Nüüd ma söön oma sõnu, aga Klaarika blogis kommentaarides just mainisin, et ma ei loegi raamatuid enam väga eesti keeles, kuna Amazonist on neid hulga odavam tellida ja ma oleks kergelt öelda juba pankrotis, kui ma kogu aeg raamatupoest raamatuid ostma peaks. Nii, et ma olen inglise keeles lugedes nii ära harjunud, et eesti keeles lugemine on vahepeal isegi kohati naljakas. Aga eks harjume jälle ära. Igatahes olen oma leidude üle nii õnnelik, et pidin neid kohe teiega ja jagama.

Kuigi mulle alles potsatas terve hunnik Amazoni pakke järge mööda postkasti, siis üllataval kombel on need raamatud märkamatult otsa saamas, nii et täna kui ma Prismasse läksin, et süüa osta, siis lõpuks ma leidsin ennast hoopis Apollost ja oleks toidupoe peaaegu ära unustanud. Mööda minnes nägin, et miskid soodukad on, nii et pidin ikka sisse astuma, sest vahel võib sealt hea hinnaga häid raamatuid skoorida. Selle korra leidudeks oli lausa kolm raamatut. Tegelikult oli seal veel päris palju Minu sarja raamatuid hea hinnaga, mille oleks veel ära ostnud, aga no kõike ka korraga ei saa ju, sest siis vaataks tõesti mu pangakontolt varsti tühjus vastu.

Kõige esimesan jäi silma Maggie Stiefvateri raamat "Kaarnapoisid", mille tellimist ma olen juba ammu kaalunud, aga kuna hind sellel oli ikka väga hea - 3.79 €, siis ilma pikemalt mõtelemata see kätte mul jäigi. Maggie raamatuid olen ma enne ka lugenud ja need on mulle väga meeldinud, et selle suhtes on mul ka kõrged ootused. Tema teistest raamatutest olen varem juttu teinud SIIN ja SIIN. Teine raamat seal kõrval kohe oli youtuberite poolt palju kiidetud Ally Condie "Määratud" (appi ta nimi kõlab minu omale nii sarnaselt :D ehk on see märk, et mulle on see raamat ka meeltmööda). Raamat maksid 5.39 €. Ja viimaseks veel Liina Orgi "Minu Suriname", mille hinnaks oli 3,99 €. Nii et vahel ikka tasub raamatupoodi ka sisse astuda.

Aasta alguses nägin Rohelisem Rohi blogis postitust pealkirjaga "Blogijate raamatuväljakutse 2016" ja tundus selline teistmoodi ja mõnud väljakutse, siis igaks juhuks märkisin selle omale ära, sest olin veendunud, et teen selle ka millalgi ära ja nüüd see aeg lõpuks kätte jõudiski. Nii et siin on minu viis raamatut. 

In the beginning of the year I  saw a post Bloggers book challange 2016 in Rohelisem Rohi blog and since it felt somehow so different and free challange I marked it with a bookmark knowing that one day I will make apost like this as well. And now here I am with this challange. So here are my five books

Raamat, mis mul hetkel poolel on: Marissa Meyer "Cinder". Olen selle lugemist juba nii pikalt planeerinud, aga miski nagu ei tõmmanud mind selle poole. Aga lõpuks ma selle ikka lugemiseks ette võtsin, aga tee, mis sa tahad, ei edene see lugemine kuidagi. Minu jaoks on kogu see lugu siiani igavavõitu ja miskit erilist ma selles ei näe. Samas on see youtuberite poolt kiidetud raamat, mille tõttu tahtsin seda ka kindlalt lugeda. Ehk läheb lähima paari peatüki jooksul paremaks, aga kui mitte, siis eks ma ilmselt ta ka riiulile tolmu koguma jätan. 

Book that I'm reading right now:  Marissa Meyer Cinder. It have been my read-to list for a while, but in the other hand I didn't want to read it. Maybe I knew I won't like it? Finally I picket it up and started reading, but I'm reading few capters and then I'm so bored. I just don't like it at all. But so many youtubers have been recommendidng it and talking how good it is, so I don't want to let it to be the book I won't finish, but problably it will be that book, if it don't get interesting in next few chapters. 

