Üürkorterite otsimisest

Kuna aeg on juba seal maal, et kuu aja pärast tuleb mul ühiselamust välja kolida, siis olen siin aktiivselt omale uut pesa otsimas. Aga seis kinnisvara turul tundub küll üsna nutune, sest üks probleem tundub teist taga ajavat. Mulle endale tundub juba vaikselt, et mu nõudmised on liiga suured, samas ma ei taha ju korterit, kus ma ennast hästi ei tunne, nii et tunneksin vajadus kohe jälle kolida. Aga üldiselt on üürihinnad lihtsalt ulmelised, kui arvestada palka, mida suurem osa eestlasi saab. Ma isegi ei kujuta ette, kuidas need korteri üüritut saavad, kes näiteks toidupoes kassiirina töötavad. 

Alustagem siis esimesest asjast, mis mind kõige rohkem korterite puhul häirib. Need veneaegsed hiiglaslikud sektsioonkapid, mis pool elamist enda alla nõuavad. Esiteks on need koledad, teiseks mul oleks suurem osa sellest tühi, sest mul polegi isegi nii palju asju. Lisaks mul tekib alati kuidagi nii ahistav tunne, kui korterid on puupüsti mööblit täis topitud, nii et liikumiseks on üks kitsas riba. Ma ei oota mingit luksuskorterit, aga siiski võiks see olla korralik. Aga suuremal osal juhtudest on need korralikud ühe kuni kahetoalised korterid ulmeliste hindadega, et ma üksi seda maksta jõuaks. Sest kommunaalid on ka suuremal osal ajast ebanormaalsed, sest eks ikka üürnik peab ju kõik ühistu laenud ja remondifondid kinni maksma. Kui mulle see ei sobi, siis kellelegi teisele ikka sobib. Ma siiani ei saa aru, kuidas korteriomanikud aru sellest ei saa, et üürnik ei saa mitte mingit kasu sellest, kui kogutakse raha remondi tegemiseks, sest see korter ei jää ju mulle. Või siis saavad aru, aga ise ei taha seda maksta. 

Teiseks kinnisvaraportaalides kasutatase tihti aastaid vanu pilte, kus kõik näeb veel ilus ja hea välja, aga kui kohale lähed on reaalsus teine. Siin paar nädalat tagasi leidsin enda arust ideaalse korter - piltide järgi. Kohale jõudes oleks tahtnud sama kiiresti seal korterist välja saada. Minu arust üürileandjal oleks elementaarne praeguselt üürnikult paluda korter eelnevalt ära koristada, kui uued huvilised vaatama tuuakse. Ja ma ei pea silmas riiete kappi panekut ja muud taolist, vaid näiteks seinte pesemist. Alustuseks tekkis mul juba kahtlane maik korteri asjus, kui trepikotta sisenesin, sest see haises jubedalt. Toas siis  hakkasid esimesena silma pritsmeid täis seinad ja hallitav laeäär. Lisaks oli seal üleliigset mööblit, mis olevat mingist üürnikust jäänud ja minu küsimuse peale, et kas need oleks võimalik seal ära ka viia, siis vaatas omanik üllatunud silmadega otsa, et mis mõttes. Kapp ise oli vana, kulunud ja hea et koos seisis. Maakler tegi ka ettepaneku, aga viige lihtsalt prügikasti kõrvale, see ka omanikule ei sobinud, mis siis et tema oma polnud, ära ta seda ka nõus viima/viskama polnud. 

Oh ja siis tuli järgmine üllatus, kui vannitoa ukse lahti tegin, sest kui piltidel oli ilus korralik pesumasin, siis vastu vaatas mulle üks roostetanud hunnik metalli. Isegi pesumasina ukse lahti tegemiseks oli miskit nuppu kruvikeerajaga vaja kangutada. No halleluuja. Ja muidugi ülekandega üürimaksmisest ei taha keegi kuuldagi, sest kohe on nende vabanduseks,see et ei taheta maksuametit kaela. Aga üürikorteritega äri tahad teha? Vähe sellest, et maakleritasu, mille peaks kinni maksma omanik, maksab siiski kinni üürnik ja maksab selle pealt ka käibemaksu, siis ikka omanik hiilib igal võimalusel oma maksukohustustest kõrvale. 

