Eile õhtul nägin ära lõpuks filmi "Lion". Tegelikult tahtsin ma seda juba tükk aega kinno vaatama minna, aga alati oli see miskipärast päevasel ajal, siis kui mul aega polnud. Seega mõtlesin, et proovin internetis natuke õnne ja äkki leian selle filmi kuskil ja ausalt öeldes poleks arvanudki, et selle nii kergelt ja nii hea kvaliteediga leian, sest siin see jookseb alles kinodes ju.
Õnneks, aga päris pisikeselt arvutiekraanilt seda vaatama ei pidanud ning maal olles sain selle ilusti telekasse, kuigi küll ilma subtiitriteta, mistõttu filmi alguses räägitavast tekstist ei saanud ma miskit aru, aga vaatamata ei tahtnud ma ka seda jätta. Ma ei teagi, mis teema meie telekaga maal on, sest kui arvutis on ilusti subtiitrid peal, siis telekas viskab see igal korral kirja ette pole saadaval.
Minule läks see film ikka väga hinge ja ausalt öeldes peaks vist tänulik olemas, et ma seda kinos vaatamas ei käinud, siis ikka päris mitmel korral tõi see film mul pisara silma, seega kinost oleks ma vast pandana lahkunud. Kuigi ma esimesest poolest nii hästi aru ei saanud, siis sellegi poolest oli see film väga hea ja julgelt soovitan seda kõigile. Näha, milline on elu ja olu Indias, kui ükskõikselt suhtutakse seal eksinud üksikutesse lastesse. Praktiliselt ainukesed, kes nende vastu suurt huvi üles näitavad on inimkaubitsejad. No ja muidugi selle peale ei osanud ma isegi kuidagi reageerida, et politsei vaatas lihtsalt pealt kuidas pisike poisike täiskasvanud mehe eest põgeneb.
Filmi nomineeriti ka Oscaritele ja Kuldgloobustele. Kusjuures see üllatas mind, mitte selles mõttes, et see halb oleks. Ei, see film oleks igati Oscarit või Kuldgloobust väärt, vaid pigem üllatas see mind sellest küljest, et üldjuhul mulle kunagi ei meeldi need filmid, mis Oscaritega üles haibitakse. Tavaliselt kui neid filme vaatama hakkad, siis vahin iga natukese aja tagant, et millal see nüüd läbi saab. Aga sellega aeg kadus ja järsku oli see lihtsalt läbi ja tekkis isegi filmi vaadates kerge hasart, et otsinguid nüüd küll pooleli ei tohi jätta, kui nii kaugele juba jõudnud on.
Lugu räägib India poisist Saroost, kes elas küll vaesuses, kuid oli õnnelik, sest tal oli pere, kes temast hoolis ja teda armastas. Kuid seda õnne jagus tal vaid 5 eluaastaks, sest ühel õhtul jäi ta rongis magama ja sõitis nii oma kodukohast 1500 km kaugusele. Kuid olles alles nii väike oli kogu juhtum tema jaoks liiast, seega ei osanud ta otseselt kuskilt abi saada. Nii eksles ta kuid uues linnas, kuni lõpuks sattus ta tänu ühele mehele lastekodusse, kust peagi otsustas üks Austraalia pere ta lapsendada.
Poiss kasvad üles peres, kus tal on olemas kõik ning kus teda armastatakse, kuid täiskasvanuna on ta sisimas ikka katki. Talle meenuvad üksikud seigas lapsepõlvest ja lõpuks võtab ta vastu otsuse, oma perekond üles otsida. Film põhineb tõsielulisel lool ning filmi lõpus on ka lõik siis reaalselt sellest mehest, kes lõpuks oma sünniperega taas kokku saab.
Lisaks avastasin, et olemas on ka raamat, nii et tulevikus tahaks selle kindlasti läbi lugeda, sest film oli küll iga oma minutit väärt.
0 kommentaari:
Post a Comment