Raamat, mis mulle lapsepõlves meeldis: Stephenie Meyer "Videvik". Ei olnud just väga lapseiga, vaid rohkem teismeiga, kuid siiski sellest ajast siis mu suur lemmik. Ma olin enam kui veendunud, et see on maailma parim raamat ja igavesti mu lemmik. Aga eks ajaga jääd vanemaks ja lemmikud muutuvad vastavalt eale. Aga tol hetkel olin ma sellest raamatusarjast nii sõltuvuses, et veetsin tihti pooled kooliööd, mil oleks pidanud magama, hoopis raamatut lugedes. Tegelikult meeldivad need mulle siiani, kuid nii nii lemmikud need kindlasti enam pole, kui need kunagi olid. 

Book that I liked in childhood: Stephenie Meyer Twilight. Can't say that I was that much of a child anymore, more like a teenager. But back then this books was my big obsession. I was so sure that it will be favorite for a life. But while getting older favorites change. But oh I spent many of my schoolnights reading these books and I was suppose to sleep at that time. No wonder why I sometimes felt so tired.  I still like Twilight Saga, but not so much as I used to. 

Raamat, mis jäi pooleli: Üldiselt üritan ma raamatud ikka lõpuni lugeda. Isegi kohustusliku kirjanduse lugesin ma igal kord kohusetundlikult lõpuni. Aga vot John Greeni "Abundance of Kathrines" oli küll üks kohutav lugemine ja pooli see mul jäigi. Peale "Süü on tähtedel" lugemist läksin suure õhindaga poodi John Greeni teisi raamatuid otsima, sest see kirjanik tundus lausa geenius. Valisin siis ilusa punase kaanaega raamatu. Aga eks ise peab selle läbi kogema, et raamatut ei tohi kaane järgi hinnata. Olgu tegelikult ma ju arvasin, et kõik ta raamatut on meistriteosed. Aga kui ma õigesti mäletan, siis see on ta kirjanikutee algusaegadest, siis on see ka andeksantav. 

Book that I didn't finish: Usually I finish books. Back at high school I was always the one who actually read compulsory literature. But John Green Abundance of Kathrines was awful or I just didn't get it. After finishing The Fault In Our Stars I went to book store to get some more of his books, since he seemed like a genius. So I chose a red covered book, but when do I learn that it's not good idea to juge book by it's cover? Okay, well actually I was so sure that all of his books are amazing. But it wasn't  and if I remmber right it was a book from the start of his writers career, so it's excusable. 

Raamat, mis mind mõjutas: Maggie Stiefvater "Värin". See raamat on põhjus, miks ma ostsin omale esimesed akrüülvärvid. Mulle meeldis tohutult kogu lugu ja kobinatsioon blondist tüdrukust ja kollaste silmadega poisist, kes aeg-ajalt hundiks muutus.  Selle tulemusena valmis ka mu päris esimene akrüülmaal.

Book that affected me: Maggie Stiefwater Shiver. This books is the reason I bought my first acrylic colours. I really like ste storyline and combination of a blonde girl and boy with yellow eyes, who turned into a wolf. There I got idea for a painting and then ended up with my very first acrylic painting. 

Raamat, mille uuesti kätte võtan: Olen enam kui kindel, et tulevikus loen veel mitmeid kordi läbi Stig Rästa raamatu "Minu kennedy". Sest see on lihtsalt nii mõnus kerge lugemine. Samas on see huvitav ja viib su kergelt endaga kaasa, nii et unustad oma argipäeva mured - järgi jääd vaid sina ja raamat. Stig on üks geniaalne isiksus ikkagi ju!

Book that I will read again: I'm sure that I will read Stig Rästa Minu Kennedy again.  It's just so easy and interesting book. While you read it takes you so much into the story that you will forget all your everyday worries and there is just the book and you. Stig is just one ingenious person!

