Reaalsus jõudis kohale

Uskumatu milline ajaröövel see kool ikka on. Iga päev mõtlen, et tulen siia ja panen nüüd ühe postituse kirja, sest mõtteid ja ideid, millest kirjutada on küll ja veel. Aga kuhu see aeg kaob? Eh, no mulle jõudis lõpuks reaalsus kohale, et ongi viimane kooliaasta ja ühtlasi viimane semester enne lõputööd. Eks kõik rääkisid, et viimane semster saab olema hullumeelne, aga ega ei tahtnud seda uskuda kuidagi, sest minu arust seda räägiti iga semestri kohta, kuid lõppkokkuvõttes, polnud hullu midagi. Aga kui sul on juba peale kahte nädalat koolis olemist tunne, et ei jõua enam, siis vist saab aru, et on vist ikka see värk hullumeelne. Aga lohutan end ikka mõttega, et seda on vaid paar kuud. See pole ju nii pikk aeg.

Igatahes jah, kui kolm aastat möödus suuremate kodutöödeta, siis nüüd muud ei olegi. Järgmine nädal mu päevikus on post-it lipikukesi nii täis, et tunniplaani ma sealt alt enam ei näegi. Aga mis kõige kohutavam, et meil on praktiliselt igas aines miski grupp nii et ma kirjutasin kõik ilusti üles, kus aines kuhu rühma ma kuulun. Aga olegm ausad, siis ikka on kõik sassis. Vähe sellest ei saa keegi meist ikka aru, mida meilt lõppkokkuvõttes tahetakse ja mulje on selline, et ega need õppejõud vist ise ka hästi aru ei saa, mis projekti kompott meie ainetest kokku tulema peaks. Ehk üks suur segadus, mida ma oodata poleks osanud.

Nüüd ütleks, aga muidu on elu lill. Aga ma ei teagi vist ikka ei ole. Sest no kinno tahaks minna, aga kuidagi ei jõua sinnani, sest kui pesu pesemas käia tuleb öösel, mis siis veel meelelahutusest rääkida. 

Ehk siis tõesti viimase aasta reaalsus jõudis mulle just kohale ja see on nii kummaline, sest tegelikult tundub, et see oleks olnud nagu eile, kui ma Tallinnasse kolisin. 

Lõpetuseks teile aga siia pilte Palanga reisi viimasest päevast, sest ma kuidagi ei jõua selle reisipostituseni. Igatahes tagasi tulles käisime läbi Ristimäelt, millest ma tegelikult ootasin midagi hoopis massiivsemat ja teistsugust.