiooni puudus ja üha vähenev huvi selle ala vastu on mõtlema pannud, et ehk oleks pidanud siiski aasta peale keskkooli vahele jätma. Erialade valikuid tehes muidugi osutus pisut määravaks ka see, et ma ei teinud inglise keele eksamit, mille tõttu osutus ka koolide valik pisut piiratuks. Kui kui olekski aasta oodanud, siis ehk oleks tulnud ka mõte võõrkeele eksam siiski ära teha.
Mõned nädalad tagasi kohtasin keskkooliaegset paralleelklassikaaslast ja ta oli üks neist tublidest, kuid kes praeguseni pole veel midagi õppima läinud. Tol hetkel tundus mulle endale selline mõtte nii vale, et jätaks mõned aastad vahele, aga nüüd tagant järele vaadates tundus see mõte nii õige. Oleks lihtsalt kulgenud ja eluga edasi läinud ja hiljem ehk selle päris õige ala leidnud. Ja muidugi tolle hetke mõte, et kõik lähevad midagi õppima ja ma oleks jäänud aastaks niisama logelema tundus too hetk kuidagi narr, sest olin siiski ju see eeskujulik õpilane, kellelt kõik ootasid ülikooli edasi minekut. Kahju ainult, et ma tol ajal teiste arvamustest nii mõjutatav olin.
Samas kui ma poleks Tallinnasse kooli läinud, siis poleks mul poleks jällegi praegust tööd, mis mulle tegelikult väga meeldib. Nii et see kõik jällegi kahe otsaga. Ja selline pudru ja kapsad on mu mõttemaailm juba tükk aega. Ma ei tea mida ma täpselt teha tahan ja miski ei tundu see päris õige. Ja eks Tallinnas tahaks ka ära. Kunagi ma unistasin, et saaks suurlinnas elada, aga nüüd hing ihkab ikka Pärnusse tagasi. See on lihtsalt nii mõnusalt pisike ja kodune.