Ma pole kunagi suurem asi elulugudel põhinevate raamatute austaja olnud. Kuigi Stig mainis ka eessõnas, et ise ta seda elulooraamatuks ei pea, kuid samas mingil määral see siiski sinna alla liigitub. Aga tõesti väga entusiastlikult ma tavaliselt seda sorti raamatuid kätte ei haara, kuid selle puhul teadsin, et teen erandi, sest juba mõnda aega on ta üks mu suuri lemmikuid olnud. Olin alles suhteliselt noor, kui nad Eesti laulu Outloudziga esinesid ja ega see laul mulle tol ajal kohe üldse ei meeldinud, kuna eks mu muusikamaitse oli sel ajal ka võrdlemisi teismeeale kohane. Kuid nüüd mõned aastad tagasi hakkasin neid vanemaid laule üles kaevama ja oi kui head need on. Ei tea mis mul küll tol ajal viga oli. Igatahes kui kuulsin, et ta annab välja raamatu, siis oli ka teada, et seda tahan kindlasti lugeda ja nüüd jaanuari alguses selle omale ka ära ostsin.

See on üks äärmiselt lihtne ning sujuv lugemine. Raamat sai läbi nii umbes paari päevaga ja täitsa kahju oli, kui see otsa sai. Alustasin selle lugemist hommikul, kui mul oli tööle minekuni nii tunnike veel aega ja tööl ma ei suutnud muud mõelda, kui et tööpäev juba ära lõpeks ja saaks tagasi koju raamatut lugema. Kõik on kirja pandud hästi vabas vormis ja just nii, kuidas tal tol hetkel mõte jooksnud on. Ning ei jää sellist liigselt tsenseeritud muljet nagu minule tihti elulooraamatud jätavad.

Raamat algab Stigi lapsepõlvest Lasnamäel ja lausa naljakas oli lugeda, et see Lasnamäe elu tol ajal oligi täitsa selline nagu kõiksugu kuulujutud väidavad. Lapsepõlve osa oli just eriti põnev lugeda just seepärast et ma ei oskaks ennast mitte kuigagi sellise elukeskonnaga samastada. Esiteks mudigugi ajavahe, kuid samas ei kujutaks ma kuidagi ette lapsepõlve linnas elades - põline maalaps nagu ma olen. Nii aga jõuti edasi teismeea juurde ning sealt juba teekond pahedeni.

Raamatu keskel liigub Stig jutuga edasi muusikamaailma ning räägib natuke rohkem Eesti laulu kui ka kogu Eurovisiooni kaadritagustest. Ja eks selle osa juures hämmastas mind loomulikult kõige rohkem see, et ta tegelikult ei naudi eriti seda tähelepanu keskmes olemist, vaid parema peelega oleks ta rohkem tagaplaanil. Kuigi ehk võiks arvata, et eks muusikud armastavad esineda ja neil seda lavahirmu ei eksisteeri. Ja mina olen siiani kogu aeg mõelnud, et miks ta ise oma laule nii palju ei laula, vaid pigem kirjutab neid teistele laulmiseks. Sest tegelikult on Stigil ju imeline tämber ja sellega ta minu arust erineb võrdlemisi palju tüüpilisest eestlaslikust muusikust.

Ning raamatu lõpus saab lugeda tema palverännakust, mis oli ka omamoodi huvitav. Seega kokkuvõtteks oli see raamat üks mõnus lugemine. Kõik on ausalt ja otsekoheselt kirja pandud., mis muudabki selle lugemise äärmiselt kergeks. Soovitan kõigil, kel natukenegi huvi selle vastu, see raamat läbi lugeda. Kahetsema kindlasti ei pea. Minule igatahes väga meeldis.

Becca Fitzpatricku ''Hush, hush'' raamat on mulle nii mitmetel kordadel raamatupoes silma jäänud, kuid tol ajal ei olnud ma sisututvustusest kuidagi vaimustuses ja ega ka kaanepilt mulle just eriti meeltmööda ei olnud. Aga suve lõpul tekkis huvi nende vastu ja nii ma nad omale tellisingi ja nüüdseks olen ka selle raamatusarjaga ühel pool. 

Loo peategelaseks on Nora, kes on tavaline 16-aastane tüdruk, kelle prioriteediks on edukus koolis ja massi sulandumine. Oma enamuse vabast ajast veedab ta oma parima sõbra Vee'ga ning vastupidiselt oma parimale sõbrale pole poisid ja suhted just tema põhieesmärgiks. Seda kuni hetkeni, mil ta hakkab suhtlema Patch'ga, kes viibib  üha rohkem tüdruku läheduses. Norale tundub ta küllaltki tüütu, kuid samas oma välimuse poolest ka võrgutav. Tegelikult on Patch  aga langenud ingel, kellest võib saada surelik inimene, kui tapab Nora, kuid kui ta suudab ta elu päästa, siis on tal võimalik oma tiivad tagasi saada. Seega seisab Patch valiku ees, kas tappa Nora ja nautida täisväärtuslikku elu inimesena või saada taas ingliks.

