Tahate teada, kuidas saaksid ühistranspordis üksi istuda? Ja ma räägin siinkohal sellest, kui su kõrval on koht täiesti vaba. Igatahes nipp on imelihtne. Piisab kui kirjutad messengeris inglise keeles ja ei julge keegi su kõrvale istuda :D 

Läksin mina eile hommikul tööle ja istusin aknapoolsele istmele, seega minu kõrval koht jäi tühjaks. Järgmises peatuses tuli peale vanem naine, kes jooksis minu kõrval oleva vaba koha poole ja asetas oma kotid kiiresti sinna. Siis aga jäi mu telefoni vaatama, kus mul oli parasjagu just inglisekeelne vestlus pooleli. Mutike vaatas mu telefoni, vaatas oma ostukotte, vaatas uuesti mu telefoni ja korjas oma kotid kibekiirelt kokku ja astus paar sammu edasi ning jäi pigem püsti seisma.

Täielik tipptase -  piisab vaid inglisekeelsest suhtlusest, kui vanem generatsioon arvab, et oled ilmselt pagulane, sest nende jaoks on kõik välismaalased peale soomlaste pagualased ju. Kõige naeruväärsemaks teeb asja, et mutike tuli peale peatusest, kus on mitu suurt ühiselamut, kus elab väga palju välismaalastest üliõpilasi. Aga mis seal ikka teha, kui oled küllaltki põhjamaise inimese välimusega, aga oskad lisaks eesti, vene või soome keelele soravalt veel mõnda muud keelt, siis oled vanemate inimeste jaoks pagulane valmis.

Tegelikult vahepeal on mul välisüliõpilastest lausa kahju, kui arvestada, kuidas vanem generatsioon või isegi paljud nooremad neisse suhtuvad. Sest ikka ja jälle nähes mõnda natuke tumedama nahaga inimest võid jälle kuskilt kommentaari kuulda, et näe pagulane. Aga õnneks leidub ikka neid ka, kes neisse hästi suhtuvad. Näiteks ükspäev üks vanem vene naine oli küll äärmiselt vaimustuses, kui tume kutt tema taga järjekorras seisis :)

Viimasel ajal koolitöid tehes on kogu aeg tunne, et ma ei oska mitte midagi. Mõned nädalad vaja veel ära venitada ja olekski kõik, aga tööd ei saa mitte kuidagi valmis. See on viimasel ajal üks jube vastik tunne kooli puhul - just see, et ma kirjutan ja kirjutan, aga ma konkreetselt imen sõnu pastakast välja ja ei saa ise ka aru, mis ma kirja pannud olen. Lisaks ei saa aru, mida ma üldse tegema pean ja siis ongi pudru ja kapsad koos. Ei tea kas nutta või naerda, aga kohe mitte midagi nagu ei oska.

Nagu näiteks praegu peame äriplaani kirjutama, aga ma võlun neid sõnu klaviatuurist välja, sest ma ei sa no mitte midagi enam aru.  Kõik loengud on juttu mingist ärimudelist, mis otseselt nagu äriplaaniga ei seostugi, kui siis mõne üksiku punkti osas. Aga et, mis maksudega me seal arvestama peaks ja kõik muu finantsprognoosiga seostuv, kust ma need teadmised võtan?

Ma tunnen, et mu enda jutt hakkab ka üheks uureks ümmarguseks mulliks muutuma :D Vot seda meile õpetatakse. Kasvõi tänane näide, pidime tootearenduses projekti kaks viimast tabelit ära tegema, aga jälle, mitte midagi ei saanud aru. Hea küll, läksime küsisime siis ja saime vastu jälle seda ümmargust mulli. Lõppkokkuvõttes oli tabelites täiesti idiootne järjestus ehk viimased tabelid tuleb enne ära teha, kui eespool olevad. Pakkusin siis välja, et äkki tõstaks ümber, oleks ju loogilisem. Aga ei, neid ei tohi mitte mingil juhul ümber tõsta, kuna temale koolitusel nii räägiti. Küsisin, et miks nad siis niipidi on. Kogu vastus, mis ma sain oli see, et need on kindlasti selles järjekorras, tema teab ikka küll, kuna tema osales koolitusel. Ja siis hiiliti küsimusest kõrvale. Ja seda isikut peaks me nimetama siis õppejõuks ja veel oma teaduskonna dekaaniks. Tere tulemast Tallinna Tehnikakõrgkooli! 

