Selle kahe aasta jooksul Tallinnas on mulle jäänud mulje, et Tallinna pensionäridel poleks justkui aimugi kõige elementaarsemast viisakusest. Ei saa just kategoriseerida, et kõikidel puuduks see viisakus, kuid suuremal osal tundub sellest siiski puudu olevat. Täna pani lihtsalt mind imestama see, et siinsed pensionärid lihtsalt vist ei ole kuulnud midagi sellest, et inimesed lastakse enne ikka bussist maha. Kuid oh ei, nemad kogunevad karjakesi bussi ukse ette, nii et mitte keegi ei pääse välja. Meenutas kohe seda, kui vanasti alati väiksel lapsed jooksuga koolibussi juurde jooksid, et, kes saab esimesena sisse, et paremad kohad saada. Kuid vahe on siiski selles, et sellelt bussilt ei olnud kedagi maha tulemas. Ja no eks lapsed on lapsed, nad veel ju õpivad selliseid asju, aga pensionärid, kellel on ikkagi päris palju eluaastaid selja taga võiks ju seda siiski teada. Ja eks see paneb ka imestama, et kui bussi nad saavad imeväel kuidagi väga kiiresti, vaat et üksteist pikali joostes, siis bussist välja minnes on neil terve maa ja ilm aega.
Ja kui viiaskusest juba jutuks läks, siis klienditeenindajana töötades on ikka tihe nähtus, et pensionärid ei vaevu sulle tere, head aega ega aitäh ütlema, vaid selle asemel põrnitseb sind vihase näoga, kui talle tere julged öelda. Või kui nähakse, et tuled suure raske kastiga, ega ka siis ei vaevu keegi eest ära liikuma, ta näeb, et sa seal oled, aga ei tee nagu teist nägugi, et sa mööda tahad temast minna,
Viimasega seoses siis muidugi veel ei saa mainimta jäta nende käru otsas kõõlumist toidupoes. Jah ma saan aru, et kärule toetudes on kergem kõndida, aga oma kaupa valides ei pea ju risti põiki sellega leti ees olema, ilma, et keegi teine midagi kätte saaks. Ja kui julgedki tema kõrvalt mõne asja kätte saada, siis ollakse püha viha täis. Või teinekord neil polegi otseselt käru vaja ja käivadki oma üks võipakk kärus poes ringi. Ma ei kujuta ette, kas ollakse maailma peale nii vihased, et ei suvatseta teistega arvestada või mis neil täpselt seal peas toimub.
Kas ma olen nüüd ainuke, kes selliseid asju kogu aeg tähele paneb või mitte. Aga mind need igal juhul häirivad. Kuidas teie sellesse suhtute?
Kas ma olen nüüd ainuke, kes selliseid asju kogu aeg tähele paneb või mitte. Aga mind need igal juhul häirivad. Kuidas teie sellesse suhtute?
Ma pole küll pealinna elanik, aga igakord kui sealset ühistransporti kasutan valdavad mind samad mõtted ja tegelikult meenus, et ka väiksemates kohtades (nt Rakvere) on alatasa sama probleem. Väga tihti on vanainimesed tropina ootamas tulevat bussi ja ilmtingimata tuleb neil olla esimestena bussiuksest sisse astuda. Kummaline, austan väga vanemaid inimesi ja pole selle vastu loomulikult midagi, kui bussis seisma pean, aga elementaarset viisakust (ala mitte trügimine ja küünarnukkidega vehkimine) ootan kõigilt, kel analüüsioskus omandatud. Ka põrnitsemised ja poes massilised ostukärudega vahekäikude blokeerimised,(eriti sõbranna või naabrinaisega mahapeetud kuni tunniajased elulised vestlused poe kõige kitsamas punktis) pole minujaoks võõrad. Huvitav, et tutvusringkonnas olevad vanainimesed tunduvad minujaoks hoopis midagi muud kui need, keda bussis või poes kohtan, kas tõesti on erinevused nõnda suured või käivitub tänaval mingisugune alalhoiuinstinkt? Oeh, vähemalt ma tean, et on ka teisigi, kes seda märganud on ;)
ReplyDeletePensionärid bussides on minu arvates igal pool probleemiks, kuid tõepoolest, Tallinnas tundub see kuidagi eriti suur probleem. Ehk ka sellepärast, et inimesi rohkem.
ReplyDeleteMina üritan bussidega liigelda nii vähe kui võimalik, sest ma lihtsalt ei kannata nende poolset ülbust. Ja tõesti, ka poodided on nad väga ennasttäis, vahel tundub, et peaks nad ehk järjekorras ka ette laskma et nad oma vihase pilgu ja omaette pobisemisega ära ei tapaks! :D
Aga olen tähele pannud seda, et kui jääd nendega kokkupuutudes eriti viisakaks ja rahulikuks, lähevad nad veel eriti närvi. Tahavad vist lihtsalt tähelepanu saada. :)