Raamatus  "Crescendo" on Patchi  endiselt üritatud salapärasena hoida, mistõttu tekivad ka Nora ja Patchi suhtes tülid ja peagi ka lahkuminek, kuna Patch väldib tüdrukut üha enam ning seejuures veedab üha rohkem aega tema vihavaenlase Marciega. Lisaks pingetele suhtele, tahab Nora välja selgitada oma isa surma põhjused ning kas see on kuidagi tema nephilimi päritoluga seotud. Ühtlasi naaseb linna ka kunagine perekonnatuttav Scott, kes ei ole sugugi niis süütu, kui ta seda aastaid tagasi oli, kuid kellega Nora hakkab rohkem aega veetma.

Kolmandas raamatus "Vaikus"  ei mäleta Nora viimasest viiest kuust midagi. Oma minevikust mitte midagi mäletades, üritab ta oma elu taas paika saada, kuid seejuures ei mäleta ta ka Patchi, kuid kes tundub talle tuttav. Kuigi hoolimata sellest, et mälukaotusega üritati teda ohust eemale hoida, siis satub ta ikka ja jälle langenud inglite ja nephilimide vahelistesse sekeldustesse.

Ning neljandaks raamatuks "Lõppmäng" on Norast saanud täielikult nephilim, ehk nüüdseks on ta surematu ning üleloomulike võimetega ning kõigile lisaks ka nephilimi armee juht, kelle peab ta edukalt juhatama sõtta langenud inglite vastu, sest vastasel juhul sureb nii tema, kui ta ema. Seega püüab ta vältida sõda ning ühtlasi leida ka lahenddust sellele, et ta oma elu selle eest andma ei peaks.

Ütleks nii, et esimene raamat meenutas mulle päris palju ka "Videvikku", vahe seisnes ainult selles et vampiiride ja libahuntide asemel on inglid ja nephilimid. Aga sellest hoolimata läks raamat väga ruttu edasi, kuigi mõningatel hetkedel tundus, et lausa kõik tahavad Noralt elu võtta, küll armukadedusest, oma elu muutmiseks või hoopi selle pärast, kes ta on. Teised raamatud enam kuidagi ''Videvikuga'' ei seostunud. Ja muidugi oli raamatute puhul see ka väga hea, et Patchi hoiti suurema osa ajast ikka salapärasena. Tihti need salapärased tegelased muutuvad teistes raamatutes palju rohkem avalikemaks ja seejuures ka igavamateks, kuid Patch on millessegi kogu aeg segatud, kuid millesse täpselt, seda ei tea kunagi.

Muidugi kirjastiil raamatus oli kuidagi veider. Võib-olla oli asi ka selles, et lugesin enne seda just "Labürindijooksa" raamatuid, mille kirjastiili oli ääretult mõnus lugeda, seega peale seda see tundus kuidagi hakitud, aga samas sellega harjub ka ära. Nii, et kogu sari sai minult neli tähekest viiest.

Lõpetasin täna just viimasel ajal populaarsemaks muutuva Victoria Aveyardi raamatu ''Punane kuninganna''. Ise avastasin selle tänu booktouberitele, sest siin ja seal ikka keegi jälle mainis seda, kuni lõpuks ta omale ka ära tellisin. Tegelikult on tegu suhteliselt uue raamatuga, mis on sel aastal ilmunud ning millele peaks veebruaris järg ilmuma. Ja nii mõned päevad tagasi jõudis see ka eesti keeles müügile. Oh ja selle raamatu kaas- see on lihtsalt imeline ju.

Today I just finised Victorya Aveyard ''Red Queen'', which is lately getting more and more popular. I found it thanks to booktoubers, because every once and again you could hear someone talking about that. So I finally bought it. But actually it's pretty new book, since it came out this year and second one should come out in February. Oh and the book cover - I just love it so so much.