Ma veel võtsin omale nädala õppepuhkust, et saan kõik asjad ilusti valmis kirjutada, aga valmis pole veel mitte miski saanud, sest iga päev ma istun nõutult arvuti taga ja üritan midagi teha, aga lõpuks ajab kõik vihale, sest saan aru, et jälle ma ei oska mitte midagi. Ja selle kõige juures jääb tunne, et ma olen ikka nii loll :D Kui aga vahel juhtub olema aine, milles kõik on ilusti arusaadav, sest üks õppejõud tagab piisavalt õppematerjale, mis on arusaadavad, siis ma tunnen end jälle täieliku geeniusena ja ise ka imestan, et ma sellise meistriteose kirja olen pannud. 

Aga täna istusin õhtul jälle nõutult oma äriplaani otsas, seega viskasin kõik kooliasjad nurka ja hakkasin hoopis pilte töötlema. Vähemalt sellest võlukunstist saan ma veel aru.

Teadupärast alles hiljuti hakkas uuesti saade "Kallis sa oled kosunud" - varasemaid hooaegu pole ma näinud.  Seekordki hakkasin seda puhtalt selle tõttu vaatama, et äkki saab sealt mingeid häid nippe või rohkem motivatsiooni, et ka enda kaalugakaotusega ikka rohkem vaeva näha. Eks üht ja teist tarka on sealt tulnud ka, aga rohkem ütleks siiski, et selle saate formaat on ikka täielikult läbi kukkunud. Nüüd ma vaatan seda pigem huvist, kas keegi seal üldse kaalu kaotab.

Ütleme nii, et kui seda vaatama hakkasin, siis arvasin, et see on miskit taolist nagu olid kunagi need kaalukaotuse saated MTV peale, kus treener käiski pea iga päev oma niinimetatud hoolealuse juures teda utsitamas või helistas ja uuris ikka kuidas treeningutega on. Aga noh meie kodumaine kraam on nagu ta on. Mulle tundub üha enam, et see saade tahab olla pigem üks suur reklaaminipp, kuidas siis Orgu omale kliente meelitada tahab.

Aga ausalt, praegusel juhul on see pigem halb reklaam. Hetkel jääb nagu selgusetuks, mis on selle saate mõte? Kas see tahab olla lihtsalt reality show, mis surgib siis natuke kogukamate inimeste elus? Või mis? Sest kaalukaotusest on asi ikka kaugel. Muidugi ei saa väita, et osalejad täitsa süüst priid oleks, sest kui sa oled sinna saatesse läinud eesmärgiga kaalu kaotada, siis selle aja jooksul võiks ju natukenegi pingutada, sest kõik ei saa ka päris sülle kukkuda. Aga kuna nad peavad lõpuks  peaaegu kõike iseseisvalt tegema, siis on jällegi arusaadav, miks nad ebaõnnestuvad.

Kui väidetavalt saate raames koolituse läbi käinud inimene ei tea endiselt, mis on tervislik ja sööb kahe suu poolega ikka poolfabrikaate ja sardelle, siis andke andeks, aga ilmselgelt üks eeldatavasti paaritunnine koolitus ei anna neile neid teadmisi, mida vaja oleks. Sealt edasi ei saa ma aru, miks see kokk seal vajalik on, sest minu mäletamist mööda on Orgu ise ka ju toitumisnõustaja/spetsialist. Ja see televaatajatega ühe retsepti jagamine nüüd saates osalejat kuskilt otsast ei aita. 

Minu silmis näeb asi välja selline, et osalejale visatakse näppu jõusaali kuukaart, tehakse testid, vaadatakse paar toidukorda üle, mille järel antakse neile toitumiskava ja ehk saad ühe koolituse ka ja edasi saa ise hakkama. Seda kõike võib inimene ise ka teha ilma saatesse minemata. Ta ongi ju saate poole pöördunud, kuna ta ei saa iseseisvalt hakkama, sest tal puudub see tahtejõud ja seda tahtejõudu peaks Orgu ja too kokk neis tekitama - neid kogu aeg tagant utsitama. Siis näeks me ka reaalset tulemust.

Minu arvates on saate formaat täielikult läbikukkunud, sest ma eeldan, et suurem osa televaatajaid tahab näha reaalset protsessi, mis kaalukaotuse taga on. Olgu selleks, siis higi või pisarad - aga lõpuks on näha tulemus, mida hing ihaldab. Ei ole vaja näidata, kuidas inimene oma igapäevatööd teeb või telefoniga messengeris istub - sest seda me teeme kõik ja ilmselgelt oleme sellega tunduvalt paremini kursis kui kaalaukaotus protsessiga. 

