Kuidad neid kilosid küll nii palju kogunenud on ehk aasta ja -15 kilo

Võib vist öelda, et ma olen suurema osa oma elust olnu selline pontsakas laps ja kooli ajal kehalises kasvatuses olin suuremas osas viimane. Kui välja arvata kuulitõuge ja sõudeergomeeter, kus mul õnnestus pigem esimeste seas püsida. Ja eks oli ikka uhke tunne, küll kui ergomeerti eest sai kehalisse kasvatusse viis kirja. No muidugi pallimängud on ka pigem rohkem minu teema, kus saan igati hästi hakkama, aga jooksmine, kaugushüpe ja muu säärane, nendest ma parema meelega hiilisin kõrvale. Ja tegelikult päris pikka aega nendes ma osaleda ei saanudki, kuna mul on üsna ammusest ajast juba põlvega pisut probleeme olnud, mistõttu kuskil viiendast või kuuendast klassist alates olid minu panus selles tunnis üsna kesine, kuna ei tohtinud jalga eriti põrutada. Mistõttu olin ma pigem suurem osa ajast jõusaalis, kus jalga koormama ei pidanud. Aga kõige totram asi kogu selle loo jooksul on see, aastaid hiljem sain uue arsti juures teada, et mu kunagine arst pani lihtsalt vale diagnoosi ja polnud mul tegelikult midagi hullu viga.

Gümnaasiumis mulle tegelikult meeldis väga kehalise tund. Õpetaja oli küll üsna karm, aga ilmselt see, et polnud aastaid korralikult osaleda saanud ja nüüd sain, siis tundus see kuidagi nii tore, kui Cooperi test välja arvata. Aga gümnaasiumisse minekuga läks tegelikult mu toitumine ikka korralikult käest  ära, kuna siis oli toidu osas valikuvõimalus suur ja miks võtta lõunaks korralik praad, kui saab natuke salatit süüa ja saiakesi näost sisse ajada? Ja siis bussi peale minnes oli loomulikult vaja ju veel poest läbi minna ja küpsist osta. Nii, et olgem ausad, siis hoolimata kehalise tundidest kogunes gümnaasiumi ajal seda kaalu ka. Sest tegelikul kogu mu kehaline akatiivus ju kooliga piirduski.

Ja siis tuli otsa ülikool ja üksinda Tallinnasse kolimine. Tead kui ahvatlev on minna õhtul poodi koti krõpsude, koogi või küpsiste järgi, kui see on kõigest mõnisada meetrit su kodust. Või peale tööd läbi hüpata Macist või Hesburgesrist. Siin on ju kõik olemas, nii et kui hing ihaldab, siis lähed ja ostad. Ütleme nii, et kui oma esimese 19 eluaasta jooksul olin Hesburgerisse või Macdonaldsisse sattunud heal juhul kümme korda, siis ülikooli algusaegdal võis ennast ikka päris tihti seal leida.

Oi kui palju ma olen mõelnud, et nüüd ma hakkan jooksmas käima ja võtan ennast kokku, aga ennemei saa ju asjadest aru, kui tervisega jama lahti on. Tegelikult nii paar aastat tagasi ma isegi suutsin käia poolteist kuud järjest jooksmas. Seda siis intervallmeetodiga, et mitte kohe endale liiga teha. Ja töö on mul ka alati väga liikuv olnud, seega tundus, et need ülekilod on ikka jube kerge maha saada. Ega ikka ei ole küll, kui kahe suu poolega rämpsu näost sisse ajad. Aga seda jooksmist jagus vaid seniks, kuni jäin haigeks ja seda südasuvel. Seega jätsin paar nädalat vahele ja läksin uuesti, aga peale seda läks mu köha päris hulluks, nii et lõpuks käisin sellega lausa emos, sest magada absoluutselt ei saanud ja köhimisest hing kinni juba. Nii et seal jäi sisse nii pikk vahe, et ei suutnud ma end enam kuidagi motiveerida.

Ja eks nii neid kilosid ikka juurde kogunes. Päris täpselt ma kursis ei olegi, kui palju ma kõige rohkem kaalunud olen, kuna vahepeal ei olnud mul kaalu. Aga kui ma nüüd otsisin 2014 aasta antropomeetria loengu bodyskänneri failid üles, siis sealt näitas masin mulle kaaluks 110,6 kg ja ma ei imesta, kui seda kaalu vahepeal rohkem oli, sest praegu 2015 aasta suve pilte vaadates vaatab vastu ikka täielik katastroof. Mul on isegi ühed püksid 2015 aasta suvest alles, mis mul enam jalas ei püsi. 

Suuresti oma tervise tõttu hakkasin 2015 aasta detsembris vaatama, mis ma omal suhu pistan. Kuna järsku hakkasid ka riided pisut suureks jääma, siis veebruaris ostsin omale kaalu, et teada saada, mis see number siis olla võiks. Minu õnneks oli see 102 kg ehk olin mõne kuuga kaotanud 8 kg, mis on suurepärane, kuid nii kiire kaalulangusega kaasnes ainuke miinus, et mul oli kogu aeg külm ja nii võis mind suvel üsna tihti märgata sooja ilmaga ka üsna soojalt riides. Ning 2016 aasta detsembriks olin oma kaalu juba 95 kg peale saanud. Nii et lõppkokkuvõttes võib kindlalt öelda, et olen maha saanud 15 üleliigset kilo. Nii, et minna on veel kõvasti, aga pigem pooldan viisi tasa ja targu kui palju ja korraga. Aga, et see postitus liialt pikaks ei veniks, siis sellest, mis ma teinud olen selleks, juba mõnes järgmises postituses.

Kusjuures ma poleks kunagi arvanudki, et seda teemat oma blogis kajastan, kuna minu jaoks on mu kaalunumber ja kõik selle ümber üsna selline kinnine teema olnud ehk midagi, mida ma pigem ei avaldaks. Aga vanu pilte sirvides sain aru, et see -15 kilo on ju täitsa näha ja kindlasti on mu enesekindlus ka mõnevõrra selle arvelt kasvanud, seega jõudsin lõpuks ikka otsusele seda teemat natuke lahata. Lõppu ka mõned pildid, kus minu silm vähemalt seda vahet määrgata suudab. Sest kui näolappi vaadata, siis vahepeal olin ma näost ikka täitsa pall ju.