Kõigi suust oli kogu aeg kuulda, kui hea see raamat ikka on, aga alguses ei saanud ma sellest vaimustusest kohe üldse aru, kuidagi ei läinud edasi see raamat. Õigemini mind häiris alguses see, et ma ei saanud kogu sellest keskkonnast aru, sest raamatu tutvustust ma lugenud ei olnud. Niisiis ühel hetkle lugesin huvi pärast ka tagant kaanelt tutvustuse läbi ja pilt oli kohe arusaadavam. Sest alguses jäi mulje, et tegu ongi sellise pigem, keskagse üldpildiga, sõjad, must turg, kauplemine ja kõik selline, aga ühtäkki olid seal ka tehnoloogia ja elekter. Ehk siis tegelikult võiks öelda, et maailm, kus tegevus toimub on küllaltki sarnane Näljamängudele, kus alamklass elab põhimõtteliselt olematutes tingimustes, kui samas kõrgklass naudib ilusat elu täiel rinnal. 

Lugu ise räägib ühiskonnast, mis on jagatud kaheks vere värvuse järgi - alamklass, kellel on punane veri ning kõrgklass, kellel on hõbedane veri ning kellel on ühtlasi ka üleloomulikud võimed. Punased teenivad Hõbedaid, ning siiani oli ka loo peategelane Mare Barrow üks punastest, kuid seda kuni hetkeni, mil ta sai töö kuningliku pere juurde ja avastas ka endal võimed. Kuninglik pere andis talle uue identiteedi, varjates tema tegelikku olemust ning kõigele lisaks pidi ta kihluma noorema printsiga. Kuid siiski ei suuda ta Hõbedasi pooldada ning liitub Ergava Kaardiväega, et liikuda edasi revolutsiooniga. Samal ajal aga tekivad tal tunded ja usaldus printside vastu, kuid reetmine on kerge tulema.

Ehk lõpuks muutus raamat tegelikult päris heaks, aga viite palli ta mult hinnanguks ei saandu ja seda alguse tõttu, mis ei olnud minu jaoks just kõige kutsuvam. Aga lõpuks haaras lugu mu kohe nii endaase, et raamatut oli raske käest panna ja siini tundub uskumatu, et mu lemmik printsidest osutus just selleks, kes Mare reetis. Kuigi ta on nüüd vastaspoolel, siis on ta endiselt mu lemmik ning loodan, et nad saavad Marega oma suhted korda, kuigi ma kahtlen selles, kuid loota ju võib.

 

I have only heard that this book is so good and  then when I started reading I couldn't understant what is so amazing about this, since the start was kind of confusing and bit boring. Okay I didn't bother to read descrition on the back, so when I finally did that I actually understand it better. But the word itself reminds me of The Hunger Games word, where the lower class is living in bad conditions and higher ones live some beutiful enjoyable life. There are black markets and wars and the things which remind you a bit of medieval time and then there are also technology.

The story itself is about Reds and Silvers - Red are lower class people with red blood and Silvers are royality with silver blood and superpowers. Reds are serving Silvers and until then the main character Mare Barrow was Red. She got a job at royal palece and there she found out that she also has superpowers, but she is red. The royal family made her bethroned to younger prince and hide her personality from the word making her Silver. But Mare still wasn't okay how Silvers were treating Reds, so she joind with Reds group called Red Guard. In attempt to take Silvers down and make them equal to reds she is also starting to have trust and feelings for princes, but betrayal is easy to come.

When I didn't like the beginning of the book, then in the end of the book I was so in love it that, so in one moment it was over. And I still can't believe that my favorite prince betrayed Mare like that. But still he is my favorite one and hope that he will end up on good side and hopefully he and Mare are endgame for the series, even though I don't exactly belive it, but my hopes are up.

Ma hammustasin oma eesmärgiks vist liiga suure ampsu ja viiekümne raamatu lugemisest võib ainult unistada. Sest ilmselgelt ei arvestanud ma sellega, kui palju aega kool ikka röövib. Nii, et eks nüüd näha ole, kui palju ma siis tegelikult neid ära lugeda jõuan. Kuid sel korral jõudsin nüüd lõpule James Dashneri ''Labürindijooksja'' sarjaga. Need on ühed imelised raamatud, kuigi mulle pole kunagi eriti meeldinud raamatud, mis pole kirjutatud mina vaates, siis need on ikka äärmiselt hästi sellisel viisil (kuidas seda nimetatakse?) kirjutatud, sest siiski keskendub ta põhiliselt ühele kõige tähtsamale tegelasele ja selle ümbrusele, mitte ei uita siin ja seal ringi. Autori kirjastiil on lihtsalt äärmiselt mõnus, nii et sa unustad ennast lugema, sest kõik on kuidagi nii mõnusalt sujuv.