Tundub, et see aasta on mul tervise korda saamise aasta, sest ma ei mäleta, et ma kunagi varem nii palju arstide vahet jooksnud oleks. Nii ja sel korral tuli mul lõpuks üle mitme aasta suund ka hambaarsti juurde võtta, sest ühel hambal tuli kild ära ja valus nurk käis vastu põske. Seal aga selgus, et see auk mis sellest tulenes on üsna sügav ja nii mul vist nüüd mu kallim vara suus ongi, sest selle hamba juureravi läks mulle 300 € maksma ja nagu ma kuulnud olen, siis see on veel odavalt saadud. Peab vist tänama seda et see hammas oli kolme juurega mitte neljaga.

Aga viimasel viisidil sai siis kokku lepitud ka uus aega, et igaks kümneks juhuks ka teised hambad üle vaadata, et pärast ennast jälle segaseks maksma ei peaks, kui mõni auk liiga sügavale juba läheb. Nii siis selguski, et paaril hambal oleks vaja plommid välja vahetada, kuna sinna vahele on hakanud augud tekkima. Mis seal ikka laseme siis praegu odavamalt korda teha.

Mina olen õnneks see, kes hambaarsti juures käimisest suurt numbrit ei tee. Kui peab minema siis peab, mis seal ikka. Üldjuhul alati valin ka tuimestuse, kuna see terav näriv valu, mis kaasneda võib ei ole üldse meeldib. Aga tänane tuimestus ei tahtnud kuidagi üldse hambale mõjuda, nii sai teinegi tehtud ja lõpptulemuseks on mul terve pool nägu tuim. Ja ausalt ma pole elus kunagi varem nii väärakas välja näinud :D Sest kui üks silma ja kulm ei reageeri, siis pole miskit parata. Ütleks nii, et ma pole elus varem mütsi üle nii õnnelik olnud, kui praegu, sest õnneks mütsi praktiliselt silmini tõmmates ei näinudki olukord nii katastroofiline välja. Aga ma poleks elus uskunud, et mõni hambaarsti juures tehtud tuimestus sedasi mõjuda võib.

Kuna õhtu käes ja kõht parajalt natuke tühi ka, siis mõtlesin, et teen omale nüüd kodus ühe smuuti, et kui suu tuim on, siis kõrrega ju ikka juua saab. Tühjagi, katsu sa kõrrega juua, kui poolt oma keelt ja suud ei tunne. Aga kõige rohkem ajas ikka silm närvi, sest see ei allunud kuidagi ja kulmu oleks  ka kangesti tahtnud näpuga õiges asendis hoida :D

Läheks need tuimestused siis kiiresti üle, aga ei. Muidugi panoraam pildist sai hea uudise ka, et mul on ainult üks tarkusehammas, mis tuleks välja tõmmata. Üks tegelikult veel, aga see ei pidavatki üldse välja kasvama. Halleluuja, vähemalt selles osas saab raha kokku hoida. Ja mina kogu aeg mõtlesin, et millal need kasvama hakkavad. Pidavat ju hullusti valu tegema. Üks nagu hakkas kasvama, natuke valutas, aga seegi läks kiiresti üle ja see oligi kogu minu tarkusehamamste valu. Vähemalt millegi üle saab peale hambaarsti juures käimist tuju hea olla. 

Ilmataat on see aasta väikese vembu teinud ja lumi on kohe eriti varakult maha sadanud. Muidugi iseasi, kui kauaks see maha ka jääb. Aga, kui siit ja sealt võib kuulda ikka vingumist, et lumi nii vara maha tuli. Siis mulle meeldib see igatahes. Ja tegelikult aastaid tagasi, kui väike olin, siis ma mäletan aega, kus sai Marti ja Katri jooskmas käidud, kui lumi maas oli. Seega on inimesed juba ära harjunud pigem sellega, et siin on üldiselt mustad jõulud ja hea, kui aastavahetuseks lõpuks lumi maha tuleb. 