Ja nüüd viimasel korral on mind tohutult vihale ajanud fakt, et maaklerid lasevad lihtsalt tuimalt üle. Ma varasemalt arvasin, et see on probleem vaid nende isehakanud maaklerite puhul, aga tegelikult ka need, kellel kinnisvarafirma seljataga on. Helistasin ma millalgi eelmine nädal ühe Kristiines asuva korteri asjus, et seda vaatama minna. Maakler siis ütles, et helistab paari päeva jooksul tagasi, kuna peab üürniku ja omanikuga ajad kokku leppima. Ja millal tüüp helistas? Eile. Nädala aega hiljem, et umbes kas te olete ikka huvitatud. Meie esimese kõne ajal pakkusin talle välja päevad, millal mul on aega vaatama tulla ja sa helistad mulle päev peale mulle sobivat aega tagasi. Mille hea pärast ma peaks tahtma sulle veel seda maakleritasu maksta, kui sa oma tööd teha ei suuda? Ma ei tea kas mehed on ainult sellised, kes üle lasevad, sest kaks naismaaklerit, kellega mul siiani kokkupuude on olnud, on küll väga toredad olnud. Aga mäletan, kui Tallinnasse kolisin, siis just meesmaaklerid oli ka tol korral need, kes tuimalt kohtumised üle lasid. 

Ja muidugi ma poleks isegi selle peale tulnud, et lampi peale kuulutuse ülespanemist võiks korter kallimaks muutuda, sest soovijaid on palju. Üleeile helistasin jälle, et ühte korterit vaatama minna. Alguses telefoni vastu ei võetud, mis on sellise töö puhul täiesti arusaadav. Hiljem helistas tagasi ja andsin siis teada, et olen korterist huvitatud ja sooviks vaatama minna, mille peale maakler siis teatas, et kuna huvilisi on palju, siis me tõstsime üürihinda. Ütlesin, siis otse ära, et sel juhul pole huvitatud, kuna mul on üks odavam pakkumine ka, mida vaatama lähen. Natukese aja pärast tuleb uus kõne, et kas ma ikka äkki sooviks vaatama minna, et kui nad jätaks ikka esialgse hinna, kas ma oleks siis huvitatud? Kuigi mulle jäi selgusetuks, miks ta mu ikkagi vaatama kutsus, kuna seda korterit ma lõpuks ikkagi ei saanud, kuigi oleks soovinud. Huvilisi oli jah mitmeid, kuna enne mind olid inimesed vaatamas ja peale mind ka ning ju neist keegi oli siis nõus ka selle kõrgema hinnaga. Alguses tundus lootusandev, kuna palus ilusti andmed oma meilile saata, aga lõpuks lasi ikka üle. Vähemalt oleks viisakas teavitada, et omanik valis kellegi teise välja. Seda enam, et ta ütles, et annab järgmise päeva jooksul teada, kas saan selle korteri või mitte.

Eks nüüd näha ole, kas tuleb kolmas ülelaskmine ka või mitte. Kolm on ju kohtu seadus. Laupäeval peaks mulle üks maakler helistama ja teada andma, kas saan ühte korterit vaatama minna, mille pärast ma ka tegelikult ühe sobiva pakkumise ära ütlesin, nii et kui ta mulle ise ei helista, siis ma hakkan lihtsalt tuimalt kõnedega pommitama. Muidugi kui ma helistasin esimesel korral, siis ta ütles, et helistab ISE mulle laupäeval ja et mina ei helistaks. Ja ta rõhutas seda veel, et ikka tema on see kes helistab. Nii et ma ei teagi, mis nüüd arvata. Ma ei mäletanudki, et see korteri otsimine nii närvesööv tegevus on. Ma ei taha mõeldagi, mis siis hakkab saama, kui mul tuleb plaan korter osta.