Esimene raamat räägib sellest, kuidas Thomase nimeline poiss saadetakse välule, mida ümbritsevad kiviseinad ja labürint, mille seinad sulguvad ja liiguvad igal ööl ja kõik, kes on ööseks labürinti jäänud, pole enam naasenud. Kõik välu elanikud on poisid ning keegi ei tea, miks nad sinna saadetud on, kuid iga kuu tuleb üks inimene juurde.  Ühtlasi ei mäleta ka keegi oma minevikust midagi, seega on nad hakanud sealet elu aksepteerima ning ennast seal sisse seadnud ja elavad pealtnäha tavalist elu. Vaid osad neist on jooksjad, kes veedavad päevalabürinti uurides, et leida väljaspääs. Nii sai üsna alguses Thomase kinnisideeeks, et ta tahab jooksjaks saada, mille peale enamus siiski vaid naersid, kuni hetkeni, mil poiss ööseks labürinti jooksis, et nende juht päästa ning sealt ka elusana tagasi tuli. Senine eluolu hakkas aga allamäge minema, kui paar päeva hiljem saabus ka tüdruk Teresa. Ühel hetkel ei sulgunud enam uksed, mis tähendas elanike jaoks vaid seda, et nad ei ole enam labürindis peituvate elukate eest kaitsud ning ellujäämiseks tuli neil veel kiiremini väljapääs leida ning seejuures ka kasutada äärmuslikke meetodeid.

Seeria teine raamat ''Põlenud katsed''  lgab sellega, et nad on labürindist tapvate mostrumite käest pääsenud tagasi pärismaailma, kus tundub, et nad ei pea enam põgenema. Kuid seda kuni hetkeni, mil Teresa poistest eraldatakse ning ta üritab läbi mõtete taas Thomasega ühendust võtta, mistõttu hakkas kogu olukord jälle kahtlust äratama ning Thomas asus teda otsima, kuid leidsid eest hoopis poisi nimeba Aris, kes on samuti katsetes osalenud, kuid seda teise grupiga. Labürint oli kõigest esimene katse ning nüüd oli nad paistaud teise katsumusse, mil nad pidi tee läbi kõrbe leidma oma etteantud sihtpunkti, kui nad eluga pääseda tahtsid. Kuid pärismaailm on muutunud kõrbeks, mis pelgaltki nii turvaline paik, kui tundus, sest kõrvetava kuumusega kaasnevad vahel ka tugevad äikesetormid ning suur osa allesjäänud inimkonnastnakatud haigusesse, mis neid sisimas vaikselt üha enam hävitab. Katsest pääsevad vaid tugevamad ning oht nakatuda vähendab veelgi nende võimalusi.

Kolmandas raamatus ''Surma ravim'' on grupp taas sunnitud põgenema ning sel korral võtavad nad suuna linna, mis peaks olema haigusest vaba. Linna saabudes kontakteerub nendega endine välukaaslane, kes on liitunud salajase grupiga Parem Käsi, kes plaanid rünnakut Mooloki vastu, mis on kogu katsete taga. Kuid hoolimata tugevatest turvameetmetest on linnas haigus üha kiiremini levimas, mis tähendab ka seda, et tegutseda tuleb kiiremini. Seda enam, et ühtlasi on Mooloki peamiseks eesmärgiks leida Thomas, sest ta on võti ravimile ning juhul kui poiss pole nõus nendega taas liituma on nad valmis ka katseid uuesti alustama, mis on aga tekitanud inimkaubanduse immuunsete suhtes. Seega tuleb Thomasel endast anda kõik, et päästa immuunsed ja hävitada Moolok.