Nii mõnus on ju hommikul ärgata, kardinad eest tõmmata ja lumesajuse ilmaga hommikusöögi kõrvale kuuma teed nautida. Ja pärast siis kooli või tööle jalutada. Tänane hommikune jalutuskäik kooli ja õhtul tagasi olid küll mõnusad. Ainult eelmine nädal tuli ette olukord, kus tuiskas sellist märga lund ja tol hommikul oli jalutuskäik ilmselgelt vale otsus. Tegin mina rõõmsalt hommikul omale korraliku näo pähe ja kooli jõudes ei olnud sellest mitte miskit järgi, selle asemel vaatas mulle peeglist vastu hoopis totaalsete pandasilmadega nägu. Nii ma siis kiiruga enne loengut üritasin nägu puhtaks nühkida, mis eriti hästi sealt just maha tulla ei tahtnud, seega nägin enamuse päevast suhteliselt zombi välja. Nii et ilmselt peaks omale vist igaks kümneks juhuks ka ühe veekindla ripsmetušši varuma. Aga muidu olen mida igati talve pooldaja, sest siis on kõik nii ilus.

Aga seoses sellega, et lumi nii vara maha tuli on mulle juba meeletu jõulutunne hinge pugenud, sest lisaks sai töö juures ka kõiksugu jõulukraami ja kaunistusi juba välja panna ja paljude akendest võib näha mõnusat jõulutulekeste kuma, mis juba välja pandud on. Ja eks ma ka ise nende seas, sest sain oma uued tulukesed just kätte ja need on ülihead, aga sellest on mul niikuinii peagi ka postitus tulemas. Nii et selle asemel, et kooliasjadega tegeleda, tõmbaks ma end hea meelega lihtsalt teki alla kerra, võtaks ühe suure tassitäie kuuma teed ja vaataks täieliku klišee sisuga filme. Ma ei tea, miks see minu puhul nii on, aga alati, kui jõulud lähenevad tahan ma täiega neid televisooni jaoks tehtud filme faadata, mis on kõik tegelikult suhteliselt ühelaadse sisuga ja küllaltki etteaimatavad.

Nii siis eile õhtul mul õppimisest suurt välja ei tulnud ja selle asemel vaatasin hoopis filmi Acidentally Engaged, mis on täielik klišee, aga praegu tundub see nii armas lihtsalt. Ühesõnaga praegu ma selliseid filme ainult vahikski, kuigi need ei ole just mingid erilised meistriteosed. Lisaks olen hakanud mõlgutama mõtteid ka juba jõulukinkide osas ja ilmselt oleks see aasta tark tegu osad juba novembris ära osta, et detsembris kulutused hiiglaslikuks ei läheks. 

Mina olen igatahes juba täielikult jõulumeeleolus ja seetõttu tuleb ka suur laiskus juba peale. Lõppu veel üks telefoniklõps. Võtaks ma end nüüd käsile ja läheks püüaks mõned kaadrid ka väljas, sest Eesti ilma teades ei oska kunagi arvata, kaua me seda ilu nautida saame. 

Esimene uue nädala kulutus tuli juba pühapäva õhtul, kui tulin maalt ja külmikus laiutas hommikusöögi osas tühjus, siis hüppasin kiirelt õhtul ka Selverist läbi. Kokkuvõtted ostsin aga ka muud ebavajalikku ka, kuna Selveris olid laadapäevad, siis näiteks oli tupla ülihea hinnaga, nii et ostsin mõned omale varuks sügavkülma. Muideks see sügavkülma variant on hea, sest kodus olles ma sealt asju ei taha, sest ma ei viitsi oodata, kuni need ära sulavad, aga see eest kooli minnes on hea kotti visata, kuna poole päevaga on ta täpselt selline nagu peab. Ja kas ma olen ainuke kellel on Selveri kohupiima sõrnikute sõltuvus? Ükskord oli mul kõht hirmus tühi ja jooksu pealt oli vaja midagi kaas haarata, aga kuna saiakesed mulle just eriti ahvatlevad ei tundu, siis need sõrnikud tunduis sealt letist kõige söödavamad. Ja oh jummel kui head need on, nii et iga kord kui Selverisse satun, siis pean neid ka kindlalt ostma, nii mu arve oligi lõpuks 5.43 €. 

Õnneks nädala teine poeskäik tuli alles paari päeva pärast. Maale läksin võrdlemisi tühja kotiga, aga ära tulles oli see ikka üpris punnis. Kuna tol hetkel oli veel ajasaadusi - õunad, progandid, peedid, kapsad ja kõik selline kraam, siis oli mul üht teist söögitegemiseks ka olemas. Ja muidugi, kuna taas on ahju kütmise hooaeg, siis kostitab vanaema mind nüüd jälle kogu aeg oma purgilihadega, mis on ooo kui imelised. Praktiliselt on see sama, mis poe konservliha, aga kordades parem. Kuna enamasti ma söön siiksi kanaliha, siis nüüd ekstra minu jaoks katsetas ta oma retsepti ka kanaga ja ka see viib keele alla. Ehk mul on olemas leivapealne ja mulle meeldib tatart tema purgilihadega teha. 

