Blogimine on kuidagi eriti kesiseks jäänud ja mulle ei meeldi see koha üldse. Hommikul mõtlen ikka, et tahaks sellest postitust teha ja sellest ja olen kindel et õhtul teen ära. Aga lõppkokkuvõte on ikka selline, et potsatan koos oma paberi - ja pliiatsihunnikuga voodisse ja hakkan kooliasju valmis kritseldama. Sest eks ikka üks tahab kuute kleidi joonist, teine jälle kuute paari pükse ja seelikuid ja siis veel paar figuuri ka sinna vahele ja sinna mu aeg kaobki. Ja eks loomulikult kõik tahavad asju saada ühel nädalal. Ehk see nädal on jälle üks nendest, kus on sada kümme asja vaja esitada ja ega ma suudan ikka kõik viimasele minutile jätta, sest kogu aeg on ju mõttes, et ah aega on ja aega on.Kuigi ega midagi sellest ei juhtu, kui miskit nädalake hiljem viid, miskipärast on mul alati mõttes kinni, et asjad peavad õigeks ajaks ikka esitatud saama. Sest ega lõputult ju neid edasi lükata ei saa. Ja no eks ma tahan endast ikka parima anda, sest on tahaks ju järgmine semester ka ikka stippi saada ehk on mille nimel pingutada. Aga mis seal ikka, eks ma kritseldan oma kleidikesi edasi, et nad ikka kolmapäevaks ilusti valmis oleks.
And again blogging seems to be on the background and actually I don't like it at all. In the morning I think that oh I want to write about this and about this and today I definitely write something. But on the evening I take paper and bunch of pencils and start sketching schoolwork, since one lecturer wants six dress sketches, other one six pair of trouseras and skirts and again first one want some fugures as well and there my time goes. And of course everything deadlines have to be on the one week. But if I survived other weeks like this, I will survive this as well. Actually anything won't happen if I present my work week later, but I'm used to present my things on time. And also I want to give my best, so now I will return sketching my dresses.
0 kommentaari:
Post a Comment