Kui ma läksin kergete rõivaste projektile nii entusiastlikult ja ootasin seda ja esimese nädala lõpus oli ka veel tunne hea ja ideid lendas, mida suvel endalegi teha, siis ma nüüd tunnen end küll kui robotina ja ei taha vist tükk aega peale projekti õmblusmasinat väga puutuda. Kuigi ma olen asjadega päris edukalt edasi jõudnud ja on lootust nad ehk isegi õigel ajal valmis saada. Igatahes kui ma varem olin ikka päris kindel, et ma teise aasta lõpuks valin disaini suuna, siis nüüd ma juba sügavalt kahtlen selles ja tehnoloogia tundub, üha enam see õigem variant. Ma olen kogu aeg mõelnud, et olen seda tüüpi inimene kellele meeldib ise asju valmis nokitseda, aga siis just eriti meeldiv enam pole, kui sul kogu aeg tamp taga on. Sest kui ma juba praegu, õhtul koju jõudes ei suuda miskit väga rohkem teha kui voodisse kukkuda, siis mis siis veel saama peaks, kui projekt projekti otsas kinni on. Aga eks ma lähen ikka pea püsti edasi ja eks näha ole, mis tunded mind siis juba peale praktikat valdavad.
I went to our sewing project with lot of anthusiasm and I really waited it. In the end of first week I was like, it's still pretty cool and then I were thinking how many things I will sew myself on the summer, but now I feel like a robot and I think that after a project I don't want to see a sewing machine for a while. The point is that I was so sure that I want to continue in design group, but now I'm thniking more and more that maybe the technology group would be more for me. For design it would be project after project and if I already feel so exhausted I don't know what will I do then. Because now all I can do when I get back home is sleep. But we will see what I think of all of it in the end of my practice.
0 kommentaari:
Post a Comment