Mäletan veel kekskooliaegset aega, kui olingi täiesti kodukana ehk minu põhiline suund oli kooli, tööle või tagasi koju. Vaba aega oli tol ajal tegelikult rohkem kui küll, sest pähe jäid mul asjad kiiresti ja koolitöödele kulus vaid mõni tund kui sedagi. Aga sellegi poolest puudus mul täielikult sotsiaalne elu ehk vaba aeg möödus kodus vedeledes ja arvutis istudes ehk praktiliselt mitte midagi tehes. Aga miks? Ütleme siis nii, et ma olin või no siiski osaliselt olen veel ülimalt tagasihoidlik ja vaikne. Niiöelda, siis see vaikne hiireke, kes peol istus ja vaatas pigem ümbruses toimuvat pealt.
Aga vahepeal olen siin paaril tinderi deidil käinud ja ikka on jutuks tulnud kuidagi see, et ma pole varem suhtes olnud. Ja vastaspoole küsimuse peale miks, ma nagu midagi vastata ei oskagi. Hea on vastust peita selle taha, et mul on kogu aeg nii kiire. Tegelikult ülikooli ajal oligi ju kiire, kui üritasin ennast kooli ja töö vahel jaotada. Samas ei saa ka väita, et mul üldse vaba aega ei olnud. Sest õhtuid sai siiski sarjadega sisustatud või sõbrannaga väljas oldud. Pigem seisis vastus hoopis selle taga, et mul puudus enesekindlus. Võiks isegi öelda, et see oli pea olematud.
Muidugi enesekindluse osas mängis kindlasti ka suuresti rolli see, et ma olen alati pisut tüsedam olnud, aga ometigi alguses, mitte nii hullult, kui asi siin keskolli lõpus ja ülikooli algusaegadel oli. Maandasin ehk oma üksiolemist söömisega? No muidugi see, et keegi on suurema kehaehitusega, kui keegi teine, ei tee ju veel inimest teistest halvemaks. Aga minu peanupp seda kunagi tunnistada ei tahtnud ja olin alati arvamusel, et selle tõttu, et ma suurem olen, ei olegi ma ehk nii palju väärt, kui seda on siis tavamõõtmetes inimesed. Tegelikult on see ju äärmiselt loll mõtlemine ja näitab hästi seda, et ma ei osanud ennast hinnata sellisena nagu olen.
Järeldusena võiks pigem isegi öelda, et ma ei tundud ennast oma kehas hästi. Sest tegelikult vahet ju pole, mis mõõdus sa oled, kui sa end sellisena mugavalt tunned. Mina aga ei tundud. Tihti teisi endasarnaseid linnapildis nähes mõtlesin, et huvitav kuidas ta julgeb lühikeste pükstega käia või maikasid kanda. Ma tahan ka, kuid kuna mul oleks sedasi olnud äärmiselt ebamugavalt, siis näitaski see seda, et ma ei tundud ennast hästi sellisena nagu ma olin. Seda enam, et kui ma oleks nii lühikestes riietes suvel välja läinud, siis oleks mul suurem osas päevast peas kripeldanud mõte, mis teised küll mõtlevad. Aga tegelikult mis vahet seal on, mis teised arvavad? Kui ma tunnen end sellisena hästi nagu ma olen, siis miks peaks mulle võõraste arvamus üldse korda minema ja ma arvasingi kogu aeg, et mul on ükskõik, mis teised arvavad. Tegelikult oli see sisimas lihtsalt iseendale valetamine.
Aga tagasi nüüd Tinderi juurde, kus mu arutelu üldse alguse sai. Tegelikult olen ma Tinederis eksisteerinud juba päris pikka aega. Vahepeal kustutasin ära, siis tõmbasin uuesti, siis kustutasin jälle ära. Sest üks hetke ei näinud ma sellel enam mõtet, kui ma kõigist kokkusaamise kutsetest välja üritasin vingerdada. Ja ma ei vingerdanud neist välja sellepärast, et mulle isik meeldinud ei oleks, vaid selle pärast, et ma olin arvamusel, et ma valmistan vastaspoolele lihtsalt pettumuse, sest ma ei näe ehk selline välja nagu ta ootaks. Sest kui mul oli äärmiselt madal enesehinnang, siis seal juures üheks suureks mõjutavaks faktoriks on ka veel tänapäeva ilustandardid, mis on kujunenud välja ju tegelikult ebarealistlike piltide näol, mida on igal võimalikul viisil veel töödeldud. Mul oli vaja, et peas käiks ära see plõks, et ma saaksin aru, mis minu elupildil valesti on. Ma võin öelda, et mu kaotatud kilodega on kasvanud ka mu enesekindlus, sest ma tunnen end oma välimuse osas üha kindlamalt, ega tunne ka vajadust end enam suvisel ajal saja riidekihi alla peita ja siis haududa. Ehk minu jaosk olid need ülekilod, samas kellegi teise jaosk võib olla see hoopis midagi muud.
Nii ma siis tõmbasin Tinderi uuesti, alguses nagu ikka pelgasin kuidagi seda, aga sel korral ma juba ise vestluse käigus ütlesin kohe ära, et mul on endiselt veel ülekilodega probleeme ja minu üllatuseks on mu vestluspartneritel sellest ükskõik olnud. Nii siis oligi üks hetk mul kohting kokku lepitud ja ma ka tegelikult läksin kohale, ega leidnud mingeid lolle vabandusi, miks mitte minna. Ja ma ei saa üldse aru, mida ma seni ajani nii hullult põdenud olen. Eks ikka see kurjajuur enesekindlus, mis mul ikkagi üsna nõrk on. Samas arengusamme on näha, sest kahe vestluspartneriga olen suutnud deidil ära käia ja ühega neist tuleb ilmselt teine veel. Tegelikult ühega ei olnudki see otseselt kohting, sest veetsin aega tema ja ta sõpradega, mis oli minu jaoks kohe eriti suur julgusesamm, kui ta mind kutsus. Eks kohtumispaika jalutades süda põksus sees ikka eriti tugevalt, aga kohapeal rahunesin juba üsna kähku maha, sest kõik suhtusid minusse väga hästi.
Mis mu jutu mõte on? Vahet ei ole, mis mõõdus sa oled, tähtis on see, et sa iseenast oskaks armastada sellisena nagu sa oled. Vastasel juhul võid sa probleemi lihtsalt täiesti tühja koha pealt välja kasvatada ja nii pooltest elurõõmudes ilma jääda. Jah tõesti peoloom ma endiselt ei ole ehk klubid, mind ikka ei tõmba, sest need on kohad, mis meenutavad mulle rohkem lihaletti, kus lihakäntsaka asemel on letis naised. Aga näiteks need sõpradega istumised ja kõik muu säärane. Ma olen suurem osa elust ka neid vältinud, sest seal on olnud ka võõraid inimesi, kes minust äkki ma ei tea, mida mõtlevad ja tegelikult olen selle tõttu nii paljudest noorusaja rõõmudest ilma jäänud ja nüüd tagasi mõeldes, tahaksin, et oleksin rohkem aktiivsem olnud ja elust rohkem rõõmu tundnud.
0 kommentaari:
Post a Comment