Raamatud on täis põnevust ning kooslusega heast kirjastiilist oli neid lausa raske käest panna, sest koguaeg on miskit huvitavat toimumas ning tahaks ju hirmsasti teada saada, mis edasi saab. Lisaks neile kolmele raamatule on kirjutatud veel lisaraamat nimega ''The Kill Order'', mis räägib sellest, kuidas kogu haigus tegelikult alguse sai. Raamat keskendub tegelase Mark ümber ning kuidas ta peale päikese põlenguid ellu jääda on suutnud ning kuidas seejärel haigus levima hakkas ning kuidas jõuti selleni, et immuunseid ravimi leidmiseks kasutada. Pluss ei saa mainimata jätta, et raamatu kujundus on ka väga äge.

Unustasin juba täitsa ära, et olin ka Veronica Rothi raamatu '' Four''  juba mõnda aega tagasi ju läbi lugenud. Ehk mäletate, et ''Divergent'' sarja postituses mainisin ka, et mulle meeldis viimases raamatus ka Fouri/Tobiase vaatapunktist lugeda. Seega sai tõtata ka poodi eriväljaande raamatu järgi. Raamatu alguses kirjanik ka avaldas, et tegelikult alustas ta seeria kirjutamist Tobiase silmade läbi, kuid siis leidis ta, et see suund pole päris õige ikkagi selle loo jaoks, kuid sellegi poolest tahtis ta Tobiase sisse jätta ja nii ta saigi siiski üheks tähtsaks osaliseks selles sarjas. 

I totally forgot that while ago I also read Veronica Roth book Four. I had to take pictures, then I didn't have book with me, then I didn't have my camera with me and so on and on.  Hopefully you remember that I mentioned in Divergent post thta I really enjoyed reading last's book ending through Four/Tobias eyes. So I wanted to read additional book about him as well. In the start of the book writer revelad that she actually started writing Divergent through Tobias perspective and then found that this isn't exactly right and went for Tris instead, but since she still loved first character, she decided to leave him in as important character. 

Tobias on mulle lagusest saadik meeldinud, just see on ta on siiski müstiliseks ja salapäraseks jäetud, mis ajendab sind edasi lugema, sest sa tahad temast rohkem ja rohkem teada. Nii saigi neljandas eriväljaande raamatud lugeda lähemalt ajast, mil ta veel Trisi ei tundud ja ta oma kilda vahetada otsustas, et oma minevikust pääseda ja alustada uut elu. Kuidas ta oma sõprussuhteid loob ning eluga edasi läheb. Ja raamatu lõpu tuleb sisse ka Tris. Kuigi alguses ma mõtlesin, et äh Trisi polegi enamus ajast, et pole nii põnev lugeda, kuid tegelikult oli esimene raamatu pool põnevam. Just näha, miks Tobiasel ja Ericul lahkhelid tekkisid, kui kiiresti võttis Tobias omaks uue keskkonna ning kellega sõbrunes. Sest jah tegelikult Trisi hõlmanud osa me siiski ju varasemalt teame, nüüd saame lihtsalt lugeda seda viisil, kuidas Tobias seda kõike tunnetas. Võiks öelda, et see lisaraamat meeldis mulle vast kogu seeriast isegi kõige rohkem. Mõnus kerge lugemine, kuid samas ka huvitav.

I have liked Tobias since the start. Hes just so mysterios and don't show his real personality, that it keeps you reading, because you want to now more and more. So in the fourth book you can read more about the time when he didn't know Tris and when he changed his faction to escape his past.  In the end of book there are few storys including Tris as well, but in the start I tought book won't be that interesting because it don't include her, but it appeared to be even better, because it was new information. We can read why Tobias and Eric didn't get along, how he fit in new environment, with who he became friends and how this all started for Tobias. So yes, it was better reading than the end of the book, where Tris was in sight. Because there we knew the story and was abel to just read it the way Tobias was going through it. And I think I loved this book the most of the from series.

Mõlemad raamatud leidsin ma kaltsukast ja mulle meeldisid nende kaanepildid, sellised mõnusad sünged, seega lootsin, ka miskit head lugeda, aga vot mulle. Ei tasu ikka raamatuid kaane järgi hinnata, mida ma vahel ikka tegema kipun. Ehk siis sain kohe kaks ühe hoobiga, mille edasi lugemise vastu mul huvi ei ole.