Seega järgmine niinimetatud suur poeskäik oli üsna tagasihoidlik, mis läks mul maksma 4.69 €. Muideks mainin siinkohal ära, et see X-tra jogurt on päris hea. Ostsin selle proovimiseks ja mu üllatus oli suur kui avastasin, et selle 100g sisaldab ainult 11g suhkurt, mis võrreldes teiste jogurtitega on ikka päris hea tulemus. Muidugi poes ma seda üldse ei vaadanud kodus seda proovides mõtlesin, et huvitav kuidas see nii naturaalse maitsega on - tavaliselt kiputakse jogurtites ikka suhkruga liialdama.  Ja ma olen päris pikalt mõelnud neid kookoskremiga küpsiseid proovida, aga mulle need kohe üldse ei meeldinud - mis on iseenesest hea, sest käsi ilmselgelt nende järgi rohkem enam ei haara. 

Esimesel nädalal üheks minu toiduks oli tatar kanaga, aga mida tuli kohe nii palju, et ma sõin seda pea terve nädal, sest ma leidsin, et pole mõtet seda natukest tatratirtsu sinna purgi põhja jätta ju. Tegelikkuses oli seda aga kahe toidukorra jagu. Ja nädala lõpus tegin omale pelmeene, mis mul juba eelmisest kuust sügvakülmas olemas olid. 

Kolmas poeskäik tuli siis veel banaanide ja piimatoodete pärast. Kuigi banaane ostan tavaliselt kuhja korraga, aga eelmisel korral olid kõik nii rohelised ja mina olen see, kellele maitsevad valmis banaanid ehk siis kui nende koor hakkab kergelt pruuniks minema. Ja kui ma juba Kristiines olin, siis maapähklivõi sai mul ka otsa ja minu lemmik pärineb Mark & Spencerist, seega tuli seda ka osta. Nii et alljärgnev ostukorv läks mul kokku 8.53 €.

Ja nagu näete, siis praktiliselt paaripäevase vahega käisin oma hapukoore varu täiendamas. Nimelt söön ma sooja kastet vaid kartuliga. Koorekaste läheb ka riisiga, aga kõige muuga peab mul olema külm kaste ja siiski riisi kõrvale käib ka suurem osa ajast külm kaste, seega hapukoort kulub mul ikka parasjagu. Näiteks ei saa mina sellest aru, kuidas inimesed suudavad süüa tatart sooja kastmega - minu jaoks on see lihtsalt tatra ära rikkumine. 

Jooksvaid kulutusi sellel nädalal oli veel 14,79 € eest, mille sees on koolilõunad ja muud nipet näpet, mis ma söödavat viimastel päevadel enne maaleminekut ostsin. Ja päev enne ärasõitu ma käisin veel kodujuustu juurde ostmas. Nimelt mul oli kodujuustu lõpp kapis ja ei tahtnud seda käest ära lasta, seega segasin selle mooosiga ära ja oligi ideaalne hommikusööks olemas. Ja mina loll olen kogu aeg poest neid väikesed kodujuustusid ostnud, kus moos kaasa on. Kuidas ma küll varem selle peale pole tulnud, et osta suur postik ja ise kodust moosi sisse segada? Nii ma siis käisin omale veel kodujuustu juurde ostmas.

Seega teisel nädalal kulutasin kokku 20,66 €. Tegelikult olin kindel, et maal olles tuleb ka kulutusi, aga esimene õhtu vanaema kutsus enda juurde sööma ja järgmisel päeval oli naaber kartulipudru ja lihaga uksetaga, sest neil oli süüa nii palju tulnud, et nad seda poleks ära süüa suutnud. Muidugi hakkasin kohe samal päeval kokkama ja küpsetasin kooki, et neile miskit vastu viia, aga kogu vajaminev kraam oli kapis olemas, nii et sealt kulutusi juurde ei tulnud. 

Nagu näha, siis kuu lõpu poole muutuvad kulutused tagasihoidlikumaks. Eks nii see kipub ikka olema, et kuu alguses luban omale rohkem head ja paremat ja kuu lõpus on isud rahuldatud ja kulutused vähenevad. Aga kokku  teises kuu pooles kulutasin ma 54,17 €, seega kuu peale kokku kulus raha toidule 118,12 €.