Jätkuks eelmisele blogipostitusele, siis lasi ka kolmas maakler lihtsalt tuimalt üle. Proovisin talle eile ise mitu korda helistada, aga kõnesid vastu ei võetud ja teine number ei olnud kättesaadav. Ja oh imet, täna helistas maakler siis lõpuks tagasi,et ma seda täna vaatama saaks minna. Ütlesin siis, et te pidite ju eile helistama, mille peale hakkas ta ennast välja vabandama, et mu telefon oli välja lülitatud. Kõige haledam vale, mida ma üldse mõnelt maaklerilt kuulnud olen, seda enam, et ta väitis, et helistas peale seda, kui ma olin helistanud. Mul oli terve päev otsa telefon kõrval ja ainuke kes õhtul mulle veel helistas oli vanaema ja kui ta oleks samal ajal helistanud, oleks mu telefon ju märku andnud, et keegi helistab vahele.
Ilmselgelt ei ole mul võimalust enne õhtut millegagi Tallinnasse tagasi saada, seega oleks mul olnud seda vaja teada juba eelmine õhtu, mida talle ka üsna pahaselt ütlesin, mille peale ta nähvas lihtsalt: "No siis ei ole midagi teha". Mind ajab kõige rohkem närvi, et neil maakleritel jääb õigust alati ülegi. Ma tegelikult olin nii valmis juba kõne vastu võtma küsimusega, et kas täna on laupäev, aga ta hakkas ennast kohe alguses välja vabandama. Tunnen tõsiselt kaasa neile omanikele, kes omale sellised susserdised otsinud on. Kuidas inimene omale üldse korteri leidma peaks, kui suuremal osal ajast jääb asi maaklerite taha kinni?
Kuulutuses on veel ilusti kirjas, et broneerida saab kohe. Et ostan põrsast kotis? Sest üleval on kolm pilti, millest üks on majast ning kaks telefoniga tehtud ülikehva pilti korterist, kus mitte midagi aru ei saa. Siis maksan tagatise ära ja jään lootma, et võib-olla helistatakse tagasi, et sisse kolimiseks lepingut sõlmida? Kui nüüd, kui kool läbi on ja pinge peaaegu kadunud, siis suutsin suurest pingelangusest isegi haigeks jääda ja nüüd korterit otsides kasvab see pinge jälle tagasi.
0 kommentaari:
Post a Comment