Both book I found from thrift store and I bought them becuase of the book covers. I like that they're so dark. So I hoped for something good, but didn't get what I expected. So don't judge the book by it's cover, but again I'm finding myself doing that. So far they are first two book series, which I don't bother continue. 



Üheks selliseks on Kelly Keatoni ''Gods & Monsters'' sarja esimene raamat ''Darkness Becomes Her''. Alguses tundus see raamat isegi hea ja paljulubav. Ari on tüdruk, kelle ema tegi enesetapu ning suure osa elust on ta ühest perest teise liikunud, kuni lõpuks ühe paari juures jäi ta paikseks. Kuid ta hakkab siiski oma sugulusidemeid otsima ja kui ta saab karbi oma ema asjadega, on talle jäetud sõnum põgeneda, kuid selle asemel otsustab ta hoopis tagasi oma sünnipaika New Orleansi sõita. Sinnani tudus raamat päris hea, vähemalt kuni hetkeni, mil ta kohtub poisiga nimega Sebastian, kellega nad juba esimesel päeval armuvad. Olgu, mis seal ikka lugesin edasi, sest tundus ju huvitav teada, mis siis lahti ikkagi on, et ta põgenema pidi. Aga siis hakkasid seal mängu tulema, vampiirid, nõiad, jumalad ja igasugu imeelukaid veel. Nii, et lõpuks oli seal minu jaoks juba liiga palju olevusi koos, et see raamat põnev tunduks. Lõpuni ma ta lugesin, aga teisi raamatud ma lugema ei torma.

 One of these are Kelly Keaton Gods & Monsters series first book Darkness Becomes Her. At first this books seemed interesting. Ari is a girl, whose mother killed herself, so from then Ari goes form one foster home to another. Until she finally stays with one. But then she gots a box with her real mother things and it includes a message to run, but instead of that she will go back to her birthplace to New Orleans. So until then the books was good, but the moment when you read that she already on her first day back fell in love with a guy named Sebastian, it kind of went down for me. But I continued, since the backstory seemed fine. But then came vampires, witches, gods and all kind of weird creatures, so in the end there were do many of them, so it didn't quite seem interesting anymore. I finished this book , but won't pick up the other ones.

Ning teiseks sellsieks raamtuks oli Amy Meredith raamat ''Shadows''. Ja nii imelik, kui mul seda ka öelda pole, siis ma olen selle raamatu jaoks lihtsalt liiga vana. Kui kekskooliealiste tegelaste tegemisi on üldiselt ikka rõõm lugeda, sest ise ju alles kaks aastat tagasi käisin ka seda teed, aga 15- aastasest, kes peaks siis põhikoolis käima oli lausa piin lugeda. Ja tegelikult kui ma oleks seda raamatut põhikooli ajal lugenud, oleks ma sellest kindlasti nii vaimustuses olnud ja mispärast ma tegelikult sellest suurt ei mäleta ka, sest enamus ajast ikka häiris mind mõte, et ta on ju nii noor. Eks ta üks väga kerge ja pealiskaudne lugemine oli. Aga mäletan sellest raamatust kõigest seda, et linna tuli uus poiss, kellega Eve suhtlema hakkas ja eks need asjad arenesid, poiss päästis ta deemonite käest, kuid lõpuks osutus ise deemoniks ,kes tahtis vaid Eve hinge. Ehk siis miskit köitvat selle juure polnud, et ma tahaks ka teisi osasid lugeda, seda enam, et lõpp oli ka justkui selline nagu polekski sellele rohkem osasid vaja, seega olin päris üllatunud, kui avastasin, et selles sarjas nii mõnigi raamat veel.

And the second book like that was Amy Meredith book 'Shadows''. And it's so weird to say that, but I think I'm too old for that book. When you read a book which includes high school characters, then it's easy to relate with them, since I graduated just two years ago, but when characters are just 15 years old, which means they're still in the basic shcool and this way it's harder to relate with them. Because they're still like children, but they're acting like grown ups and then you still remember that the main character is just 15. I don't remember much of it. But it was related with demons. Girl named Eve met new dark guy, then they started to spend some time together, then the guy saved her and then it appears that he's demon as well, and kind of the king of them. And  the endig of the book was finished for me and I even didn't assume there are more books, so I was kind of suprised that there are several more.