Ja kes see pühkis lõpuks kaameralt tolmu maha? Ikka mina. Tolmune ta mul küll ei olnud, aga juba üle aastat on see lihtsalt praktiliselt niisama kapis vedelenud ja sealt välja võetud vaid mõne tootearvustuse fotode tegemiseks. Nii, et jaanipäeval, kui linnast üle pika aja jälle maale sain, siis võtsingi kaamera kaasa ja käisin koeraga ikka vanu radu. Ainult et vahepeal on puud kuidagi nii suureks kasvanud ja kõik tegelikult niivõrd palju muutunud. Talvisel ajal ei saanudki sellest nagu aru, aga nüüd kui kõik on ilus roheline, siis saab sellest erinevusest ikka hästi aru, eriti kui ise enam selles keskkonnas ei ela.
Kuigi kool sai läbi ja mõtlesin, et mul on kõige jaoks jälle aega, siis noh see oli kerge vale vist, sest mul ei ole absoluutselt aega olnud. Imestangi, et leidsin selle aja ja läksin maale ja olesklesin see paar päeva seal niisama. Aga üldiselt on viimasel ajal minu jaoks ööpäevas lihtsalt tunde liiga vähe, sest kogu aeg on sahkerdamist nii palju, et poel aega isegi korralikult ei süüa ega magada. Eks see oli see hull kahe töökoha vahet jooksmine praegu, et enne reisi saaks ikka oma töötunnid ära tehtud. Aga nüüd igatahes saabus kauaoodatud puhkus. Nii, et olen lõpuks Riia poole teel, et sealt siis edasi maailma avastama minna. Kui eile veel reisiärevus niiväga ei olnud, siis täna olen küll väga elevil. Nii, et suure tõenäosusega, seal ma arvuti taha ikka väga ei satu. Ma ei kujuta ettegi kui head suhted Makedoonial wifi ühendusega on, seega suure tõenäosusega tuleb siin üks pikk pikk vaikus jälle. Aga kui wifi midagi võimaldab, siis INSTAGRAMI ikka miskit aeg-ajalt potsatab.
Seniks, aga mõned pildid siis, mis siin jaaipäeva ajal teha suutsin.
0 kommentaari:
Post a Comment